Ilmselgelt luuser, 30 aprill 2010.
Filmides nad ähvardavad/lähevad tegudeni alati nende ilusate kallite kööginugadega. Mul igatahes küll kodus sellist nuga ei ole.
Kell 15:20.
Teekonna lõpp.
Kooli on vabatahtlikult isegi päris tore külastada. Täna on kolmekümnes.
Kell 15:09.
:*, 23 aprill 2010.
Uhh, mida kõike ma ei annaks, et saaks lennata selles helikopteris, mis juba mitu päeva siin mõnusalt Tallinna kohal tiirutab. Minu aken on ikka täitsa õige koha peal, saan sealt pidevalt välja vaadata nagu idioot. Enamik kooli aknaid on ka täitsa õige koha peal, lennukid-lennukid-lennukid...
Kell 15:44.
Veits loll tunne on nende retukate pärast, 15 aprill 2010.
Mu klassivend vist tõesti ei uskunud enne, et ma spikerdan. Hah, ma ei oskagi seisukohta võtta. Ilmselgelt ülimotiveeritult valmistun homseks. Midagi ei taha ega viitsi. Joonistada ei taha. Haigelt väsinud juba sellest nädalast, ega umbes sajaks kontrolltööks päevas valmistuda pole naljaasi ja siis öeldakse meile, et jätame asju pidevalt õigel ajal tegemata, aitäh. Sessi ajal tuleb vastupidiselt lootustele ikkagi järeltöödeks kooli roomata. Isegi minusuguse kangelase võimetel on piirid. (hahahaha) Homset tahan natuke ikka, mis siis, et pikk päev. Ent mu maalieksam on paljulubav ja ma pole vist sada aastat ühtki natüürmorti sellise naudinguga maalinud. Kes teab, vabaduse lõhn on juures vist. Väga libedalt läks igatahes. Järgmine nädal on ka toree. ^^ aga enne tuleb homne üle elada.
Kell 23:29.
Kulm, 5 aprill 2010.
Läksin veidi hoogu ja ei suutnud õhtul oma viimast keskkooli kohustuslikku kirjandust käest panna, napilt jõudsin varahommikul enne äratust viimase lehekülje läbi. Olen oma valikuga rahul, lõppkokkuvõttes tundub see nüüd tagasi vaadates ühe kuradima hea unenäona, mille sarnast ma vaevalt öösel näinud oleksin või üldse kunagi näen. Võimalik, et see sõltub pigem olukorrast kui teosest endast, aga avaldas ikkagi väga muljet ja on nüüd kindlasti lemmikute hulgas (ma olin taas kord enne väga skeptiline). Öö oli üks mmmeeldiv udu ja kui ma lõpuks kardinad eest ära tõmbasin, tuli välja, et sõna otseses mõttes. Selline jamps, nii kevad minu südamesse küll teed ei leia. Muide, nägin hommikul bussis proua McCluskey't. Jah, ka mina taipasin mõne aja pärast, et see pole võimalik.
Kell 19:59.
Haige, 29 märts 2010.
Täiesti haige on mõelda, et ma olin veel üle-eelmise nädala lõpus Venemaal ja sõitsin ka metrooga, olgugi, et Peterburis. Milline elamus see oli! Polegi kunagi varem nii sügavat metrood näinud ega taolisega sõitnud. Kultuurišokk. Heh, kõrvad läksid lukku ja puha. Ja kuidas hiljem meie tore teise rühma vene keele õpetaja rääkis, kuidas ta oli kunagi Moskvas käies võtnud terve päeva metroos seiklemiseks.
Kell 14:13.
Tulemus on üliilus, 17 märts 2010.
Tunne oli bussis koju loksudes põhimõtteliselt sama, mis umbes aasta tagasi peale kolmekümnekilomeetrist rännakut igasuguste raskusi kandvate laiguliste ja roheliste seltsis. Jalad polnud küll mahakantud, ent aju meenutas tühjaks väänatud käsna ning parem käsi oli kange ja valus. Rahusteid suutsin hommikul ikkagi üledoseerida ja kirjandikirjutamine möödus vahelduvas pilvisuses. Ma pole vist elus kunagi varem nii tuim tükk olnud, täiesti siiralt imestan, et ma tuikumata kõndida suutsin ja mustandit täis ei ilastanud või midagi. Emotsioonide täielikust puudumisest rääkimata. Ent jutt (ja isegi täitsa asjalik) jooksis paberile ludinal kuni ma lõpuks aru sain, et mu mustand sisaldab juba 1500 sõna (kaks ja pool lehekülge suure ruuduga paberil) ja nüüd võib vist puhtandi peale mõtlema hakata. Suutsin selle kuidagi koos kokkuvõttega kuue ja poole saja peale taandada ja tuli põhimõtteliselt normaalne, kui arvestamata jätta, et see mahtus mul kahe lehekülje peale. No olgu, paar rida läks üle. Sellised lõbusad juhtumised siis. Muide, mul on endiselt jääknähud. Eksami ajal ma vähemalt tean, kui palju ma peaksin aineid enne sisse sööma. Ent tähtis on see, et ma suutsin end endale tõestada ja sain oma enesekindluse tagasi, mis siis, et juba eilne päev möödus suhteliselt paanitsedes.
Eile sain oma kaks nädalat tagasi tellitud kehaläbiva metalli ka kätte. Täna ostsin kummikindad ja keetsin ehted läbi. Mitte ei talu mingit korralikult puhastamata tükki oma kehas, seda enam, et ma ei tea, kes neid enne näppinud on. Pealegi on mõned haavad siin suht värsked ja tegu on siiski neetide, mitte mingite suvaliste kõrvarõngastega (mida ma niikuinii kanda ei saa).
Kell 21:55.
Rääkida, 12 märts 2010.
Ei ole vaja. Kõik on selletagi selge.
Kell 13:45.
Sõltuvusttekitav, 9 märts 2010.
Lemmikkirjandus - pakendite infolehed.
Kell 16:37.
Mida ma nüüd veel oma eluga peale hakkan?, 8 märts 2010.
Psühhiaater väitis mulle, et olen ületanud surmahirmu.
Kell 15:56.
Nii ei tohiks olla.
Küllap pole enam olemas probleemi, mida tabletiga lahendada ei anna. Ma luban just praegu, et ma ei luba aastavahetusel, et ma ei söö aasta aega mitte üht retseptiravimit. See pole ju kordki õnnestunud. Kui see pidu pihta hakkas, ei osanud ma aimatagi, mida võib see endaga kaasa tuua ja minu puhul tõigi. Või õigemini, kuivõrd see võib lisaks teele ka sihti muuta. Nii ei tohiks olla. Ma tunnen end pöördumatult kahjustatuna. See olen nüüd mina.
Kell 15:33.
Tsau, 7 märts 2010.
Pidevalt on selline tunne nagu keegi oleks hästi kõvasti vastu selga löönud. Või nagu ma oleks halvasti kõrgelt kukkunud. Ja aitäh, Blogger, ma arvatavasti kolin minema selle uudise peale.
Kell 10:44.
*, 4 märts 2010.
Nagu ma ei usuks teie mõtlemisvõimesse. Väga kaugel sellest. Ma olen kade teie ja vihane enda peale, te räägite ja teete alati kõike õigesti ja olete kogu aeg nii õiged ja täiuslikud ja saate alati endaga hakkama, suudate jätta hea mulje ja selekteerida inimesi ja mitte koguda enda ümber vastu tahtmist valet seltskonda, mitte jätta valet muljet, teha end rumalamaks ja vaielda seal, kus justkui vaja pole ja üleüldse. Ent ma ei suuda teile seda andestada, sest te ei räägiks ega teeks alati kõike õigesti ja ei oleks kogu aeg nii õiged ja täiuslikud ja ei saaks alati endaga hakkama, ei suudaks jätta head muljet ja selekteerida inimesi ja mitte koguda enda ümber vastu tahtmist valet seltskonda, mitte jätta valet muljet, teha end rumalamaks ja vaielda seal, kus justkui vaja pole ja üleüldse, sest ma tean. Mina tean, millised vaesed väikesed egoistid te olete oma siiruse ja empaatia maski all. Ja kuidas te käite ringi silmaklappidega. Kuidas püha on ainult see, mis on igal pool mujal kui teie enda kõrval päriselt elus. Kuidas ainult sellest tohib rääkida. Kuidas te ajate igast jama kokku. Kuidas te elate täiesti vastupidiselt oma jutule. Te ei kannata omaenda kriitikat. Ma tean, kuidas te teete nägusid. Muudmoodi ei oleks te võimelised end peeglist imetlema. Ent kui miski on päris, siis ei ole seda olemas.
Kell 20:50.
Täiskasvanud titt.
Tegelikult ma ikkagi tean üht pelgupaika. Või noh, see on küll vaid õhkõrn lootus, aga ikkagi lootus. See ju loeb, eks? Ükskõik, kuidas kõik ei ole. Vähemalt on üks lootus. Ja üks asi on päriselt. Ükskõik, kui halvasti, aga see on vähemalt päriselt.
Kell 20:37.
Justkui pole kuhugi minna.
Te ju ei ole intelligentsed. Te ju ei ole nii lõputult-ülimalt tapvalt tundlikud. Kuidas teil on jultumust endid nimetada nii nagu te seda teete? Ei, te ei ole, kohe täiesti kindlalt ei ole. Vastasel korral oleksite te oma unistused ja ambitsioonid juba ammu ära visanud. Te ei saaks hakkama. See pole võimalik. Ma ei ole ju oma mõistust täielikult kaotanud?! Ma tahan nii meeletult ära, aga ma ei tea, kuhu.
Kell 20:28.
Idioodid ei saa ju kunagi viga, 28 veebruar 2010.
Tulin rahunema. Mitte kuidagi ei jää magama. Tunnen ise, kuidas olen nii pinges selle kuradi kirjandi pärast. Ma olen ikka täiesti arvestatavalt vaeva näinud, et sellest sitast igaveseks vabaneda. Kui mulle juba elu anti, on loll seda raisata. Isegi kui see on mõttetu ja vastuoluline. Ja täiesti ebaloogiline. Isegi kui mida iganes. Hah, ma tunnen, kui ära rikutud ja kibestunud ma olen. Ülemõeldud. Täiesti lõpp. Ja ma ei oska sellest õppida. Ma ei oska isegi teisi hoiatada. Ma ei tea päris täpselt, kust see alguse sai. Tahtsin enne öelda, et ära mängi tulega, aga vahet pole.
Kell 23:24.
Neela oma uhkus alla, lõvitüdruk, 6 veebruar 2010.
Eilne õhtu särab. Te olete mul meeles. Te ei ole nagu keegi teine. Mul pole kedagi teist. Ma pole kedagi teist õiesti näinudki. Ma olen vales kohas, ainult vist selle vahega, et ma olen endale vaikselt tunnistama hakanud tõde, mis oleks võinud mind aastaid tagasi õigel rajal hoida [olgu, see on ehk liialt opimistlik, sinna vähemalt (üritada) suunata]. See on nii valus. Jah, ma elan kahetsusega. Õudne, eks? Ja ma ei oska lahti lasta, ma ei saa lahti lasta. Ma lahustuksin. Juba praegu elan ma justkui vaid endale vastupidist tõestamaks.
Kell 19:40.
Kübeke piinlik on. Ent õnneks hästi-hästi natukene, 24 jaanuar 2010.
Üks. Kaks.
Kell 19:22.
Ülikõvv minu arvates, 7 jaanuar 2010.
Rammsteini soojendab Combichrist. Rammsteini soojendab Combichrist?! Rammsteini soojendab Combichrist! ^^
Kell 14:25.
No ju siis, 6 jaanuar 2010.
Öäöö blablabla, mul on nii ükskõik. Valuarmastus?!
Kell 23:28.
Mingit jama seekord ei tule.
Ma tõesti väga kohutavalt tahan lahkuda, lämbun muidu ehk veel päriselt ära. Muidu on mu vasakul kõrval Shreki kõrvad ehk siis mul on kaks paari kõrvu. Ebasümmeetriliselt küll, aga keda see huvitab, eks ole. Ega iga päev ikka ei ole inimesel kaht paari kõrvu. Seitsme asemel on nüüd üheksa ja tuleb veel - ega ma ei kavatsegi nii tühise numbri juures araks lüüa ja peatuda. Taas kord tõestasin ennast endale ja ega kellelegi teisele polegi vaja ennast tõestada, keegi teine ei võta niikuinii tõsiselt (höhöhö, ma ise ju ka ei võta. Väga). Mis siis, et ma unustan selle pidevalt ära. Kõik on endiselt suurepärane, sest ma ei jooksnud pärastlõunal juba mitmendat korda verest tühjaks. Ent vähemalt saan ma nüüd erinevusest aru, mis siis, et ma loodetavasti (pigem endale) selle teadmisega midagi peale ei hakka. Kuigi teistele võib küll öelda. Tegelikult see on päris oluline ju siiski.
Kell 23:13.
Järgmise korrani, 5 jaanuar 2010.
Tehtud, raibe! No minee, kui valus oli, aga õnneks sattus puhtjuhuslikult õige inimene õigel ajal õiges kohas olema, tassis natuke mu asju ja hoidis kätt ka. ^^ no põhimõtteliselt olen ma sulle nüüd võlgu. Praegu ja veel mõnda aega on ilmselgelt veidi ebameeldiv olla ja garderoob tuleb ka kindlasti kriitilise pilguga üle vaadata, ega tänagi mingi erand ei olnud selles suhtes. Lõppkokkuvõttes olen ikkagi õnnelik, et viimaks julguse (ja loomulikult ka raha) kokku võtsin ja ära tegin. See on nii veidraks ja toredaks muutunud. ^^ mul on praegu nii hea tuju.
Kell 2:54.
Vahel ei saa, 30 detsember 2009.
Käisin täna (eile) üle pika aja (ha-ha) kinos. Üsna veider oli. Heas mõttes, publik oli ju tervenisti omad hundud (kui sa juhuslikult peaksid praegu oma aega raiskama selle lugemisele, siis jah, ma nägin sind, kuigi sa vist mind ei näinud). Film oli normaalne, kuigi veebruaris seda omast rahast tõenäoliselt vaatama ei läheks. Televiisorist vaataks kunagi hea meelega, kui seda kogemata õigel ajal näidataks. Nojah, aga eks seekord ei olnudki üldse film esmatähtis. Enam pole vähemalt seda meeletult tühja tunnet kui vahetult peale viimase tööpäeva lõppu. Eks aega ole ju mööda läinud ka ja kogu see värk on kaugenenud. Ju see on nagu malevaga, mis tähendab, et järgmine kord on juba täiesti ükskõik. No olgu, mitte päris, aga ikkagi. Ma olen nii rõõmus selle üle, kuidas kõik läks. Kino välisuksest väljudes küll kippus üle pika aja nutt kurku, aga suutsin end kuidagi maha rahustada. Iga asja peale kiputakse ütlema, et alati saab paremini.
Kell 1:47.
Minu arvates on Artis kuhugi täiesti ebaloogilisse kohta ära peidetud ja mul oli pigem raskusi selle leidmisega, 4 detsember 2009.
Eriti äge oli kolmeteistkümnenda Pimedate Ööde Filmifestivali kataloogi vahelt Reval Hotelsi reklaam leida. ^^ ükskõik neist pidutsevatest inimest seal esiplaanil, tähtis on AN-2 tagaplaanil! Sama reklaam oli suuremas formaadis ka Artise seinal ja ma täiesti iseenesestmõistetavalt ei suutnud lennukiga seotud erutust varjata ja hakkasin kohe asjast rääkima. Kohe peale seda tuli välja, et üks infotöötajatest on nii umbes viie aasta tagune SLK paari hüppe mudilane. All sigaretil võis kolmandal päris imelik olla meie langevarjumula kuulata. Süda läks nüüd kohe jälle soojaks. ^^ talv peab läbi saama ja ilmad ka soojaks minema, siis saab midagi peale jutu, mõtete ja unenägude ka olema. Nii ootan.
Huh, tegelikult on selline lugu, et ma olen juba päris mitu päeva eriti uimane ja reaalsusega pole mu mõistusel enam vist küll mitte mingisugust pistmist. Kummaline on, kuidas inimesed suudavad Artisesse ära eksida oma Cinamoni seansside piletitega.
Kell 15:42.
Kuradi valetaja, 15 november 2009.
Haa, blablabla, midagi uut ei ole. Olen ikka päris nördinud praegu ja värki. Ilmselgelt taas kord paksema kihi all ja suurema kibestumisega. Nii halb ju on lugeda lasteraamatuid ja olla kõigile siiralt õnnelik, kusjuures enam mitte sunnitult. Hakata tasapisi jälle (?) elu väärtustama ja tulevikku tunnistama, kui see kõik on justkui seinale. Hah, ma ei tea enam isegi. Ilmselgelt olen ikka endiselt liiga sissepoole.
Kell 11:59.
Pole minu pidu, 28 oktoober 2009.
Võtsin ekslikult essee kirjutamiseks täiesti vale raamatu, mis teha. Hakkasin lugema ka, mis seal siis ikka. Sisu ilmselgelt tuletab päris teravalt meelde paratamatusi, mida ma nii kohutavalt tahan ära kaotada ja olen püüdnud unustada. Päris ärritav. Hiljem loen ruttu midagi rahustavat peale. Hmh, ma ei tunne ennast jälle üldse hästi. Selline aimus on, et ma elan mingis lõputus võitluses. Nojah, muidugi on naiivne arvata, et see on vaid aimus. ^^ ma vist just taipasin midagi. Ent mis see jälle minu asi on end kuhugi toppida.
Kell 21:27.
Peaks selle filosoofia essee nüüd ikkagi ära tegema, kui ma nüüd juba kogemata korralikuks olen hakanud, 23 oktoober 2009.
Hihhii, ka meie rebastest on nüüdseks inimesed saanud. ^^ elu viimane sügisvaheaeg võib õnnelikult alata. Muidu oli väga lahe päev, kõik olid oma rollides rõõmsad ja nendel kutsudel jääb küll retsimisest ilmselgelt ilusam mälestus kui meil enda omast jäi, sest initsiatiivi näitasid üles mõlemad pooled, kõik oli hästi läbimõeldud ja tehtud, kuigi võimalused olid tunduvalt piiratumad kui Valdekus.
Kell 19:36.
HERE I COME!, 22 oktoober 2009.
RAMMS+EIN FAN ZONE MOSHPIT.
Kell 11:05.
Kuulutus, 16 oktoober 2009.
Ma olen keerulises olukorras, ma olen inimestest tüdinud (ei, see tõepoolest pole uudis). Kevadel uskusin tõesti, et vajan vaid väikest puhkust suve näol ja sügisel on kõik korras, aga ei ole. Otsin meeleheitlikult lihtsust ja siirust. Mõtlen tulevikust. Ma ei tea, mis saab. Siiani arvasin, et teen kõik nii nagu juba ammu olen mõelnud. See tähendaks, et pean ülikooliaja ja arvatavasti kogu ülejäänud elu taluma seda sama seltskonda, kellest ma olen nii üleküllastunud oma manipuleeritavuse, pimeduse ja pealiskaudsuse tõttu. Otsin meeleheitlikult lihtsust ja siirust. Otsin väljapääsu. Oleksin justkui taas kord millestki välja kasvanud. See on õudne tegelikult. Tunnen end nii kohutavalt vanana.
Kell 23:05.
Igatahes, hüppepäevade väsimus on juba ammu meelest läinud ja ootan palavalt oktoobrit, siis on jälle raha. ^^, 19 september 2009.
Olen suutnud end mõnusalt esimese kahe ja poole koolinädalaga haigeks väsitada ja värki. Igasuguseid rohkem ja vähem veidraid asju on juhtunud. Esiteks see, et regulaarses kontrollis kooli arsti juures oli üllatus suur, kui sain teada, et ma olen mingi kolm sentimeetrit pikem kui ma arvasin end olevat juba aastaid. Teiseks ei suutnud eelmine nädalavahetus vastu panna kiusatusele jälle Nurmsisse sõita. ^^ nüüdseks lahkun lennuki pardalt juba enam-vähem õigesti, aga maandumised olid küll veidrad. Kõvasti lähemale küll, kui eelmine kord, ent kentsakad ikkagi. Suutsin end nii kartulipõllule kui lennurajale maha kukutada, kusjuures langesin hästi aeglaselt. Põhijutuks oli hüppemeistril juhtum, et panin jalad maha, kui tüübid olid juba tuhande kahesaja peale roninud, mis tähendab sisuliselt, et ma tulin sama kaua alla, kui lennukiga üles läksin. (ja mis te arvate, mitu minutit meie moosiriiul kuuesaja meetri kõrgusele ronib?)
Kell 20:13.
Ent muidu on ikka päris nukker, ma võin juba see (järgmine) nädal arvatavasti une ära unustada, 6 september 2009.
Uurisin just lähemalt selle aasta kunstikooli tunniplaani. Kusjuures nii nutune ei tundugi, kui ma juba ette ära planeerin, millistes tundides ma käima ei hakka. Ja need tunnid on just õigetel aegadel, jõuangi ilusasti varem koju.
Kell 19:25.
Jõudis ju kohale, et viimane võimalus on õpikutele ilusasti pabereid ümber panna, 2 september 2009.
Mul on täna kohe päris imelik tuju. Alles mõni aeg tagasi jõudis järsku kohale. Panin õpikutele (jah, nendele kahele vaesekesele, mis teistega koos koolis kapis ei ole) üle saja aasta pabereid ümber. Ilusaid pabereid, meisterdasin, kirjutasin ilusa käekirjaga. Lõpuks panin ilusa kile ka ilusasti ümber. Tegin kõike nagu algklassides, ainult et veel ilusamalt.
Kell 21:32.
Järgmine kord Nurmsis, 30 august 2009.
Võtsingi lõpuks üleeile julguse kokku ja läksin üksi lennuväljale. Alguses olin küll veidi hirmunud, sest teadsin sealt eelnevalt ainult põgusalt kaht inimest ja üksikuid ülejäänuid vaid nägupidi. Pealegi oli kõigil tegemist, nad tõsiselt ikka vist elavadki SLK jaoks, remondivad ja täiustavad pidevalt hoonet, et kõigil oleks mugavam ja parem ja see mind sinna tagasi vist kõige enam tõmbabki - inimesed on hingega sees. Igatahes, kuna minu hüppelootus reedel oli niikuinii suht null, siis muutub seal alati sellistel puhkudel jube igavaks, nii et aitasin ka koristada ja värki puhtuseni välja ja terve reede õhtu möödus põhimõtteliselt tutvudes. Kusjuures, ma ei olnudki niiväga mööduv nähtus, mind mäletati isegi eelnevatest käikudest, peamiselt vist varjuvaliku tõttu, siiski. Hiljem, juba lõkke ääres hämmastas mind, kui ilus taevas seal on! Ma ei mäleta, millal ja kas ma üldse olen Tallinnas kunagi nii palju tähti näinud. Igatahes, reede lõppes sellega, et ma ei maganudki mitte õpilaste juures teisel korrusel, kus sisuliselt oleks pidanud minu koht olema, vaid kärssade juures tagatoas. ^^ muide, läksin päris vara magama, mingi kell pool üks juba vist, sest kell kümme pidi esimene tõus olema, kuhu ma tahtsin kindlasti jõuda. Noh, suht mõttetu oli tegelikult vara ärgata. ANi piloot oli kuskil ära, nii et mina oleks kõige varem hüpata saanud alles peale kella kahtteist. Cessna Caravan tõusis juba kell kümme, aga selle pealt ümmargused ei hüppa, nii et hommikupoolik möödus nubludega varje imetledes ja Dianaga hetki püüdes. Ja ANi tõusule ma ka ei saanud, sest ilm läks suhteliselt järsult väga tuuliseks ja arvatavasti hakkas seal peale minu lahkumist üleüldse sadama. Hüpata küll vastupidiselt suurtele lootustele ei saanud, aga ma ei kahetse ikkagi üldse, et ma siiski kohale läksin, sest kindlasti ei tule enam kunagi korda, mil ma ei tea, kellega rääkida, kuidas käituda ja mida üleüldse teha. Tunnen ise, et ma olen kas või vaid tiba rohkem asjas sees ja see meeldib mulle. Pealegi sain kindlasti kõvasti haritumaks langevarjunduseses ja teada, kuivõrd võib neid tüüpe nendes küsimustes usaldada. Muide, manifestikood on mul ka ikkagi täiesti olemas ja kõige halvemini sellega ei olegi läinud. ^^ kaelasildil ilutseb HTR ja teatab kõigile uhkelt, kes ja kust ma olen.
Kell 10:21.
Ja just enne silent discot, eks, 26 august 2009.
Mu mp3 on ametlikult surnud.
Kell 20:37.
Peaks seda kuidagi lahedalt ära kasutama.
Nojah, polegi ammu sellisel kellaajal üleval olnud.
Kell 5:38.
Päris segane värk, aga põnev, äärmiselt põnev. ^^, 25 august 2009.
Esimene Diana kaheteistkaadriline film on fotodest pungil ja ootab minu rikastumist. Esiteks pole mul aimu, mis formaadis need normaalselt pildistatud fotod on ja kui palju üks selline maksma läheb, sest Fotoluksi hinnakiri jutustab ainult ristkülikutest, aga minul on ruutu vaja (viisteist korda viisteist sentimeetrit võib-olla?). Teiseks ei saanud ma selle tuttava müüjanoormehe jutust üleüldse aru, kas mul on mõtet sinna poodi enam ilmutussooviga tagasi pöörduda. Appi?!
Kell 14:50.
Noh, üritan vähemalt järelejäänud filmi kuidagi õigesti ära kasutada, 24 august 2009.
Loen manuaali mingi sajandat korda juba vist ja alles nüüd jõuab mulle kohale, et mu siiani tehtud fotod moodustavad ilmselt mingi eriti kahtlase kuju ja veel kahtlasema sisuga hästi laia panoraamsegapudru. ^^ nojah, esiteks Diana, kes on mulle niigi veel väga salapärane ja üsna tundmatu, teiseks see ülipõnev viguritega laifilm. Kohe alguses mõtlesin, et neid triipe-täppe kuidagi liiga tihedalt. Geenius, ilmselgelt. Zenit põeb endiselt kodus oma kurioosset tuksiskerijagrippi, peaks ühel kaunil päeval end siiski kokku võtma ja ta tohtrile viima, teine liiga hea ja armas, et lihtsalt nurka surema jääda.
Kell 13:15.
Oot, järgmine kord siis juba päris alasti? ^^, 22 august 2009.
Siin ta nüüd on ja mul pole tagasiteed. Nii hea oli. Ja mul on kahju neist, kes vabatahtlikult ilma jäid, sest ma ei uskunud, et veel parem võib olla. ^^ vesi on ju endiselt öösiti soe, ent südamed on palju soojemad.
Kell 21:14.
Täiesti uus kogemus, 20 august 2009.
Sõin täna (eile) just sügavkülmast välja võetud veel originaalpakendis pitsat.
Kell 0:10.
Tahan teid kõiki kallistada ja andeks paluda, aga ma ei tea, kuidas, 17 august 2009.
Ma olen õnne jälle vaikseltviisi uskuma hakanud. Noh, mitte, et mul poleks tihti neid salajasi tapvalt põhjakiskuvaid nutuhooge, aga proovin mõelda, et minu valust ei muutu sisuliselt mitte miski, kõige vähem minevik. Üritan võtta sellest, mis praegu on, parima ja tulevikku rahulikuma pilguga vaadata, mis siis, et ma ei tea, mis juhtuma hakkab. Hetkel on ju kõik nii hästi ja inimesi on ja lootust on ka, see iseenesest toob pisarad silma. Ma olen nii tänamatu olnud, see teeb küll haiget.
Kell 15:48.
Ma käisin täna (eile) taevas, 9 august 2009.
Mitte ükski pilt ega sõna ei suuda mittehüppanule seletada seda tunnet, mis on, kui oled just üles vaadanud ja näinud, et põhivari on tõrgeteta avanenud ja saad täielikult keskenduda vaid vabadusele ja vaikusele enda ümber ja sees. Mitte ükski lagi, põrand ega sein ei piira. Sa kuuled oma nelja kaaslase rõõmukarjeid, aga need helid justkui ei saa sind kätte. Kontrast plärisevale rahvarohkele moosiriiulile, kus me kõik enne tõusu sünkroonis värisesime, mille muutuv rõhk tuimestas. Ja see halvatus, kui vaatad ukselt alla ja nagu tunned ette seda vabalangemise piina järgnevaks viieks sekundiks, ent teist teed ei ole...
Kell 1:07.
Unistan suuremast kollektsioonist mudelautodest, 26 juuli 2009.
Päris keeruline on end motiveerida midagigi ette võtma, kui sisuliselt võiks kogu järelejäänud vaheaja magada.
Kell 13:40.
Tallinna Vesi: kelder tühjaks, uputus võib tulla, 24 juuli 2009.
Õnneks elan ma Pelgurannas.
Kell 15:35.
Te võtsite mõned sajandid tagasi vastu hirmsa otsuse, 22 juuli 2009.
Siin elab mingi surematu, lõputult inimpõlvi kestev näljane võitmatu needus. Ma ei lähe sinna enam kunagi tagasi, mind pistetakse lõplikult nahka.
Kell 0:09.
Oi, nüüd hakkab nalja saama. ^^, 20 juuli 2009.
Tellisin täna vessu koos terve nummi lisanännikomplektiga ära. On ju kaunitar, mhmh? ^^
Kell 23:59.
Päris soe sai, päris küps. ^^, 18 juuli 2009.
Nii meeletult veider on peale kolme nädalat Simunast tagasi olla. Eks eelmine aasta oli arvatavasti sama lugu, aga kes seda enam ikka mäletab. Tallinn ja oma tubagi olid võõrad, keegi ei tee enam söögilauas, põllul või kell kolm hommikul kaarte mängides meie nalju. Elu on nüüd hoopis teistsugune, pean jälle ununenud tegelikkusega ära harjuma. Ma üritan meie pildid ära ilmutada, kui varsti rikkaks saan.
Kell 18:44.
Vastik ju, kui keegi salaja ronib, 23 juuni 2009.
Kellegi palvel. Selle suve jooksul (ikka pööripäeva suve alguseks pidades) olen ma jõudnud juba käia idiootsel ajal hommikul päikesetõusu vaatamas, päevitanud, täiesti edukalt ära põlenud, meres ujunud, kiikunud, ja kui homne (tänane) päev kujuneb ebatavaliseks, viitsin õhtul oma kolmeinimesetelgi aias sisse õnnistada. Hästii! Ämblik jooksis aknalaual ja kukkus alla. Nüüd on kogu aeg selline tunne, et ta ronib mu jalgade peal. Mitte, et ma ämblikke paaniliselt kardan, lihtsalt.
Kell 1:29.
Mõttetu postitus, ma tean, ma olen mandunud, mul on meeletult igav (jaa-jaa), 13 juuni 2009.
Suure kapi koristamine on pooleli, mis on, arvestades viimase aja olematuid sündmusi, üks põnevamaid seiku mu elus. Koletisi ja muid üllatusi ei leidnud. Eilne (üleeilne) oli (üle pika aja!) totaalne mittevedamine, kooli peldikus enam küll iialgi telefoni pihtida ei tahaks (üle pika aja)...
Kell 0:17.
Põrgu!, 7 juuni 2009.
Ma olen teist nii üleküllastunud, te ärritate mind ja ma hakkan teist eemale hoidma. Mul on tegelikult nii kahju. Ma ei tea, miks. Ma ei tea. Ma ei tea.
Kell 1:12.
Viis kontrolltööd, 5 juuni 2009.
Suvevaheajani, jah, päris hästi isegi.
Kell 19:54.
Läbi!, 11 mai 2009.
Seekord. No mõni geenius kirjutas võimaliku Siuru ja Tarapita asemele ikka Noor-Eesti, hoolimata, et välistati selge sõnaga viimase küsimine eksamil. Esimest korda peale kuuendat klassi teeks mulle vist kolm haiget, viit ma ei saa küll niikuinii enam kindlalt (rühmituse liikmed panin täiesti huupi ning Suitsu ja Tuglase ajasin ka segamini), aga noh... nüüd ma saan vähemalt aru, miks ma kunagi ei õpi. Oleks võinud eilegi tegelikult mitte õppida, halb on see tunne, kui pingutada ja mitte suuta ikkagi paremini teha kui mitte endast kõike andes. Eriti idioodi tunne on.
Kell 13:34.
Kohviöö ja kohvim hommik.
Homme (täna). Mõned kirjanduslikud rühmitused, alla kahekümne teose (realism ja natuke vähem naturalismi), üle kahekümne autori, mõnikümmend luulekogu, üle saja tegelase, meelsus, analüüs, sisu, elulugu, tähtsamad faktid, hingeelu, põhjused, aeg (olustik)...
Õnneks on kõik nõutav isegi aasta algusest suhteliselt hästi meeles, igatahes kehvemad sisukokkuvõtted tirisid küll muige näole.
Kell 0:49.
Kevad, kevad-kevad-kevad, 19 aprill 2009.
Tupsununnud kasvavad mühinal! ^^ mitu tundi järjest vahiks ja nunnutaks aknal, no ei...
Kell 11:51.
Suvi käes ja linnast tahan, 16 aprill 2009.
Nimekiri on uhkelt üleval! Süda läks järsku nii soojaks, aga ega teisiti vist ei saagi Marjamaast ja Pilistverest ja ka eesolevast suvest mõelda. Nojah, Pilistverre meil küll see aasta enam asja ei ole ja Marjamaale mul ilmselt ka mitte, hoolimata, et Maris teeb teises vahetuses teatrirühma! ^^ üldse oli minu arvates väga lahe idee rahvatantsu- ja teatrirühm teha, kahju ainult, et mõlemas lapsed maasikapõllul orjama on sunnitud, muidu läheks küll hea meelega.
27. aprill 2009. a. kell kaks päeval.
Kell 21:13.
Suvi, 5 aprill 2009.
Ta tuleb. Matunnenmatunnenmatunnen seda.
Päevitasin hommikul köögiaknal nägu nii veerandtunnikese. ^^
Kell 14:06.
Ha-ha, 30 märts 2009.
Mõlemad tallad on peaaegu üleni erinevate plaastrite alla mattunud.
Vähemalt pole ma loodetavasti ainuke, kes täna koolis ratastooliparaadil osaleb.
Kell 6:14.
Pläriseb, 28 märts 2009.
Selleks, et ma ära ei unustaks, sest see on väga tähtis, sellepärast, et issi pani talle nime: hamster Joosep, jah, hamster Joosep. Nii, korras! Võid oma rattakese peal edasi joosta.
Kell 12:10.
E pluribus unum, 27 märts 2009.
Lisaks sellele, et leidsin eile oma suvemantli voodri seest üles Valdekust kadunud väikese rohelise välgumihkli (mis on vist koos mantliga ka pesumasinat külastanud), räägib Scoutspataljoni diplom, et läbisin 30 kilomeetri pikkuse Scoutsrännaku ajaga 5:19 (raskust polnud), mis tähendab, et kahel 15 kilogrammi liiva seljas tassinud noormehel hoidsin mõnusalt tempot üleval. Viimased poolteist kilomeetrit möödusid peaaegu joostes, sest kuskilt tuli järsku energia (hambad ristis, küll). Hetkel kõnnin, muide, nagu mulle oleks viis tundi ja üheksateist minutit taha keeratud. Lihastega polegi lood kõige hullemad, aga tallad... oeh. Hea on see, et ma ei kukkunud ja jalad ei saanud kordagi tänu üliheadele saabasele väliste vete mõjul märjaks. Kergelt õhetan, ilmaga vedas, esmaspäevaks ehk olen isegi natuke vähem pläss! ^^ ent järgmine aasta tuleb kindlasti enne korralikult süüa ja sinna ka natuke teistsugust toitu kaasa võtta.
Tegelikult on praegu päris nukker mõelda, et üritus selleks korraks läbi on ja peab peaaegu aasta ootama varahommikust Paldiskisse sõitu. Olenemata kurnatusest, vahva oli!
Kell 15:38.
Minevik, 14 märts 2009.
Enne tänast ööd rääkisin ma unes viimati vahest päris lapsena. Valetan! Ma ei rääkinudki. Karjusin. Pead ei anna, aga arvatavasti elus esimest korda. Päris hirm ja ehmatus, rääkimata kõrvaltoas lage vahtiva omast. Ei tea. Pinged. Anum on vist täis. Muud ma sellest järeldada ei oska, sest isegi uni polnud üldiselt erinevalt kõigist teistest öödest rahutu. Lõputu, lõputu mure.
Lugesin alles hiljuti pakilt, et olen siiamaani kogu aeg kohvijooki valesti valmistanud. Nojah. Täna on siis nii.
Kell 16:20.
Pea valutab väga kõvasti, 7 märts 2009.
Ent suvi ja malev ja kõik lohutab pärast järjekordset juhtme väga halastamatut kokkujooksmist. Ja tõsi, palderjan ei aita. Rahunemiseks on köök.
Kell 16:22.
!, 6 märts 2009.
Kes on need õnnelikud, kes lähevad neljandal augustil emmega (palju õnne sünnipäevaks juba ette ära) Lauluväljakule rokkima? Võin siira rõõmuga öelda, et selle korteri kahe elaniku piletid (kass seekord ei tule) vedelevad pärast ränka kahetunnist virtuaalset närvitsemist sahtlis. ^^ kaks lõvi näevad kolmandat lõvi, kisub pööraseks...
Kell 3:31.
Grape Choice heljub õhus, 23 veebruar 2009.
Vähemalt sain täna koolis teada, et ma pole ainuke, kes likööripabereid niisama sööb. ^^ kutse Angelisse sain ka. Kordaläinud päev, ilmselgelt.
Kell 20:29.
Forgetting, 22 veebruar 2009.
Hea jobu, ei oska paberitki põletada... nüüd pea valutab hirmsasti.
Kell 15:17.
Miks?, 14 veebruar 2009.
Kui vaid tujud ei oleks ilmast nii sõltuvad ja pea nii uimane ja rutiin ei taoks jalaga perse ja...
Täna õhtul vähemalt saab üle pika aja kõik ohjeldamatult ära unustada. Heh, ma ei mõista endiselt, milleks alkoholi vaja on, kuidas mõned saavad reaalsesse maailma päriselt nii juurdunud olla, et vabal ajal abivahendeid vaja läheb, mul on abivahendeid ja karistamist vaja, et reaalses maailmas püsida... nii kõrini on. Eilne bioloogia suutis asjad veel enam ära rikkuda. Mis mõte sellel on...
Surun alla, ent lahti lasta ei suuda, eks.
Putsi.
Kell 16:47.
Inimloomus on ikka veider küll, 13 veebruar 2009.
Oh, ma alles nüüd märkasin tänu mõni minut tagasi avaldatud postitusele tänast kuupäeva. Peaks ilgelt rõve päev olema ju, aga mina hüppan just praegu ringi nagu jänku. ^^
Kell 16:41.
Üheteistkümnes kirjandusklass on huvitav.
No kui miski ei tee tuju heaks, siis reede (kogu olemus ja isegi tunnid, eriti nende vähesus. ^^) ja kõrvarõngad ikka teevad. Praegu on selline kergus peal, et jookse kas või bussipeatusesse inimesi kallistama (hommikul, muide, suutsin ilmastikuolude tõttu mõnusalt teel sinna käntsa käia, ikka niimoodi korralikult, et kõik kohad olid lund täis).
Nina ei saa raamatust välja, mitte kuidagi.
Kell 16:36.
?!, 28 jaanuar 2009.
Ja ma unustasin, et ma tahtsin veel kindlasti lisada, et siin on tegelikult õunad ka sees.
Kell 1:10.
Sisukad postitused.
Kui ollakse üht lugu juba päris kaua aega järjest kuulanud, siis pole see enam normaalne ja pealegi on raske kööki mahla järele joosta.
Kell 1:07.
Homme (täna).
Ahjaa.
Uiskama! Jee! ^^
Kell 0:56.
Tegelikult, oleks ju iseenesest kena.
Kui ma suudaksin kõrvaklapid maha jätta. Ent ma ei suuda. Kas teie suudaksite? No vaevalt küll, keegi ei suuda. ^^
Kiusatused, kiusatused...
Air - Sexy Boy.
Kell 0:50.
Fffffffffffff, 22 jaanuar 2009.
Nooooooo... kui ehk ei oleks kogu aeg nii närvis ja pinges, noh? Ma võin nädalaid nälgida, aga palun, palun!
...mitte minna mu une kallale. Ükskõik, mis. Midagi ju on vaja. Kõigil. No ei saa, noh.
Väike vahepala. Ma nüüd lähen ja üritan ajalugu edasi õppida.
Metsas, jessss.
Kell 8:29.
Hahakkama sain!, 19 jaanuar 2009.
Peaks ikka kindlasti veel tegema neid pikki jalutuskäike koolist koju. Jalanõud on ju selleks justkui mõeldudki. ^^
Kell 16:23.
Ma ei saa aru, 11 jaanuar 2009.
Kõikide heade filmide treilerid sakivad ja halbade filmide treilerid on väga head.
Kell 2:42.
Kass läinud, 10 jaanuar 2009.
Selle kuu tähelepanek (või reegel, nagu teile meeldib): juhe jookseb vahel kokku.
Hiirel võiks ka justkui midagi toimuda. Kell pool neli hommikul läheks iga kell uuesti jalutama.
Kell 17:03.
Esimene päev on hea päev, 1 november 2008.
Sellepärast, et, lapsed, esimene päev on rahapäev! Mis siis, et ma selle kõik täna ära kulutan. Ostan midagi imelist.
Ma ei unusta seda peldikut iialgi.
Nurgataga -> kuuritaga -> tram... ei! Kiipkaardid -> kuram!
Viimane valdekuplär...
Kell 14:08.
Dunjake, 27 oktoober 2008.
Olen üle poole ööpäeva ärkvel olnud ja pea sama kaua teki all Dostojevskit nautinud ja vihanud. Kaheteistkümne tunniga nelisada lehekülge... nojah. Kõva pähkel oli küll tegelikult, jah.
Praegu enam magama minna oleks ilmselgelt tobe, rõve ärkamine ja muud jamad.
Ometi, ma ju teadsin! Aimasin ju, et ühel hetkel teen selle lolluse nii või teisiti ära, noh, ja tegingi, vaat, nii siis.
Hommikul peab kuskilt läbi lippama, et tiba kofeiini endale nii kindluse mõttes soetada. Ega muud peale Nõmme Comarketi vist ette ei jää. Viimane nädal selles onnis...!
Kell 3:33.
Bello otsib võtit, 19 oktoober 2008.
No on meil ka ikka tore kool - siin ei lase mitte õpilased vaid õpetajad kokkulepitud konsultatsioone üle (jah, mu kullakesed, mitmus). Ent nänni saab! Mütsi saab, sõrmuse saab, oma majja saab lõpuks ometi. ^^ mis siis, et sügisvaheaeg ühe nädala võrra edasi lükkub ja seltskond minu jaoks põhimõtteliselt ära jääb.
Ja miks see tuul juba kord ära ei väsi? Jube nõme on pooleks ööpäevaks ilusa, selge ilmaga kohale minna, et hüppamata koju tulla, sest tuul on liiga tugev. Transpordiga pole õnneks järgmine/ükskõik milline nädalavahetus probleeme, nüüd on juba käpp sees. ^^
Kell 21:12.
Narva linnavalitsusel lehvis riigilipp tagurpidi, 5 oktoober 2008.
Vot, sulle nalja.
Noh, pinginaaber, ära tegime! ^^ ei ole siin midagi nii, et astud just Sinimägedest Narva sõitnud riigikaitse ekskursiooni bussi uksest välja ja kehitad esimese avaneva vaatepildi peale õlgu. Meedias lihtsalt peab tuttavaid olema. Nii hea, et mu kaamera aku siis veel elus oli.
Suhteliselt piinlik ju, tegelikult.
Punkrites käisin ära. Sidekaabli juppe olen oma käega katsunud. Alpid on hästi mudased. Hea tunne on sees, nii vähe, kui meid oli.
Enam-vähem kahe nädala pärast hüppan dessantlangevarjuga viis korda. (hoiame pöialt)
Kell 0:44.
Varsti, 19 september 2008.
Usk saab tõeks.
Kell 16:32.
Ühest küljest raha vähe, teisest küljest on nii hea!, 15 september 2008.
Kätte on jõudmas (jõudnud?) see romantiline aeg aastas, mil veekeetjad omandavad täiesti uue tähenduse, sest aulas kõnetehnika tunnis häälitsedes on ilmselgelt päris mitu head kraadi külmem kui õues. Tilluke ehmatus oli ennist, mu äärmiselt ebapedagoogiline isa otsustas mind hellitada uue digikaameraga, olen süümekateni tänulik ja maruvihane samal ajal - heh - nii mina ju. ^^ ja muide, üheteistkümnendal humanitaarklassil on Tallinna Ühisgümnaasiumis vaid kolmkümmend viis tundi nädalas - Aade Erits tegi meile eesootavast aastast jutustades tillukese, aga paljutähendusliku apsaka (tänu taevale!). Vähemalt on mul nüüd hommikul ärgates tunne, et olen tudunud tiba kauem kui lõunauinaku ajal. Ma ei tea, mis on mõningate gümnaasiumide rebastetrukkimispoliitika eesmärk, aga minu silmis jääb see vist igavesti pesuehtsaks ebaõigluseks. Vaesed väikesed! Olen läbi käinud tulest, veest ja kümnendast klassist (ootan huviga ülikooli esimest kursust).
Kultuuri on [(nüüd) nähtud!]. (heh, nalja pärast)
Ma juba kartsin, et olen ka sunnitud õppima hooletult armastama. Heh, valgust näen juba natuke.
Kell 21:43.
Kohustus, 2 september 2008.
Ma olen ülivihane praegu iseenda peale... nii haledalt digikaamerat ikka ära ei lõhuks. Poole meetri kõrguselt kukutasin emale ulatatava digikaamera täpselt õige nurga all kaheosalisele (no teate küll, kuidas need raadioantenni lülid üksteise sisse käivad) objektiivile, nii et kõige välimine osa on nüüd nurga all ja ei liigu. Mul ei vea üldse selliste asjadega, oma kolmest digikaamerast olen ma kaks lihtsalt ära lõhkunud (üks, kõige kehvem, tõsi, küll töötab, ega's umbrohi hävine) ja kolmas läks kaotsi, aga see on veidi teine teema juba.
Vot siis. Kool. Läbu asemel Madeiral peesitanud pinginaaber tõi õnneks ülinunnud kingitused (ei, tõsiselt, hea kraam). Lohvamaks reklaamitud üheteistkümnes klass (mis meist aasta vanemal lennul ka päriselt nii oli) aga osutus lihtsalt tillikaks. Meil on jälle kolmkümmend kaheksa tundi nädalas ja järgmisest poolaastast kolmkümmend üheksa, kunstikooli kolmandal kursusel on ka kõvasti rohkem tunde kui teisel. Ma ei saa aru, mis juhtkonna ajudes toimub, eksamitulemused kukuvad iga aasta kolinal, nemad panevad aga aina tunde juurde. Nii on ju veel vähem aega üleüldse mõnele ainele korralikult keskenduda ja eksamid hästi ära teha. Õnneks lohutab mind kohustusliku kirjanduse pikk ja hea nimekiri, tänu uuele õpetajale on mul esimest korda elus tunne, et ma tõepoolest käin humanitaarklassis ja ehk saan ka pärast aastast pausi eesti keelt õppida. Kirjanduse tunde on üks vähem kui eelmine aasta, mil me ei teinud peaaegu üldse mitte midagi, kahju, raisus...
Kui väga hulluks läheb, tõmban millalgi aasta keskel uttu. Ja seekord ma räägin tõsiselt. Ei tasu ennast katki teha. Kuigi füüsika raskeimate kursuste hinnetetabeli kõige parempoolsemas veerus on juba hinded, lootust on.
Läbi raskuste tähtede poole vä?
Kell 22:49.
As we go spinning wildly through the stars, 24 august 2008.
Millal see siia ilmus?!
Mul on nüüd raha. Ma olen nii etteaimatav. Tugev Tuul Films - nii ilus nimi, ehtne sügis (on praegu õues).
(ja minu sees)
Ma olen nii etteaimatav.
Nick Cave & The Bad Seeds - Spell.
Kell 23:16.
Kunstnikud reeglina rokivad.
Merevesi on kell kolm öösel soe, riietega on stiilne ujuda, koristada ei ole pooltki nii hull, kui ma alguses arvasin. Klaastaaraga saan rikkaks! Elutoa põrand on pehme, mu hommikumantel funktsioneerib edukalt ka tekina (mm...). Kõigile meeldib mu tuba, sõbrale meeldib köök (lõhnab hästi, kuhugi äraarvamatusse kohta on kirsitubakat pudenenud). Müsteeriumis ma rokin! Alkoholi ei ole mul ja sõbral vaja olnud, ei ole vaja ja ei hakka vaja minema. Keegi ei oksendanud (sõber on suureks kasvanud). Mul on vahva plakat, veel vahvam kinnas ja kõige vahvamad sõbrad. ^^ oma tuba peab ka koristama. Kleeplint ei jää tapeedile. Elamine oli suhteliselt liivane. Ema arvab, et ma olen tubli ja et mu sõbrad on toredad, mina arvan, et mu ema on parim.
Nädalake veel, kool tuleb vist lihtsalt üle elada...
Kell 0:34.
Pictures of you, 21 august 2008.
Näen aknal lonkamas viie jalaga heinalutikat. Vaene väike heinalutikas.
Kell 17:18.
Ma olen hjeljeena ja ma ei karda kedagi, 20 august 2008.
Tulin lauluväljakult kell huinjaa hommikul üksi (kesklinnani olid mul muidugi ülikaaslased) number nelikümmend bussi ning number üheksa trolli trajektoori mööda jalgsi koju ja ei saanud kodukandis nuga (aitäh, emme, kes sa mu selle eest ellu jätsid), endal taksoraha taskus. Kõigest eelnevast pole täiesti iseenesestmõistetavalt mõtet rääkida, kõik teavad ju. ^^ (väljaarvatud mõned idioodid) (he-he)
Rõve väsimus on - oled välja puhanud ja tahad kokku kukkuda samal ajal.
Kell 13:43.
Laske end õhku - õhus on armastust, 16 august 2008.
Vahin vihmast akent, I change the time in your house ja loomulikult nostalgitsen - nii mina ju.
Nüüdseks on täiesti ilmselge, et malev on üks nendest üritustest, mis kohe kindlasti järgmisel suvel ära ei jää. Tegelikult ma tahtsin öelda, et ma olen hästi õnnelik, aga vist varsti hakkan nutma, sest sel suvel ei toimu enam minu jaoks midagi ehk ta on justkui läbi... ai (ei, oot, õnneks valetan). Ent - kokkutulek oli ülitore - nägi parimaid peale rühmakaaslaste ja värki. Muidugi nüüd olen tiba tõbine (äikesevihmaga ju ikka ujuma ei läheks) sellest lombis magamisest/elamisest, aga üliükskõik, see ju kuulubki tegelikult asja juurde. ^^ MAlgatusel saime teise koha ja üleüldse - mina sain ka mikrofoni karjuda - aga auhind kõige originaalsema idee eest küll eriti originaalne ei olnud. Otse öeldes saime me väikse-armsa-kompaktse lauamängude karbi (?), mis oli väga armas, mingi umbisikulise diplomi ja paberipahna reklaami näol. Ei, mitte meid ei reklaamitud vaid meile reklaamiti (nõmekad).
(ootan järgmist suve)
Varsti, teate, tuleb, muide... pidu! Minu pidu! ^^
Kell 10:52.
Hirrm, 11 august 2008.
Minge kannii, kuidas ma kardan praegu uudiste vaatamist/lugemist. Ja abi ei oleks (ole?) ju mitte kuskilt loota.
Kell 14:12.
Idüll, 10 august 2008.
Öö on minu! Seelik on sada protsenti valmis ehk joon kohvi, söön munajäätist, kuulan The Cure'i ja põletan tillukeses oliivipurgis lõpuks oma Egiptusest toodud küünlad ära. Tulemasina suutsin muidugi ära lõhkuda, aga emme andis uue (Mis teed toas suitsu vä? ^^), nii et kõik on hästi. Koristasin ka täna (üle saja aasta - häbi-häbi), päris masendav oli. Muidugi suures magusaisus on päris kena üllatus šokolaaditahvel riietehunniku alt leida. ^^ madalale riiulile enam mitte nii hästi mahtuv bambus leidis uue koha jalgratta kaitsvas varjus, sest mänguhimulise korterinaabri tõttu oleks tema paigutamine aknalauale meie elektrisüsteemile mõeldes liiga riskantne. Ja führerit pole ma ikka veel istutanud, kuigi muld juba ammu olemas, kohutav. Homme...
Kokkutulek on ülehomme.
Jääteed tahaks.
Kell 23:03.
Insomnia vä?!, 6 august 2008.
Täiesti uus tase päeva mahamagamises - topelt beauty sleep (kusjuures mõned tunnid üle isegi) peale liitreid kanget kohvi (now less sugar!).
Ja ma tõesti tahan homme suuta üles ärgata, et loomulikult poodi roomata. Ma kahjuks ei ole päris kindel, kas ma seda teha suudan.
Sellest saab mu siiani kõige korrektsemalt õmmeldud ja üleüldse ilusam seelik vist, ^^ mhm, isegi lukuõmblus on nagu poeseelikutel (nojah, nii juhtub, kui juhuslikult õmbluskarbi sisu uurides sealt lukutald avastatakse, mis on seal vedelenud, hm... kõigest... ee... igavesti?!). Igatahes, jah, pitsi on veel vaja, siis saab tülli ka välja lõigata ja kõik tükid kokku õmmelda.
Ma vaatan tegelikult juba pikemat aega murelikult kalendrit. Vihmane ja külm ilm teeb ka muidugi oma töö - ma võiksin vanduda, et suvi on ammu läbi ja väljas on november. Üldse ei taha ju... Valdekus on ka nii külm, :/ loodetavasti siiski saab jaanuaris oma majja. Ja aega ei ole üldse! Õmblusmasina võib rahulikult kuhugi kapi sügavustesse ära peita, meenutada/oodata suve ja vähemalt selle üle õnnelik olla. Köh, ma lähen katki, kui ma koolist mõtlen. Süümekaid tekitab see jube pikk uni.
Kell 2:58.
Take me on a trip, I'd like to go someday, 30 juuli 2008.
Spontaanselt Pärnusse. ^^ õhtul näeme!
Kell 9:24.
August on peaaegu käes, 29 juuli 2008.
Praegu on täitsa (mhmh, mitte täiesti, see ei sobi siia) õige aeg. Ma ei jaksa rohkem. Või noh, tegelikult ju jaksan küll, alati jaksan. Tahan ja jaksan ja tahan ju alati. Lihtsalt, praegu on piisavalt palju ringi tuiatud ja jännatud, võib viimase kuukese kodus ka istuda (loomulikult see ei õnnestu - tahan ja jaksan veel - liiga palju on ees). Õmmelda! Jaa! Õmmelda!
Hästi naljakas oli eile (üleeile) ujumas käia. Ma olen siin juba peaaegu kolm aastat elanud ja alles nüüd maandusin kodusemasse vette kui mingid eriti suvalised Lõuna-Eesti järved ja tiigid - Stroomi. Ma ei mäleta, millal ma viimati siin suplesin, suhteliselt titena vist. Tore oli. Nii tore lausa, et lähen isegi iga päev.
Ai, kui hea. Kõik on hea. Pruun (!) ja õnnelik (mõningate ohverdustega, loomulikult). ^^ nii rahu, et... ma ei tea, ma hakkan nutma ja karjuma ja ringi hüppama ja kätega vehkima vist. Emotsioonid on nii... aa... ma ei tea! Õnnest! Ja kohe päris tõsiselt. Ma ei tea. Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea.
Kell 0:28.
Veel rohkem isegi, 20 juuli 2008.
Mulle meeldib Tallinn. Tallinn on, jah, hästi tähtis. Tallinn on hästi ilus, oma vigadega. Näiteks majad jäävad tihti taevale ette. Ent see pole ka nii hull. Vinguda leiab alati, eks. Tallinn on täiuslik. Nojah, see on tegelikult vale ja liiga kole sõna. Täiuslik tähendab veatut, aga veatu onju kole. Tallinn on ilus.
Sõitsin lihtsalt mööda Sõpruse puiesteed sõbra juurest koju. Oi, juba homme kell üheksa hommikul näen teid kõiki. ^^ täna (eile) sain teada, et ma polegi ainuke, kes nii väga praktikat ootab. Sõbrad on ilusad.
Teid (meid) hästi palju.
Kell 1:02.
Kui ma ei oleks (päris ausalt - üle saja aasta) ülimasendunud, 18 juuli 2008.
Ent olen ju. Ja nüüd ma pean veel peavaluga kõik oma musta pesu sealt hiiglaslikust reisikotist välja sorteerima.
Olgu, see on tõesti tegelikult tühiasi.
Ent ikkagi - ei ole mingi lill. Vähemalt praegu küll mitte.
Tahan esmaspäeva. Armastan teid. Teete tuju heaks. Teeme tuju heaks. Hirmutav.
Räme nälg on ka. Krabipulkade... järele.
Kell 15:00.
Hea meelega lööks kellegi selle eest maha.
Viige mind tagasi või midagi - jääkski orjama, rühma esiloodrina küll, ent siiski - jääks!
Mul oli seda nii vaja, ma unustasin kõik ära. Kõik. Ja nüüd pean edasi elama teadmisega, et ma ei saagi sinna maasikate-vaarikate(-oranžide ämblike) vahele oma lihtsat elu elama jääda. Linnas on ikka igav ja kõik need kuradima rollid mis ma endale peaaegu kohe jälle külge haakisin. Nii Hemingway oleks. Nii hea oleks, aga tingiv kõneviis ja asjad... ja oleks muidugi... ah, kuradile...
Natuke lihtsust on veel. Jah, sellest tuleb kinni hoida. Just, kinni hoida, te targutavad tühjad füüsisekesksed värdjad. Mida teie teate?! Loe ja oksenda. Ja näe, jälle võitlen tuuleveskitega, eks?! Nojah.
Ülim masendus on praegu vist. Nii ebaõiglane. Ja ma ei saa üle. Ma ei saa üle. Tuvid. Ma olen nii kade. See on nii ebaõiglane.
Aeg on ilmselgelt magama minna, selline jutt juba... väikesed lapsed ikka.
Kell 14:48.
Võuh, 30 juuni 2008.
Isegi Rabaka käepaelaga dekoreeritud Valge Mees on peldikupaberis-koogikarbis kaasa pakitud, lahee...
Kell 9:27.
Ära.
Väga kaheksakümnendad. Marjamaaaaaaa!
Kahju ainult, et nüüd ei saa peaaegu kuu aega päevad läbi üldse Okasroosikest mängida. :/
Ent selle eest on maasikadieet...
Kell 9:17.
Eelviimane, 27 juuni 2008.
Böää, ma olen juuni lõppu oodanud vist juba sada aastat, ja nüüd ei kisu täiesti iseenesestmõistetavalt Tallinnast (mis?! Pelgurannast-pelgupaigast-oma toast!) üldse ära. Minu tuba ei ole ka üldse minu tuba. Siin on piinlikult puhas ja kõle. Koristasin hästi korralikult, hoopis teistmoodi (nojah, olgu, peegel jäi jah vaseliiniseks eilsest plötserdamisest, ja ega see eilne-üleeilne alkoholiga aknapuhasti ka ei aidanud, vaata veel reklaame). Ruumi on kuidagi liiga palju, isegi taara viisin eile ilusti Selveri taarapunkti ära (raha eest hankisin loomulikult meeletud krabipulgavarud tulevasteks mustadeks-putkavabadeks päevadeks). Ja see kõik milleks?! Selleks, et mul oleks aega praegu tunda ja kirjutada väiksest asjast suur asi (nii mina ju). Nagu ma läheksin jälle kolmeks aastaks teise maailma otsa, tegelikult ma ei lähe ju õieti mitte kuhugi. Ainult kolmeks nädalaks (peale homset kolmepäevast üritust, mida kuradit?!) maasikapõldude vahele orjama. Malevast rääkides, muide, see number, mis ma teile (tervele SIM-kaardile, sorri) saatsin, see on vale, eks (mitte, et need inimesed, kellel seda päriselt vaja on, õigel ajal info kätte saavad). ^^ ent ma siis igaks juhuks ütlen, et võtke üks number lõpust ära ja ma olen jälle kättesaadav (mida?!).
Igatahes, nojah, sai see naeruväärsus nüüd välja kirjutatud. Kõik on täiesti tavaline jälle (pühapäevani).
Kell 1:17.
How could it hurt you when it looks so good..., 25 juuni 2008.
Depressiivsest Eesti väikelinnast tagasi. Oli jah masendav. Ülehomme tõmban niikuinii jälle uttu.
Shine your light now. This time - it's got to be good.
Kell 2:04.
Rahuldavalt masendav, 21 juuni 2008.
Üles. Sööma. Õmblema. Vahelduseks kohvi (või supi) jaoks vett keetma. Tagasi õmblema. Pausi tehes kohvi jooma (või suppi sööma). Tagasi õmblema. Lõunauinakut tegema. Tagasi õmblema. Õhtul hilja (hommikul vara) vahelduseks korra arvutilaua taha puhkama istuma ja ehk blogimagi. Magama.
Ja jookse kuhu tahad, uued ideed on ikka kiiremad ja matavad kõik enda alla. Needus. Õnnistus? Oleneb.
Küllap ikkagi õnnistus. Ometi võin ma endale seda tublidust lubada. Kas või natukene. ^^
Häbi öelda, aga ma ootan juba augustit (püstolit?). Arusaadav ju, aega on lihtsalt nii vähe. Muidugi lükate te selle ootuse iseendaga tuhat korda ümber, ent tal on iga kord jõudu ja nii metsik tahe uuesti püsti tõusta... vastik, aga mis ma ikka teha saan, eks. (öö, energiajoogid ehk, imbetsill? Ei, ei-ei-ei...)
Kell 1:46.
Püsi oma rollis, 17 juuni 2008.
See neetud julgus olla aus või hoopiski hirm valetamise ees? See kuradi trots, pidev sisemine lõrisemine ja urisemine, allumatuse hinnaks enese lõhkirebimine. Enesele keeramine (mõeldes kas või nüüd lambist oma õppeedukusele, aga ei, ma ju lihtsalt ei saa enam teisiti). Kuhu see mind viinud on? Ellu illusioonis, et ma otsustan ise mõtete ja tunnete üle, mille üle ei saa ju tegelikult keegi ise otsustada. Tunnen tundeid, mida tahan tunda. Mõtlen tundeid. Lõhun ennast ise ära, teen ise terveks.
Süda on targem ja... parem! Ent ei, ise tekitan endale probleeme. Mõistusega. Ei võta südant kuulda, sest see oleks liiga lihtne. See oleks allumine millelegi, mis on liiga jumalik, et mitte järele anda kiusatusele teda trotsist sügavale mutta suruda (mis on iseenesest ju ka allumine?). No saa siis nüüd aru.
Kunstniku elu ühiskonnas meenutab mõttekäiku kassist, kes oma tarkuses arvab, et sõltumatuse nautimiseks on ta pannud inimkonna ennast teenima.
Piltlikult olen ma enda ümber ikkagi seinad ehitanud, mis siis, et ma ei ole üksi. Ei. Ma olen lõhestunud. Haav. Valus. Ent paratamatult selle üle ikkagi uhke, eks. Ise saavutasin selle lolluse kõik.
Keegi pole ju kellestki parem. Või kui on, siis... abi? Ruttu?
Kuhu ma jõuan? Ma ju ei taha veel mitte mingil juhul peatuda... uhkus.
Dagö - Ma ei tea.
Kell 12:59.
Väga tark, 12 juuni 2008.
No kuhu siis maailmalõpp jääb? Höhöhö, õmble veel terve päev maha.
Homme (kolmteist ja reede, huu!) algab see pidurdamatu suviste ürituste jada (kui homne üldse tuleb, eks), heaa. Ja mu käsi on pruun. Uskumatu, mu käsi on pruun. Mu käsi pole ju kunagi pruun, alati on ju kole ja laiguline ja hallikas peale punast ja valusat. Ja nüüd on pruun. ^^
Alusseelik (põhiliselt küll tüll) on ka peaaegu valmis mu uue kleidi (höhö, kitli) jaoks (edevuse laada jaoks). Ainult haagid veel vaja värvli külge õmmelda ja kõik (kui ma vaid viitsiks!). Kõigepealt vist õmblen ikkagi vöö valmis (selle sama uue kleidi jaoks, edevuse laada jaoks), siis saabki masina kokku ja ära panna. Vaja veel vaid haagid.
Kell 12:21.
Suvii!, 10 juuni 2008.
Sain minagi lõpuks oma füüsika tehtud. ^^ nojah. Tulime Nõmmelt tulema ja tuhnisime veidi Humanas (ja leidsime ka, põhiliselt eeloleva edevuse laada jaoks. Kui juba osa võtta, siis ikka korralikult, eks), jõime esimeses ette juhtuvas vanamutikohvikus odavat kakaod (hinna-kvaliteedi suhe oli kahjuks paigas) ja tulin tulema. Magasin pool päeva maha ja pärast seda tähistasin oma vaheaja algust kääride kangasse löömisega (oo! Ma olin seda ju nii kaua oodanud! ^^ ja edevuse laat ka, muidugi). Homme ehk saan valmis ka, ega palju teha ei ole. Mnjah. Kõik see füüsika ja jama tundub nüüd, tagantjärele, nii kohutav ajaraisk. Ent mitte mingil juhul ei süüdista ma ennast, ei! Mul on mugavam mõelda, et mulle tehti jälle liiga. Mnjah. Mugavam. Kohutavalt mugav. Vatt. Mugavus. Vingumine ja mugavus. Ei kuule ja ei näe, aga karjun küll.
Mugav.
Aega on nii vähe. Vale on arvata, et aega on. Ei ole ju...
Mis minust saab?! Mis minust saab?!
Kummaline, see suvi algab ühe nurga alt vaadatuna täpselt samamoodi nagu eelmine suvigi. Ma soovin, et ei algaks (aga mis sa ikka teed, eks).
Kell 23:36.
There's a fire between us, 9 juuni 2008.
Haa! ^^ mine veel Linnahalli D-sektori esiritta rohelise Sony Ericsoni reklaamplakatiga (no see on nüüd küll tõesti üllatus) täiesti hingest Arnot superstaariks karjuma. Ei-ei, ma teadsin küll, juba eelmisest saatest (see Lacuna Coili lugu, loomulikult), et täiesti iseenesestmõistetavalt jääb ta - napilt (ent siiski jääb!) - võimsamale häälele alla, aga mis teha, kui meeldib rohkem, siis meeldib rohkem. Keegi peab ju lohutama ka. Vahet pole niikuinii enam, kuidas läks, ammu teada, et mõlemal on kuskil jalg ukse vahel. Ja ma olen siiski rõõmus, sest ma ju teadsin tegelikult ette, aga ma ei hakka ennast kordama. Kurb küll, et mu elu armastuse - digikaamera (daa!) - aku peaaegu täiesti tühi, ent siiski piisavalt täis oli, et mina, tobu, teda tänaseks suursündmuseks ära ei laadinud. Ent vähemalt said paar hetke lava ja sellega kaasnevat sigimist-sagimist enne teleülekande algust, meie armsad kaks koomikut ning loomulikult žürii jäädvustatud. Jana esimesest loost sai vist ka killu.
Ei, hästi, vähemalt ei võitnud see üheksandik, teate küll, noh, see üheksandik (jajah, just see, kellele kuulsus juba enne kuulsust pähe hakkas). Pole hullu, tegelikult ma ei ütle midagi halvasti, ehk kasvab veel välja, arvan, et kasvabki. On varemgi nii olnud. Ent siiamaani on ta oma noorust-toorust ainult tõestanud ja ilmselgelt üleüldse liiga ebaküps (minu üle võib ka naerda).
Möödunud päeva ülevaim hetk toimus siiski enne kontserti, puhvetisse oma Kokakoola juurde uhkelt tagasi marssides, värskelt lemmiku nimega täiendatud telefonitootja reklaam (olgu, saateteemaline fänniplakat) kaenla all. Hiljem selgus, et ma võin täiesti sobiv olla mõnda Veiko Õunpuu (kujutate ette, Veiko Õunpuu! Ma tahtsin sel hetkel kiljuda vist!) filmi ja teeme kohe pilti ja võtame kontaktandmed ja puha. Tõenäosus on muidugi nullilähedane, aga kunagi ei või teada, eks?! ^^ pidavat veel väga Risto Kübara (jajah, igaks juhuks panin lingi, jumal teab, mis inimesed seda siin loevad) nägu olema ja ega kindlalt ei ole sugulased (kõik on võimalik...)? Nojah, näe, võiks isegi äkki Periklesse mängima minna juba kohe, mis sellest Lavakast enam?
Olgu, ma nüüd lõpetan, üritan end tagasi hoida, kutsikas nagu ma olen. Läksin õige Piperaliks kätte ära juba. Mis teha, eks. Palke endi silmis ei näe hästi, teate ju isegi.
Ei, päriselt ka, ma ei tahtnud selliseks kätte ära minna (see oli nüüd siiras). Lihtsalt - hea tuju - eks?! Meri põlvini ja puha, sunnib õelutsema.
Kurat teab, mis minust veel (niimoodi) saab.
Kell 2:38.
Jaa!, 7 juuni 2008.
Mina ei usu sellisesse õnne. See ei ole armastus. Armastus ei saa olla hetkes.
Ülev.
Liiga ülev. Ma nüüd lahkun.
Kell 1:53.
....
Enne-kui-on-liiga-hilja-enne-kui-on-liiga-hilja.
Kell 1:49.
Jah.
Artikkel, film. Virutaks endale piki pead, oli ju võimalus, tahaks ropendada, nüüd ei näe seitse aastat (oh, mida? Ma pole ju tegelikult enam ammu nii legaalne!). Jah. Jaa! See vastik väljapääsmatus. Ma ju nii tean.
Elulugu. Elu lugu.
Ärge minge kunsti kallale!
Kell 1:38.
Juuni!, 5 juuni 2008.
Nii hea on. Nii hea on, et hakkab raske. Teate küll seda tunnet, eks. Need mõttetud mõtted, mida pole üldse mõtet mõelda, ent ometi...
Uskumatu, ma tahtsin ära minna.
Suvi on! Hea on, aga kahju on. Olenemata kõigest sellest - pingetest ja muust saastat - ma peaaegu vihkasin juba (halb-halb), ja nüüd on nii raske, et suvi on. No see pikendatud õppeaasta (kuradi füüsika!) teisipäevast neljapäevani kaheksast üheteistkümneni ei võta kildugi meeleolust ära, sest suvi on. Suvi on. Ja ma tahtsin teid hüljata. Suvel.
Ma olen ahneks muutunud. See on halb. Märkamatult.
Kell 19:43.
Ma avastasin just, 31 mai 2008.
Ahnetel inimestel pole sõpru. Jäin selle peale mõtlema, et kuidas siis üks ahne tüüp on suutnud ikkagi selle fakti üle kavaldada. Ta pole ju kaval. Lõpuks jõudis kohale, et tema kohta ikkagi ei tohi ahne öelda. Ta on liiga hea.
Mina, muide, ei ole kaval. Mina pean maksma. Ja mul ei ole selle vastu midagi.
Kell 16:04.
I'm a heartbreaker, I'm a heartbreaker.
Ülivarahommikused vestlused Dynami:di purgi otsas istuva Valge Mehega, kellele ma muuseas just klassikalised ketsid jalga joonistasin. Ta on, jah, mõtlik. Kõrs käes ja asjad. Uimastav ja huvitavaid seoseid tekitav(a) markerihais(u ja õhtuse kofeiini koosmõju), mida ma enam ei tunnegi? Võimalik. Ent vähemalt on kellegagi rääkida. Ja vähemalt on mul Muusa (ei, mitte perioodikaväljaanne, kui kellelgi, kes seda saasta tegelikult ei loegi, juhuslikult muie näole kerkis). Värskeid umbisikuid on ka vahel vaja.
Ma mõtlesin, et ma teen talle armukese, aga ma ju ei oska. Üritasin talle vähemalt kaabut valmistada (näeks rohkem saksofonimängija moodi välja, praegu on muidu lihtsalt mingi välimise käeluumurruga friik), ent jällegi ei saanud hakkama. No nüüd on Valgel Mehel vähemalt ketsid, ei pea ringi kõndima nagu Must Mees. Jah, nüüd on lihtsalt liputaja. Enne oli loomulik, nüüd on kolealasti. Jube, lõpuks tegin ikkagi valesti. Ma ei julge rohkem sodida ka, nende ketsidega läks niigi napikalt, ega Konische Spitze markerid pole naljaasi!
Olgu, aitab nüüd, kisub täiesti iseenesestmõistetavalt jaburaks kätte ära.
Ma just avastasin, et tal pole kõrvu! Ta reetis mu!
Nagu päriselt ikka...
Kell 3:06.
Ent - taas kord, 29 mai 2008.
Ma ei ole ju üksi! Ma ei hakka iial olema üksi, sest ma ei taha olla üksi! Kõik muu ei olegi oluline. Jah. Mingi veider segu Goethest, sellest ühest üliheast, ma pakun, et kellegi kirjandustundengi blogist ja ühest negatiivses mõttes veel. Nii palju head annab halb, kui vaid oskad. Ma vist loen ja nutan ja jäängi ilastama.
Jah, eks aeg-ajalt on nii.
Kell 22:54.
No, kurat, ma hakkan varsti ropendama.
Ma olen selle ääre peal. Kurat. Selle ääre peal, teate küll ju (ähäh, Kuristik rukkis, mida me kõik täiesti iseenesestmõistetavalt kunagi paar aastat tagasi lugenud oleme, just see, üsna kehv raamat muidu, aga vot see üks koht, eks ole, see üks koht). Ma otsin midagi, mis on juba ammu surnud. Mis tunne oleks? Mis tunne on? Sitt (vabandan väljenduse pärast), jah, on küll, saite täiesti õigesti aru.
Ma ei ole õnnetu. Te muudate mind õnnetuks. No kuidas kurat? Ma ei veere, ma ei kuku ega lange, mind tiritakse. Ja mina tirin teist. Ja teine kolmandat. Õnn ja killud, need, mis on seespool. Tihedamini siiski väljaspool, eks. Pidev vingumine vati sees elades. Jumal tänatud, et mul on selgroog! Vahel ehk viimasel ajal liialt sirge, ent...
Ja leidiski end ketsid jalas, füüsika laboratoorse töö kohal hääletult ulgumas. Ei-ei, kõik on korras, eks (jah, emme, ma tean ju, et sa loed seda, nüüd oleme vähemalt tasa selle pühapäevase intsidendiga). Päriselt, kullakesed, kõik on korras. Need olid rohkem vihapisarad. Võib-olla natuke ka, teate küll, selle vastiku jõuetustunde pisarad. Võib-olla natuke ka American Beauty pisarad, teate küll, see lendav kilekott ja asjad, eks. ...maailm! Oma! Ent üksi. Kurat-kurat-kurat-kurat-kurat. Hea meelega saadaks mõned (päris paljud) kuhugi pimedasse kohta luku taha.
Ei, kullakesed, te teate ju ise ka, et teid muidugi mitte. :*
No olgu, ma ei ütle, et kehv raamat, ehk pean lihtsalt uuesti lugema? Ma ju tean, et see on alati nii. Teate küll, nagu teatrietendustegagi, eks.
Kell 21:01.
Elu on nii heaa.
Lihtsalt.
^^
Kell 8:35.
Kus vett, seal sõda, 27 mai 2008.
Sai siis selle aasta esimene (küll tilluke, ent siiski esimene!) ka ära peetud. Hindamine oli, mis meenutab mulle kurba fakti, et reedel saan viimast korda oma rühmaga kokku, et tunnistus Aimari käepigistuse saatel (silma ei vaata ta kunagi) kätte saada ehk kunstikool on selleks aastaks põhimõtteliselt läbi. Praktika on juba muidugi hoopis teine teema. ^^ ja Falgi pargi uutest purskkaevudest ei saa ju lihtsalt mööda kõndida, peab ikka lähemalt uudistama.
Millal Võilillevarreansambli järgmine kontsert on?
Kell 21:56.
Pure morning, 25 mai 2008.
Viimasel ajal panen ainult kaks teelusikatäit suhkrut kohvi sisse, peaaegu nagu normaalne inimene juba. ^^
Ja mitte kuidagi ei suuda enam teisiti mõelda. Hüljata kohe, kui kõrini saab. Ega ma ei väidagi, et see pidev põgenemine midagi lahendaks, aga kui üks paik on end ammendanud, siis ei lahenda minu loogika järgi kannatlikkus hoopiski (minu loogika kipub õnneks või kahjuks kehv olema). See pole vist lihtsalt minu jaoks. Ei taha endale enam kunagi külge mingit koolivaimu. Küllap liialt uhke olen. Mina! Ise!
Oh jah, ma pean nüüd tubli olema ja oma kooliasjade poole tagasi pöörduma, kui ma endale mingeidki põgenemisšansse tahan. Ei saa praegu jälle kirjandusse nakatuda ja kuhugi oma raamatusse ära kaduda.
Kell 13:20.
Idee poolest juba magan praegu.
Mul on tõsine probleem - ma olen füüsikast juba nii üleküllastunud, et ma ei suuda enam eriti, aga pean seda veel õppima. Palju. No tegelikult otseselt ei peagi õppima, aga neid laboratoorsete tööde puhtandeid on nii pagana tüütu ümber kirjutada lihtsalt. Nii nüristav ju. Mida see mulle annab, kui mul endal vähimatki aimu pole, mida ma teen? Kive ja kände mööda oma füüsika tööd ära teha, et mitte suvetööle jääda. TÜG on mulle vist kõikidest koolidest, kus ma õppinud olen, andnud kõige selgema pildi ebaõiglusest. Mul ei ole praegu mitte ühtki tööd vaja füüsikas järele teha, sest headel kordadel olen kohe oma kolme või nelja kätte saanud ja veidi halvematel kordadel oma mitterahuldava kohe ära parandanud. Mitte ühtki aasta lõppu jäetud tööd! Ja nüüd on mul suvetööoht ainult seetõttu, et meie klass sai laboratoorsete tööde tegemiseks vähem tunde kui teised, ent kõigi kolme paralleelklassi õpilased pidid neid tegema ikkagi võrdselt. Vat sulle nalja, humanitaarklass! Pole siis mingi ime, kui kellelgi pole aega kohustuslikku kirjandust lugeda või Liivi poeesiat pähe õppida. Eks näkku kipuvad panema ikka need vihatud (ainete) õpetajad. Iseasi, kas panevad nad näkku sellepärast, et nende aine on ebameeldiv või on aine ebameeldiv, sest õpetaja paneb näkku. Joonestamisest ma parem ei räägigi... ent küllap see on alati nii olnud, ja vingumine, ma tean, ju ei aita.
Paratamatult kipub hetkeolukorras olema kõik muu huvitavam kui füüsika. Eriti tore on veel niigi paljusid bloge lugedes veel ülihäid bloge juurde leida, endale teadvustades, et nende lugemine lükkub kuhugi kaugele tulevikku. Tahan ka nii hea olla. Ent... ei oska. Ma võin ainult häid raamatuid lugeda või etendusi vaadata ja nendest hiljem spontaanselt, vaimustunult ja kätega vehkides rääkida, aga kui mulle puutumata paberileht ette anda, siis imen pastakat. Tunde. Kirjanditega on mul lood nagu nad on ja ega seegi siin mingi meistriteos pole. Küllap ei oska me kõik.
Kell 4:20.
Ma olen saialõikaja kakskümmend neli H-s, 20 mai 2008.
Mu jaamaputka tuled silitavad prahti maas. Te viilu vahele ma sibulaid ja liha laon Ainuke, mis masendusperioodidel pinnal hoiab, kipub olema see iseenda kokku võtmine teesklemise näol. ja naeratades samal hetkel teie elust kaon. See pingetaluvus. Kui ühel hetkel lõdvemaks lasta ja vinguma hakata, läheb kõik täiesti allamäge. Nii raske on ju end pärast väikest puhkust kokku võtta, teades juba ette, kui väsitav on tulevik. Lisaks veel uued, puhkuse ajal kuhjunud probleemid. Ma tean ja ma tean ja ma tean, et see, mida elame, see ongi ju elu. Ja ma tean, et ma pean olema tänulik, nähes kõike, tean, hea on mu elu. Nüüd on veel tegelikult ainult nõme nõuda mingit eriti positiivset või just vastupidi, äärmiselt negatiivset sündmust, et asjad ise paika loksuksid. Ülim motivatsioon kipub ju äärmustes tekkima. Nojah, õigupoolest ka täielikult kaduma, loodame, et nii ei juhtu. Ahmed, ah, medalil on teine pool, vahel torkab, vahel poob. Ahmed, ah, medaleid kõik küll ei saa, peab õnne olema. Ahmed, ah medaleilgi sära kaob, läigib vaid süda, veri taob. Ah, medaleid ei väga vaja me, kui iseennast leiaks me.
Ma loodan, et ma nüüd väga kehv ja Piperal ei olnud, ent mõni laul ju lihtsalt... anna andeks, mu parim sõber, jah, sina, sa tead küll, kui ma nüüd su tuju ära rikkusin.
Dagö - Ahmed.
Kell 22:51.
Praegu ei jaksa, 17 mai 2008.
on tunne, et tal enam midagi ei ole ja ta ise enam midagi ei ole. Ta ei mõista, miks ta veel kätt ja jalga tõstab, siit ning sealt tehes kinni haarab, miks ta silm tehtavat näeb ja aru seda taipab.
Ta ei hau mitte alati vaikimises, näol tuim tohletus. On silmapilke, kus ta äkki ärrituses süttib, võimetus ärrituses, teadmata, mispärast. Siis tõukab ta toorelt koera, kes talle midagi ei teinud, viskab kiviga kana, kes ainult kõketas, vemmeldab hobust, kes kõigiti kohust täitis, ja lööb vikati meelega kivisse.
Vilde, jaa.
Kell 16:26.
Pingelangus, 28 aprill 2008.
Loodetavasti on minu jaoks registreerimine selleks aastaks läbi. Hummuli I või Marjamaa I, eks siis paistab. Suvi käes ja linnast tahan...
Ursula - Maasika Klaarika.
Kell 14:51.
Ahelnuuskaja, 27 aprill 2008.
Olgu, ma ei lähe enam iialgi veidi külmetanuna vaktsineerima (jooksma ikka lähen). Kui väga pikalt kannatada, siis hea õnne korral saab lõpuks aevastada ka. Kõige rõvedam tunne maailmas?
Kümnes mai! ^^
Kell 1:39.
Näita, et mind pole, 26 aprill 2008.
Nuuskan ajusid välja (aga jooksmas käisin ikkagi) ja vahelduseks nokitsen vaikselt oma psühholoogia viieleheküljelise eneseanalüüsi kallal. Tähtaeg - mai esimene nädal. Järgmine nädalavahetus niikuinii prügi koristama, kes siis kooliasjadega tegeleda jõuab? Väga suur enamus töid on juba õnneks järele tehtud või õigeaegselt esitatud, nii et viimane pingutus. Tähtajad tiksuvad ja kuu on veel ja ega enam kuhugi edasi lükata polegi, kui just ilusatel suvepäevadel Nõmmel istuda ei taha. Ja ei taha. Praegu eriti ei viitsi, ent siis ei viitsiks hoopis.
Uskumatu, mul on suvi juba igasuguseid erinevaid üritusi täis topitud, esmaspäeval kell kaks veel tiimitöö, et ikka lahedasse rühma saaks ja peale seda on veel vaja ainult paar piletit ära osta.
Kell 21:36.
Trööst, 20 veebruar 2008.
Tere, Väike Prints, miks ma sinu poole varem ei pöördunud, kuigi oled olnud alati mu kõrval?! Kahtlus ja kõhklus on ligi hiilinud, aga veidral kombel ei vaeva. Ma olen õnneks ära unustanud, kuidas hoolida. Tegelikult ma ei usu, et see päriselt hea on, aga ju siis praegu lihtsalt on vaja. Ent samas ma ju hoolin, natuke... piisavalt.
Laupäeval oli teater ehk nädalavahetuse võib täiesti iseenesestmõistetavalt õnnestunuks lugeda. Etendusest ma küll nüüd nii kohutavalt vaimustuses ei ole (nojah, Kivirähk ju ikkagi), aga hea oli. Täiesti uskumatu ja tobe on nüüd tänu laval nähtule endaski seda kilplast näha (teistest üleüldse rääkimata. ^^), ent ju me siis juba kord oleme sellised (üsna rumalad). Eile oli üks mulle väga-väga oluline sünnipäev, kahju ainult, et ma sünnipäevalast õnnitleda ei saanud. :/ tulevikus saab, kui hästi läheb (aga loomulikult läheb hästi. ^^ teisiti lihtsalt ei ole enam võimalik). Veel teatrit (olgu selle sünnipäevaga praegu nagu ta on, saab seda ka). Ma tegelikult nii vajan, nii tahan juba.
Üle pika aja on äärmiselt hea kirjandusteos ka kätte sattunud, veedaks kogu päeva teki all, lugedes, kahjuks ei saa. Nojah, eks omamoodi uus kogemus, esimene selline raamat, mida on mitu aastat kaugelt suure aukartusega vaadatud. Ei tahtnud siis kibedat, aga nüüd on õige aeg, sest nüüd on hoopiski magus. Väga. ^^
Mind hoiab sahtlisse kirjutamine. Kuidagi jube äkki ja lõppu ei veel ei paista (ja nii ongi parem).
Mis hoiab sind elus?
Kell 22:18.
Mul on tunne, et ma hakkan vaikselt käest ära minema, 2 veebruar 2008.
See on see, kui millestki kinni hoida pole. Ma ei tea isegi, kas ma tahan mäletada, mis mulle eile matemaatika tunnis öeldi, sest ma ei tea, kas see meeldis mulle või ei.
Enam ei ole uus ja huvitav. Kõik saab korda. Kõik saab korda. Kõik saab korda. Ma ei allu seekord, ega ju?
Tegelikult läks mul vahepeal väga hästi, ise ka ei tahtnud hästi uskuda. Varsti läheb jälle, ma tean. ^^ lava kutsub. Kahjuks on klass selles suhtes ikkagi väga teravalt kaheks kistud - ma lihtsalt hüppasin teisele poole (õigel ajal?). Ent Hispaania jääb meie jaoks ära, värdjad. :/
Kell 3:11.
The dream had to end, 12 jaanuar 2008.
The wish never came true. And the girl starts to sing.
Äärmiselt halb tuju - tulingi vist täna koorist ära (mulle pole see ikka veel päris kohale jõudnud). Veidi ebameeldiv ju, kui õppimiseks/uneks enam aega ei jää, iseendast rääkimata? Peaaegu iga päev kella seitsme ja kaheksa vahel kindlalt näljasena koju jõuda, väsimusest rääkimata. Äärmiselt lahe on peale seda veel suhteliselt kiirustades end täis õgida ja õppima hakata (lugemisest peale kohustusliku kirjanduse ma parem ei räägigi). Ja loomulikult on reede ainuke päev, millal ma kohe peale kooli koju magama saan tulla. :/
Juba laupäev? Õhtu? See on see, kui oled terve päeva maha maganud. Kahe une vahel andsid nii muuseas kuskil mingis kirikus kontserdi lihtsalt. ^^
Ebatervislikult palju The Cure'i viimasel ajal. Bussis, trollis, üksi...
The Cure - Seventeen Seconds.
Kell 20:45.
Tere, kool, 6 jaanuar 2008.
Nojah, see kõik oligi ilmselgelt liiga hea, et kauem kesta. Argiõnn on nii igav sõna. Ega's midagi, peab järgmise vaheaja nimel kuidagi selle rutiini ära kannatama, sest järgmine vaheaeg saab olema lihtsalt... suurepärane. ^^ ma pean ennast kokku võtma, tõsiselt. Ja võtan ka! Hispaania ja mu suurepärased kunstnikud (nii noored kui vanad) lihtsalt on seda väärt.
Kell 23:58.
Ärge muretsege, 4 jaanuar 2008.
Küll ma oma vitsad ka ükskord kätte saan.
Kell 22:06.
Kõige hullem on ikkagi.
Tahtes ja kartes samal ajal. Inimlikkus, taas kord. Võib-olla ongi sul õigus, võib-olla ei vii see kuhugi, ent samas on enda niidipuntra lahti harutamine (sõlme ajamine) tegevus, mida oskan kõige paremini ja mida oskasid kõige paremini ja oskavad tulevikus kõige paremini kõik minusugused. Nad teevad seda samasuguse kirega. Nad on nagu mina! Sama egoistlikud ja eneseimetlust-armastust (mille hinnaks on aeg-ajalt kallale kippuv ülim enesevihkamine) täis olendid. Tundke ennast nüüd see hetk tähtsana, kes iganes end puudutatuna tundsid, järgmisel hetkel olete mul ununenud. Praegu olen jumal, kogu aeg olen tujukas.
Ma vist nüüd lõpuks rahustasin ennast maha. Tänan tähelepanu eest.
Kell 22:04.
Ja päris praegu.
Ei meeldi mulle see ausus ja ma tahan temast lahti saada, aga samas oleks kahju, kui mul teda ei oleks. Ent samas...
Kell 21:50.
Lootes, et on lootust.
Täpselt see tunne, et pole kellelegi rääkida, sest inimene, kes hea meelega alati ära kuulaks, ei saaks lihtsalt aru ja inimest, kellele tahaksid rääkida, ei taha tüüdata. Hetk hiljem jooksevad kõik inimesed kompleksides ringi ja lõppude lõpuks on kõige halvem endal, nii et on valida kahe halva vahel - kas jätta masendus päris enda sisse ja proovida ta ära unustada ja kogu aeg ikkagi tunda, et väga oleks vaja rääkida või kahelda ja lõpuks ikkagi välja rääkida ja tunda, et oleks võinud ikkagi enda sisse jätta. Palun minge kõik... ära.
Ja miks sinavorm halb on?! Vahel ei olegi ju võimalik teisiti.
Kell 21:46.
You are expressionism, 27 detsember 2007.
Moody, emotional and even a bit angsty... you certainly know how to express your emotions. At times you tend to lack perspective on your life, probably as a result of looking inward too much. This introspection does give you a flair for the dramatic. And it's even maybe made you cultivate some artistic talents! You have a true artist's temperament... which is a blessing and a curse.
No nii juba läheb! ^^ Miski, mille ma oma õe, justnimelt, õe (omad naljad) blogist leidsin. Huvitav, millal mu issi (minu õe ehk oma tütre blogi truu lugeja) selle testi ära teeb? Kurat küll, te olete suurepärased ja ma igatsen teid nii kohutavalt ja ma näen teid (ja ka kohe kindlasti kahjuks mitte kõiki teist) heal juhul alles mu eksabikaasa (tal kahjuks pole blogi, mida siin reklaamida) sünnipäeval.
Ja mis ajast ma enda üle nii kuradima uhke olen? Mul pole ju kunagi suurt ego olnud... või ehk siiski? Vahest teatud asjaoludel, millest ma siin ei räägiks...
Mul on tunne, et ma leidsin iseenda just nüüd ja see avastus on nii pagana ilus.
Mustu tudub minu voodis, ta on nii armas ja ta teab seda.
Kell 0:51.
And besides, you're probably holding hands with some skinny pretty girl that likes to talk about bands, 6 detsember 2007.
Pole ammu, nagu ikka. Ma ei ole üldse kurb ja segaduses (nagu tavaliselt), pigem olen enda peale hetkel kuri ja natuke hakkab tegelikult hale ka. Sellised asjad lihtsalt ei juhtu kunagi minuga, ega ju? Päh. Ma ikka ei oska. Natuke on küll selline tunne, et ehk annan liiga vara alla, aga ma ei lihtsalt oska teisiti ja ei oska ka õppida oskama teisiti. Palun! Päh-päh-päh-päh-päh. Keemia tund oma asjade üle mõtlemisele ja nende kirja panemisele kulutada (see on midagi uut!) on muidugi eriti tark tegu. Märkimisväärne on, et ma isegi panin tähele, mida tunnis tehti, samal ajal tervet suurt ruudulist lehte oma emotsioone täis kirjutades. Ehk julgen kunagi lugeda ka, kuigi ma olin väga aus ja ehk kirjutasin välja asju, mida ma enam sisse lugeda ei tahaks. Ma siiski loodan kunagi julguse kokku võtta. Esimese asjana tuleks mõned lehed vihikust siiski välja rebida, et need kelleski võõras kodanikus huvi ei ärataks. Ma ei taha, et minu sisikond kõigile näha oleks. Arvatavasti ei tahagi mitte keegi, aga mina ei taha kohe üldse, isegi natuke mitte. Ma ei taha seda veel õigupoolest isegi vaadata, mis siis veel teistele näitamisest rääkida. Iga asi omal ajal ja ka kohe kindlasti mitte igaühega. Ja kui nüüd päris olla, siis mõne väga üksiku, kui üldse kellegagi. Nii kahju, et sa kohe üldse aru ei saa, et sul temaga mitte midagi ühist ei ole.
Peaks keskaegse erootilise kirjanduse poole tagasi pöörduma, kuigi kohustuslik osa on juba loetud. Lihtsalt isegi päris huvitavaks osutus, ei midagi muud.
Kell 22:11.
Ikka veel, 20 november 2007.
Täna sai minu üks kahest kõige halvemast päevast elus aastaseks. Kena tähtpäev, kas pole? Kes teab, see teab. Tegelikult ei ole küll eriti kadestusväärne, et ühel kuueteistkümneaastasel tüdrukul on juba kaks kõige halvemat päeva elus. Teisel koledal juhtumil on alles kevadel sünnipäev. Ehk ma kasvan sellest välja.
Kunstikool on parimad sõbrad ja nii kahju, et mul sinna enne esmaspäeva üldse asja ei ole. Trimestri lõpp ehk hindamisnädal ehk tunde pole ju... vastik. Praegu on halb aeg ja ma tõsiselt vajan teid. Pole hullu, võtame raamatu kätte ja unustame enda elu sootuks, sest nii on... olla praegu palju parem. Ma ei taha jälle mina ise olla. Küllap ma kasvan ka sellest välja. Kahju ainult, et praegu ühtki meeleolule vastavat raamatut käeulatuses ei ole. Tegelikult üks on, aga ma ei taha seda lugeda, sest see on kellegi oma, kellest ma enam pikka aega midagi kuulda ei taha. Parimate prognooside kohaselt jõuan ma juba homme raamatukogust kiiruga läbi joosta (asi seegi!) ja endale miskit Underilt tuua. Kui nüüd päris aus olla, siis olen ma tahtnud Underit juba väga ammu lugeda, aga alati tuleb miskit ootamatult vahele ja nii jõuangi teoni alles nüüd. Osalt ka tänu koolile, hea võimalus, ma pean millalgi ükskõik kelle soneti peast esitama ja Shakespeare'i ikka ei valiks. Tahaks hästi esitada, tahaks väga hästi esitada, aga ei julge.
Raha oleks vaja, tahaksin PÖFFile ka jõuda.
Arvutiõpetuse kirjandi teemavalik on muidugi ka suurepärane - lehekülg teemal Infotehnoloogiast Eestis. No ise võite arvata, kui palju ma sel teemal midagi öelda oskan. Humanitaarklass?!
Kell 21:01.
Endiselt, 18 november 2007.
Mina ei tea, mis nendest raamatutest saab. Siin nad vedelevad, kuigi ma ei taha neid siia. Ja ma ei saa neid minema ka visata, sest nad pole minu omad ja võib-olla tahab omanik neid kunagi ikkagi tagasi. Selle jaoks, et mind küsimustest vabastada, peaks ta minuga kontakti võtma, aga ma ei taha, et ta minuga kontakti võtaks. Ega ta ise ka õnneks ei taha. Tegelikult arvan isegi, et ta on need raamatud ära unustanud, aga mulle käivad nad olenemata sellest närvidele. Ma ei hakka ise rabelema, ta pole seda väärt. Tahab, siis tuleb ja võtab ise.
Kell 19:33.
Ma saan hakkama, 17 november 2007.
Vot nii! Pea püsti. ^^ kuigi esialgu on ikka šokk ja pisarad tulevad alati hiljem. Ent süda on siiski palju kergem, tõde tuleb välja öelda. Õigemini tegi südame kergemaks juba asjaolu, et ma tõeni jõudsin. Vähemalt ütlesin ma selle kohe välja, ei tohi käärima jätta ju, kõik teavad seda. Ma tunnen end praegu üsna hästi. Mitte liiga hästi, muidugi, taolises olukorras tunneks end vaevalt keegi liiga hästi, aga hästi ikkagi ja see loeb. Need väiksed mured... kõik läheb mööda. Oskaks ma alati õigel ajal õiges kohas niimoodi mõelda, aga ei oska. Küllap siis peab õppima. Hetkel on küll kõik hästi.
Kui sa seda lugema juhtud, siis aitäh (küllap ta juba aru saab, et ma temast räägin). Eks sa lase jahtuda ja mõtle. Eelmine kord läks kehvasti ju. Seekord paremini, eks? ^^
Kell 18:26.
And I'm falling under your spell, 12 november 2007.
Kurat, Nikolai on jälle surnud! ütleme nii, et ka Toompere on päris hea, ent siiski jääb Ojasoo parimaks. Segane. Ja kahjuks tundus, et mitte taotluslikult segane. Vähemalt sain teatri baarist kõrre. Muideks, neil on seal väga stiilsed kõrred. ^^ ja naerda sai ka, loomulikult.
Laagrist võib ka rääkida. Oli küll tore, aga ma olen ikka päris masendunud ja šokeeritud. Mõned asjad lihtsalt on sellised, millest kuulmine on täiesti normaalne, ent nii uskumatu on, et nad võiksid tabada sind ennast. Ja näe, tabas. Minu silmis igatahes praalis mõni mees küll täna hommikul väga vale asjaga. Nojah, eks igaühe enda otsustada, kuidas ta suhtub. Alkohol: kiirabi, kanderaam, trepp täis välja oksendatud makarone (inimesed, kes seda koristama pidid), maoloputus, tilgutid, haigla. Ja nii juba teist korda. Tegelikult on kahju inimesest. Ükskõik kui vähe ma mõnel kehvemal hetkel endast ei hooliks, jääb mulle ikkagi mõistmatuks, miks teised endaga nii teevad.
Spontaansed ideed ehk muskaatpähklijogurt. Tegelikult tahtsime selle juba ammu ära proovida, aga laagri teisel õhtul juhtuski nii. Riivisime suure vaevaga ja sõime veel suurema vaevaga (no, ausalt, ma pole vist elu sees midagi nii rõvedat söönud). Me vist olime jõudnud selle juba ära unustada, sest kõik oli terve õhtu endine. Ent hommikul ärgates enam küll ei olnud. Mul on siiralt kahju, et mul tol hetkel seal rongis mitte ühkti vahendit maalimiseks käepärast ei olnud. Tegelikult on mustvalge lumine võsa värviline. Kohe päris ausalt, on küll.
Ma enam ei tee.
Kell 22:03.
Koorilaager, 9 november 2007.
Pühapäeval tagasi.
Kell 7:01.
Ma postitan ainult selle pärast, et teada anda, et ma olen ärkvel. ^^, 3 november 2007.
Ma läksin õmblemisega väga hoogu. Ma tegelikult loodan, et see hoog kestab kaua, sest pikka aega on mu peas igasugused ideed olnud ja jube kurb, kui ma neid kõiki nüüd teostada ei jõua, sest kooli ajal ei jõua hoopiski.
Vingumisnurka ka: mind kohutavalt häirivad ebaviisakad inimesed kinos. Lasnamäe tühjad vaated ja vaikus ei ole selle jaoks, et sel ajal kõik oma pakendikrabinad ära krabistada, sest teksti ju ei ole, mis võiks krabina tõttu kõrvust mööda minna. Mõni ikka ei saa aru üldse aru, millest ta ise ilma jääb ja millest ta kõik teised ka ilma jätab. Vsjo naši mentaliteet, vastik. Veel häirivad mind filmi ajal telefoniga rääkivad inimesed. No mida?! Filmi ajal?! Telefoniga?! Kõva häälega?! Ja veel häirib mind kino ahnus. Kassa müüb rõõmuga veel filmi esimeste minutite ajal pileteid edasi, siis lähevad mõned viimasel minutil pileti ostnud inimesed veel popkornijärjekorda ja nii nad saabuvadki saali sel ajal, kui juba rahu ja vaikust tahaks.
Ja loomulikult oli mul täna (eile) päris kahju inimestest, kes poole pealt lahkusid. No muidugi vähemalt ei kostnud enam nende labased kommentaarid üle saali. Õnneks teatrisse sellised inimesed ei kipu.
Peaks voodi tühjaks tõstma. ^^
Kell 5:30.
Kõige rõvedam töö on tehtud, 2 november 2007.
Lõiked konstrueeritud ja kangast tükid välja lõigatud. Ma tean, et ma võiksin veel küljed kiiruga kokku õmmelda ja ehk isegi alumise ääre hargnemiskindlaks teha, aga ma ei viitsi. Vähemalt ei pea ma enam põrandal nööpnõelte ja kääridega jamama, hea tõesti, et see läbi sai, selg läheb ausalt öeldes ikka lõpuks alati päris valusaks. Tavaliselt on veel see jama ka, et töötamiseks on vaja kangas siledalt mööda põrandalt laotada ja ruumi jääb väheks, siis koogutadki ja lükkad asju eest ära ja avastad, et käärid või mõõdulint jäi kanga teise otsa just mõned määravad sentimeetrid käeulatusest välja. Mõnus roomamine ehk rätsepa (no, ei) raske elu. Varsti tuleb kõige toredam osa kogu tööst - luku õmblemine. Asi, millega ma vist kunagi hakkama ei saa. Harutamist jällegi kui palju. Nii lõpuks jäädki vildakate õmblustega rahule, noh, tegelikult pole väga hullu seekord - tüll ju ainult, jääb seeliku enda varju. Värvlit pole ka vaja teha - oh kui mugav! ^^
Peaks magama minema. Homme (täna) ma lihtsalt pean jõudma enne kino raamatukogust läbi joosta. Film iseenesest ei algagi nii vara, aga arvestades seda, mis kell ma kohe-kohe magama lähen... jah, arusaadav. Midagi söödavat peaks ka kaasa ostma.
Voodi peaks ka asjadest tühjaks tõstma. Armas pisike tuba, aga vastik harjumus asju mitte kunagi sinna, kustkohast iganes nad võetud on, tagasi panna. Nii viskadki kõik asjad voodi peale ja enne magama minekut kirudes viskad põrandale ja hommikul kirudes viskad voodi peale tagasi, et ruumi liikuda oleks. ^^
Kell 3:53.
K, 31 oktoober 2007.
Lähen reedel kinno. Uhkes üksinduses. Ma pole tegelikult mitte kunagi varem päris üksinda kinos käinud. Uhke sündmus! Maksan pileti eest kakskümmend viis krooni ja loodan, et minu lemmikkoht - keskmine iste kõige tagumises reas - juba kinni ei ole. Ja naudin filmi. Nii hea, ma olin juba täiesti leppinud faktiga, et ma nägin laupäeval viimast korda, aga ei näinudki, reedel näen veel, kas pole tore? ^^ ja laupäeval lähen... teatrisse! ^^ mis võiks olla veel parem?
Kell 0:31.
Jätan tühjaks, mõtteid pole, 27 oktoober 2007.
Ma olen viimasel ajal eriti tihe kinokülastaja - eile käisin kinos ja täna lähen ka kinno. ^^
Eilse filmi suhtes mul tegelikult eriti kõrgeid ootusi ei olnudki, aga seda, et ta nii piinlikult naiivne ja totter on, ma küll ei osanud oodata. Ma ei teadnud filmi taustast (peale treileris leiduva informatsiooni) mitte midagi. Satanismi koha pealt olin ma neid natuke alahinnanud, aga minu arvates teadsid nad asjast ikkagi liiga vähe, et teistele rääkida. Ka ei teadnud ma mitte midagi filmi seotusest Aidi Valliku kahe noorteromaaniga. Kui lõpuks mulle ka kohale jõudis, et filmis on tuttavad tegelased raamatust, pani küll veidi muigama (Kuhu põgenevad hinged, Ann? ^^). Nojah, vähemalt sai palju naerda, ka saalis istunud inimeste üle, kes vaatasid filmi kui suurt meistriteost. Ei, loomulikult ei ole see meist kena. Teist korda ikka ei vaataks.
Tänast filmi lähen ma juba kolmandat korda vaatama. Ma arvan, et see räägib enda eest.
Kell 3:58.
Täna ei saanud me keemiaklassis akent sulgeda, 11 oktoober 2007.
Risk, et aknaklaas õues kellelegi pähe lendab (sama hästi oleks ta võinud meile klassi sisse kukkuda), oli liiga suur.
Vähemalt olid esimesel korrusel avarii tagajärjed likvideeritud! Mõningate kadudega küll (kuhu need põrandaplaadid jäid?), ent siiski.
Ma vist juba tean, millise teema ma valin ja millest ma oma kõnes räägin. Mitte liiga kindlalt, loomulikult.
Kell 22:15.
Mulle meeldib meie kool, 10 oktoober 2007.
Päriselt ka. Mulle meeldib, et mõned aknad ei ole avatavad, sest see põhjustaks nende eest ära kukkumise. Mulle meeldib, et direktor märgib kõnes ära, et vähemalt ei saja meil katusest läbi, mis siis, et tegelikult sajab. Jah, see on küll tore, et meie küttesüsteem surveproovidele vastu pidas ja me lõpuks enam koolimajas sees soojemalt riides ei pidanud käima kui õues (teate ju küll neid kütmata kivimaju). Mulle meeldib, et meie koolitoit ei vääri toidu nime.
Vahetunnil peale õpilaste kogunemist ja direktori kõnet hakkas esimese korruse madalama koridori kivipõrand väga imelikult kerkima, täpselt ei tea, aga mingi toru vist... Aade kutsus päästeameti kohale ja lapsed saadeti koolist koju. Kusjuures, Tallinna Ühisgümnaasiumi õpilased pidid kõige paremate tingimustega asenduskoolis käima, meil on ju oma üks maja ja meie õppetöö ei toimu kahes vahetuses.
Ikkagi, remont võiks juba valmis saada. Või õigemini, remont võiks juba alata. Jah, just, remont algab ju alles novembris ja meie pidime kohe esimesel päeval peale aktust Valdeku koolimajja õppima minema?
Kell 23:06.
Vingumisnurk, 6 oktoober 2007.
Ma ei taha enam iialgi näha seda filmi, kus rebane pilgutab silmi, kuigi teda on just nülitud. Ma vist oksendan praegu. Tegelikult ei oksenda ka. See ei oleks minust kena, aga see ei ole nendest ka kena.
Palun.
Tegelikult olen ma talle väga tänulik, et ta suutis teist korda selle filmi täies mahus (kõik kolm osa) ära vaadata ainult selleks, et mina seda näeksin. Jälle rebiti mu ümbert üsna paks kiht kaitsvat vatti ära, aga ma ei ole isegi kuri, ma lihtsalt nutan, sest ma olen jälle sunnitud oma ninaotsast kaugemale vaatama. Kahjuks ei ole vaade eriti ilus.
Kell 3:17.
Viies oktoober meeldis mulle rohkem.
Pähe tuleb igasuguseid mõtteid ja kui aega ka on, siis ühel hetkel avastadki, et pool riidekappi on ise valmis õmmeldud. Asi, mille üle vist võiks uhke olla. Isegi minu ainuke (!) paar pükse ei ole enam, noh... päris Espriti toodang, vaid omalooming, millel mingid imelikud sildid küljes on. Kangast oleks vaja, aga digikaamerat oleks ka vaja, nii et võib-olla veebruaris ei pea ma enam viimase nimel nälgima ja saab midagi uut ka õmmelda. Igavus-igavus-igavus. Peaks raamatu läbi lugema, siis jõuaks lõpuks kohustusliku kirjanduseni ka.
Ja ikka tahaksin olla keegi teine. Teiste elu on palju... palju.
Kell 2:03.
I drown at night in your house. Pretending to swim, 3 oktoober 2007.
Haigus ei luba kooli minna. Ega mul muidu ei olekski vist väga kahju, aga ma olevat esmaspäeval väga heast kõnetehnika tunnist (teater!) ilma jäänud. Nojah, eks head asjad juhtuvadki, kui ennast kohal ei ole. Tegelikult mulle ei meeldi praegu. Päris hilissügist tahaks juba, isegi imestan, tavaliselt on hilissügis minu jaoks kõige vastikum aeg aastas. Päriselt, tahaks juba külma ja mantlit ja saapaid. Või siis tahaks päris suve, kunstikooli suvepraktikat... mis oli suurepärane.
Meenutan vanu aegu. Vaatan vanu pilte. Loon meeleolu, kuulan vastavat muusikat (The Cure, loomulikult, hilissuvi peale seitsmendat klassi).
The Cure - A Forest.
Kell 0:20.
Kaks päeva üle kuu, 15 september 2007.
Ei ole mina kirjutanud. Ei olnud tahtmist. Ent praegu on. Ma loodan, et ma kirjutan selle šoki endast välja. Mu emotsioonid on hetkel sassis niit. Lein. Ükskõik, millest. Nii palju on olnud ja see palju pole praegu üldse oluline. Hüvasti, tuttav võõras! Võõras? Võõras. Tuttav võõras. Mul on nii kahju. Ka sellest, et mul ei piisa ühe käe sõrmedest, et üles lugeda kahe aasta jooksul toimunud noorte inimeste hävitavaid vägivallategusid iseenda vastu. Ma ei räägi SL Õhtulehe esikaanelugudest. Ma räägin oma sõprade ja tuttavate leinadest. Miks? Kus me elame, ah?! Veel kevadel ju... Tere! Tunda oli, et seal on peidus soe süda, sest silmad olid siirad ja sõbralikkust õhkus. Ja nii kena naeratus, ükskõik, keda tuttavat tervitades (ei, kuradi tolvanid, ma ei mõtle mingit ameerikalikku kiipsmailingut), see vist vastab tõele, et varjavat pisaraid, ah? Mul on nii valus. Ei olnud teine üldse nii lähedane ju, ent siiski... lähedase lähedane. Kõhe on. Mu siiras kaastunne. See oli tema valik.
Kell 2:47.
Tagasi, 13 august 2007.
Tartust. Mitte, et ma sellest üldse kirjutanud oleks. Kolm päeva olin seal, pulmas käisin ka ja puha. Täna lähen jälle viieks päevaks ära - kell 10:00 väljub kunstikooli eest buss, mis viib meid Keila-Joale, kus toimub see aasta meie suvepraktika. Kaheksateistkümnenda pärastlõunal-õhtul tagasi.
Nüüd peaks vist natuke (alla kolme tunni!) magama ka. 8:00 peaks ennast üles ajama, asjad on veel korralikult pakkimata ja hommikul võtavad kõik tegevused selle neetud uimasuse pärast üldse nii palju kauem aega.
Kell 5:15.
^^, 8 august 2007.
Mina näiteks jälgin praegu mõnuga, kuidas mu ilusa ärklitoa seina esimest katuseakent paigaldatakse (elan ajutiselt maja teises tiivas, siit näeb aknast minu toa üht tulevastest akendest väga hästi).
Kell 8:12.
I am milk, 5 august 2007.
Ma ei teagi, kust otsast alustada. Väga pikk sündmuste ahel on viinud mu teed arvutist eemale. Ma ei tea, kas ma olekski tahtnud enne kirjutada. Alustaks võib-olla sellest, et tulin Rõugest hoopis pühapäeva hilisõhtul tagasi ja kohe peale seda kolisin ära. Palju ühe pühapäeva kohta, eks? Kolisin ära ja seal pole normaalset arvutit ega harilikult ka mingit tahet ega võimalust kirjutada, sest nii palju on tegemist. Ma olen nädal aega ainult koristanud, kõigepealt pidi toa tühjaks saama, et seal remonti saaks hakata tegema ja remondi ajal kühveldasin põhiliselt saepuru ja viisin puutükke aeda lõkkeplatsile. Lõkkeplats on meil nüüd nagu üks suur-suur sipelgapesa, ainult et elanikke pole seal.
Täielik hullumaja. See kõik ei ole päriselt, eks? Palun ärge öelge, et see kõik on reaalsus. Ma ei taha siin olla.
Kell 15:32.
Minema siit, jee!, 26 juuli 2007.
Rõugesse (ülla-ülla, ei lähegi folgile). Laupäeva hilisõhtul tagasi. Võib-olla saab seal isegi ujuda, see oleks nii lahe, sest ma pole kolm aastat üldse kuskil ujumas käinud. Stroomi rand ei ole see aasta ka eriti paljulubav. Ma nüüd lähen ja tõesti proovin viitsida asju edasi pakkida, päris viimasele minutile ka ei tahaks jätta.
Kell 9:20.
Ma vist ei taha enam pikka aega magama jääda, 25 juuli 2007.
Olla poolunes kohutava näljatundega, samas teades, et süüa ei tohi mitte mingisugusel juhul.
Ärgata üles ja minna teise tuppa, avastada, et su ema on surnud, laip on juba külm ja kange. Paanilises hirmus proovida teda voodi alla peita, aga ta läheb katki. Täiesti sõnulseletamatu hirm.
Näha unes kaelast allapoole halvatud vana naist, kes oma ratastooliga sügavas lombis sõidab. Näha, et ta kukub selili ja lihtsalt upub ära.
Ma nüüd olen natuke aega üleval.
Vahel ma tajun seda seina meie vahel. See ei ole üldse mingi tavaline sein, ta nagu ei takista mind ega teda, aga vahel on ta väga-väga tajutav. Need hetked pole väga toredad, kui sa tunned, et sa oled valele poole jäänud, aga poolt vahetada ei saa, sa kas sünnid siia- või sinnapoole. Siin on muidugi tunduvalt rohkem inimesi kui seal. Ent vahel hoopis tajun ma iseennast selle seinana, see on uskumatult valus. See on natuke olla nagu kahe tule vahel. Muidugi olen ma siis talle tunduvalt lähemal kui muidu, aga... aga. Ära muretse, ma ei lase käest. Teid on ju nii uskumatult vähe, et on suur ime, et ma sinuga üldse ühega kohtusin. Ma just eile rääkisin kellegagi sellel teemal. Ma siiralt loodan, et ma ei tee ühtegi lollust, sest sellist võimalust ei tule enam tõenäoliselt kunagi. Ma olen nii õnnelik.
Kell 7:54.
Ann?, 22 juuli 2007.
Mis teha, Ann? saigi täna varahommikul, nii poole viie ajal, umbes, läbi. Tahtsin väga ära lõpetada, et enam tõustes selle peale aega ei kuluks. Mulle meeldis mõlema raamatu puhul see, kuidas võrreldi noorema põlvkonna täiskasvanuks saamist vanema põlvkonna omaga (esimeses raamatus Ann ja tema ema ning teises raamatus Gregor ja Anni isa), esimese raamatu sisekaanel oli muidugi ka väike tutvustav tekst, kus oli seda võrdlust ka rõhutatud, aga teisest raamatust ma seda küll ei oodanud. Kohati päris jubedad olid need Anni isa lapsepõlvemälestused, ei oleks tahtnud lugedagi, aga asjal oli vähemalt lohutav õnnelik lõpp. Peaks veel ära mainima, et ma ei suuda siiamaani aru saada, kuidas üks noor neiu saab nii naiivne olla. Võib-olla ongi ta liiga normaalses peres kasvanud ja kõiki peaaegu valikuta usaldama õppinud. Ei tea. Igatahes, üsna loetavad raamatud olid, tekkis võrdlusmomente ka Silvia Rannamaa kahe noorsooromaaniga (Kadri ja Kasuema) ja mulle tundub, et Silvia Rannamaa jääb peale. Seal on ikkagi kuidagi rohkem turvalisust, muidugi on ajast maha jäänud, aga mulle kahe uuema raamatu puhul ei istunud eriti see narkootikumidega jamamine.
Jah, küllap šokeeriv tõde on valus ja maailma kurjus kohutab mu ära.
Kell 15:32.
Ma vihkan ennast, 21 juuli 2007.
Ma tahan, et sa teaksid. Võib-olla ma ei vihka ennast, võib-olla vihkan rohkem seda abitust endas. Abitust vihkan ma ju alati, ent ennast natuke harvem. Abitu ma aga olen, varjatult kogu aeg, lihtsalt vahel lööb see välja ja ma ei oska sellega midagi targemat teha, kui et asjaga kaasa minna. Ma tõesti ei oska, ta nüüd kindlasti ütleks, et õpi, aga ta ei ütle seda mulle nüüd, kohe kindlasti mitte. Võib-olla ma õpingi, aga mitte liiga püüdlikult. Võib-olla ma ei oska püüdlikult õppida, võib-olla ma ei oska üldse õppida.
Kui aus olla, siis tahaksin end nendel hetkedel maailmast täiesti eraldada, aga see on nii valus ja ma olen nii enesekeskne, et ma ei tee seda. Teen hoopis kellelegi teisele haiget ja sellega teen ikkagi endale haiget. Vahest isegi rohkem, kui end maailmast eraldades. Kõige rohkem sooviksin, et neid hekti üldse ei oleks. Noh, jah, neid on küll vähemaks jäänud, tõenäoliselt mu antidepressantide pärast, mida ma juba üle poole aasta igal õhtul neelanud olen. Sain teada, mis mul viga on ja asusin viga parandama. Muidugi on neid hetki kõigil, ka tervetel inimestel, lihtsalt fakt, et nad on ka depressiooni sümpton, on mind nende suhtes paranoiliseks muutnud. Jah, ma tean, et depressiivsetel inimestel on neid kordi rohkem, aga mina tõmban ikkagi tänu väga valusatele mälestustele paralleele alkohoolikute esimese pitsiga. Ehk siis kui kord alustad, enam ei lõpeta.
Palun anna mulle andeks.
Kell 1:48.
Mis teha, Ann?.
Kuidas elad, Ann? sai mul juba eile hommikul lõpuni loetud. Suur igavus on küll pea kogu aeg, ent hommikul siiski oli teisi asju teha, näe, jäigi postitamata. See selleks. Täna peaks siis tolle loetud raamatu järje käsile võtma ja selle ka ühe ööga läbi lugema. Aega on.
Missiooni Vanaisa vanad püksid võib rahumeeli õnnestunuks lugeda. Leidsin ja tõin sealt kaltsukotist teiste asjade seast ära ka mingid väga tobedad T-särgid, mis minu puhul siiski kantavaks osutusid. Seelikuid sain ka loomulikult. ^^ kaltsukotid on nüüdsest mu lemmik riidepood. Ema küll vingub, et miks ma endale uusi riideid ei osta ja neid ei kanna, raha ju on, aga ma ei tea, mind ei häiri riiete vanus ja see kui palju nad kantud on. Rohkem häiriks mind see, kui ma ostakski kuskilt korralikust riidekauplusest mõne tõeliselt uue riideeseme, mida vaid kabiinis proovitud on, ja keegi mulle samasuguse ilusa riideesemega tänaval vastu tuleks. Põhimõtteliselt olen ma samasugune nagu need, kes kaltsukatest riideid ostavad (ja käivad enamasti ka palju stiilsemalt riides kui rõivamoodi järgivad inimesed), lihtsalt mina ei maksa oma ema, tädi või vanaema (ärge naerge, ta käib väga hästi riides) kaltsukotist leitud riiete eest. Ja ongi parem, valik ei ole nii segadusse ajav ja pealegi on need riided harva minu jaoks vales suuruses. Lihtne. Kuigi, ma ei saa tegelikult siiamaani aru, mis ajast ma juba niimoodi endale riideid hangin. See uute riiete hankimine läks kuidagi nii sujuvalt poodidelt kaltsukottide peale üle. Võib-olla juhtus see alateadlikult, kui ma avastasin enda jaoks keskkonna säästmise võimalused. Üle aasta ju olen juba taarat ka kogunud ja seda vaikselt ära viinud. Oh mind küll.
Kell 0:53.
(Kahjuks mitte enam süda-) Öine jääkülm kogemus, 20 juuli 2007.
Lähen pesema (jah, ma käin iga päev enam-vähem sellisel kellaajal pesemas), ma ei pane peaaegu tähelegi, et gaasiboiler Plõks! teeb, kuni järsku ehmun külma vee peale niivõrd, et märkan isegi kustunud sinist leeki. Nojah, ta on nüüdseks juba kolm korda nii teinud. Polnud hullu, sain end kuidagi külma veega pestud, kui aus olla, on nüüd isegi päris hea olla, kõik tundub nii soe. ^^ hetkel muretsen rohkem oma oranži elevandi pärast, mis kipub toasoojuses ära sulama.
Ma ei tea. Olen ma ogar? Mulle vahel tundub, et ma olen väga ogar. Näiteks just praegu. Homne missioon Vanaisa vanad püksid (või rohkem nagu Vanaema vana kaltsukott) panevad mind enda silmis väga ogarana tundma, vist ühe inimese silmis veel, aga ta ise on selles süüdi, ega käbi ju kännust kaugele kuku. ^^ samas ma ikkagi ei ole ogar, khm, vähemalt mitte ikkagi nii ogar, kui see tibi seal raamatus (Aidi Valliku Kuidas elad, Ann?). Mul vist õnnestub see raamat kõige rohkem kahekümne nelja tunniga läbi lugeda. Ega siin midagi imestada ka ei ole, kõik asjaolud soodustavad hetkel lugemist (mõned meist ehk teavad, et tegu on üsna õhukese raamatuga), pealegi on mul peal jälle masendus. Ma ei tea miks see küll nii on, aga kui mul on masendus, loen ma kõvasti rohkem kui ajal, mil mul ei ole masendust. Ma mõtlen vahel isegi masenduse seetõttu heaks asjaks, sest ma pean harilikult lugu inimestest, kes palju loevad (rõhutades sõna harilikult, sest sõna alati ma siit ei leia) ja tahan enda üle ka veidi uhkust tunda. Hetkel ma nagu väga õnnetu ei olegi, ent loeks küll, kuigi tegemist ei ole üldse teab kui põneva raamatuga.
No saa siis nüüd aru.
Kell 2:22.
^^, 19 juuli 2007.
Homme kellegi vanasse kaltsukotti uusi riideid otsima! Ma olen ikka lahe inimene küll. ^^
Kell 23:39.
?.
Äkki keegi oleks nii kena ja seletaks mulle ära, kuidas saab keset suve haigeks jääda? Pea lõhub otsas ja hea meelega hakkaks oksele. Või, noh, tegelikult mitte nii hea meelega. :/
Kell 16:32.
Jälle unustasin õigel ajal ära, 6 juuli 2007.
2. juulil 2006. a. hakkasin ma pidama vihikut, kuhu märkida üles kõik loetud raamatud (lisaks veel kuupäevad - millal raamatuga alustasin ja millal lõpetasin) ja kuhu vahel kirjutada ka tsitaate. Aasta hiljem on mul vihikusse märgitud kakskümmend kaks loetud raamatut, kahekümne kolmas on pooleli. Kusjuures ainult kuus raamatut olid kohustuslik kirjandus. Ma ei tea, peaaegu kaks raamatut kuus, pole väga paha? Kakskümmend neli raamatut aastas oleks muidugi kenam number, aga nagu ma aru sain, siis uues koolis peab väga palju lugema ja eks see number siis loodetavasti tõuseb ka.
Kell 1:27.
Puu on puude kõrgune, 1 juuli 2007.
Mina veetsin terve oma päeva Ilmapuu lävel. Aitäh teile, te olite lihtsalt suurepärased! ^^
Kell 20:37.
Päris lahe, 29 juuni 2007.
On minna arsti juurde, ent arsti ennast ei olegi kohal. :/ vähemalt tegid film ja hea seltskond tuju heaks.
Kell 2:00.
Palju õnne!, 26 juuni 2007.
Blog sai aastaseks. Jah, domeen küll muutus vahepeal, aga nagu ütles hea sõber: Nimi muutus, aga isikukood jäi samaks. Kell 5:13 näitas kaunter terve aasta peale kokku 1535 külastust, keskmiselt külastusi päevas 4. Ma ei tea. Pole väga paha? Tõusis ju selle aja sees ikkagi keskmine külastuste arv päevas kolmelt neljale. Tegelikult tahaks teada, kui palju mul püsivaid lugejaid on. Arvatavasti kaks. Ma vist isegi aiman juba, kes.
Kell 12:56.
Head aega, 25 juuni 2007.
Ma mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin välja, miks ma kurb olen. No olgu, ma teadsin küll, miks ma kurb olen, aga ma ei mõistnud, miks see mind kurvaks tegi. No ikka see, et meie üheksandikud nüüd nii mõnusalt linna peal laiali on (nagu suviti ikka), ent enam sügisel kokku ei tule. Või vähemalt mitte enam päris sellisel kujul. Mis siis, et meie klass ei hoidnud kokku ja ma suhtlesin sealt väga vähestega ja lõpuks juba ootasin kooli lõppemist nii väga, tahaksin ma nüüd ikkagi sügistel argipäevadel hommikuti Reaalkooli uksest sisse jalutada ja Muusat tervitada. Asi on lihtsalt harjumuses. Mul oli terve kooli peale ainult paar üksikut inimest, keda sain päriselt oma sõbraks nimetada, küll aga hulk neid, kellega harvemini või tihedamini lihtsalt koos lõbusalt aega veeta sai. Kurat, ma hakkan teid vist esialgu ikka nii igatsema!
Harjumused on visad surema, no, kurat küll.
Samas, aeg ravib kõik haavad.
Kell 22:13.
Tropimagnet.
Tagasi. Tegelikult jõudsin koju juba eile õhtul kella kuue paiku, aga ma tõesti ei viitsinud siia midagi kirjutada. Tore oli, juba üheteistkümnendat korda oli tore (ma käin Toilas igal suvel korra). Sanatooriumi oli jälle mingite juurdeehitustega täiendatud, park oli ikka sama ilus. Ainult soomlasi oli see aasta vähem, see-eest rootslasi ja norrakaid rohkem, kuigi sanatoorium oli väga veidralt tühi. Restoran (mitte see sanatooriumi oma, vaid see teine) on alla käinud, ma nagu ei tea, et seal varem joodikuid oleks käinud. Muidugi hakkas ta meiega rääkima ja tuju oligi rikutud. :/ Zenitile ostetud kaks filmi said loomulikult täis. Liftis suutsin endale ka mõnusalt margi teha, aga peaasi, et endal lõbus oleks. Ahjaa, võinoaga suutsin endale sõrme lõigata, no lööge see üle!
Ega mul nagu rohkem polegi midagi öelda, peaasi, et linnuke kirjas oleks, vist.
Kell 0:31.
Jei, 20 juuni 2007.
Mu hetke lemmik lõpukink - viiekümne viienda aasta Zenit - ei vajanudki parandust ega puhastust. Lihtsalt vana film oli kinni kiilunud ja katik ei teinud seetõttu oma tööd korralikult. Nüüd on kõik korras ja uus film sees, olen valmis ka homseks sõiduks. Pühapäeval tagasi.
Kell 23:30.
Läbi!.
Nojah, vähemalt selleks korraks. Uskumatu, isegi veidi kurb olen, kui aus olla. Täna lähen uude kooli pabereid ära viima, aga eilsest räägiks ka natuke. Aega on, Internetiühendus on kuhugi ära kadunud. >.< loodetavasti ei unusta ma hiljem oma kodulehte värskendada.
Hommik. Kohutav. Esiteks närvilisus järgneva tähtsa päeva pärast. Õnneks ei jäänud ma seekord hiljaks, ennem jõudsin liiga vara ja närveerisin seal koos teistega edasi. Aktus oli enam-vähem, kõik surusid ilusasti direktoril ja vähemalt klassijuhatajal kätt, said oma paberid (nagu ikka), ja oma kohale tagasi sammudes ei käinud ka keegi ninali. Need kummardused publikule olid küll mõne isiku puhul väga veidrad, aga esiteks on see andestatav ja teiseks ei ole see üldse oluline. Peale aktust siis tsillisime umbes pool tundi kooli ees, lõpetajad said lilli ja õpetajad said lõpetajatelt lilli (nagu ikka). Peale seda tegime need jubedad lõpupildid ära. Üheksandike õpilaste-õpetajate pilt oli muidugi kõige jubedam, meid lihtsalt suruti kuidagi sinna pildile ja, noh, eks siis juuli alguses saab piltidele järele minnes naerda. Klassipilt oli normaalne, nõme muidugi, et C klassi privileeg on alati igas järjekorras viimane olla (tähestik nõuab). Nii me siis passisime ja higistasime seal tükk aega. Pilt tehtud, tulin koju külalisi lõbustama.
Kell seitse õhtul algas Terrariumi VIP nurgakeses lõpupidu. Hiljem, kui teised juba tantsisid, mõtlesime, et läheme ka lollitama (kumbki ei olnud vähemalt kolm aastat üldse kuskil tantsimas käinud), asi lõppes sellega, et tantsisime lühemate pausidega lõpuni välja. Jah, päris lõpuni, meid oli siis kuus, kaks tseekat ja neli beekat (aakad tõmbasid juba ammu uttu, neil oli kellegi juures mingi erapidu). Ehk siis sel ajal, kui enamik juba kuhugi jooma olid jõudnud, tegime meie trenni. ^^ jah, lõbus oli, kuigi üheksanda klassi viimase lauluga pandi küll mööda (Tanel Padar & The Sun - Võta Aega), ent siiski oli armas, kuidas me seal käsikäes lihtsalt kõikusime.
Jah, ma olen väga rahul. ^^
Kell 1:53.
Teate, mis on hea?, 9 juuni 2007.
Tõsiselt hea on veel kell pool üksteist (kui päikeseloojang on ära vaadatud ja fotografeeritud) rannas madalas vees kõndida ja kirjut taevast vaadata. Nii möödus siis eilne õhtu. Ikka kuradi tore on elada paigas, kus täiesti korralik rand kiviga visata. Õh, oleks vaid ometi need nõmedad eksamid juba läbi, kool lõpetatud ja paberid uues koolis...
Kell 0:27.
Head juuni algust, 3 juuni 2007.
Üks hommikune värskendav Super Mario ja eesti keel.
Kell 13:25.
>.<, 30 mai 2007.
Eriti äge oli vara üles tõusta, et vähemalt kell 7:40 koolis olla. Täna olin siis mina garderoobitüdruk, mis siis, et ainult kaks inimest küsisid jalatsikotti ja andsid mulle oma üleriided, et ma need hõigatud numbri juurde viiksin. Enamuse ajast tegin ma seal hoopis paralleelklassiõe matemaatika koduseid ülesandeid. Ma ei saa ka lihtsalt mainimata jätta, et ma oleks ilma selle garderoobijamata võinud teiseks tunniks tulla, sest esimest meil ju ei olnud. Tegelikult meil oligi see üks ja ainus teine tund - keemia konsultatsioon, millest ma oleks võinud vabalt puududa, sest selle poole tunni jooksul ei saanud ma põhimõtteliselt mitte midagi uut teada. Vaba tunni sisustasin siis õpikute ära viimise ja niisama passimisega.
Jube põnev ikka.
Kingad tõin ka koolist ära.
Kell 10:32.
Juhuia!, 29 mai 2007.
Läksin täna kella kolme paiku Selverisse. Vajalikud toimingud tehtud, hakkasin koju tulema. Välisukse ees avastasin, et ma olen võtmed koju unustanud. ^^ katsugu keegi veel mulle selgeks teha, et ma ei ole ebaõnnestunud eksemplar! Eriti äge oli see, et EMT tõrkus just sel hetkel, kui mul oli väga-väga vaja helistada. Tsillisin siis rannaäärsel muruplatsil kivi peal ja saatsin lõpuks SMSi. Õnneks helistati mulle tagasi ja ma olin päästetud. Ent mille eest? Eriti äge oli saunas (olgu, noh, bussis) linna loksuda, kui teadsin, et toas on külma vett. Ja toas on üldse veidi jahedam. Vähemalt osteti mulle linnas jäätis. ^^
Kell 23:19.

Arhiivid.
Juuni 2006.
Juuli 2006.
August 2006.
September 2006.
Oktoober 2006.
November 2006.
Detsember 2006.
Jaanuar 2007.
Veebruar 2007.
Märts 2007.
Aprill 2007.
Mai 2007.
Juuni 2007.
Juuli 2007.
August 2007.
September 2007.
Oktoober 2007.
November 2007.
Detsember 2007.
Jaanuar 2008.
Veebruar 2008.
Aprill 2008.
Mai 2008.
Juuni 2008.
Juuli 2008.
August 2008.
September 2008.
Oktoober 2008.
November 2008.
Jaanuar 2009.
Veebruar 2009.
Märts 2009.
Aprill 2009.
Mai 2009.
Juuni 2009.
Juuli 2009.
August 2009.
September 2009.
Oktoober 2009.
November 2009.
Detsember 2009.
Jaanuar 2010.
Veebruar 2010.
Märts 2010.
Aprill 2010.
H., neljapäev, 22. august.
Tallinn. Pelgurand.
Kell 1:39.
Kontakt/lingid/muu.
h.ht@hotmail.com.
Blogger.
DeviantART.
Last.fm.
SLK.
SoulSeek [Candlefreak].
Telli Postitused [Atom].