Aednik ja tema härra

Üks aianduse harrastaja,
poolkodanik, pooltalumees, 
kes teatud külas oli maja,
ka kena aiakest kord haris selle sees.
Ei seisnud ükski lapp ta krundist tühjalt-paljalt:
siin võrsus oblikaid, seal salat lokkas haljalt
ja igaks peoks Margot buketi leidis siin,
kus muide õitses ka hispaania jasmiin.
Ent kõike seda head üks ablas jänes rikkus.
LäKs lossihärrat mees ses asjas tooma toeks,
sest häbematu loom nii tihti aeda tikkus,
et kujunenud näis see tal lausa moeks.
"Kui lõksud vähemalt," mees ütleb,"talle loeks!
Ma usun, ta on nõid." - "Ah nõid? Küll ma veel vaatan,"
on härra vastuseks. "Teen selgeks selle loo, - 
ei pääse meie käest ta kuhugi, Miraut!
Ausõna minu poolt, olgu ta kas või saatan!"
"Ja millal tulete?" - "Ma tulen otsemaid."
Kui sulastega koos teokohale nad said, 
läks köögis lahti vast üKs rima-rama-roma.
"Mis kena sink!" "See on, mu härra, teie oma!"
"Tõepoolest," kinntab ka härra, "Olgu nii!
Eks ma siis selle kaasa vii."
Ta priskelt lõunatab, ta kaaskond aitab, 
küll koerad, hobused, küll teenrid - kel vaid suu;
üks mõnu proovitud, ta nõutab mõme muu:
joob veini, peretütart paitab.
Eks jahimeeste jõuk end löögivalmis sea, 
kui kõikidel on lõuna söödud;
saab jahipasunail niisugust lärmi löödud, 
et peremehel huugab pea.
Mai sünnib aiaga, on kõige halvema aga:
seal sõjaseisukord on kehtiv jubedaim.
Jää jumalaga, leht ja taim, 
kõik pattapandav, jumalaga!
End oli varjanud see jänes kapsa all,
nüüd jahioda eest küll kiire hakmkas tal,
ent mitte aiaauk, vaid tee tal päästis naha,
sest vaene hekk sai võetud maha
ju härra käsul nii, et ees ei oleks see:
Kust läbi ratsamees siis saaks, kui puuduks tee!
Ja ütleb peremees: "Oh seda vürstijanti!"
Las ütleb pealegi! Nii teinud pahandust 
on mehed koertega, et maa on must mis must. 
Kui tooks nüüd tuhat jänest just, 
siis sajaniga ehk nad teeks nii palju santi.

Kui, Väiksed vürstid, teil on mõni tüli vaid,
siis kutsub ainult juhm teist appi kuningaid.
Ei maksa iialgi toeks tuua nende piiki, 
neid sisse lasta oma riiki.