KASTNA

Ajalugu

kastna

Kastna lühiajalugu

Kastna e. endise nimega Kaskenne esmamainimise aastaks võib pidada 1228., kui asutati Saare-Lääne piiskopkond, õnnestus ordul kaubelda maa-ala Kastnast kuni Vaisteni, mis jäid Pärnu lossi vallata kuni Liivi sõjani.

Eesti vallutamise aegu käis Tõstamaa ja selle ümbrus siis ka Kastna Lihula piiskopi, Riia piiskopi ja teiste ordu asjameeste vahel käest kätte. Poolu talu maadel olevat olnud suur, keldritaoline küngas – Suurimägi, mis endise kooliõpetaja Mihkel Vestmanni arvates võis olla ka Surimägi. Talu maadelt olevat luid tulnud ja osa inimesi pidas seda muistseks lahingukohaks või oli tegemist hoopiski muinaskalmega? Kui 1228. aastal asutati Saare-Lääne piiskopkond, õnnestus ordul kaubelda maa-ala Kastnast kuni Vaisteni, mis jäid Pärnu lossi vallata kuni Liivi sõjani.

Vallutajate põhjendus oma vallutustele oli ristiusu toomine paganatele ja nii ehitas tsistertslaste ordu 1265 – 1280 omale Lihulasse kloostri. Lihula naistsistertstlased ehitasid Kastnasse Püha Maria Sündimise kabeli, mis on üks varaseim usumärk kogu kihelkonnas. Selle kabeli ehitamise aeg ei ole teada, arvatavasti ehitati suhteliselt vaiksel ajal 1280 datel aastatel, on aga võimalik, et alles peale Jüriöö ülestõusu. Tänu kabelie jääb Kastna aasta-sadadeks Kihelkonna usuelu keskuseks. Kirikuna kasutati ilmselt Püha Maria Sündimise kabelit. Rahvajuttude järgi olevat tollal kiriku (kabeli) juurde maetud inimesi püsti? Tõstamaa on sel ajal hoopis rahvavaesem ja tähtsusetu kohake.

1320. aastal kingib ordumeister Gerhard von Jorcke Kaskenne (Kastna), Wattele (Vatla), Hoveselle (Hõbesalu, Vatlast 2,5 km. Põhjas), Normese (Nurmiste?), ja Karreferi (Karevere) Padise kloostrile. Mõne aasta möödumisel vahetas ordumeister kingitud külad Tallinna Dioteesilt (kellele allus Padise) tagasi. See on arvatavasti ka Kaskenne (Kastna) esmamainimine.

Viimane ordumeister Gotthard Kettler annab 1565. aastal Kastna (Kaskenne) mõisa Pärnu ordukomtuuri sekretärile Barthdomöus Meeliusele, kes oli abielus komtuuri Rotger Wulffi tütre Barbaraga. 1575. aastal on mõis vähemalt ühe hoonega olemas. Nimelt peatub sel ajal Kastna mõiss väeosa Läänemaalt tulnud Taani sõdureid, keda juhtis hertsog Magnus.

Vähemalt 16. sajandisse kuulub ka rahvajutt Kastna kiviristist, kus põllul töötav tüdruk teda tõmbama tulnud noormehe sirbiga tapnud. Tapja maetud kaelast saati maa sisse ja künud tal adraga pea otsast. Ristil käidud haigeid kohti, paiseid ja paistetusi ravimas-vajutamas. Rist olnud veel 1930-ndal aastatel püsti, kuid kolhoos lükanud selle kivihunnikusse. Risti asukoht oli Ennu talu maadel Poolu laudast tuleva tee ja talu vahel.

1617. aasta oli Gustav Adolf vallutanud Pärnu ja 1627. aastal moodustas siinsetest kihelkondadest Pärnu krahvkonna. Pärnu linnal õnnestus krahvkonnast välja jääda ning säilitada linnale kuuluvad alad. Nende hulka kuulus ka Kastna, kuna Meeluse lese Barbara uus peigmees Fritz von Briel oli 1625. aastal Kastna mõisa linnale müünud vaid 400 marga eest. Sellest ajast siis kuulub Kastna Pärnu linnale. Eesti Entsüklobeedia andmetel rajati Kastna linnamõis 1665. aastal.

1624. aastal märgitakse Tõstamaal puust Püha Peetruse kabelit, kuhu eestlasest pastor Pärnust käis jutlust pidamas, kuid jääb mulje, et rahvas ikkagi Kastna kabelis või nagu seda nimetatakse – kirikus – käis. Alles 1672. aastal kurdetakse, et Kastna kabel on vilets, istmed puuduvad ja kantslit ei olegi. Pealegi toodi suureks puuduseks kaugus (üle 7 km.).

1674. aastal toodi kirik Kastnast ära. See tähendab, et kabel jäi sinna, aga seda ei kasutatud nagu enne.

Järgnesid 1695-1698 aastate suur nälg, Põhjasõda ja suur katk 1710 -1711 aastatel. Raske on kindlaks teha, kui palju oliohvreid, või õigemini, palju üldse inimesi ellu jäi. Kastna kuulus endiselt Pärnu linnale ja hingitses vist vaevaliselt.

1751. aastal rendib Pärnu linn Kastna mõisa Johann Hinrich Jackele – tuntud Pärnu kaubakontori omanikule. Isiklikult kohal käies on ta koostanud üksikasjalise inventaariumi, mis näitab ühtlasi mõisa seisukorda rootsi aja lõpul, sest vahepeal ei ole ilmselt keegi püüdnud selle mõisa majandusliku olukorda parandada. Peahoone suurus on süldadest meetritesse arvestatult ca. 22 x 10 m.

Hoonel, mille kohta ei ole märget, et see kivist oleks, on mantelkorsten, raudhingedega uksed ja kümme akent, igaüks neist 16 ruuduga, mis on eraldi loetletud. Roost  ja õlest katus jookseb kohati läbi, põrand raiutud palkidest. Peale selle leidub õuel vana saun ja väike kalakuur. Edasi lagunenud tall kaheksale hobusele, viljaait, mille uks on lukus ja võti Tõstamaal, topeltrehi, karjalaut tosina latriga, kaks härga taludes kostil ja üks vana paat. Mõisa talupojad kaebavad, et neil pole töö tegemiseks ainsatki rakendit, ei mingit seemnevilja, lehmi ega leibagi. Hobused olevat nii viletsad, et ei kannata põllutööd välja. Ka edaspidi tuleb Kastna talupoegadelt kaebusi, et maa on kruusane, väetamata ja ei kasvata midagi.

Jacke jääb mõisa rentnikuks 1783. aastani ja kasutab ilmselt valitsejaid. Võib arvata, et oma rahadega suudab ta mõisakeskust kohendada.

1767. aastal kutsus keisrinna Katariina II linnade esindjad Moskvasse. Pärnust sõitis või saadeti sinna rätsepmeister Johann Friedrich Hanff, kes küll polevat osanud „russisch`i“, aga sellegi poolest täitnud ankeedi Pärnu linnamõisade kohta. Oluline on see, et ankeedis leidub esimene teade selle kohta, et Kastnas (Kaskenennes) toimusid juba siis hobuste laadad. Kastna laadad olid kaugele kuulsad ja neid peeti Kastna kõrtsi juures. Kõrtsi kivihoone on tänaseni säilinud ja ka ilusasti korda tehtud. Laat, kui tähtsündmus ( veel 1930-datel peeti seda ka 18. märtsil aga õige laadapäev oli 22. septembril) on jõudnud ka rahvakalendrisse, mida päheõpitult suuliselt ette kanti..

Jõulust kuus küünlapäeva,
küünlapäevast seitse maarjapäeva,
maarjapäevast seitse jüripäeva,
jüripäevast üheksa jaanipäeva,
jaanipäevast neli jaagupipäeva,
jaagupipäevast kolm külimaarjapäeva,
maarja­päevast kolm Kastna laadapäeva,

Kast­na laadast kolm mihklipäeva,
mihklipäevast kuus marti,
mardist kaks kadrisse,
kadrist neli jõulu.

Kastna mõisa rentnikest peale Jacke nimetame veel järgmisedki:
Arendt (1783-1787),
Vick või Vieckoff (1787-1791),
Zabelle, kes oli ühtlasi ka Audru mõisa valitseja (1791-1793),
Brasch ja Zeisler (1793-1794),
Z. Zeisler (1795-1796),
Heinrich Baumann (1796-1798) ja
Otto Fabian Baumann (1798-1800).

Nii tihe valitsejate vahetumine äratab tähelepanu. Pigem võiks arvata, et mõisa jäi valitsema endiselt Jacke kontor, kes valis sinna mehi tingimustega, et nad selles kolkas kaua ei pea istuma.

Rahvas elas enamsti savipõrandaga suitsutares, mis oli kaua akendeta. Uks ukseava ees oli lahti ja ava ett käis riie. Kui keedeti või pime oli, tõsteti riie üles. Keedeti ahju ees, koldes, kus rippus pada. Pajad olid sepa tehtud. Tuba oli suitsu täis ja seetõttu pingid madalad. Talvel magati partel, sest seal oli soojem. Ahju pilakus või otse ahjupraos põles pird ja lambarasvast küünalt kasutati nagu tänapäeva taskulampi – sellega käidi kambris toitu toomas ja kustutati kohe ära. Kamber oli vaid suvel magamiseks, kellel see üldse oli. Esimesed klaasaknad tehti Kastnas Viidaka ja Kiisa taludele 1825. aastal. Kõik tarbeesemed tehti puust. Saagi ei tuntud ja lauad raiuti. Kirstu tegemiseks läinud kõvasti aega, sellepärast olnud vanematel inimestel ette valmis tehtud. Kirstu kokkulöömiseks teinud sepp täpselt 36 naela ja ühega neist löödi rist kokku. Oskajad lõiganud ristile ka lahkuja nime sisse.

Järgnevatel aastatel oli vähe muudatusi ja puuduvad selle perioodi kohta ka rahvajutud. 1800. aastal rendib Kastna mõisa Richter ja on seda veel ka 1839. aastal – võib-olla ka kauem, kuna ei ole teada millal sai rentnikuks Hiedahl. Richterist vaid niipalju, et 1839. aastal sai loa Kastna mõisa kõrtsi avamiseks. On andmeid, et mõisa sissesõidu eel, kus asus viimati rehi või küün, on olnud kõrts, võib see mainitu ollagi. Teeäärne, laadaplatsi kõrts oli arvatavasti vanem.

Võrreldes teiste mõisadega oli Kastna mõisa olukord kergem. Nii lubati siis talupoegadel ka halupuid, anti ka hagu. Igast viljast tuli lõigata 2 vakamaad. Mõisale maksti lammas, 5 naela võid, ühed loomakütked, linu ja vilja. Aga kaladest võttis mõis ¾ ära. Kui rohkem tahtsid, tuli salaja püüda. Maad olid Kastnas viletsad, seda on alati kurdetud ja ega siin jõukalt ei elatud. Peksmist oli ilmselt vähem – sellest pole suurt räägitud. Selle mõisa omanikud-rentnikud polnud ka aadlid ja rüütelkonna seadustetegijatega polnud neil suurt pistmist. Jacke kontoris olid jõukad kaupmehed ning kogu peremeeskond elas kaugel linnas.

1850-ndatel tuleb ellu muutusi. Regesid hakati rautama ja esimene rautatud regi oli Maruse peetril 1844. aastal. Kõige suuremaks muutuseks oli kartuli kasvatamise algus. Kastnas hakati kartulit kasvatama 1845. aastal. – söögiga läks asi lihtsamaks. Järg jõudis vankrirataste rautamiseni – Kastnas rautasid oma vankrirattad esimestena 1855. aastal Melluka Hindrik ja Madiga Hindrek (või oli Madise talu elamu 1856. aastal. Korstnate ehitamiseks kasutati tihti ka puutorusid. Siit alates hakkasid aeglaselt kaduma ka suitsutared.

1857. aastal hakkas ilmuma „Perno Postimees“ ja selle tellijaid oli ka siinkandis. Nii on teada, et seda tellisid Tõstamaa kooliõpetaja Tõnisoo, Kastna kooliõpetaja Jakob Seiman, Mihkel Westmann, Jakob Sutt, Mart Köösel ja veel mõned.

Mis puudutab hariduselusse, siis 1764. aastal avatud Tõstamaa kirikukoolis käisid ka Kastna lapsed.Kihelkonna kaugemate nurkade jaoks pandi ametisse rändõpetaja, kes vabastati osaliselt mõisa orjusest. Üldse on koolidest järgnevate aastate jooksul vähe andmeid. Teada on, et 1838 aastal oli Kastnas õpetajaks Vikltmann. 1840. aastast on teada, et vallakool asus ühes majas, kus käis 12 õpilast. 1850. aastal kool suletakse ja maja antakse endisele raugastunud erusoldatile. Kool avatakse ( võib-olla töötas see rändõpetajaga) 1875. aastal Sipu talus Westmannide juures. Koolitoa suuruseks oli 2x1,5 sülda ja see pidi mahutama 50 last. 1886. aastal pandi kool maja parandamiseks seisma ja suleti 1892. aastal – põhjuseks valla liitmine Tõstamaa vallaga. Alates 1875. aastast oli Kastnas kooliõpetajaks Jakob Seiman.

Kastna vallakohtu protokollid 1820-1866 aastatest on läbitöötanud A. Traat ja teinud mõningad statistilised järeldused: Arutlusel olnud asjadest 8.22 % olid töö- ja teenistussuhted, kaklusi ja lööminguis arutati 12 korral, vargusi 10 (selhulgas 6 vargust mõisast) ja talude rentimisprobleeme 4 korral. Oksjone on Kastnas olnud rohkem kui mujal. Järeldusena on Kastna õiguselu hinnatud ülimadalaks. Uurimisel olnud valla kohtute statistilises kokkuvõttes selgub, et Kihnu on esikohal Eesti mõisavarguste poolest oma 41 juhuga. Kihnule kuulus ka teine koht kakluste ja omavoli juhuste osas ja Kastna pidi jagama 3-4 kohta. Arvestades õiguselu hinnangut suurem osa omavolilisi kätega õiendamisi kohtusse ei jõudnud.

Kui üldiselt algas talude päriseks ostmine 1870-ndatel aastatel, siis Kastnas oli teisiti. Nii mõnedki talud osteti juba 1850 -1860. datel aastatel talud ära. Üllataval kombel on paljud ostukirjad kirjutanud J.V. Janseni ja Lidja Koidula käekirjaga. Võib oletada, et nad on Jacke kaubakontori, kui mõisarentniku palvel endale juhutööd võtnud – olid nad ju kirjutamises vilunud. Talupoegadele olid nad ju ennegi kirju kirjutanud.

1870. aastal suri tollane Kastna mõisnik Hiedahl. Järgmine rentnik Krause oli ka ilmselt vanem mees, kes 1878. aastal tahtis mõisa ära anda ja pakkus loomi oksjonile. See oli mõneti imelik, kuna mõis kuulus ju linnale. Võib-olla seletab seda rahvasuu, kellelt on jäänud mälestusi; Vana Krause jäänud vanaks ja kehvaks ning muutunud „tormiks“ – ei jõudnud lauta parandada-korrastada ja ajanud lehmad ühte küüni kinni. Loomad käinud mõisa alla mereäärsel allikal joomas kui vesi mujal ära külmunud. Küün olnud külm, lehmad jäänud haigeks, mõnel tulnud karv maha ja kari saanud päris otsa.

1878. aastal võttis mõisa rentnikuna üle läti päritoluga, saksastunud Vaiste mõisa kärner Peeter Ballod (Balodis?), sündinud 1836. aastal, seega 42 aastat vana. Ballod oli hakanud üpris käest läinud mõisa hoolega majandama – istutanud meretuulte käes sasitud hoonete ümber puid ja rajanud korraliku õuna- ja marjaaia. Kastna mõisa all oli siis 23 peret.

Peeter Ballod olla tunnistanud põllutöö riistadest ainult puuatra ja – äket, uuendusi ta polevat sallinud. Tal olnud vahel naljakaid ideid. Nii lasknud ta 1880-ndal aastal oma poja Arturi sünnipäevaks öösel aida ette tiigi kaevata, et oleks kus laps laevukesi ujutada saab.

1881. aastal ilmselt lõpetas Jacke kaubakontor Pärnu linnaga suhted Kastna mõisa küsimustes ja nii sõlmiti Ballodiga linna poot uus rendileping. 1882. aastal ehitas Ballod viinaköögi ümber moonakamajaks. Allikale kaevatud kalatiike kasutas rentnik kokrede, võib-oll ka karpide kasvatamiseks. Üks tiikidest oli poolsaare otsale viiva tee ja kaugeima tamme vahel.

1891. aastal haaras Vene võime haldusstruktuuride liitmispalavik ja nii otsustati liita Tõstamaa ja Kastna vallad. See otsus langes kokku eriti tugeva venestamisega. Kastna volikogu oli eriti tugevalt ühinemise vastu, sest Kastnas oli vähem inimesi ja oli näha maksude kasvamist inimese kohta. Kaebust aga ei pandud miskiks ja nii otsustati kaevata Liivimaa komissarile, sest seaduse järgi võis ühinemine toimuda vaid mõlema poole nõusolekul. 23.11.1891 toimus uue Tõstamaa ühendvalla volikogu koosolek. Sellegi poolest jäi Kastna volikogu oma asju ajama ja saatis oma keeldumisotsuse veel 1893. aastal kahe saadikuga Liivimaa kuberneri juurde Riiga. Vastus oli äraütlev ja nii jäigi Kastna valla volikogu viimaseks otsuseks saadikute saatmine.

1896. ndal aastal ehitati Kastna viimase poemaja lähedale puidust Püha Arseeni Apostlik Õigeusu kirik. Ehitamise aastal annetas polkovnik Slavintski kirikule 3 kella ja Kastna kogudus eraldus Seli-Tõstamaa kogudusest. Samal ajal tekkis pikkamisi Ermistu ja Läänemaa piiri vahele Püha Arseeni hajaküla, mis rahvasuus moondus Sööniks.

Kui eelnevalt lugesime, et 1886. aastal pandi kool seisma ja 1892. aastal suleti hoopiski, siis 1896. aastal on Kastnas koguni kaks kooli:luterlik vallakool Mulgi talus ja õigeusklik abikool Lepiku talus (Saulepi valla Rammuka külas). 1900. aastal asus vallakool ajutiselt Masso talumajas ja seal oli õpetajaks Anton Oja. Abikoolis oli õpetajaks 1905. aastal Martin Westmann ja vististi ka keegi Matiesen. Õpilaste arv kõikus 42-58 vahel.

20. sajandi suursündmuseks nr. Üks oli Kastna uue õigeusu kiriku ehitamine, valmissaamine ja pühitsemine 1904. aastal. Uus kirik ehitati Jakob Suti tallu Tedremaale ehk Uue-Rammokale (talu suurus 25 ½ dessantiini, krundist jäi üle 888 /ei saa olla õige, võib-olla 88,8/ vakamaad). Ehitust toetas Peterburi kaupmees Putõsev. Ehitati maakivist. Vajaminevad tellised toodi Tõhelast, kus põletati telliseid. Ehitajateks olid kohapealsed meistrid. Kirik päris Püha Arseni nime. Vanast kirikust toodi sinna ikonostaasi osi ning 3 kella. Viga oli selles, et kirk jäi Kastna keskusest kaugele. Ettetõtates olgu öeldud, et Kastna õigeusu kogudus tegutses 1986. aastani, kui lõpetati tegevus liikmete vähesuse tõttu.

Kogu riiki haaranud 1905. aasta sündmused siinkandis möödusid ilma mõisade põletamisteta. Kastnas peeti rohkem teoreetilisi koosolekuid, kus advokaat Hendrekson, kohaliku päritolu mees, rääkis mõisade jagamisest. Silmapaistvamad poliitikategijad olid õpetaja Mihkel Westmann, kes oli osa võtnud Ülikoolli aula koosolekutest ja Emeljan Klaas. Millegipärast (kas kardeti mõisade põletamist, või kellegi pealekaebamisel) saabus Tõstamaa karistussalk, olgugi, et Kõpu ja Seli preestrid kinnitasid, et midagi juhtunud ei ole.

Juba varem oli Kastna Tuka Mart Westmann ja E. Klaas käinud mõisarentnik P. Ballodiga mingite mõrdade pärast kohut ja seal asja võitnud Ballod olnud meeste peale pahane. Nagu rahvas räägib, ssatnud Ballod öövahi magama ja jäänud ise valvesse. See juhtus just kõige ärevamatel päevadel, kui karistussalk oli Tõstamaal. Samal ööl läinud Kastna rannas mõisa küün põlema. Ballod oli põlengus süüdistanud Westmanni ja Klaasi, mehed pandi raudu ja viidi Tõstamaale.

Ennem seda pannud Mihkel Reiman Tõstamaa mõisakirjutajale Teolile kõrtsis koti pähe, aga peksa pole andnud. Tõstamaa mõisavalitseja F. Toots oli Teoli joomise pärast lahti lasknud, kuid uus kirjutaja Konstantin Reinojaan kaebas Reimani peale (neil oli ka omavahel kana kitkuda).

Karistussalga ülema korraldusel anti Mart Westmannilee, Emeljan Klaasile ja Mihkel Reimanile avalikult peksa. Mart Westmannile määrati 150 hoopi, teistele vähem. Mõisarentnik P. Ballod oli soldatile 3 rubla andnud, et nad hästi kõvasti lööks.

Ajad rahunesid ja elu läks edasi. Taludes läks elu ülesmäge, hangiti uusi põllutöö riistu, ehitati uusi hooneid. Arenema hakkas ka ühistegevus. Kuna piim hakkas üha rohkem sisse tooma, asutati ka Kastnas piimaühistu – asutamise aeg pole küll teada, kuid 1912. aastal oli see olemas.

Kastna mõisa rentnik P. Ballod oli ehitanud endise kõrtsi vundamendile küüni. Lubjapõetamisega ta enam ei tegelenud, kuid oli kõva kivide maa-alla laskja. Kui ta ükskord pikki toikaid kangidena kasutades kivi alla õõnsust kaevas vajus kivi talle peale ja mees jäi jalgupidi kivi alla. Nii jäi ta vigaseks. Laskis endale puust ratastooli teha ja veeretas end sellega ringi. Olla isegi nii merel kalal käinud. „Jumal minusugust ei aita, pean end ise aitama“ oli ta öelnud.

Poja oli ta koolitanud ja poeg oli Harkovi ülikoolis prantsuse keel õppejõud, tütar õppis kusagil halastajaõeks (võib-olla allea maailmasõja puhkedes).

1914. aastal oli Ballodil rendil juba kolm karjamõisa – Eckhof (Viidaka, Riidamaa), Strandhof (Mälluka või Meeluka) ja Ruhenthal (Kükita I, Kükita II). Oma rendid tasus ta kõik ära ja jäi ka tublisti üle, kuidu poleks ju ka lapsi saanud koolitada. Ta oli muretsenud majja ka mööbli. Nii on teada, et elutoa mööbel olnud sametine ja väga ilus. 1950-ndal aastal olnud see veel Peerni Siina omanduses. Peale Siina ja temaga koos elanud Herbert Glükmanni surma viidud see Tallinna Glükmanni õe juurde.

1914. aastal algas I maailmasõda. Kastna abikooli õpetaja Martin Westmann kutsuti sõtta ja tema asemele asus õpetama Adrian Westmann ja Juhan Tomingas. Õpilasi olnud 42 – 58 vahel.

Sõjasündmustest Kastnas nii palju, et ühel päeval olla Kastna poolsaare kõrval kerkinud veest Saksa allveelaev. Võib-olla põhjuseks mootoririke, või tuldi luuret tegema? Kohaliku teatanud sellest sõduritele, kes ähmiga ka kohale tulnud ning alles siis hakanud mõtlema mida vintpüssiga allveelaevale teha saab? Olid lasknud küll, aga laev ei teinud väljagi ning sõitnud mõne aja pärast aeglaselt minema.

1918. aasta ärevatel punaste aegadel oli ka Tõstamaal moodustatud Töörahva saadikute Nõukogu ja need võtnud usinasti mõisaid üle. Kiiresti kihutati punased sakslaste poolt välja, kes, kes hakkasidtegema oma hertsogiriiki.

Kastnasse punased vist ei jõudnudki. 19181. aasta talvel, võib-olla enne sakslaste tulekut Peeter Ballod suri. Lund olevat küll olnud aga ta viidud ühel sombusel päeval vankriga Tõstamaa surnuaiale. Samal ajal oli Kastnas ta poeg Arthur (sünd. 1874), kes oli 44. aastane. On võimalik, et, ta tuli siia juba maailmasõja ajal. Vana Ballod ollla tunnistanud, et poeg lastud ülikoolist lahti. Lahtilaskmise põhjuseks nimetatud, et poeg andnud ühele suurvürsti pojale vastu vahtimist.!

Artur Ballod olnud tõesti muidu kena, aga äkilise iseloomuga mees. Nüüd võtnud ta mõisa juhtimise enda peale. Arturil olnud ka naine ja sellega poeg Viktor, kes oli sündinud ammu enne maailmasõda. Mõisa oli tagasi tulnud ka Arturi õde, vaikne, kena naisterahvas. Õde olla perekonna huvides pidevalt toimetanud köögis ja aias.

1918. aastal kui algas Vabadussõda, võttis Kastna kooli õppetöö enda kätte Maria Martinson.

Ajalugu pidevalt täiendatav


Alammenüü