Mystika
Inimene ja päritolu
Surm
Teispoolsus
Paranähtused
Usundid maailmas
Satanism mütoloogias
UFOd
Püramiidide saladus
Pühapaigad ja kivid
Kadunud maad ja riigid
Iidsed teadmised
Maagia
Uni ja unenäod
Minevik
Tulevik
Ennustamine
Astroloogia
Astronoomia
Aeg
Ruunid
Loitsud
Müstilised loomad
Märgid
Raamatud
Filmid
Mängud
Muusika
Kommentaarid
Foorumi mängud
Eesti - Kivikultus - ABX
Eesti - Kivikultus
Foorum -> Mystika
Kivide austamine - Kivikultus
Väikeselohulised kultuskivi ehk lohukivid
Ohvrikivi
Ohvrikivi kuju ja suurus
Ohvrilohud
«Jäljed» ja muud iseärasused
Ohvrid haldjatele ja jumalatele

Ohvrikividega seotud kombed ja uskumused
Ravikivi
Vihmakivid
Ohvrikivid ja armastusmaagia
Kivi roll
Ohverdamine

Kivide kasutamise aeg
Kivide kasutajad
Pühade kivide lõhkumine
Ohvrikivide rahvapärased nimed
Ohvrikivid naaberaladel

Toom-Kuninga kiv

Kostivere kultuskivi

Kivide austamine - Kivikultus

Kivide austamise kombe levikut meie aladele seostatakse nagu kivikirstkalmete ilmumistki germaani surnutekultuse levikuga I aastatuhandel e.m.a. ning seotud ka viljakus- ja sigivusmaagia rituaalidega. Kivikultus jõudis meile Skandinaavia vahendusel.

Väikeselohulised kultuskivid ehk lohukivid

Kõige arvukamalt on kaitse all väikeselohulisi kultusekive. Kokku teatakse Eestis üle 1750.

Kivikirstkalmetega samasse aega kuuluvad usutavasti ka väikeselohulised kultusekivid (nn lohukivid) – suuremad rahnud, millele on inimese poolt uuristatud enamasti ümarad või ovaalsed lohud (tavaliselt 5–7 cm läbimõõduga).

Lohud ei ole ohvriandide jaoks, kuna osa neist paikneb kivide vertikaalsetel külgedel.

Mõningail juhtudel varasemast perioodist pärinevad väikeselohulised kultusekivid ehk lohukivid on leidnud kasutamist ohvrikivina. Sel puhul on ohverdajaid arvatavasti köitnud väikesed korrapärased lohud kivi pinnas, mis on olnud aluseks mitmesugustele uskumustele.

Ohvrikivi

Eestis on teada veidi üle neljasaja ohvrikivi. Täpset arvu ei saa määrata, kuna osa teateid on sedavõrd puudulikud, et nende järgi pole võimalik ohvrikive lokaliseerida ega üksteisest eristada.

Ohvrikive esineb peaaegu kõikjal Eestis. Suhteliselt rohkem on neid Läänemaal ja Saaremaal, kõige vähem Hiiumaal. Mujal Eestis jagunevad ohvrikivid peaaegu korrapäraselt.

Ohvrikivid kuju ja suurus

Suuruse ja väljanägemise poolest on ohvrikivid erisugused. Suurim ohvrikivi on Ruila Ukukivi Harjumaal, mille ümbermõõt on 34,5 meetrit ja kõrgus 6 meetrit. Teine 6 meetri kõrgune ohvrikivi olevat olnud Valjala kihelkonnas Väksa küla põldudel, kuid selle kohta puuduvad lähemad andmed. Nelja meetri kõrgusi kive on olnud vähemalt neli-viis. Väikseimad ohvrikivid on läbimõõdult alla meetri. Tavaliselt on ohvrikivid umbes 0,2-1,5 meetrit kõrged ja läbimõõdult 1,5-5 meetrit.

Enamuse ohvrikivide suurus pole teada, nii et teadaolevast umbes 400 ohvrikivist on umbes 50 kohta olemas andmed nende kõrguse, pikkuse, laiuse või ümbermõõdu kohta. Nendestki on sageli mainitud ainult mõni mõõt, suur osa on silma järgi antud hinnangutel. Üllataval kombel puuduvad piisavad andmed kivi väljanägemise kohta isegi muinsuskaitsealuste kivide puhul.

Ainuke suuruskriteerium, mis on olnud fikseeritud üldistusteks piisavalt mitmel korral, on kivide kõrgus. Enamjaolt on ohvrikivid alla 1,5 meetri kõrged, seega sobiva kõrgusega ohvrianni asetamiseks.

Ohvrikivi muude teadaolevate mõõtude (kõrgus, laius, ümbermõõt) puhul ei ole märgata sellist korrapärasust kui kõrguse puhul. Paljud ohvrikivid on olnud «suured». See informaatorite kasutatud suurushinnang on väga suhteline ja kajastab paremal juhul vaid ohvrikivi mõõtmeid muude paikkonna kividega võrreldes.

Enamus ohvrikive on tavalised rändkivid ja suurem osa nendest on madalad ja pealt tasased, teistsuguseid kive esineb vähe. Viimane asjaolu on põhjendatav sellega, et lamedad kivid olid ohvrite asetamiseks kõige sobivamad.

Ohvrilohud

Suurem osa ohvrikividest on ilma lohuta. Siiski on väiksemal osal kividest looduslik nõgu või lohk, kuhu koguneb vihmavesi. Kunstlik ohvrilohk on vaid umbes kümnel ohvrikivil. Kunstlik lohk on tavaliselt korrapäraselt ümmargune ja sileda põhjaga. Suurim lohk on Ruila Ukukivil, selle läbimõõt on 50 cm ja sügavus 25 cm. Tartus Toomemäel paikneval kivil on kaks korrapärast lohku, mis võivad olla ka looduslikud. Kunstlike lohkude tegemise aja ja viisi kohta ei ole mingeid teateid.

Taoliste kivide levikuareaaliks on peamiselt Põhja- ja Lääne-Eesti.. Lõuna-Eestist on neid leitud aga kõigest 54. Teadaolevalt on Kambja kant Tartumaal asustatud hiljemalt varajasel rauaajal. Kaua aega oli sealt teada vaid üks lohukivi Kullaga külas.

Paari kivi lohk ja kivi kuju tekitavad kahtlust, et kivist on hakatud kunagi valmistama veskikivi, aga töö on mingil põhjusel pooleli jäänud. Konkreetselt ühe Lüganuse Aa küla ohvrikivi kohta räägibki rahvatraditsioon, kuidas mölder olevat hakanud sellest veskikivi tegema.

«Jäljed» ja muud iseärasused

Mitmesuguseid kividel olnud looduslikke süvendeid on rahvas seletanud erinevate olendite jälgedeks. On teada ohvrikive inimese, hiidude (Kalevipoja, Suure Tõllu, Vanapagana) ja «Ristija Jaani» jälgedega. Loomade jälgedest on teada ussi, härja, hobuse, lamba, sea ja lehma jälgi. Ka muid jälgi on ohvrikividel usutud olevat, näiteks mõõga jälgi. Palju on mitmesuguseid iseäralikke jälgi, mille teket ei osatud seletada.

Mõningad ohvrikivid on ilmselt olnud piirikivideks. Sellega on seletatav erinevate ristide, numbrite ja tähtede olemasolu. Üks teade ristiga piirikivile ohverdamisest on näiteks Tõstamaa kihelkonnast Kastnast.

Ohvrikividele on raiutud ka astmeid. Enam-vähem kindlaid teateid astmete olemasolust on vähemalt viie kivi puhul. Kõigil juhtudel on kivisse raiutud vaid paar-kolm astet

. Ohvrid haldjatele ja jumalatele

Lõuna- ja Põhja-Eestis on suur osa kividest kohaks, kus ohverdatakse mingile olevusele. Tihti on selleks olevuseks mõni koduhaldjas. Sellised kivid asetsesid tavaliselt elamute juures ja nendel käidi ohverdamas kas mingi kindla ajavahemiku järel või ohverdati kõigest «uudsest». See komme põimub pärimusega tõnnivakka ohverdamisest. Ehkki ohvrikombed olid umbes samalaadsed, polnud tõnnivakk enamasti kivi.

Ohvrianni saajatena nimetati näiteks «jumalaid» või «vaime». Kunagisele ohvri saajale viitab ka ohvrikivide seas levinud nimi «Ukukivi» ja «Toorakivi» Tõnnivakk

Ohvrikividega seotud kombed ja uskumused

Ravikivid

Teadaolevatest ohvrikividest on umbes 70 olnud kasutusel haiguste ravimisel. Suurem osa ravimiskividest paikneb Lääne- ja Saaremaal. Rohkesti on neid ka Pärnumaa läänepoolses osas ja Harjumaal, suhteliselt vähem Virumaal ja Järvamaal. Arstimiskivid on haruldaseks nähtuseks Võru-, Viljandi- ja Tartumaal.

Haiguste ravis kasutati enamasti maagilist ülekannet. Haiget kohta hõõruti mingi esemega (näiteks raha, sool, süsi vms), mis seejärel jäeti kivile. Usuti, et ka haigus nõndaviisi koos esemega kivile üle kandub. Uskumust, et haigus koos esemega kivile jääb, illustreerib ka see, et ülekandevahendeid ei tohtinud kivilt võtta, muidu tulevat see haigus võtja külge. Kui esemeid on siiski sealt võetud, siis on hoidutud nende puudutamisest, sest just ülekandeohvri puudutamine usuti põhjustavat haigust.

Rohkesti kasutati kivi lohku kogunenud vihmavett. Vett kasutati välispidiselt, sellega pesti haiget kohta. Vee kasutamise eest anti kivile tasuks ohvrit, näiteks raha vms.

Kui kivi lohus ei olnud vett, võis seda ka kaasa tuua ja lohku valada. Kivi muutis vee ravimiks. Veega võidi ka kodus haiget kohta eelnevalt hõõruda. Seejärel pandi kasutatud vesi pudelisse, viidi kivi juurde ja visati pudel vastu kivi puruks või jäeti niisama sinna maha. Siinkohal on tegemist omapärase maagilise ülekande liigiga. Kivile kogunenud vee joomisest on vaid kaks teadet.

Mõnedel juhtudel aidanud ka haige koha asetamine vastu kivi. Seda võib nimetada haiguse otseseks ülekandmiseks. Esineb ka muid ravimaagilisi võtteid. Jõhvi kihelkonnas Tarakuse küla lähedal viidud ohvrikivile emapiima, kui laps oli haige. Usuti, et laps paraneb selle tulemusena. Tuntud võte oli ka vihtlemine kivil, mille kohta on mitmeid teateid.

Vihmakivid

Vähemalt kolme kivi on kasutatud ilmastiku muutmiseks. Kõik kolm teadet pärinevad Saaremaalt Kärla kihelkonnast.

Ohvrikivid ja armastusmaagia

Vähemalt kaks ohvrikivi on olnud seotud ka armastusmaagiaga. Üheks selliseks oli «Poola kuninga ristikivi» Lääne-Nigulas. «Poola kuninga ristikivi» on ainuke kivi, mis oli vaid armastusmaagilise kasutamise poolest kuulus.

Meeksi Jaanikivi oli tuntud universaalse ravikivina.

Viiteid armastusmaagiale esineb ka seoses muude kividega. Sellisteks on näiteks teated kivil alasti vihtlemisest, kivil vihtlevatest nõiamooridest, kivi ümber tantsivatest naistest jms.

R. Viidalepp seostab neid paari ülalmainitud näidet Kesk- ja Lääne-Euroopas levinud sigivusmaagia ja seksuaalkultusega seotud kividega. Näiteks Prantsusmaal olevat tüdrukud kividelt palja istmikuga alla liuelnud, et samal aastal mehele saada, ja noorikud teinud nõnda selleks, et lapsi saada. Ka Eestis on teada paar liukivi, mida oleks mõeldav siduda armastusmaagiliste kivide ja ülalmainitud kombega.

Kivi roll

Ohvrikivid jagunevad otstarbelt kaheks.

Osa ohvrikive on ise omanud imettegevaid omadusi, nagu haiguste raviks kasutatud kivid. Sellisel puhul on ohvri saajaks olnud kivi ise. Ohver anti näiteks tasuks tervendava mõju eest, kivile kogunenud vee kasutamise eest vms. Siia hulka kuuluvad ka kivid, millest mööda minnes tuli kivile midagi anda. Saajaks võisid olla haldjad või «jumalad».

Teine osa kivisid oli vaid kohaks, kuhu ohvrid asetati, et keegi müstiline olend võiks neid sealt kätte saada. Lõuna-Eestis ja vähesemal määral Põhja-Eestis oli kive, kus ohverdaja oli kiviga «lepingulises suhtes». Tavaliselt ohverdas seal peremees või perenaine midagi «kõigest uudsest» või mingi kindla ajavahemiku jooksul. Tihti ohverdati mingile haldjale, «jumalale» või «vaimule», kes oli kuidagi kiviga seotud. Sageli on selgi puhul olnud ohvri saajaks kivi. See arusaam näib siiski olevat uuem, kuna mitmete selliste kivide puhul teati veel nimetada haldjas või mõni muu olend, kellele ohverdati. Näibki nii, et sageli oli algselt ohvrite asetamise kohaks olnud kivi omandanud ka ise üleloomuliku võimu.

Seega komme, et kivi peale viiakse ohvreid mingi olendi jaoks, on vanem, kui kivi enda pühaks pidamine. Ajapikku on uskumus kiviga seotud olendist vajunud unustusehõlma ja kivi ise on tõusnud uskumustes ja rituaalis primaarseks.

Tõenäoliselt esindavadki raidkivid hilist kihistust eesti rahvausundis. Vanad ohvrikiviga seotud uskumused ununesid rahva mälust, algselt vaid ohvrikoha funktsioone teeninud kivi tõusis ise kultuse objektiks. Arheoloog Toomas Tamla arvates olevat samalaadne areng toimunud ka ohvriallikate puhul, kus hilisemad, praktilise rahvameditsiiniga seotud kihistused on varjutanud vanemaid kujutelmi ja tavasid (Tamla 1985: 142).

Ohvrikohana kasutatud kivid olid levinud peamiselt Lõuna- ja Põhja-Eestis. Kivid ise olid ohvri saajaks peamiselt Lääne-Eestis.

Ohverdamine

Ohverdamise põhjused jagunevad mitmesse rühma.

Laialdaselt on levinud komme asetada ohvrikivile esimene osa kõigest uuest. Sellise ohvriga taotleti õnne ja edu igapäevases elus. Esimese osa ohverdamine seostub tihedalt materiaalsete saaduste tootmisega ja liitub eelkõige vilja- ja karjaõnnega ning viljakusega. Tegemist oli omalaadse loodusjõududele suunatud maksu või kümnisega, mis pidi tagama igapäevase õnne.

Ilmselt üheks vanimaks tavaks on ohverdamine surnutele. Sellest on ohvrikivide puhul küll väga vähe andmeid. Sellele viitab aga ka mitmete ohvrikivide paiknemine kalmel või selle läheduses, samuti ohvrikividele toidu viimine hingedeajal, millest on mõned teated.

Vähem esineb mitmesuguseid muid ohverdamispõhjusi. Nendeks olid näiteks sõjaõnne kindlustamine või armastusmaagia.

Nagu eespool viidatud, ei olnud haiguste ravimisel enamjaolt tegemist päris ohvriga, vaid kivile viidud esemed olid haiguse ülekandmise vahendid. Harvematel juhtudel on haiguste ravimisel viidud ohvreid kivile vastutasuks või maksuks tervendava jõu eest.

Ohver jäeti tavaliselt kivi peale või kõrvale. Nagu ka ohvrikivide mõõtmetest ja kujust järeldub, valiti ohvrikivideks just kivi peale ohverdamiseks hästi sobivad kivid. Kui kivil oli lohk, kasutati enamasti seda ohvri paigutamiseks. Ohverdamisviis sõltus sellest, kellele ohverdati ja milleks.

Eraldi käsitlemist väärib tule osa ohvrikivil sooritatud rituaalis. Mitmete kivide kohta on teateid, et seal on tuld tehtud või isegi ohvreid põletatud. Kõik sellised teated on aga liiga ebausaldatavad või puudulikud, et teha kaugemale ulatuvaid järeldusi. Võimalik on ka seos jaanitulega, millele viitab ka Viidalepp (Viidalepp 1940: 37). Vähemalt paari kivi puhul on kindlaid teateid kivil jaanitule tegemisest.

Kivide kasutamise aeg

Üldiselt näib, et ohvrikivide juures on käidud millal tahes. Eriti pädeb see raviotstarbeliste kivide puhul. Mõningates teadetes on siiski rõhutatud teatud kalendripäeva, nagu jaanipäev või -õhtu, hingedepäev, jõululaupäev vms. Paaril korral on mainitud mõni nädalapäev, nagu neljapäev, pühapäev või mõni muu aeg, näiteks noorekuu öö. Mainitud päevi on eesti rahvausundis sageli ka muus kontekstis kasutatud maagiliste toimingute sooritamiseks.

Tihti mainitakse, et kivil käidi salaja. Hilisemal ajal on selle põhjuseks olnud kartus jääda teiste inimeste naeru alla.

Kivide kasutajad

Näib, et ohvrikive on võinud kasutada kõik inimesed. Hilisemal ajal kogutud teadetes öeldakse küll vahel, et kivil käivad vanad naised, mõnikord ka karjased. Nemad kasutasid kive kõige enam Lääne-Eestis ravimise otstarbel. Mujal Eestis tuntakse olenditega seotud kive, kuhu olevat ohverdanud tavaliselt peremees või perenaine.

Pühade kivide lõhkumine

Ohvrikivi hävitamine usuti kutsuvat esile õnnetust või mõnda eriskummalist ilmingut. Vastseliina Meeksi Jaanikivi kohta on kirja pandud variante hoiatusmuistendist, kus mõisnik laseb kivi lõhkuda, on aga sunnitud selle tagasi tooma:

Kui Vastseliina mõisnikul oli karjalautade ehitamine, ei teadnud ta, kust kive võtta. Sääl nägi ta tema maa-alal asuvat Meeksi Jaanikivi, mille ta lasi lõhkuda ja müüriks teha. Kui loomad lauta aeti, surid nad. See kordus mitu korda. Mõisnik oli mures, sääl seletas talle üks vana setu unes, et, kui ta tahab, et tal karjakasvatamises õnne oleks, siis kiskugu kõigeväiksemgi Jaanikivi kild müürist välja ja toimetagu vanasse kohta tagasi. Mõisnik tegigi nii ja loomadel ei olnud enam mingit häda.

Kivi lõhkumisel või äravedamisel usuti juhtuvat muudki eriskummalist:

Välla külas Polli vallas olnud Remsi-Matsil ohvrikivi. Ristiusu ajal veetud kivi Simmeli sohu, kus kivi mitu päeva karjunud. Kivivedaja härjad surnud paari päeva pärast

Ohvrikive hävitati palju eelmise sajandi teisel poolel ja käesoleva sajandi alguses, mil kive kasutati ehitusmaterjalina. Eriti Lõuna-Eestis, kus looduslik ehituspaas on haruldane, sobisid ka ohvrikivid ehitusmaterjaliks. See võib olla ka üks põhjus, miks Lääne-Eestis ohvrikivide kontsentratsioon on suurem kui mujal - Lääne-Eestis leidub rohkesti paekivi ja seetõttu pole olnud suurt vajadust kasutada ohvrikive ehitusmaterjaliks.

Ohvrikive on purustatud ja kaevatud maa sisse ka põldude puhastamiseks. Laiemas ulatuses sai see alguse juba eelmisel sajandil, kuid kõige rohkem on endisi ohvrikive purustatud 1960. aastatel laialdaste maaparandustööde käigus.

Osa ohvrikividest on purustatud või teotatud ka usulistel põhjustel, ristiusu vaimulike algatusel. Jõhvi kihelkonnas Kalina küla hiies asetsenud Ukukivi olevat omal ajal kolme mehe poolt maha maetud, et hernhuutlased ei saaks kivi teotada. Helmes Patküla vallas Mihkli talu põllul paiknenud ohvrikivi olevat kohalik pastor ja mõisahärra maa sisse kaevanud.

Ohvrikivide rahvapärased nimed

Kirjanduses kasutatakse peamiselt terminit ohvrikivi, sama nimetus esineb ka enamikus rahvasuust kogutud teadetes. See nimetus võis kunagi olla rahvapärane, aga seda on raske tõestada. R. Viidalepa arvates on tõenäoline, et see võis ka kirjandusest rahvakeelde levida (Viidalepp 1940: 6).

Ohvrikivi kunagisele võimalikule asukohale pühas hiies viitab nimetus Hiiekivi. Teada on vähemalt kuus sellenimelist ohvrikivi.

Suhteliselt levinud on ka nimetus Ukukivi. Seda esineb samuti vähemalt kuuel juhul. M. J. Eisen on olnud arvamisel, nagu oleks kõiki ohvrikive vanasti kutsutud ukukivideks (Eisen 1918: 76-77). Selle väite tõestamiseks puudub aga tõestusmaterjal. Oskar Loorits taas on avaldanud põhjendatud kahtlusi Uku kui eesti mütoloogilise olendi kohta ja on pidanud seda hoopis hiliseks soome laenuks (Loorits 1936: 256). Vaid ühel ohvrikivil esineb nimetus Toorakivi, mis võib viidata muistsele mütoloogilisele tegelasele Taarale.

Ohvrikive on nimetatud ka austust või kartust väljendavate nimedega, nagu Pühakivi = püha kivi, Tondikivi, Kuradikivi ja Kurikivi.

Ka nimetus Nõiakivi esineb mitmel juhul. Viidalepp seostab selle nimetuse raviotstarbeliste kividega (Viidalepp 1940: 7).

Raviotstarbeliste kivide kohta kasutati tihti nende otstarbele viitavaid nimetusi. Nendest Tohtrikivi oli omandanud üldnime tähenduse. Maastikuliselt lokaliseeritavaid «Tohtrikivi» nimelisi kive esineb Harjumaal neli ning Saaremaal ja Läänemaal kummaski üks kivi. Mujal seda nimetust ei ole rahvasuus kasutatud. Samalaadse levikuga on ka nimetus Arstikivi. Lääne-Eestis kasutati ravimiskivide kohta ka selliseid mingi kivi konkreetsetele raviomadustele viitavaid nimetusi nagu maa-aluste kivi (variantidega), sügeliskivi ja kärnakivi.

Mitmetel ravikividel oli ka oma nimi, mis võis viidata selle kasutamistavadele nagu: «Pesemise kivi», «Piimakivi». Täiesti üldiseks terminiks ka ravikivide kohta oli «ohvrikivi».

Kahte Saaremaal Kärlas olnud Vihmakivi kasutatigi vihma esilekutsumiseks.

Kividel võis olla ka nimi, tekkinud kivi enda välimusest või muudest lähedal asetsevatest loodusobjektidest. Sellised on näiteks Tõllakivi (kivi olevat kujult nagu tõld), Litrikivi, Hall kivi, Trepikivi, Kõvera kase kivi, Vahakivi, Pealuu kivi jms.

Mitmete ohvrikivide individuaalseid nimetusi on rahvas põhjendanud muistendite ja uskumusjuttudega:

Naiskivi - keegi pühapäeval tööle sunnitud naine olevat seal kiviks muudetud.
Vaesekivi - nimi ühenduses vaeslapsega.
Neitsikivi - kivi olevat oma asukohale kukkunud hiigelneitsi põllest.
Orjakivi - ori istunud kivil ja nutnud, sellest tekkinud kivisse kaks lohku.
Annõkivi - sel kivil olevat kord püha Ann istunud ja lõunat söönud.
Eltse kivi - «Eltse kivi juures põledeti Kallega Elts ää, sellepärast et tä oli palja peega õue jooksnud ning sellega usku rikkunud.»
Jaanikivi - Püha Jaan (< Ristija Johannes) olevat end Piusa jões pesnud ja sealsamas jõe kaldal asetseval kivil end kuivatanud ja rõivastunud.
Poola kuninga ristikivi - kivi on varem asetsenud künkal, mida rahvas peab Poola kuninga hauaks.
Kalevipoja kivi - Kalevipoeg olevat selle visanud.

Samalaadseid seletusi võib rahvatraditsioonist leida hulgaliselt.

Teatud üksikute nimede algupära ei ole rahvas osanud selgitada või ei ole traditsioonikogujad osanud seda küsida. Niisuguste nimede algupära on ka muudmoodi raske selgitada. Sellisteks nimedeks on näiteks: Rökandi e Rökatsi kivi, Uika kivi, Kadrinakivi, Kitokivi, Alakivi, Võnnukivi, Iivakivi ja Rebasekivi.

Mitmel pool Viljandimaal on ohvrikivi nimetatud ka Tõnnivaka kiviks. Selline nimetus seostub lähedalt tõnnivakale ohverdamisega. Ka nimetus Tõnisekivi on olnud kasutusel.

Ohvrikivid naaberaladel

Ohvrikive esineb Eesti naaberaladel suhteliselt vähem.

Liivlastel on teada vaid üks ohvrikivi, mida viimati kasutati 18. sajandil (Loorits 1926: 32).

Ingerimaalt on teateid vähemalt ühest vadjalaste poolt kasutatud ohvrikivist, millega seotud kombestik on sarnane Eesti omaga. Pätnitsapäeval, reedel enne eeliapäeva, käisid vadjalased koos isurite ja venelastega suuri hulgi vene külas Iljeshis asuvalt ohvrikivilt ja ohvriallikalt abi otsimas. Suure ja võimsa ohvrikivi juurde oli alguses ehitatud kabel ning hiljem kirik. Kabelis ja kirikus peeti pätnitsapäeval jumalateenistust. Kivil oli inimese jalajälje kujuline lohk. Iljeshi kivi lohku kogunenud või sinna valatud veega pesti haigeid silmi või neid kehaliikmeid, mis valutasid (Ariste 1977: 148-149; E, StK 95. 302 (3)). Iljeshi ohvrikivi meenutab setude Meeksi Jaanikivi samalaadse ristiusuga seotuse poolest. Ühendavaks nii Setu- kui Ingerimaal on õigeusukirik, mis vanu paganlikke tõekspidamisi endasse sulatas.

Ka Soomes esineb ohvrikive suhteliselt vähem kui Eestis. Soome Kirjanduse Seltsi rahvaluule arhiivis on teateid umbes mõnekümne ohvrikivi kohta. Soome ohvrikivid sarnanevad välimuse ja nendega liitunud kombestiku poolest Eesti ohvrikividega.

Kasutatud kirjandus:

Andres Tvauri, Mäetagused, nr 11
http://www.meestekeskus.ee/03silmaring/01artiklid/Tvauri_ohvrikivid.htm

Tallinn
Kesklinn

Toom-Kuninga kivi
Rändrahn
I aastatuhat e.m.a.
Kaitsealla võetud: 22.05.92
Asukoht, Tõnismägi, Rahvusraamatukogu lähedal (Toom-kuninga 20a) Reigo delfio regio.ee
Kat tunnus: 78401:109:1430

Toom-Kuninga kiv

http://eelis.ic.envir.ee/w1/default.asp?topic=qry.ALA&id=2219&action=view

Haabersti

Lesta Kivi
Asukoht, Kakumägi, Vabaõhumuuseumi tee lähedal.

Lesta Kivi
Lesta Kivi

http://tallinn.andmevara.ee/oa/page.Tavakasutaja?c=1.1.1.1&id=18119
http://eelis.ic.envir.ee/w1/default.asp?topic=adm.ALV_ALA&ID=2195&action=view
Harjumaa

 

Jõelähtme

Jõelähtme on vanimaid püsiasustusega alasid Eestis. Kiviaja asulakoht Jägala joa lähedal on ca 4000 a. vana, muinasajal oli siin suur linnus (2,8 ha). Piirkonna (Jõelähtmet mainiti esmakordselt 1241. aastal nime all Jeeleth) asustatust kauges minevikus, juba varasel rauaajal (I aastatuhande teisel poolel e.m.a.) tõendavad siinses ümbruses leitud poolsada kultusekivi ja kivikirstkalme.

http://eelis.ic.envir.ee/w4/default.asp?topic=qry.ART&action=list

Augu suurkivi
Rändrahn
Asukoht, Harjumaa, Jõelähtme vald, Haapse küla
Kaberneeme- Valkla teest 30 m põhjas.
Haapse küla, Kaberneeme-Vaikla teest 30 m N

Ellandvahe kivi
Rändrahn
Asukoht, Harjumaa, Jõelähtme vald, Jõelähtme küla
Jõeläh.kirikust 1km põhja Ellanvahe talu.

Kostivere Liukivi, ravikivi
Asukoht, Kostivere küla lähedal
Kostivere küla tagusel karjamaa keskel kõrgub kaitseala kõige suurem väikeselohuline kultusekivi (kõrgus kuni 3,5 m). Selliseid kive, millele inimene on kulutanud sisse ümmargused lohud, on kaitseala territooriumil 100 ringis. Lohkude tegemise komme oli meil levinud I a.t. e.Kr. ning seotud viljakus- ja sigivusmaagia rituaalidega. Kui üldiselt asetsevad lohud kivi peal, siis sellel kivil on pooled lohud külgedel. Kokku on sellel kivil kuus lohku. Rahvapärimuse kohaselt olevat Kostivere liukivil jõud mis lastetust ravinud: selleks tuli õnnetul naisel palja tagumikuga kivilt alla sõita. Kivi peal on näha ka liulaskmisrenn. Selliseid liukive on Eestis suhteliselt vähe teada.

Kuke-Miku kivi
Rändrahn
Asukoht, Harjumaa, Jõelähtme vald, Jõelähtme küla
Jägala mk.kv.71 er. 23. Kuke-Miku soo ääres.

Malusi rändrahn;
Rändrahn
Asukoht, Suur-Malusi saare rändrahn, Suur-Malusi rändrahn (Harjumaa, Jõelähtme vald)
Asukoht: Suur-Malusi saare läänerannikul. Lõuna-Malusi saarel

Massu Kokuta Liukivi
Massu Liukivi. Massu mõisast 0,5 km Kokuta ja Mõisaküla poole on otse teeservas väikeselohuline kultusekivi Liukivi (e. Läätsikivi) I aastatuhandest e.m.a. Kivi kallakal küljel on kolm liulaskmise renni. Liukive on seostatud seksuaalmaagiaga - tagasid mehelesaamist ja sigivust.
http://www.hanila.ee/gfx/pildid/massu_liukivi2.jpg
http://www.hanila.ee/gfx/pildid/massu_liukivi.jpg
http://www.muinas.ee/ecp/rebala/Muistised/Liukivi/liukivi.html

Tumala kultuskivi
Pöide vallas Tumala mäel. Umbes meetrikõrgune ja 1,25 - meetrise läbimõõduga Tumala ohvrikivi asub Tuuleveskimäel. Kivi kumerasse pealispinda on süvendatud üle 60 kunstliku lohu sügavusega keskmiselt 4 ja läbimõõduga 4 - 6 cm. 1920. aastate algul kirjeldas muistist A. Tiitsmaa, märkides "vere ja muu" ohverdamist kivile.

Ruila Ukukivi
Suurim lohk on Ruila Ukukivil, selle läbimõõt on 50 cm ja sügavus 25 cm. Tartus

Uduallika ohvrikivi
http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr11/pics/tv1.htm

Vaiste ohvrikivi - Ravikivi.
Graniidist suur rändrahn. Rahvapärimuse järgi arstivate omadustega. Kaasavõetud haige kehaosa pesuvesi valatakse rahnu küljel olevasse taskusse, pudel lüüakse vastu kivi puruks. Seejuures ei tohi ise sinnapoole vaadata - haigus tulevat kaasa!

Järvamaa
Albu vald

Ausammaste kivi (ehk Seidla Suurkivi).
Albu vallas Kaalepist 1,1 km põhja pool, Kaalepi–Järva-Madise teest 400 m idas, põldudevahelisel jäätmaaribal asuv heinasaotaoline lihapunane mikrokliin-graniitrahn, mille pikkus ja laius on 3,5 m, kõrgus 2,8 m, ümbermõõt 18 m. Ainult lõunakülg ei ole järsk, seda mööda saab otsa ronida. Rahnu põhjakülg on vertikaalne, sest sealt on lahti murtud kuni 1,5 m laiuselt tükke (maa sees olev osa on alles ja nähtav). Põhjaküljel on näha kivimi värske pind ja puuraukude jälgi. Rahnu sisse on kinni jäänud vanaaegseid raudkiile, sest lõhkiajamine ei ole sel kohal õnnestunud. Ümbruse põldudelt on selle rahnu juurde veetud hulgaliselt väiksemaid kive. Suurkivist võetud tükkidest on tehtud Järva- Madise Vabadussõja mälestusmärk ja Anton Hansen Tammsaare monumendi graniitsammas Albu vallamaja ette, aga ka Emakeele mälestussammas Kadrinas. Sellest siis ka nimetus, Ausammaste kivi.

Miinakivi (ehk Ohvrikivi).
Kaalepi külas Rava metskonna Seidla-Aru vahtkonnnas asuv roosakashall graniitrahn, mille pikkus on 5,6 m, laius 4,7 m, kõrgus 2,8 m ja ümbermõõt 18,1 m. Rahn on väga kvartsirikas, kivi külgedel on jälgitavad korrapäratud kvartsisooned ja -pesad. Rahnu põhiplaan on 5-nurkne. Rahn meenutab muna, mille pikitelg on ida-läänesuunaline. Lael esineb looduslik, ligi 1 m laiune ja 5 cm sügavune lohk, mille põhi on sile. Põlemisjälgi ega tuhka lohus pole. Lohu nõlvadelt on kivi koorunud: võib-olla ammuaegse põletamise jäljed. Lohust tuleb alla laugete nõlvadega renn. Miinakivi on üleni lõhenenud, kusjuures eralduslõhed on kaldega lõunasse. Rahnu küljed on järsud, välja arvatud lõunakülg, mis on kallak. Pind on üldiselt sile ja kivi kaetud õhukese samblakorraga. Nime olevat see rahn saanud Miina-nimelise naise järgi, kes enese kivi juures kasvanud kuuse külge üles poonud.

Ambla vald

Eevakivi.
Mägise küla Raja talu lähedal asuv jämedateraline graniitrahn, rohke päevakivi- ja kvartsisisaldusega, leidub ka tumedaid mineraale. Selle mõõtmed: pikkus 9 m, laius 8,5 m, kõrgus 3,3 m ja ümbermõõt 25,3 m. Rahn on viilkatusekujuline. Rahnu lõunapoolsest osast on eraldunud 1,2 m paksune kild. Rahnu peal on põletamisjälgedega lohk läbimõõduga 40 x 50 cm. Lohu keskel on kuni 3 cm sügavune 9 x 12 cm laiune süvend, mis tundub olevat sisse raiutud. Tõenäoliselt on rahn saanud välgutabamusi. Rahnu juures on tehtud jaanituld ja peetud rahvapidusid. Rahn on kaetud sambla- ja samblikekattega. Nime saanud rahn Laasi Eeva, rahvasuus Taagi Eeva järgi, kelle väike saun asunud kivi lähedal maa sees.

Kohtumiskivi (ehk Kukevere kivi).
Käravete küla Innu talu lähedal kuusesegametsas asuv roosakashall heinasaokujuline graniitrahn: pikkus 6,3 m, laius 5,8 m (kitsamal otsal 4,6), kõrgus 2,7 m, ümbermõõt 21 m. Kivim on jämedateraline ja kvartsirikas. Kallakul põhjaküljel on näha laste liulaskmise rada. Rahnu tipus asub looduslikuna näiv lohk läbimõõduga 40–50 cm ja sügavusega 10 cm. Lohus leidub sütt ja tuhka ja sealt väljub väike veevoolurenn. Nii lohu kui ka kogu kivi pind on konarlik ja kaetud samblaga. Ümbruses esineb mitmeid väiksemaid rahnusid. Läheduses on Jänijõe alguse allikad. Rahnu nimetus “Kohtumiskivi” tulevat sellest, et vanasti käinud külanoored rahnu juures kokku saamas.

Prümli kivi. Jõgisoo küla
Andrese-Uuetoa talu põllul asuv roosakaspunane rabakivirahn, milles esineb valge äärisega päevakivipesi. Rahnu pikkus on 5 m, laius 4,5 m, kõrgus 2,5 m ja ümbermõõt 16 m. Kivi pealispinnal esinevad umbes 10-cm vahedega lohud-kühmud ja nähtub lõhesid. Rahnu pikitelg on põhja-lõunasuunaline. Küljed on järsud ja lagi viilkatusekujuline. Suurem osa kivi pinnast on kaetud samblaga. Rahnust on eraldunud 1-m läbimõõduga tükk, mis asub rahnu kõrval ja on 0,5 m eemale vajunud. Rahnu ümber kasvavad pihlakad, toomingad, nõgesed. Sellelt eraldunud tükilt pääseb rahnu otsa ronima.

Roosna Laikivi.
Roosna küla endise Andrese-Uuetoa talu maal metsas, maanteest paarikümne meetri kaugusel asuv helehall graniitgneissrahn, mis sisaldab granaate ja kvartsisooni. Selle mõõtmed: pikkus 7,5 m, laius 6,5 m, kõrgus 2,2 m ja ümbermõõt 24,7 m. Rahnul on ida-läänesuunaline pikitelg. Ida- ja läänekülg on püstised, ainult põhja poolt saab kivile kergesti ronida. Rahnu lagi on konarlik, väikeste lohkude ja kühmudega, osalt mullaga kaetud. Lael nähtavad kuni 15 cm paksused, kivist veidi väljaulatuvad kvartsisooned. Esineb kitsaid lõhesid. Kivil kasvab laiguti sammalt, punane leedripuu, vaarikas, kukehari. Laikivist umbes 100 m lääne pool asub kaks suurt rahnu. Neist ühe, suure tamme all oleva rahnu kõrgus on 1,6 m ja ümbermõõt 12 m. Teine, väiksem rahn asub maantee servas. Need rahnud on maaparanduse käigus oma esialgsest asukohast siia toodud.

Järva-Jaani vald

Karinu ohvrikivi ehk Orjakivi ehk Katkukivi.
Karinu külas Võhmuta–Väike- Maarja teenurgal põlluservas asuv jämedateraline hallikasroosa graniitrahn, mille pikkus on 5,2 m, laius 4,2 m, kõrgus 1,6 m ja ümbermõõt 14 m. Kõrgus suureneb astmeliselt põhja suunas. Rahn on pinnalt tugevasti murenenud. Põhjakülg on kaetud samblaga. Üks neljandik rahnust on maa sees. Rahn on tuntud ohvrikivina. Selle pinnal loendasime 56 kausjat kultuselohku, neist suurima läbimõõt on 8 cm. Lohud on keskmiselt 4 cm sügavused ja paiknevad enamjaolt lael, ainult kolm lohku asub rahnu vertikaalsel kirdeküljel. Rahvapärimuse kohaselt olevat orjad sellel kivil nutmas käinud ja nende pisarad kulutanudki kivile lohukesed. Pimedustundidel nähtavat kivil valges riides orjasid tantsimas. Orjakivist 150 m lõuna pool on teine, 17 väikese lohuga kultusekivi.

Kabala vald

Kabala kivi (ehk Maasika talu kivi).
Laane talu lähedal heinamaal asuv roosakashall keskmiseteraline graniitrahn, mille pikkus on 6,8 m, laius 5,2 m, kõrgus 2,8 m ning ümbermõõt 19,9 m. Rahn on korrapäratult ümarjas ja viilkatust meenutava laega. Murenemisele vastupidav. Selles esinevad ulatuslikud kinnislõhed, mis näitavad rahnu kihilist ehitust. Pealispind on sammaldunud keskmiselt, palju esineb ka samblikke. Kivi on täitnud ka piirikivi funktsiooni, mida tõendab kivi laele raiutud rist

Saaremäe rändrahn.
Villevere küla Saaremäe talu kõrval heinamaal asuv punakasroosa mustade joontega massiivne biotiitgneiss-rahn, milles on üksikuid kinnislõhesid. Rahnu pikkus on 4,7 m, laius 3,7 m, kõrgus 1,9 m ja ümbermõõt 14 m. Selle lagi on kumer, idakülg langeb maapinnale 15-kraadise nurga all. Rahnu idaosas esineb 0,7 m kõrgusel maapinnast pikergune lohk, mille pikkus on 0,8 m, laius 0,6 m ja sügavus 0,3 m. Näib, et inimkäed on seda lohku vorminud külgi siludes ja tasandades. Arvatavasti on tegemist ohvrilohuga.

Vaki kivi.
Rassi külas riigimetsas asuv järskude külgede, kolmnurkse põhiplaani ja lameda ümarja laega murenemisele vastupidav, kohati pegmatoidne roosa graniitrahn. Selle mõõtmed: pikkus 6,6 m, laius 5,6 m, kõrgus 2,9 m ning ümbermõõt 19,2 m. Rahnus esineb üksikuid kinnislõhesid, millest kaks näivad läbistavat kogu rahnu. Kivi põhjaküljel kasvab rikkalikult sammalt, mujal keskmiselt, samblikest esineb peamiselt kooriksamblikke. Ümbruskonnas leidub mitmeid väiksemaid rändrahne. Ümbritsev mets on soine, kivi ise asub kuivemal kohal moreeni peal.

Villevere Suurkivi (ehk Ollepa kivi).
Villevere küla Suurekivi talust 0,2 km loode pool asuv punakaspruun rabakivirahn, mille pikkus on 5,7 m, laius 3,5 m, kõrgus 2,4 m ja ümbermõõt 16,5 m. Rahn on järskude külgede ja kumera laega ning selles esineb kinnislõhesid. Samblaid on kivi pinnal vähe, samblikke keskmiselt. Rahn istub põhjamoreenis. Ümbruskonna rändrahnud on kuhjatud hunnikutesse.

Koeru vald

Kubja-Reinu Valgekivi (ehk Suurkivi).
Vao külas Kubja-Reinu talu hoonete lähedal lagedal põllul asetsev pude, porsunud, haruldaselt valge graniitrahn, mille pikkus on 6 m, laius 4,2 m, kõrgus 2,2 m ja ümbermõõt 15 m. Rahnu pind on kaetud mikrolohkudega. Rahnu põhjakülg on vertikaalne, lõunakülg lauge (soodus ronimiseks). Suurem osa kivi pinnast on kaetud samblaga, samblikke esineb vähe. Võib eraldada vähemalt 6 liiki samblikke. Rahn paistab kaugele, sest on hele. Kubja-Reinu Valgekivi läheduses asub väiksem kultuselohkudega rahn.

Lehtse vald

Kaldamäe kivi (ehk Patika kivi).
Ojakülas, Otsa talust 450 m kagus asuv roosakashall kõva migmatiitgraniit-rahn pikkusega 7,8 m, laiusega 6,4 m, kõrgusega 3,2 m ning ümbermõõduga 22 m. Rahn on ümarja kujuga, kahe ava- ja paljude kinnislõhedega ning arvukate pegmatiitsoonte ja -pesadega. Suuremas, lõunapoolses avalõhes kasvavad suured lepad, rahnu ümbruses esineb põõsaid. Rahnu peal on samblaid ja kooriksamblikke, lae süvendites kasvab kukeharja ja rohttaimi. Rahn paikneb Kaldamäe mõhna veerul. Maaparanduse käigus on selle ümbrusse kokku kuhjatud väiksemaid rahne.

Ohvrikivi (ehk Uustalu kivi).
Rägavere küla Uustalu taluaias majast lõunas asuv roosakashall pegmatiitne graniitrahn, mille pikkus on 5,4 m, laius 4,7 m, kõrgus 1,6 m ja ümbermõõt (maapinnalt) 15,2 m. Rahn on rikas päevakivi poolest, mida esineb suurte kristallide ja pesadena. Kvartsi leidub vähe. Rahn on heinasaokujuline, põhiplaanis viiekandiline, pealt lame, pealispind konarlik. Lael esineb lame looduslik lohk läbimõõduga umbes 60 cm. Kultuselohkusid leidub rahnul 32 ja need

Rehessaare Suurkivi (ehk Saunasaare kivi).
Kõrvekülas endises Rehessaare vahtkonnas, kaasiku ja kuusiku piiril asuv roosakashall jämedateraline väga suur graniitrahn, mille pikkus on Teet-Julius Luntsu järgi 10,0 m, laius 4,9 m, ümbermõõt 26,0 m ja kõrgus 5,2 m. Rahn on püstprismakujuline, mille lagi on kallak. Küljed on püstloodsed, kohati väikese negatiivse kallakuga, välja arvatud kirdepoolne, kus kallak on üle 40o. Loodepoolne ülaosa on viilkatusesarnane. Rahnus esineb kallakja püstlõhesid. Kaguküljel on näha peaaegu horisontaalselt kulgev lõhe. Lael esinebvagusid ja väikeseid lohke, kus kasvab rohtu ja vaarikad. Üle poole lae pinnast on sammaldunud. Püstloodsed küljed on kattunud samblike ja laiguti samblaga. Paljast kivi on vähestes kohtades näha. Kivi pind on enamjaolt tugevasti korrodeerunud ja konarlik, eriti sambla all. Rahvajutu järgi ükskord Saunassaare Siim narrinud ja pilganud Kalevipoega. Kalevipoeg võtnud paraja lingukivi ja tahtnud seda kättemaksuks lennutada Aegviidu juurest Siimu sauna pihta. Viskajal aga libisenud jalg lehma koogi peal ja kivi kukkunud Suurekivi saarde, kus ta praegugi asub.

Ristikivi.
Lehtse–Jäneda maantee ääres metsaserval asuv rabakivirahn, mille pikkus on 3,5 m, laius 3,1 m, kõrgus 2,2 ja ümbermõõt 10,2 m. Rahn on ümarjas, järskude külgede ja lameda laega, üksikute kinnislõhedega. Sammalt ja samblikke kasvab kivi pinnal vähe. Ristikivi laele on raiutud piirikivimärk – rist. Kõrval on tulp sildiga “Arheoloogiamälestis. Ohvrikivi. Ristikivi. II aastatuhat e. m. a., on riikliku kaitse all”.

Villemihansu Hiiekivi (ehk Ojaküla Hiiekivi).
Patika Kooli talust 250 m põhja pool kultuurheinamaal asuv suur migmatiitrahn pegmatiitsoonte ja -pesadega. Rahnu pikkus on 8,5 m, laius 5,6 m, kõrgus 3,2 m, ümbermõõt 21,8 m. Rahn on järskude külgedega, välja arvatud edelakülg. Lagi on kitsas ning ida-lääne suunas piklik. Kirdekülg on peaaegu vertikaalne ja kulutamata. Rahnu kogu kirdepoolne osa on eraldunud – tükid lebavad mõne meetri kaugusel. Ka rahnu kaguküljelt on suur tükk (4 x 2 x 1 m) lahus, kuid jäänud püsima emakivi najale. Võib arvata, et rahn purunes pikselöögist või osavate kivilõhkujate tegevusest. Hiiekivi ülemises osas kuni 1,5 m sügavuseni on pragusid. See on vähe sammaldunud, kuid kooriksamblikke on peal palju. Väiksemad rahnud ümbruskonnas on kuhjatud hunnikutesse.

Paide vald

Köstrikivi (ehk Ohvrikivi).
Ojakülas Anna kirikust 1,0 km loode pool põllul asuv massiivne jämedateraline hall graniitrahn, kohati roosa. Köstrikivi pikkus on 8,4 m, laius 5,7 m, kõrgus 2,9 m ning ümbermõõt 22,7 m. Rahnu põhiplaan on elliptiline. Küljed järsud ja lame lagi, ida suunas nõrgalt madalduv. Lõunaküljel nähtav kivi läbistav kinnislõhe. Kivi on murenemisele vastupidav. Selle pind on nõrgalt sammaldunud, samblikke esineb väga tihedalt. Rahnu lael kasvab kohati rohttaimi, idaserval isegi 1,5 m kõrgune sirelipõõsas. Mullakihi paksus ulatub kivil 0,3 m-ni ja selles on kaldapääsukeste pesad. Sirelipõõsa kasvamise kohta rahnul on andmeid juba 1924. a. Köstrikivi lael paikneb kolm selgesti jälgitavat 2 cm sügavust väikest kultuselohku. Kivi nimetus on tulnud sellest, et paiknes Anna kiriku köstri põllul. Rahvajutu järgi olevat selle all palju varandust peidus ja seal olevat sinist tuldki nähtud.

Türi vald

Undisaare Jõekivi.
Türi-Alliku küla Undisaare talu (rahvasuus ka Untsaare) talu heinamaal, Pärnu jõe vana kuiva sängi hüdroloogilise mõõtesilla lähedal asuv hall lillade graniidipesadega gneissrahn, mille pikkus on 3,6 m, laius 3,4 m, kõrgus 1,6 m, ümbermõõt 12 m. Rahnus on gneisikihilisus hästi jälgitav, kusjuures silma paistab rohke päevakivipesade esinemine. Rahn on pealt kumer, idakülg vertikaalne, teised küljed kallakud, üleni sammaldunud. Kivi kõrval on 0,5 m paksune sellest eraldunud plaatjas tükk, rahnu peal üks väike kultuselohk läbimõõduga ligi 10 cm ja sügavusega 2 cm.

Roosna-Alliku vald

Kangru Suurkivi ja kivikülv
asuvad Koordi küla Kangru talu maadel. Suurkivi on hall keskmiseteraline madal ja lai graniitrahn, mille kõrgus on 1,1 m, pikkus 5,2 m, laius 3,8 m ja ümbermõõt 15,2 m. Rahnus esineb pegmatiitsooni (neist ühe soone paksus 40 cm ja põhjaosas lõhe, mis läbi kivi ei ulatu). Pealispinnal esineb korrosiooniauke, põhjaküljel 3 cm sügavune korrosioonivagu. Rahnu põhjakülg on astmeline ja kaetud samblaga, mujal esineb palju samblikke. Kevaditi on Suurkivi ümber kuni 40 cm sügavuselt vett (selle piirini samblikke ei kasva). Kangru Suurkivist 100 m läänes asub kultusekivi, ümbruskonnas on teisigi kultusekive. Ümbruses esineb palju graniitrahne, mis on küll kaunis väikesed, kuid kohati on neid väga tihedalt. Nende kõrgus on enamasti 0,5–1 m ja läbimõõt 2–2,5 m. Kivikülv asub umbes saja meetri pikkusel ja 70 m laiusel alal.

Sci-Fi @ 2001-2006 Külastusi: