Shetlandi lambakoer

     Shetlandi lambakoer on pärit Shetlandi saartelt, mis on üks arhipelaag umbes saja saarega, milledest  asustatud on vaid 14. Saared olid Norra osaks üle 500 aasta ja sellest ajast on säilinud rahva seas palju Norra traditsioone. Praegu on ta osa Ühinenud Kuningriikidest olles selle riigi põhjapoolesim osa ning geograafiliselt ja kultuuriliselt Šotimaa jätkuks. Šotimaani on 140 km., Norrasse 275 km. Vanad roomlased nimetasid seda maad "Ultima thule" ehk maalima lõpp. Tänu Põhja Atlandi hoovusele on saarte kliima pisut pehmem kui muidu sellel laiuskraadil olema peaks. Vaatamata sellele on siiski väga jahe ja seal elamine ning eksisteerimine nõuab suurt kohanemist nii inimestelt kui loomadelt.                                       Kui Austraalia on tuntuks saanud oma kukkurloomadega, aitas ka Shetlandi "loomaaeda" kujundada eraldatus mandrist aga lisaks veel ülimalt karm kliima, jäised tuuled ja kaljune maastik. Väga tuntud on pisikesed pikakarvalised shetlandi ponid, keda on juba ammustest aegadest üle maailma laiali eksporditud. Eelkõige tegelesid sellega Rootsi ja Norra viikingid. Vähem tuntud ei ole ka sealsed minilambad ja- veised, aga vast kõige kuulsamad on Shetlandi lambakoerad. 
    Kunagi ammustel aegadel sattusid siia Gröönimaalt Yakki koerad ja Islandi koerad. Saareelanike põhitööks oli kalapüük. karjakasvatuse ja põlluharimisega  tegeleti vähe. Siiski oli üliväledate, poolmetsikute ja parajalt kurjade lammaste vaos hoidmiseks vaja koeri. Arvatakse, et koerte põhitööks ei olnud mitte karja koos hoidmine vaid pigem lammaste eemal hoidmine farmerite viljapõldudest. Neid koeri hakati kutsuma "Tooni koerteks". Ton tähendab Norra keeles farmi, nii, et need koerad olid siis farmikoerad. Koerad olid kiired ja väsimatud. Peale selle oli neil väga soe karvakasukas, mille tõttu nad end karmis kliimas ülimalt mõnusalt tundsid. Koerad sõid vähe ja see oli tähtis, sest ega Shetlandi farmerid pole kunagi hiilanud just suure rikkusega. 
    Kui lambakari juhtus olema mõnel väikesel asustamata saarel, oli koerte töö neid lindude eest kaitsta. Merelinde on saartel meeletult ja parvena võivad nad muutuda  kui mitte just eluohtlikuks siis küll ülimalt tüütuks seltskonnaks. Koerad viidi väikestele saartele, kuhu nad koos lammastega pikaks ajaks üksi jäeti. Nii võisid nendest koertest saada saare ainukesed kiskjad, sest hulgaliselt lihatoitu oli ju kogu aeg  silme all ringi liikumas ja süüa ju muud midagi peale rohutaimede võtta ei olnud. See on oletus, aga küllalt tõepärane.
   XIX sajandil läksid moodi miniloomad. Arenes turism ja ka Shetlandi saared ei jäänud uudishimulike jaoks mitte kauaks "Ultima thuleks". Sheltiesid hakati massiliselt välja vedama. Tulemuseks oli, et varsti olid need koerad peaaegu saarelt kadunud. Tõu päästmise nimel ristati allesjäänuid Šoti farmicollidega ja mingil määral on neil ka spanieli verd. Nii sündis uus tõug. 1909. aastal nimetati nad shetlandi collideks. 1914 sai tõug tuntuks shetlandi lambakoerana. Ameerika koerteklubi tunnistas neid koeri 1911.aastal nii, et tegemist on päris noore koeratõuga, keda rahvasuus tihtipeale ka minicolliks kutsutakse. Collist erineb ta aga päris palju. Kõigepealt ei väsi need pisikesed olevused vist kunagi. Nad on agaramad kui collid ja kiiremad kui collid. Nad on ülbemad kui collid. Kui perenaine juhtub shelte jaoks liig laisalt astuma, võib koer teda isegi kergelt kannast näksata sundides teda niiviisi kiiremale minekule. 
    Sheltied on aktiivsed haukujad. Kõik, mis liigub vajab ärahaukumist. Nad ei suuda vait olla ja neile on seda võimatu õpetada. Ta peab kasvõi ühegi haugatuse tegema kuigi teab, et teenib sellega ära perenaise suurima meelepaha. Karistus jääb sheltiele kauaks meelde. Ta tuleb sinu käest andestust paluma ka mitme tunni pärast kui sinul kõik juba ammu meelest läinud.
    Lugesin ühest raamatust, et kui koer kipub teie ära olles kodus pahandust tegema, tuleb teda enne äraminekut väsitada, et ta pärast lihtsalt rahulikult magaks. Kui te sheltiet väsitama hakkate, võite igale poole hiljaks jääda – ta võib teiega hullama jäädagi.
    Sheltie on armukade ja paras egoist. Ta ei suuda taluda kui peale tema ka veel mõnd teist koera silitad. Ta püüab seda igati oma kehaga takistada ja ei jää enne rahule kui kogu tähelepanu on ainult temale pühendatud.
    Tänu oma kohevale karvakasukale ei karda sheltie külma ja võib ka kõige suurema pakasega mitu tundi väljas olla.
    Sheltie on oma pereliikmetele ustav kaaslane ja püüab teid teie toimetustes igati saata. Ükskõik, kuhu te ka ei lähe, kõnnib ta teil kannul ja ja jälgib  asjalikult teie toimetusi. Samas võib ta kaua kodus üksi olla ilma, et see talle stressi valmistaks. Loomulikult on tal totaalne heameel kui te ükskord koduvärava lahti teete.