"See viis, kuidas sa mind praegu näed, ongi see, mis ma tegelikult olen, ja see on minu esivanemate viis." |
|||||||||
| Olen Eestimaal esimest korda. Tulin siia 20. sajandi eelviimasel aastakümnel, just kübeke pärast, natuke enne ja õige pisut samal ajal Suurte Asjadega. Nii et võiks ju öelda: hingelt suurem maailmast, samas parajalt paks parimates aastates väljalase. | |||||||||
| Ma vaatan mõnikord nende asjade ning inimeste peale ja ma näen komöödiat, absurdi, groteski, traagikat, üsna lihtsaid asju ning pööraselt tagurpidi keeratud aegu. Müstikat ja matemaatiliselt seletatavaid jooniseid, siiruseid, valguseid, valu, ülespuhutud mänguloomi (ja inimesi), alalhoitud tundeid ja igatsusi, tehnoloogiat, mõistetamatut, liblikaid, nälga, vaheldusrikkust, avastamist, kadumist, ehitamist, unustust, jällenägemisi, surma, muusikat, tähelapsi, fantaasiat, loomingut, sammalt, pisimutukaid, kukli-mukli rohtusid, grammatikat, rakukesi, vett, ülesleitud lelusid, lapsi, armastust, kaduvikku, roppust, suhlust, musisid, puid, mullimallikaid, varbavaheporisid, adrenaliini, hukkamisi, pahandust ja vihadust, inspiratsiooni, inimesi.... ja väga palju lugusid. | |||||||||
| Ausalt
öeldes ei tea ma, mida ma kogu selle loeteluga öelda
tahtsin. Vahel on lihtsalt väga hea kirjutada, mis pähe
tuleb... Või mida unes näeb. Sest teate, mida me unes näeme? Kosmost iseendas. Kõikide asjade peegeldusi. Iseend kosmoses. Ja nii edasi. |
|||||||||
| Sellepärast ongi kahju, et inimesed ei räägi oma lugusid. Siis näeksid nad iseendid. | |||||||||
Hannele |
|||||||||