Nüüd oleme jõudnud küsimuseni, mis juhtub kehas, kui mingi vaktsiin tungib verre. Vanasti kutsuti vaktsineerimist vere halvamiseks, st vere saastamiseks. Nimetus pole paha, kuid siiski ähmane.

Vaktsiin sisaldab põhiainena elavat, nõrgestatud või surnud materjali - baktereid või viirusi, samasuguseid kui need, mis põhjustavad haiguse, mille vastu vaktsiin peaks kaitsma. Süstides seda sisse, arvatakse, et nii stimuleeritakse keha looma kaitset nimetatud haiguse vastu. See kõlab hästi - ja on petnud paljusid. Asi pole enam nii tore kui teate, millest on erinevad vaktsiinid tehtud: Olgu selle kohta mõned näited:

Läkaköhavastast vaktsiini tehakse nakatunud laste kurgueritisest, difteeriavaktsiini nakatunud hobuseverest, Salk´i poliovaktsiini haigetest ahvineerudest, seakupuvaktsiini tehti mädamunadest ning tüüfusvaktsiini tüüfusohvrite väljaheidetest. Edward Jenneri´i  suurim viga oli see, et ta ei hankinud teadmisi aine väga tugevast lahjendamisest (potentseerimisest). Üks nõrgemaid lahuseid homöopaatias on lahjendatud 1 000 000 (!) korda. Teisi homöopaatilisi preparaate ei või kasutada isegi sellises lahjenduses, kuna aine on ikka liiga toksiline! Mõelge sellele üks hetk ja üritage mõista proportsioone.

Inimese immuunkaitse on väga arukalt korraldatud. Sissetungijal tuleb rünnata ja ületada palju takistusi, enne kui ta lõplikult jõuab verre. Kui tal see üldse õnnestub (normaalne immuunkaitse peatab vaenlase üsna kiiresti), siis ei ole igal juhul tema esialgsest tugevusest kuigi palju järel. Asjaolu, et tugev indiviid ei haigestu, tõestati ekstravagantsel moel juba eelmise sajandi alguses, kui rida eesrindlikke uurijaid ja patolooge neelasid miljoneid koolerabaktereid eesmärgiga panna ametlik meditsiin ümber mõtlema. Hoolimata sellest, et koolerabakterid elasid inimeste sooltes, oli ebameeldivaimaks sümptoomiks kerge kõhulahtisus. Veel paljud katsed on andnud sama tulemuse. Sündmuste loomuliku käigu puhul peab haigus oma arenemiseks ületama palju takistusi ning peab eksisteerima või loodama talle vajalik keskkond. Vaktsineerimise puhul seevastu süstitakse haigusttekitavad organismid ilma pikemata otse verre ning katastroofiliselt suurtes kogustes. Tulemus ei saa olla teistsugune kui hirmus. Selle mõjud on enam-vähem võrreldavad massiivse haigusrünnakuga või korduva haigestumisega (The Randolph Society Inc "Dangers on Immunisation")

Saatuslikke eksitusi tuleb meditsiiniteaduses harva ette ühekaupa. Võimalustest pole puudust:

Kuna ainet vajalikus ulatuses ei lahustata, on vaktsiin tugevalt toksiline ning kahjustab muuhulgas piklikaju. Sellest tulenevalt on kerge mõista, miks spetsiifiline vaktsiin suurendab vastuvõtlikkust haigusele, mille vastu ta peaks tegelikult kaitsma. Lausa naeruväärne - kui see vaid poleks nii traagiline. Poliovaktsiiniga seoses on üks ameerika arst väljendanud tabavalt: "- lühidalt öeldes saate te kõige efektiivsemalt kaitsta oma lapsi polio eest niimoodi, kui hoolitsete selle eest, et neid ei vaktsineeritaks".

Vaktsineerimine tähendab kasvava lapse väljakujunemata immuunkaitsele katastroofi, sest peale vaktsineerimisprogrammi võib tema võitlusvõime olla halvatud ca 70% ulatuses - normaalse 3-7% asemel. Otse öeldes tähendab see seda, et vaktsineeritud indiviid on vastuvõtlikum kõikvõimalikele haigusetele, kuna vastupanuvõime on oluliselt kahjustatud. See tähendab, et tee on lahti ka kõikvõimalikele allergiatele ja autoimmuunsetele haigustele (kus keha kaitsesüsteem ründab omaenda kudesid), kuna immuunkaitse on häiritud, valesti programmeeritud ja "haige" juba algusest peale. (Iga neljas Rootsi laps kannatab allergia all. Nende arv tõuseb pidevalt - B.B.Läxarlexicon 1995)

Mitte ainult immuunkaitse pole imikutel välja arenemata vaid ka kogu närvisüsteem. Sündimise ajaks on närvisüsteem alles alustanud oma väljakujunemist. Teatud närvikiududes algab see protsess alles 18 kuu vanuselt või veelgi hiljem. See toimub etappide viisi kogu esimese 15 eluaasta jooksul ning teatud osades jätkub 45 aasta vanuseks saamiseni! Vaktsiin häirib ja takistab seda protsessi raskete tagajärgedega immuunsüsteemile.

Koos suurte haigusttekitavate organismide kogustega sisaldab vaktsiiniseerum mitmeid toksilisi võõraid proteiine ja aineid, näiteks säilitusaineid alumiiniumi või elavhõbeda näol, tihti mõlemat korraga (Võõrad proteiinid ja elavhõbe viivad immuunsüsteemi tasakaalust välja ja põhjustavad mõlemad autoimmuunseid haigusi). Need kaks kõige mürgisemat raskemetalli on hästi tuntud oma võime poolest kahjustada kesknärvisüsteemi, mille tulemuseks on mahukas register aju- ja elundikahjustustest. Lahendust ei paku ka elavhõbedavaba vaktsiin, sest see komponent pole kaugeltki mitte ainus kahjustuste põhjustaja.

Oma saamisviisi tõttu tekitavad vaktsiinid inimkehasse süstimisel geneetilise süüfiliskonstitutsiooni (geenidesse kodeeritud kalduvuse süüfilisele) ja häirivad vedeliku tasakaalu.

Kui nüüd käsitleda lähemalt kõrvalmõjusid, on väga tähtis märkida, et üsnagi mahukale vaktsiinikahjustuste registrile vastab sama lai sümptoomide spekter, mis sugugi ei pruugi avalduda vahetult peale vaktsineerimist või selle ajal. Üks kahjustus võib anda sümptoomi näiteks 5 minuti, teine 5 aasta, kolmas aga hoopis 25 aasta pärast. Seega peaks olema selge, et treenimata pilgul on suuri raskusi siduda lapse käitumist ja sümptoome vaktsineerimisega. Kuna üldsusel ei ole teadmisi ei lühi- ega pikaajalistest kahjustustest ja sümptoomidest, on mõistetav, miks hullus on valitsenud takistamatult üle poole sajandi. Kui oleks üldiselt teada, et vaktsineerimine tavalise lastehaiguse nagu näiteks leetrite vastu toob kaasa suure Sclerosis Multiplexi riski hilisemas elus, kui paljud vanemad laseksid siis oma lapsega seda sündida? Kui paljud otsustaksid näiteks läkaköha vastu vaktsineerimise kasuks, kui neile samal ajal öeldaks, et see toob nende lastele muuhulgas kaasa ajukahjustuse ja langetõve riski? Kui paljud riskiksid oma lapse äkksurmaga näiteks kolmikvaktsiini tulemusena? Vastata on loomulikult lihtne. Mitte just paljud ei jätkaks vaktsiinitööstuse nuumamist, kui nad teaksid, mis toimub. Kuid kes kaevabki sügavamalt, leiab ikkagi vaid jäämäe veepealse osa.

 

Näiteid ajukahjustustest

Ajukahjustusi on palju ja mitmekesiseid -  alates väiksematest käitumishäiretest kuni MBD-ni (Minimal Brain Damage või Dysfunction) - teise nimetusega hüperaktiivsus, autismini, skisofreeniani, MS-ni, langetõveni, psühhopaatiani, imikute äkksurmani jm. (H.L. Coulter "Vaccination, Social Violence and Criminality").

Autism - nüüdseks legendaarses artiklis aastast 1943 kirjeldas maailmakuulus lastepsühhiaater Leo Kanner 11 uue laste vaimuhaiguse juhtumit. Ta kirjutas: "seisukord erineb kõigest siiani raporteeritust märkimisväärselt ja unikaalselt...". Keegi ei paistnud märkavat seda, - ei siis ega hiljem, - et esimesed autismijuhtumid registreeriti USA-s ajal, mil kolmikvaktsiin sai üha laiema leviku osaliseks. Sama pilti võib näha Jaapanis, Prantsusmaal, Tśiilis, Austraalias, Hollandis, Skandinaavias, Inglismaal ja mujal. Sõna autism ise tuleb kreekakeelsest sõnast "auto", mis tähendab "ise". Need lapsed on kõige sagedamini enesekesksed ja oma väikesesse maailma suletud, tundes vähe huvi ümbruskonnaga suhtlemise vastu. Peale selle iseloomustab autismi - nagu ka kõiki teisi ajukahjustusi - täiendav hulk neuroloogilisi sümptoome, millel me ruumi kokkuhoiu mõttes lähemalt ei peatu. (65% autistilistel lastel on ka ebanormaalne EEG) 40.aastatest alates on haigete arv tõusnud pidevalt ning ainuüksi USA-s on neid ca 200 000, kasvukiirusega umbes 4500/aastas. 80.ndatel aastatel suri ca 45 000 ameeriklast AIDS-i - ning sama number näitab sama aja jooksul juurde tulnud "elavate laipade", - autismi ohvrite arvu.

MBD-ni (Minimal Brain Damage või Dysfunction) - teise nimetusega hüperaktiivsus, on üldnimetus 50.aastate keskel koolilaste hulgas avastatud nähtusele. 1963. aastal registreeriti umbes 100 tunnust ja sümptoomi, mis käivad selle seisukorra alla.

Ajaloos on pidevalt näha selgeid seoseid ja silmnähtavaid paralleele, millest isegi nüridaim meel peaks aru saama.

Mis puutub MBD-sse ja autismi, siis olid need enne 1940.aastaid samahästi kui tundmatud. Haigusjuhtude arv suurenes järgnevate kümnendite jooksul ning 60-ndate alguses kubisesid lastepsühhiaatrite vastuvõtupunktid abivajavatest lastevanematest. Kõik toimus tollele ajal võidukäiku tegeva vaktsineerimisprogrammiga käsikäes. 1984. aastal tehtud uuring ameeriklaste vaimsest tervisest näitab, et erinevad sotsiopaatilise isiksuse vormid koos teiste vaimsete häiretega nagu hirm, skisofreenia, depressioon, alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamine, on palju omasemad neile, kes on sündinud peale 1940. aastat, kui neile, kes on sündinud enne. Nende kahjustustega lapsed ja noored on sageli alkoholi- ja narkootikumidelembelised. Kuritarvitamine muutub harjumuseks üha noorematele. Just seda pilti võime täna näha nii omaenda kui teiste tööstusmaade ühiskondades - ning tendents on viimastel aastakümnetel ainult tugevnenud. Ravimitööstuse "kuldvasikad" on samuti suurel määral selles grupis - MBD-laste hüpeaktiivsuse rahustamiseks antakse neile tihti kangeid keemilisi rahusteid. Üle miljoni ameerika koolilapse kasutab iga päev ühte või mitut eluohtlikku ravimit hüperaktiivsuse vastu - ning nende arv tõuseb pidevalt. Kuue aastaga on "laste narkootikumide" tootjad oma toodangut rohkem kui kahekordistanud - ning kasv (loomulikult) jätkub... Kas keegi on mõelnud selle üle, kust on pärit kuritegevus ja narkokultuur, mis laastavad kaasaegset ühiskonda? Kogu maailmas, kus vaktsiinikahjustused nõuavad oma ohvreid, tehakse noored inimesed varajases eas narkomaanideks - täiesti legaalselt ja kõigi asjasse puutuvate instantside õnnistusel. On loodud terve hulk preparaate, mida antakse lastele sisse mitmetel eri põhjustel, näiteks une- ja käitumishäirete puhul, mis on samuti väga tavaline vaktsiinikahjustus. Üks selline vahend, mida kasutatakse Rootsis ohtrasti, on Theralén, millel endal ja mille "sugulastel" on kõrvalmõjude nimekirjas muuhulgas ka ajukahjustused...

Laste vaktsineerimine toob kaasa erineval tasemel vaimse alaarengu, alates kergest mahajäämusest IQ-skaalas kuni täieliku idiootsuseni. Ei ole juhus, et kui 1945. aastal sündinud USA üliõpilased andsid eksami 1963. aastal, täheldati intelligentsuse märgatavat langust. Kõik sarnased testid, mida sellest ajast saadik on tehtud, näitavad sama pilti - pidevat IQ langust, mis tänaseks on viinud testide 60-aastase ajaloo madalaimate tulemusteni! ("Vaccinationm Social Violence and Criminality")

Nagu juba märgitud, põhjustavad piklikaju kahjustused vägagi mitmekesiseid sümptoome. Selles aju osas asuvad muuhulgas elutähtsate funktsioonide nagu vererõhu, südamerütmi ja hingamiskeskused. Alates vaktsineerimisprogrammi elluviimisest on astma, erinevad hingamishäired ja respiratoorsed haigused sagenenud laste hulgas katastrofaalselt. Omal ajal ütles vana meditsiiniline rahvatarkus, et "ükski laps ei sure kunagi astmasse", kuid alates 60. aastatest on tööstusmaade laste ja noorte seas tekkinud täielik astma-surmajuhtumite epideemia.

Klass omaette on ehk selline kahjustus nagu imikute äkksurm. Selle kohta ütleb med.doktor Robert Mendelsohn: "Minu arvamus, mida jagavad ka teised minu kolleegid, on selline, et USA-s aastane umbes 10 000 imiku äkksurm on põhjustatud rutiinselt imikutele antavatest vaktsiinidest". ("How to raise..."). Uuringud on näidanud, et 2/3 nendest lastest sureb 3 nädala jooksul peale kolmikvaktsiiniga vaktsineerimist ning paljud surevad juba ühe päeva jooksul peale seda! Imikute äkksurmade arv on viimase 10 aastaga kahekordistunud, kuid ilmselge seose uurimiseks ei teha loomulikult mingeid pingutusi. Imikud surevad, nagu juba märgitud, kas immunoloogilisse śokki või hingamise seiskumisse - kuna hingamiskeskus piklikajus on kahjustatud. Lapsed, kes selle rünnaku üle elavad, kasvavad tihti autistlikeks. Piklikajust saavad alguse 12 kraniaalnärvi, mis hoolitsevad muuhulgas kuulmise, tasakaalu, nägemise, haistmise, maitsmise, seedimise jm eest. Selle kahjustumine põhjustab muuhulgas mitmeid  nägemis- ja kuulmishäireid (sh kurdistumist ja pimedust), kõnehäireid, kõhukrampe (imikute gaasivalusid) ja teisi seedehäireid, isutust, mis võib hiljem viia anoreksia või buliimiani jne, jne. Selliste ajukahjustustega lapsed kasvavad tihti nn. "sotsiopaatilisteks isiksusteks". Need indiviidid on ka praeguse kuritegevuse, narko- ja vägivallakultuuri taga, mis on levinud eelkõige viimastel kümnenditel ning mis on tänaseks võtnud ühiskonnas juba hirmuäratavad proportsioonid. Väike, kuid kole näide haigest ajust on laste piinamine ja nende seksuaalne kasutamine, mis nagu muugi vägivald levib vaktsiinikahjustatud ühiskondades katastrofaalselt ("Vaccination, Social Violence and Criminality")

 

Ajupõletik

Kurja juureks on siin ajupõletik ehk entsefaliit, mida põhjustab vaktsiin, st. postvaktsinaalne entsefaliit. Entsefaliiti võivad põhjustada ka peahaavad, ulatuslikud põletushaavad või nakkus. Need põhjused on aga võrdluses haruldased. Tööstusmaades on entsefaliidi peapõhjuseks imikute vaktsineerimisprogramm. Ülalkirjeldatud kahjustused langevad kokku entsefaliidi omadega - ning ametlik meditsiin teab seda väga hästi. Neid suhteliselt väheseid inimesi, kes põdesid ajupõletikku enne 40.aastaid, hoiti tavaliselt vaimuhaiglates ning muudes eriasutustes. Täna on neid igal pool - kõikides ühiskonnaklassides erinevatel elukutsetel, mitmetel vastutavatel kohtadel. Nende arv kasvab pidevalt.

Vanemad ei pruugi iga kord märgatagi, kui nende laps põeb entsefaliiti. Ulatuslikud neuroloogilised kahjustused võivad tekkida alles hiljem, isegi kui otsest reaktsiooni ei toimu. Kui laps reageerib süstile "kerge palaviku ja peapööritusega" või mõnepäevase "laipsusega" (on lõtvunud ja ei reageeri), on see tihti märk ajupõletikust.

Miks reageerida, kui on selgeks tehtud, et see on normaalne reaktsioon vaktsiinile...?

Mõnedeks tüüpilisteks vahetuteks reaktsioonideks võivad olla kõrge palavik, ebanormaalne väsimus, keskkõrvapõletik, kõhulahtisus ja teised gastrointestinaalsed probleemid, oksendamine, köha, tugev karjumine ja vahetpidamatu nutt, teadvuse kaotamine, śokk, erinevad krambid, lihaskontrolli kaotus, peavalu, hingamisraskused ja allergia. Need reaktsioonid on identsed akuutse entsefaliidi sümptoomidega. Hirmuuned ja unehäired on samuti tüüpilised järelmõjud. Tavaline reaktsioon peavalule on see, et laps karjub, nutab, näpib kõrvu või taob pead vastu põrandat või voodi äärt.

Prantsuse professor ja vaktsiinide vastu võitleja Delarue, raamatu "L´intoxication Vaccinale" autor, on öelnud: "Vaktsineerimisega muudetakse tervete põlvkondade iseloomu - kontsentratsiooni ja kriitilise mõtlemise võime nõrgeneb, samal ajal ärritatavus ja hirm suurenevad. Vaktsineerimine mõjutab nende põlvkondade käitumist - kasvavad vormitud, atonaalsed inimesed kes vaevalt tunnevad millegi vastu huvi, - on hirmul, kinnised ja vastuvõtlikud kõikvõimalikele rahutuse ja hirmu vormidele. Kahtlemata ei ole vaktsineerimisel mitte väike panus sellises masside iseloomustruktuuris, hoiakutes ja väljendustes".

Vaktsiinide, südamehaiguste ja ajukahjustuste vahel on hästidokumenteeritud seos ja UCLA-uuringud näitavad, et vaktsiinidest põhjustatud neuroloogilised püsikahjustused tabavad igal aastal 11-12 000 inimest ("Vaccination, Social Violence and Criminality")

USA-s antakse igal aastal vaktsiinikahjustustest tingitud õppimisraskuste tõttu kolmele miljonile lapsele spetsiaalset õpetust. See on maa, kus miljonid inimesed kannatavad autismi, mitmesuguste haigushoogude, vaimse alaarengu, hüperaktiivsuse, düsleksia ja teiste "arenguhäirete"-nimeliste fenomenide all, peab oma eluaegse invaliidide eest tänama vaktsiinitööstust.

Ja kui ühel aastal (1996, USA) esineb samas vanusegrupis 279 B-hepatiidi haigusejuhtu ja 872 väga rasket reaktsiooni B-hepatiidi vaktsiinile (neist 48 surma), siis kumb variant on ohtlikum?

Pidage silmas- ükskõik kas tegemist on USA, Inglismaa, Saksamaa, Rootsi või mõne muu maaga, - kõikjal, kus inimesi vaktsiinidega süstitakse toimub sama asi. Samu vaktsiine levitatakse üle ilma ning globaalse tervisekatastroofi ohvrite arv tõuseb loomulikult iga päevaga.

 

allikas: "Vaktsineerimine...mõrv roosa katte all", Svenska Antivaccinationsenheten

esilehele