Kõige õnnestunum argument vaktsineerimise poolt on see, et vaktsineerimine on aegade jooksul ära kaotanud mitmed suured haigusepideemiad ning see näitab ju vaieldamatult vaktsineerimise erakordset efektiivsust ja võimet kaitsta meid haiguste vastu. Nii õpetatakse koolides ja selline arvamus on inimeste alateadvuses kõvasti kinni. Kahjuks ei ole see tõsi. See, mida õpetatakse vaktsineerimisest, on tõest kaugel ning sellel ei ole midagi tegemist tegeliku ajaloo ja meditsiinimaailmaga. Ajaloo võltsimine oma huvides ei ole midagi uut - kuid see-eest on see üsnagi efektiivne mitte midagi halba aimavate inimeste eksitamiseks. Kui seda tehakse veel väikelaste tervisele mõtlemise vaimus, suureneb usaldatavus oluliselt.
Kõigil peaks olema selge, et vaktsiinitööstuse kasum ulatub miljarditesse dollaritesse ning ta ei ole huvitatud sellest, et medali teine külg tuleks avalikkuse ette. Tuleb tunnistada, et jõupingutused tõe varjamiseks avalikkuse eest on olnud edukad. Ei ole palju neid, kes aimavad, mis peitud müütide taga. Kõikide silme all käib legaalne massimõrv - inimsoo täielik degeneratsioon - nii vaimselt, psüühiliselt kui füüsiliselt. Ehk nagu Harris L. Coulter kirjutab ühes selle ala väärtuslikus raamatus: "...iga päev, mil seda meetodit jätkuvalt kasutatakse, muudetakse sajad täiesti normaalsed ja terved imikud vigasteks ohvriteks, vaimselt alaarenenuteks, pimedateks, kurtideks, autistilisteks, langetõbisteks, õppimisvõimetuteks, psüühiliselt ebastabiilseteks, tuleviku noorkurjategijateks ning elukutselisteks mõrvariteks. see võib tunduda liialdusena, - kuid on kõigi kogutud tõendite põhjal tehtud täiesti kaine järeldus."
Nii see algas - lühike lühiülevaade
Vaktsineerimine on alguse saanud katsetest alandada rõugete ohvriks langemise riski, mida on tehtud mitmesaja aasta vältel. Keskajal elas Paracelsuse-nimeline meditsiinigeenius, kes õpetas, kuidas võidelda haiguse vastu samu viirusi või baktereid sisaldava tugevalt lahjendatud seerumiga (isopaatia). Näiteks olid selle meetodi kasutajad (sh rõugete vastu) druiidipreestrid antiigiaegsel Saksa- ja Inglismaal.
Mees nimega Edward Jenner, habemeajaja ja pediküür - tõusis esile mõned sajandid hiljem ja omastas need ideed. Mida ta aga ei mõistnud, oli nende ideede põhiprintsiip - nimelt potentsieerimine, st aine väga tugev lahjendamine. Ta organiseeris rõugetevastase vaktsineerimise vaktsiiniga, mida valmistati nakatunud lehmadest ja hobustest. Tänulik valitsus annetas Jennerile 30 000 naela ning see mees sai endale rõugetevastase vaktsineerimise rajaja au.
Jenner garanteeris vaktsiini 100%-lise efektiivsuse ning seda aktsepteeriti laialt - hoolimata arvukatest vastupidistest tõenditest. Imikute vaktsineerimine rõugete vastu muutus Lääne-Euroopas tavaks - ning kogu 19.sajandi II poolel puhkes valla arvutul hulgal katastroofilisi epideemiaid. Aastail 1870-71 möllas suurim rõugeepideemia, mis Saksamaal kunagi aset leidnud. Haigestus üle miljoni ja suri üle 20 000 inimese, neist 96% olid vaktsineeritud. Üle terve Saksamaa saadeti teade, kus öeldi, et vaktsineerimine on toonud kaasa hulganisti ekseemhaigusi ning Jenner´i rõugetevaktsiin on osutunud täielikuks fiaskoks. Samasugune epideemia (ja sarnaste tulemustega) puhkes uuesti 1881.a. Peale seda riigiametid vaktsineerimist enam ei usaldanud ning haiget rahvast hakati selle asemel isoleerima. Koos paranenud hügieeniga oli see meetod kardetud haiguse vastu võitlemisel võrreldamatult edukam. Kui nüüd mõelda, et vaktsiinitööstus on ala, mis toob tema aktsionäridele sisse tohutuid kasumeid, on kerge aru saada, et nii haledalt ei saanud lasta oma kuldvasikal otsa saada. Hoolimata sellest ja teistest sarnastest katastroofidest - kus vaktsineerimise kaudu rahva kaitsmine täielikult ebaõnnestus - ja hoolimata arvukatest kõrvalmõjudest, mis sellega kaasnesid, väitsid vaktsineerimise kaitsjad, et üle-euroopaliselt täheldatud haiguste vähenemine on vaktsiinide teene. Ka see väide ei vasta tõele, kuna vähenemine toimus igal pool Euroopas, sõltumata üldse sellest, kas inimesed olid vaktsineeritud või mitte. Sama tendents oli märgatav teiste tolleaegsete surmahaiguste puhul nagu koolera, tüüfus, tuberkuloos ja düsenteeria - kõik saavutasid oma kõrgpunkti ning kahanesid seejärel - ilma igasuguste meditsiiniliste vahenditeta. Alla 15-aastaste laste suremus haigustesse nagu sarlakid, difteeria, läkaköha ja leetrid aastail 1860-1965 vähenes, kuid 90% suremuse vähenemisest selle aja jooksul toimus enne antibiootikumide ja difteeriavastase vaktsiini kasutusele võtmist.
Alates mustast surmast 14.sajandil on ajalugu pidevalt näidanud, et kõigil, nii katkudel kui ka epideemiatel on oma loomulik tõus ja langus. Nende haiguste vastu võitlemises on vaktsineerimise osa olnud tühine - kui sel üldse mingi positiivne mõju oli. Negatiivseid tulemusi on see-eest arvutult - peale ebameeldiva paradoksi, et vaktsiin ise kutsub vaktsineeritute hulgas esile epideemiaid ning vastuvõtlikkust vastavale haigusele - on samuti olemas mahukas register tõsistest kõrvalmõjudest, millele me pöörame suuremat tähelepanu allpool.
Nii sai asi alguse ja ametlik meditsiin ja vaktsiinitööstus lõid omale hiilguse. Võib tunduda uskumatuna, kuid see ei tähenda, et see oleks vähem tõsi. Sellega seoses võib nimetada veel kaht leidlikku ja petlikku trikki, mida kasutatakse edukalt õigete numbrite ja seoste varjamiseks. Nimelt statistiline manipuleerimine ja ümberdiagnoosimine. Otse öeldes tähendab ümberdiagnoosimine, et kui te haigestute sellisesse haigusesse, mille vastu te olete vaktsineeritud, nimetab diagnoosiv arst seda lihtsalt teise nimega. (Muidugi on see õige, sest tegu on vaktsineerimisjärgse haigestumisega, mis hiljem tuleb täpsuse huvides diagnoosis ära märkida, aga mõte jääb samaks). Sellist valelikku meetodit on mõnikord kasutatud kuni 60% juhtudest. Mis puutub statistilisse manipuleerimisse, siis andis George Bernhard Shaw juba 1923.a "The Nation"is selle kohta iseloomuliku näite. Ta kirjutas muuhulgas: "... niisiis, kui 100 inimeselises ühiskonnas jääb üks inimene difteeriasse ja sureb, on suremus 100%. Seepeale viiakse sisse vaktsineerimine, mille tulemusena jääb kogu rahvas haigeks ning 80% neist sureb. Suremuse vähenemist 100%-lt 80%-le tuleb siis vaadata kui suurt edusammu vaktsiini kasuks." PS vt. allpoololevat näidet Eesti ja punetiste kohta.
Mis aga tegelikult peatas need haigused, jäeti unustusse: loomulikult omandatud immuunsus, parem hügieen ning eelkõige tugevam vastupanuvõime tänu paranenud toidule ja keskkonnale.
Inimese immuunkaitse on väga arukalt korraldatud. Sissetungijal tuleb rünnata ja ületada palju takistusi, enne kui ta lõplikult jõuab verre. Kui tal see üldse õnnestub (normaalne immuunkaitse peatab vaenlase üsna kiiresti), siis ei ole igal juhul tema esialgsest tugevusest kuigi palju järel. Asjaolu, et tugev indiviid ei haigestu, tõestati ekstravagantsel moel juba eelmise sajandi alguses, kui rida eesrindlikke uurijaid ja patolooge neelasid miljoneid koolerabaktereid eesmärgiga panna ametlik meditsiin ümber mõtlema. Hoolimata sellest, et koolerabakterid elasid inimeste sooltes, oli ebameeldivaimaks sümptoomiks kerge kõhulahtisus. Veel paljud katsed on andnud sama tulemuse. Sündmuste loomuliku käigu puhul peab haigus oma arenemiseks ületama palju takistusi ning peab eksisteerima või loodama talle vajalik keskkond. Vaktsineerimise puhul seevastu süstitakse haigusttekitavad organismid ilma pikemata otse verre ning katastroofiliselt suurtes kogustes. Tulemus ei saa olla teistsugune kui hirmus. Selle mõjud on enam-vähem võrreldavad massiivse haigusrünnakuga või korduva haigestumisega (The Randolph Society Inc "Dangers on Immunisation")
üks allikatest: "Vaktsineerimine... mõrv roosa katte all" - väljaandja Svenska Antivaccinationsenheten
Graafiline tõestus, et vaktsiinid meid ei päästnud
Kõikides graafikutes on kasutatud ametlikke andmeid (Official Year Books of the Commonwealth of Australia) ja (Greg Beattie's "Vaccination A Parent's Dilemma").
Nendel graafikutel on selgelt näha, et ei ole mingit põhjust arvata, et tänu vaktsiinidele vähenes suremus nendesse haigustesse (USA-s, Inglismaal, Uus-Meremaal ja paljudes teistes riikides võime jälgida täpselt samasugust stsenaariumit).
Kuid mis on siis tegelikult nende haiguste vähenemise põhjuseks? Oma raamatus 'Health and Healing' annab dr Andrew Weil sellele vastuse:
"Enamik inimesi usub, et eelmisel sajandil saavutatud võit infektsioonide üle saabus koos vaktsineerimise leiutamisega. Tegelikult koolera, tüüfus, teetanus, difteeria ja läkaköha jne olid kahanemas enne kui vaktsiinid kasutusse tulid- põhjuseks olid paremad hügieenitingimused, kanalisatsiooni kasutuselevõtmine ja vee ning toidu parem levik."
Näide rõugete surmajuhtumite kohta Inglismaal ja Wales´is. (1840-1920) Nagu näha, siis rõugetesse haigestumine oli vähenemas juba enne vaktsineerimise alustamist peale mida tekkis rõugeepideemia.
Näide leetrite surmajuhtumite arvu kohta Inglismaal ja Wales´is (1860-1980)
Läkaköha surmajuhtumite statistika alla 15-aastaste laste hulgas Inglismaal ja Wales´is 1850-1960
Lastehalvatuse juhtumite statistika Suurbritannias 1930-1970
Tuberkuloosijuhtumite statistika Inglismaal ja Wales´is
(1838-1970)
Näide Eestist, kuidas peale punetistesse vaktsineerimise alustamist kasvas punetistesse haigestumine plahvatuslikult, et siis loomulikku teed pidi edasi väheneda.
Punetiste levik Eestis 1979 - 1991.aastal
Aasta
Inimaastate arv
Haigusjuhtude arv
Haigestu-muskor-
daja
100000 inimaasta kohtaHaigete sugu
Haigete elukoht
mehi
%
naisi
%
linnaelanikke
100000
el.kohtamaaelanikke
100000
el.kohta1979
1469895
5615
382
1980
1479857
1653
111,7
1981
1489979
2156
144,7
1982
1501639
6873
457,7
1983
1512284
3755
248,3
1984
1523050
859
56,4
1985
1529369
4166
272,4
1986
1548987
15067
972,7
7512
49,9
7555
50,1
11189
1008
3878
884
1987
1563227
2015
128,9
996
49
1019
51
1611
144
404
92
1988
1575758
2132
135,3
1093
51
1039
49
1602
141
530
120
1989
1577778
1562
99
799
51
763
49
1356
120
206
46
1990
1580846
1271
80,4
632
50
639
50
1089
96
182
40
1991
1561064
1291
82,7
631
48,9
660
51,1
1111
100
180
40
Nõukogude Eestis punetiste vastu ei vaktsineeritud. Alates 1992.a. hakati punetiste vastu vaktsineerima. Tulemuseks oli 1993.a. haigusjuhtude kasv 20 korda.... 1291-lt 23446-le, et siis loomulikku teed pidi edasi väheneda.
Punetiste levik Eestis 1992 - 1998.aa
Aasta
Inimaastate arv
Haigusjuhtude arv
Haigestu-muskor-
daja
100000 inimaasta kohtaHaigete sugu
Haigete elukoht
mehi
%
naisi
%
linnaelanikke
100000
el.kohtamaaelanikke
100000
el.kohta1992
1523000
1523
100
777
51
746
49
1364
126
149
35
1993
1515579
23446
1547
11007
46,9
12439
53,1
16764
1583
6682
1492
1994
1505505
1641
109
818
49,8
823
50,2
1295
123
346
77
1995
1502778
541
36
309
57,1
232
42,9
442
43
99
22
1996
1457692
379
26
206
54,4
173
45,6
286
28
93
21
1997
1457895
277
19
142
51,3
135
48,7
210
21
67
15
1998
1431250
458
32
238
52
220
48
286
28
172
40
Tabel 13. Punetiste levik Eestis 1999 - 2003.a
Aasta
Inimaastate arv
Haigusjuhtude arv
Haigestu-muskor-
daja
100000 inimaasta kohtaHaigete sugu
Haigete elukoht
mehi
%
naisi
%
linnaelanikke
100000
el.kohtamaaelanikke
100000
el.kohta1999
1487500
238
16
108
45,3
130
54,7
175
16,7
63
33
2000
1370370
370
27
193
52,2
177
47,8
211
21,1
159
37,9
2001
1370000
274
20
137
50
137
50
151
15,2
123
33,4
2002
1371429
96
7
44
45,8
52
54,2
73
7,9
23
5,2
2003
1371429
48
3,5
26
54,2
22
45,8
40
4
8
2
allikas: http://www.tervisekaitse.ee/jutud/Punetised.htm - kusjuures sellel lehel asuvas uurimistöös väidetakse loomulikult, et tänu vaktsineerimisele on Eestis punetistest jagu saadud.....
Näide Saksamaalt, 1998.a. lõpetati seal tuberkuloosi vastu vaktsineerimine selle ebaefektiivsuse tõttu.
2000.a. esmadiagnoositi 11,09-l inimesel 100000-st
2002.a. esmadiagnoositi 9,3-l inimesel 100000-st
2003.a. esmadiagnoositi 8,7-l inimesel 100000-st
2004.a. esmadiagnoositi 5-l inimesel 100000-st
Eesti asub alles 100ndal kohas selles pingereas. Pingerea eesotsas on riigid, kus on suured probleemid sanitaartingimuste ning tervisliku toitumisega.
Tooks näiteks kohe pingerea esimese Svaasimaa
627-l inimesel 100 000-st on tuberkuloos, kusjuures 97% inimestest on VAKTSINEERITUD.
http://www.nationmaster.com/red/graph-T/hea_tub_cas_per_100&int=149
http://www.nationmaster.com/country/wz/Health
igaüks võib neilt linkidelt asja ise edasi uurida... küllalt on riike kus on immuniseeritud lausa 99% elanikest, aga sellest hoolimata on tuberkuloosi haigestumine väga sage. Ja samas Saksamaa, kes enam ei vaktsineeri oma kodanikke, langeb iga aastaga paar kohta allapoole ning hetkel on koos Uus-Meremaaga kõige väiksema tuberkuloosihaigete arvuga riigid kogu maailmas.
B-hepatiidist Eestis
B- ja C-hepatiiti nakatutakse vere ja teiste kehavedelikega kokkupuutel. Seega on võimalik nakkust saada süstalde jagamise (narkomaanid), kaitsmata sugulise kontakti või vereülekande kaudu. Meditsiinitöötajad, kes puutuvad tihti kokku patsientide kehavedelikega, peavad pidevalt kandma kindaid, et nakkust vältida.
Haigus levib ka viirust kandvalt emalt sündivale lapsele.Nakatumise ärahoidmiseks doonorverega tehakse hepatiitide suhtes väga ranget kontrolli.
allikas: www.inimene.ee
Peale viirusekandjate arvu tõusu 2000-2001 aastal, on B-hepatiidi avastamine vähenenud üle 3 korra. Kindlasti kohe ei saa haigestumise vähenemist põhjendada sellega, et hakati vaktsineerima imikuid (2003-ks aastaks oli Hep-B vastu vaktsineeritud 34,9 % väikelastest, 2004.ndaks aastaks 46,3% väikelastest). Võrdluseks võib veel tuua näiteks C-hepatiiti haigestumise, mis on täpselt sama nakkav kui B-hepatiit ja mille vastu ei vaktsineerita....
1999 2000 2001 2002 2003 2004 B-hepatiit 280 437 449 244 173 127 C-hepatiit 244 365 306 199 154 124 allikas: http://www.tervisekaitse.ee/jutud/Nakkus.htm
allikas: http://www.mindcontrolforums.com/pro-freedom.co.uk/vacination_asault_on_the_species.html
