Kõige õnnestunum argument vaktsineerimise poolt on see, et vaktsineerimine on aegade jooksul ära kaotanud mitmed suured haigusepideemiad ning see näitab ju vaieldamatult vaktsineerimise erakordset efektiivsust ja võimet kaitsta meid haiguste vastu. Nii õpetatakse koolides ja selline arvamus on inimeste alateadvuses kõvasti kinni. Kahjuks ei ole see tõsi. See, mida õpetatakse vaktsineerimisest, on tõest kaugel ning sellel ei ole midagi tegemist tegeliku ajaloo ja meditsiinimaailmaga. Ajaloo võltsimine oma huvides ei ole midagi uut - kuid see-eest on see üsnagi efektiivne mitte midagi halba aimavate inimeste eksitamiseks. Kui seda tehakse veel väikelaste tervisele mõtlemise vaimus, suureneb usaldatavus oluliselt.

Kõigil peaks olema selge, et vaktsiinitööstuse kasum ulatub miljarditesse dollaritesse ning ta ei ole huvitatud sellest, et medali teine külg tuleks avalikkuse ette. Tuleb tunnistada, et jõupingutused tõe varjamiseks avalikkuse eest on olnud edukad. Ei ole palju neid, kes aimavad, mis peitud müütide taga. Kõikide silme all käib legaalne massimõrv - inimsoo täielik degeneratsioon - nii vaimselt, psüühiliselt kui füüsiliselt. Ehk nagu Harris L. Coulter kirjutab ühes selle ala väärtuslikus raamatus: "...iga päev, mil seda meetodit jätkuvalt kasutatakse, muudetakse sajad täiesti normaalsed ja terved imikud vigasteks ohvriteks, vaimselt alaarenenuteks, pimedateks, kurtideks, autistilisteks, langetõbisteks, õppimisvõimetuteks, psüühiliselt ebastabiilseteks, tuleviku noorkurjategijateks ning elukutselisteks mõrvariteks. see võib tunduda liialdusena, - kuid on kõigi kogutud tõendite põhjal tehtud täiesti kaine järeldus."

Nii see algas - lühike lühiülevaade

Vaktsineerimine on alguse saanud katsetest alandada rõugete ohvriks langemise riski, mida on tehtud mitmesaja aasta vältel. Keskajal elas Paracelsuse-nimeline meditsiinigeenius, kes õpetas, kuidas võidelda haiguse vastu samu viirusi või baktereid sisaldava tugevalt lahjendatud seerumiga (isopaatia). Näiteks olid selle meetodi kasutajad (sh rõugete vastu) druiidipreestrid antiigiaegsel Saksa- ja Inglismaal.

Mees nimega Edward Jenner, habemeajaja ja pediküür - tõusis esile mõned sajandid hiljem ja omastas need ideed. Mida ta aga ei mõistnud, oli nende ideede põhiprintsiip - nimelt potentsieerimine, st aine väga tugev lahjendamine. Ta organiseeris rõugetevastase vaktsineerimise vaktsiiniga, mida valmistati nakatunud lehmadest ja hobustest. Tänulik valitsus annetas Jennerile 30 000 naela ning see mees sai endale rõugetevastase vaktsineerimise rajaja au.

Jenner garanteeris vaktsiini 100%-lise efektiivsuse ning seda aktsepteeriti laialt - hoolimata arvukatest vastupidistest tõenditest. Imikute vaktsineerimine rõugete vastu muutus Lääne-Euroopas tavaks - ning kogu 19.sajandi II poolel puhkes valla arvutul hulgal katastroofilisi epideemiaid. Aastail 1870-71 möllas suurim rõugeepideemia, mis Saksamaal kunagi aset leidnud. Haigestus üle miljoni ja suri üle 20 000 inimese, neist 96% olid vaktsineeritud. Üle terve Saksamaa saadeti teade, kus öeldi, et vaktsineerimine on toonud kaasa hulganisti ekseemhaigusi ning Jenner´i rõugetevaktsiin on osutunud täielikuks fiaskoks. Samasugune epideemia (ja sarnaste tulemustega) puhkes uuesti 1881.a. Peale seda riigiametid vaktsineerimist enam ei usaldanud ning haiget rahvast hakati selle asemel isoleerima. Koos paranenud hügieeniga oli see meetod kardetud haiguse vastu võitlemisel võrreldamatult edukam. Kui nüüd mõelda, et vaktsiinitööstus on ala, mis toob tema aktsionäridele sisse tohutuid kasumeid, on kerge aru saada, et nii haledalt ei saanud lasta oma kuldvasikal otsa saada. Hoolimata sellest ja teistest sarnastest katastroofidest - kus vaktsineerimise kaudu rahva kaitsmine täielikult ebaõnnestus - ja hoolimata arvukatest kõrvalmõjudest, mis sellega kaasnesid, väitsid vaktsineerimise kaitsjad, et üle-euroopaliselt täheldatud haiguste vähenemine on vaktsiinide teene. Ka see väide ei vasta tõele, kuna vähenemine toimus igal pool Euroopas, sõltumata üldse sellest, kas inimesed olid vaktsineeritud või mitte. Sama tendents oli märgatav teiste tolleaegsete surmahaiguste puhul nagu koolera, tüüfus, tuberkuloos ja düsenteeria - kõik saavutasid oma kõrgpunkti ning kahanesid seejärel - ilma igasuguste meditsiiniliste vahenditeta. Alla 15-aastaste laste suremus haigustesse nagu sarlakid, difteeria, läkaköha ja leetrid aastail 1860-1965 vähenes, kuid 90% suremuse vähenemisest selle aja jooksul toimus enne antibiootikumide ja difteeriavastase vaktsiini kasutusele võtmist.

Alates mustast surmast 14.sajandil on ajalugu pidevalt näidanud, et kõigil, nii katkudel kui ka epideemiatel on oma loomulik tõus ja langus. Nende haiguste vastu võitlemises on vaktsineerimise osa olnud tühine - kui sel üldse mingi positiivne mõju oli. Negatiivseid tulemusi on see-eest arvutult - peale ebameeldiva paradoksi, et vaktsiin ise kutsub vaktsineeritute hulgas esile epideemiaid ning vastuvõtlikkust vastavale haigusele - on samuti olemas mahukas register tõsistest kõrvalmõjudest, millele me pöörame suuremat tähelepanu allpool.

Nii sai asi alguse ja ametlik meditsiin ja vaktsiinitööstus lõid omale hiilguse. Võib tunduda uskumatuna, kuid see ei tähenda, et see oleks vähem tõsi. Sellega seoses võib nimetada veel kaht leidlikku ja petlikku trikki, mida kasutatakse edukalt õigete numbrite ja seoste varjamiseks. Nimelt statistiline manipuleerimine ja ümberdiagnoosimine. Otse öeldes tähendab ümberdiagnoosimine, et kui te haigestute sellisesse haigusesse, mille vastu te olete vaktsineeritud, nimetab diagnoosiv arst seda lihtsalt teise nimega. (Muidugi on see õige, sest tegu on vaktsineerimisjärgse haigestumisega, mis hiljem tuleb täpsuse huvides diagnoosis ära märkida, aga mõte jääb samaks). Sellist valelikku meetodit on mõnikord kasutatud kuni 60% juhtudest. Mis puutub statistilisse manipuleerimisse, siis andis George Bernhard Shaw juba 1923.a "The Nation"is selle kohta iseloomuliku näite. Ta kirjutas muuhulgas:  "... niisiis, kui 100 inimeselises ühiskonnas jääb üks inimene difteeriasse ja sureb, on suremus 100%. Seepeale viiakse sisse vaktsineerimine, mille tulemusena jääb kogu rahvas haigeks ning 80% neist sureb. Suremuse vähenemist 100%-lt 80%-le tuleb siis vaadata kui suurt edusammu vaktsiini kasuks."  PS vt. allpoololevat näidet Eesti ja punetiste kohta.

Mis aga tegelikult peatas need haigused, jäeti unustusse: loomulikult omandatud immuunsus, parem hügieen ning eelkõige tugevam vastupanuvõime tänu paranenud toidule ja keskkonnale.

Inimese immuunkaitse on väga arukalt korraldatud. Sissetungijal tuleb rünnata ja ületada palju takistusi, enne kui ta lõplikult jõuab verre. Kui tal see üldse õnnestub (normaalne immuunkaitse peatab vaenlase üsna kiiresti), siis ei ole igal juhul tema esialgsest tugevusest kuigi palju järel. Asjaolu, et tugev indiviid ei haigestu, tõestati ekstravagantsel moel juba eelmise sajandi alguses, kui rida eesrindlikke uurijaid ja patolooge neelasid miljoneid koolerabaktereid eesmärgiga panna ametlik meditsiin ümber mõtlema. Hoolimata sellest, et koolerabakterid elasid inimeste sooltes, oli ebameeldivaimaks sümptoomiks kerge kõhulahtisus. Veel paljud katsed on andnud sama tulemuse. Sündmuste loomuliku käigu puhul peab haigus oma arenemiseks ületama palju takistusi ning peab eksisteerima või loodama talle vajalik keskkond. Vaktsineerimise puhul seevastu süstitakse haigusttekitavad organismid ilma pikemata otse verre ning katastroofiliselt suurtes kogustes. Tulemus ei saa olla teistsugune kui hirmus. Selle mõjud on enam-vähem võrreldavad massiivse haigusrünnakuga või korduva haigestumisega (The Randolph Society Inc "Dangers on Immunisation")

üks allikatest: "Vaktsineerimine... mõrv roosa katte all" - väljaandja Svenska Antivaccinationsenheten

 

Graafiline tõestus, et vaktsiinid meid ei päästnud

 

Kõikides graafikutes on kasutatud ametlikke andmeid (Official Year Books of the Commonwealth of Australia) ja (Greg Beattie's "Vaccination A Parent's Dilemma").

Nendel graafikutel on selgelt näha, et ei ole mingit põhjust arvata, et tänu vaktsiinidele vähenes suremus nendesse haigustesse  (USA-s, Inglismaal, Uus-Meremaal ja paljudes teistes riikides võime jälgida täpselt samasugust stsenaariumit).

Kuid mis on siis tegelikult nende haiguste vähenemise põhjuseks? Oma raamatus 'Health and Healing' annab dr Andrew Weil sellele vastuse:

"Enamik inimesi usub, et eelmisel sajandil saavutatud võit infektsioonide üle saabus koos vaktsineerimise leiutamisega. Tegelikult koolera, tüüfus, teetanus, difteeria ja läkaköha jne olid kahanemas enne kui vaktsiinid kasutusse tulid- põhjuseks olid paremad hügieenitingimused, kanalisatsiooni kasutuselevõtmine ja vee ning toidu parem levik."

 

Näide rõugete surmajuhtumite kohta Inglismaal ja Wales´is. (1840-1920) Nagu näha, siis rõugetesse haigestumine oli vähenemas juba enne vaktsineerimise alustamist peale mida tekkis rõugeepideemia.

 

Näide leetrite surmajuhtumite arvu kohta Inglismaal ja Wales´is (1860-1980)

 

 

Läkaköha surmajuhtumite statistika alla 15-aastaste laste hulgas Inglismaal ja Wales´is 1850-1960

Lastehalvatuse juhtumite statistika Suurbritannias 1930-1970

 

Tuberkuloosijuhtumite statistika Inglismaal ja Wales´is

 (1838-1970)

Näide Eestist, kuidas peale punetistesse vaktsineerimise alustamist kasvas punetistesse haigestumine plahvatuslikult, et siis loomulikku teed pidi edasi väheneda.

Punetiste levik Eestis 1979 - 1991.aastal

Aasta

Inimaastate arv

Haigusjuhtude arv

Haigestu-muskor-
daja
100000 inimaasta kohta

Haigete sugu

Haigete elukoht

mehi

%

naisi

%

linnaelanikke

100000
el.kohta

maaelanikke

100000
el.kohta

1979

1469895

5615

382

               

1980

1479857

1653

111,7

               

1981

1489979

2156

144,7

               

1982

1501639

6873

457,7

               

1983

1512284

3755

248,3

               

1984

1523050

859

56,4

               

1985

1529369

4166

272,4

               

1986

1548987

15067

972,7

7512

49,9

7555

50,1

11189

1008

3878

884

1987

1563227

2015

128,9

996

49

1019

51

1611

144

404

92

1988

1575758

2132

135,3

1093

51

1039

49

1602

141

530

120

1989

1577778

1562

99

799

51

763

49

1356

120

206

46

1990

1580846

1271

80,4

632

50

639

50

1089

96

182

40

1991

1561064

1291

82,7

631

48,9

660

51,1

1111

100

180

40

Nõukogude Eestis punetiste vastu ei vaktsineeritud. Alates 1992.a. hakati punetiste vastu vaktsineerima. Tulemuseks oli 1993.a. haigusjuhtude kasv 20 korda.... 1291-lt 23446-le, et siis loomulikku teed pidi edasi väheneda.

Punetiste levik Eestis 1992 - 1998.aa

Aasta

Inimaastate arv

Haigusjuhtude arv

Haigestu-muskor-
daja
100000 inimaasta kohta

Haigete sugu

Haigete elukoht

mehi

%

naisi

%

linnaelanikke

100000
el.kohta

maaelanikke

100000
el.kohta

1992

1523000

1523

100

777

51

746

49

1364

126

149

35

1993

1515579

23446

1547

11007

46,9

12439

53,1

16764

1583

6682

1492

1994

1505505

1641

109

818

49,8

823

50,2

1295

123

346

77

1995

1502778

541

36

309

57,1

232

42,9

442

43

99

22

1996

1457692

379

26

206

54,4

173

45,6

286

28

93

21

1997

1457895

277

19

142

51,3

135

48,7

210

21

67

15

1998

1431250

458

32

238

52

220

48

286

28

172

40

Tabel 13. Punetiste levik Eestis 1999 - 2003.a

Aasta

Inimaastate arv

Haigusjuhtude arv

Haigestu-muskor-
daja
100000 inimaasta kohta

Haigete sugu

Haigete elukoht

mehi

%

naisi

%

linnaelanikke

100000
el.kohta

maaelanikke

100000
el.kohta

1999

1487500

238

16

108

45,3

130

54,7

175

16,7

63

33

2000

1370370

370

27

193

52,2

177

47,8

211

21,1

159

37,9

2001

1370000

274

20

137

50

137

50

151

15,2

123

33,4

2002

1371429

96

7

44

45,8

52

54,2

73

7,9

23

5,2

2003

1371429

48

3,5

26

54,2

22

45,8

40

4

8

2

 

allikas: http://www.tervisekaitse.ee/jutud/Punetised.htm - kusjuures sellel lehel asuvas uurimistöös väidetakse loomulikult, et tänu vaktsineerimisele on Eestis punetistest jagu saadud.....

 

Näide Saksamaalt, 1998.a. lõpetati seal tuberkuloosi vastu vaktsineerimine selle ebaefektiivsuse tõttu.

2000.a. esmadiagnoositi 11,09-l inimesel 100000-st

2002.a. esmadiagnoositi 9,3-l inimesel 100000-st

2003.a. esmadiagnoositi 8,7-l inimesel 100000-st

2004.a. esmadiagnoositi 5-l inimesel 100000-st

Eesti asub alles 100ndal kohas selles pingereas. Pingerea eesotsas on riigid, kus on suured probleemid sanitaartingimuste ning tervisliku toitumisega.
Tooks näiteks kohe pingerea esimese Svaasimaa
627-l inimesel 100 000-st on tuberkuloos, kusjuures 97% inimestest on VAKTSINEERITUD.

http://www.nationmaster.com/red/graph-T/hea_tub_cas_per_100&int=149
http://www.nationmaster.com/country/wz/Health


igaüks võib neilt linkidelt asja ise edasi uurida... küllalt on riike kus on immuniseeritud lausa 99% elanikest, aga sellest hoolimata on tuberkuloosi haigestumine väga sage. Ja samas Saksamaa, kes enam ei vaktsineeri oma kodanikke, langeb iga aastaga paar kohta allapoole ning hetkel on koos Uus-Meremaaga kõige väiksema tuberkuloosihaigete arvuga riigid kogu maailmas.

 

B-hepatiidist Eestis

B- ja C-hepatiiti nakatutakse vere ja teiste kehavedelikega kokkupuutel. Seega on võimalik nakkust saada süstalde jagamise (narkomaanid), kaitsmata sugulise kontakti või vereülekande kaudu. Meditsiinitöötajad, kes puutuvad tihti kokku patsientide kehavedelikega, peavad pidevalt kandma kindaid, et nakkust vältida.
Haigus levib ka viirust kandvalt emalt sündivale lapsele.

Nakatumise ärahoidmiseks doonorverega tehakse hepatiitide suhtes väga ranget kontrolli.

allikas: www.inimene.ee

Peale viirusekandjate arvu tõusu 2000-2001 aastal, on B-hepatiidi avastamine vähenenud üle 3 korra. Kindlasti kohe ei saa haigestumise vähenemist põhjendada sellega, et hakati vaktsineerima imikuid (2003-ks aastaks oli Hep-B vastu vaktsineeritud 34,9 % väikelastest, 2004.ndaks aastaks 46,3% väikelastest). Võrdluseks võib veel tuua näiteks C-hepatiiti haigestumise, mis on täpselt sama nakkav kui B-hepatiit ja mille vastu ei vaktsineerita....

  1999 2000 2001 2002 2003 2004
B-hepatiit 280 437 449 244 173 127
C-hepatiit 244 365 306 199 154 124

allikas: http://www.tervisekaitse.ee/jutud/Nakkus.htm

allikas: http://www.mindcontrolforums.com/pro-freedom.co.uk/vacination_asault_on_the_species.html

esilehele