Riisikoogid ja kitsepiim

Üheksa-aastase Kevini ema Madleen Simson teeb perele vaid gluteeni- ja kaseiinivabu toite, sest selline menüü taltsutab poja hüperaktiivseid jooni.
Kevin oli sündides üsna tavaline laps, ainult et nuttis palju. Madleeni (32) mäletamist mööda hullematel aegadel koguni rütmis – pool tundi und ja kolm tundi nuttu.

Isa Peeter Kadakas (36) meenutab arstide lohutamisi, et küllap lakkavad kolme kuu möödudes gaasivalud ja laps hakkab paremini magama. Nii nad arvasidki, et mõned lapsed lihtsalt on rahutumad kui teised ja küllap aeg parandust toob.

Rahutus kasvab
Kolmekuuselt sai Kevin, nagu enamik titasid, läkaköha-difteeria-teetanuse kolmikvaktsiini ja jäi pärast seda bronhiiti. Tavaline kerge kõrvaltoime, rahustasid end vanemad. Pärast teist vaktsiini polnud märgatavaid sümptomeid, kuid kolmanda süsti järel tulid krambid. Kolm päeva oli Madleen pojaga haiglas, kahtlustati epilepsiat. Uuringud andsid vastuseks vaid, et lapsel on B-vitamiini puudus.
Millest on vitamiinipuudus imikul, kes sööb rinnapiima ja täisväärtuslikku lisatoitu, on pontsakas ja suurt kasvu, murdsid vanemad pead. Kevinile määrati süstid, mis pidid talle lisavitamiine andma. Kuid need olid väga valusad ja ajasid lapse hirmust hüsteeriasse, nii et Madleen otsustas kuuri katkestada. Veel ühe allkirja andis ta umbes samal ajal: loobus lastearsti soovitusel edaspidisest vaktsineerimisest.
Kevin kasvas kenasti, aga muutus aina rahutumaks. Uni kestis endiselt pool tundi korraga, ärkvel olles laps enamasti nuttis. Aastaselt algasid korduvad kõrvapõletikud, köha, nohu ja kõritursed. Laps oli üliaktiivne, polnud millegagi rahul ja eelistas süüa magusat. Kaheselt lisandusid käitumishäired: pojale oli võimatu näiteks sukkpükse jalga panna või hooajariideid uute vastu vahetada. Veel soojadel suvepäevadel võis kahe-kolmene Kevin õues mängida, paksud kummikud jalas ja müts peas. “Praegu tean, et need olid autistlikud jooned, kuid siis ei öelnud seda keegi,” sõnab Madleen.

Lasteaeda ja kooli
Kasvatajatel oli Keviniga lasteaias raske: poiss tahtis domineerida ja ärritus kergesti, mängis teiste asjadega, kuid enda omi kaaslastele ei lubanud. Kolmeselt tekkisid hüsteeriahood, mil laps karjus pool tundi järjest ilma välise põhjuseta. Mures vanemad käisid psühhiaatrite ja neuroloogide juures, kuid neid vaid rahustati, et poisslapsed ongi sellised elavad. Arvati ka, et ju pole lapsele piire pandud, temaga piisavalt tegeletud. Harjutage püsivust, järgige rutiinset päevakava, soovitati.
Madleen ja Peeter tegid, mis oskasid, kuid poiss püsis ühe mängu juures vaid minuti-paar, magas lünklikult vanemate kaisus ning võis hüsteeriahoo ajal pool tundi järjest karjuda.
Kui nelja-aastasele Kevinile väikevend Karl (praegu 4) sündis, said vanemad aru, et Kevin on ikkagi teistmoodi. Nii erinev oli Karli käitumine suure venna omast.
Veel eelkoolis kõneles Kevin pudikeeles, millest õpetaja hästi aru ei saanud. Õnneks toimus tubli logopeedi abiga muutus, nii et esimesse klassi minnes rääkis Kevin juba nagu mees. Rahmeldaja oli ta ikka: segas õpetajale vahele, kolistas, ei lasknud tundi alustada. Psühhiaater kirjutas poisile rahustuseks ritaliini. Madleen lapsele tablette ei andnud, sest selget diagnoosi polnud ju ikka.

Uued lootused
Umbes samal ajal saatis Madleeni ema, kes elab Prantsusmaal ja töötab mahetoidupoes, tütrele kohaliku meditsiiniajakirja. Ka ise aastaid Prantsusmaal elanud Madleen luges sealt artiklit elavhõbedamürgistusega poisist, ja leidis üllatavalt palju sarnasusi oma Keviniga. Naine kirjutas ajakirjast saadud meiliaadressil – see oli rahvusvahelise ainevahetushäirete info- ja uuringukeskuse Stelior eestvedaja Elke Arod – ning saatis talle oma poja loo. Varsti tuli vastus ja kutse osaleda raskemetallide-teemalisel konverentsil Šveitsis.
2004. aasta, mil Madleen Genfis käis, oli tema peres murranguline. Vanemad saatsid Kevini uriiniproovi Pariisi laborisse, mille aadressi Madleen konverentsil oli saanud, ja sealsete uuringute tulemusena selgus, et Kevinil on raske elavhõbedamürgistus.
Kust saab väike laps elavhõbedat oma organismi? Nüüdseks kõikjalt infot otsinud Madleen selgitab: “Esiteks on saastatud keskkond – elavhõbe pääseb sinna elektrijaamadest ja vette sattunud tootmisjääkidest. Ilmselt hakkasid raskemetallid lapse kehasse ladestuma juba siis, kui ta mu kõhus oli. Mul oli raseduse ajal suus mitu hõbeplommi, ka need mürgitavad ema verd ja selle kaudu loodet.”
Kolmandaks teguriks, mis Kevini kehas leiduva metalli hulga ohtlikule tasemele tõstis, olid vanemate sõnul vaktsiinid. “Mina olen vestlustest targematega aru saanud nii, et Vene aja vaktsiinid olid selles mõttes ohutumad, et neid tehti korraga väiksem kogus ja need sisaldasid vähem säilitusaineid, sealhulgas elavhõbedat,” mõtiskleb Peeter. “Aga läänes tehakse vaktsiine korraga suurtes kogustes, neid müüakse kaugemale ja varutakse pikemaks ajaks ette. Säilitusaineid on seega rohkem. Muide, on tähele pandud, et koos Berliini müüri langemisega on endistes idabloki maades tunduvalt suurenenud autistlike, allergiliste, hüperaktiivsete, kõne- ja käitumishäiretega, agressiivsete laste hulk. Sel võib seos olla elavhõbedaga.”
Miks siis kõigil eesti lastel neid hädasid pole? “Kindlasti loevad geenid, kui tugev on kellegi vastupanuvõime ja seegi, kas emal on raseduse ajal vanu hõbeplomme suus,” pakub Madleen.

Oma pere toidud
Pariisi laborist tulnud vastusest said Madleen ja Peeter teada, et mürgid on tekitanud Kevinil tundlikkuse mitmetes teraviljades sisalduva gluteeni ja piimavalgu ehk kaseiini vastu. Õnneks polnud pere nüüd enam üksi. Madleen suhtles meilitsi Genfis kohatud Elke Arodiga, sai temalt julgustust ja teadmist, kuidas koostada menüüd, milles puuduvad nisu, kaer, rukis ja oder ning kõik lehmapiimasaadused.
Nagu emad ikka, nii küpsetab ka Madleen pühapäevahommikuti pannkooke. Ainult et nisujahu asemel segab taina kokku riisi- või tatrajahust ja kookospiimast või veest. Juurde pakub kitsepiima – kitsekari on neil omal õue peal kepsutamas. “Tavalist õhtusööki väga keeruline teha polegi, paljud ained on ju ikka lubatud,” eitab Madleen tohutut kombineerimist. “Kala, kartul, riis, sealiha, puu- ja juurviljad – kõike tohib. Seda küll, et ega meil supermarketist just palju kaupa korvi ei kogune, sealt saame osta näiteks riisikettaid, kookospiima, riisimakarone, riisi- ja tatrajahu, tärklist, oliiviõli, laktoosivabu jäätiseid. Paljud asjad ostame Ökosahvrist.”
Kuna raskemetallid tekitavad kahjustusi seedeensüümides, ei seedu gluteen ja kaseiin täielikult, seletab Peeter. “Professor Reichelt Oslo ülikoolist avastas juba 80ndatel gluteeno- ja kasomorfiinid ehk opioidsed peptiidid, mis esinesid autistlike laste ja skisofreenikute uriinis. Need on seedimatuna sooleseina läbinud gluteenist ja kaseiinist tulenevad ained, mis satuvad vereringesse ja koonduvad ajus, põhjustades käitumishäireid alates düsleksiast kuni autismini.”
Eridieedil on kogu Madleeni-Peetri pere, nii on lihtsam. Ja ega nad kodus suurt millestki ilma jäägi, sest isegi piparkooke oskab ema ise teha, riisijahust ja valge suhkruta.
Keerulisem on söömisega kodust väljas. Kooliga on veel hästi, sest Kevin saab Tartu Audentese erakoolis vanemate palvel eritoitu. Keerulisem on süüa sõprade-sugulaste juures, kuid õnneks arenevad asjad ka sel rindel. “Nüüd on juba mitmel sõbraperel meie jaoks tatrajahukotike kapis,” lausub Madleen tänulikult naeratades.

Muutused
Kevini lugu ei pruugiks veenda, kui poleks olulisi muutusi poisi käitumises. Vanemate hinnangul on ta tunduvalt rahulikum ja püsivam kui varem, kadunud on ärritatus ja hüsteeria. “Esimeses klassis Kevini hüsteeriahood sagenesid,” meenutab ema. “Ta tuli koju ja kiskus tühjast tüli, hakkas karjuma ja lõhkus asju. Väikevend kartis Kevini tulekuid juba paaniliselt, nii et hakkas ühel hetkel kogelema.”
Esimese klassi lõpuks said vanemad analüüside vastused ja algas dieet. “Kolm kuud läks käitumine veel halvemaks,” mäletab Madleen. “Aga ma teadsin, et nii läheb, sest algul organism puhastub. Siis hakkas olukord lahenema: hüsteeriahood kadusid, hüperaktiivsus taandus, uni muutus rahulikumaks. Kevin muutus püsivamaks, näiteks hakkas legosid kokku panema – asi, mida ta enne ei sallinud! Kord jõulude eel teatas ta koguni, et öeldagu jõuluvanale, et see mingeid legosid ei tooks!”
Ärgu nüüd arvatagu, et seitsmeaastasele iseteadlikule poisile oli kerge selgeks teha, miks tema enam ketšupit, pakisuppi või pulgakommi ei saa. “Sellise toetuse järele tundsingi tollal kõige enam puudust – et mõni psühholoog või arst annaks nõu, kuidas last paremini eridieediks ette valmistada,” räägib Madleen. Pingelistest aegadest hoolimata ei luba vanemad oma otsinguid võitluseks nimetada. “Minu meelest on see teekond ja areng,” mõtiskleb Madleen, “oleme sel teel leidnud toredaid sõpru, palju rohkem teada saanud ja ehk ka tuleviku ohud miinimumini viinud.”
Muidugi juhtub ühe elava üheksa-aastase elus vahel ikka, et komm või küpsis leiab tee suhu. Paraku saavad vanemad sellest kohe aru – sedavõrd tuntavalt muutub poisi käitumine. Kevini juhtum kinnitab nii selgelt tarkust, et sa oled see, mida sööd.

Rohkem infot gluteeni- ja kaseiinivaba dieedi ning raskemetallimürgistuste kohta saab internetilehelt www.stelior.ee.