UNEP: elavhõbedamäärad on kogu maailmas seniarvatust kõrgemad
ÜRO teatel ähvardab elavhõbedasaaste keskkonda ja inimeste tervist palju laialdasemalt, kui seni arvatud. ÜRO kutsub valitsusi üles elavhõbedaeritust senisest agaramalt piirama. Praeguste tehnoloogiatega on võimalik elavhõbedaeritust elektrijaamust piirata ligi 80 protsendi võrra.
ÜRO keskkonnaprogrammi UNEP aruandest selgub, et 70 protsenti inimtekkelisest elavhõbedaeritusest pärineb kivisöeküttega jõujaamust. Miks sel määral elavhõbedat loodusse paisatakse, jääb spetsialistidele arusaamatuks, sest tehnoloogiad erituse oluliseks piiramiseks on ometigi olemas. UNEP-i aruanne globaalsest elavhõbedakäitlusest tuleb UNEP-i volikogus arutusele 3-7 veebruaril.
Looduslikult esineb elavhõbedat kaljudes, vähem maapinnas ning seda paiskavad loodusse vulkaanid. Inimtegevus, eriti kaevandamine, mitmed tööstusharud ja elektritootmine, on elavhõbedamääri oluliselt tõstnud.
UNEP-i tegevdirektor Klaus Töpfer kommenteerib: “Elavhõbe on tõsine probleem. See metall reisib ilma passita ringi kogu maailmas, levides nii õhu, kui vee kaudu.” Töpfer peab hädavajalikuks elavhõbedamäära alandamiseks midagi kiiresti ette võtta. Vastasel korral on kurvad tagajärjed keskkonnale paratamatud ning hukka saab ka palju inimesi.
Töpfer ei pea elavhõbedat aga sugugi ainsaks mööda ilma ringikolavaks ohtlikuks metalliks. Suur oht on ka autokütuses sisalduv plii. Eriti ohustab plii laste tervist. Töpferi sõnul on hädatarvilik pliikasutamise ülemaailmse piiramise lepingu sõlmimine juba 2005. aastal.
Enamasti rikub elavhõbe inimtervist ühel oma orgaanilisel, nimelt metüülelavhõbeda, kujul. 50 aasta eest puhkes Jaapanis nn. Minamata haigus, millesse suri üle 1400 inimese. Selgus, et kõik haigestunud sõid elavhõbedaga saastunud mereande.
Metüülelavhõbe kahjustab inimese kesknärvisüsteemi. Metüülelavhõbedamürgituse sümptomeiks on tuimus, koordinatsioonihäired, väsimus, vilin kõrvus ja nägemis-, kuulmis- ning kõneraskused.
Suurimas mürgitusohus on rasedad naised, looted, imikud, lapsed ning inimesed, kes söövad palju kala.
Elavhõbe soodustab ka südameveresoonkonna- ja kilpnäärmehaigusi ning põhjustab seedehäireid.
Kala ei kao inimese toidulaualt ilmselt kuhugi, seda enam, et kala sisaldab toitaineid, mida teistes toiduaineis on vähe või pole üldse. Seega on enamik inimesi pidevas elavhõbedamürgituse ohus, eriti need, kes armastavad süüa tuuni, haid või barrakuudat.
USA keskkonnakaitseagentuuri uurimistööst selgub, et ligi viie miljoni USA naise organismis on elavhõbedatase ohtlikult kõrge. Põhja-Gröönimaal on ohtlikult palju elavhõbedat 16 protsendi täiskasvanud elanike organismis.
Muidugi ei ohusta elavhõbe ainult inimesi, vaid ka kalatoidulisi loomi ja linde, eriti saarmaid, naaritsaid ja kotkaid. Elavhõbedatase Arktika hülgeis ja beluugades on viimase 25 aastaga tõusnud 2-4 korda. Eriti halvad on näitajad Kanadas ja Gröönimaal.
Ka Eurooplasil pole põhjust rõõmustada. Näiteks Rootsi järvis on poolte haugide elavhõbedatase nii kõrge, et inimesel on nende söömine suisa eluohtlik.allikas: http://www.greengate.ee/index.php?page=1&component_id=15&id1=1643