Sclerosis multiplex
 

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Hulgise skleroosi tekkepõhjused on tundmata.

Arvatakse, et SM tekib teatud keskkonna ja pärilike faktorite koosmõjul. Haigus ei ole pärilik, kuid SM-iga inimeste tütardel on risk samasse haigusesse haigestuda mõnevõrra suurenenud – 4-5% sünni momendil. Risk haigestuda võrdsustub teiste omaealistega 39 eluaastaks. SM-ga inimeste poegadel on risk haigestuda samasugune kui teistel inimestel.

Arvatakse, et lapsepõlves põetud viirusinfektsioonid võivad mõjutada immuunsüsteemi selliselt, et inimese loomulikud kaitsemehhanismid pöörduvad närvikoe vastu ning see võib olla seotud SM-i tekkega.

Haiguse käigus tekib autoimmuunne põletik, mille tõttu kahjustub närvirakkude ümber olev müeliinikiht -nö. isoleerimiskiht. Vahel võib tekkida ka närvirakkude jätkete katkemine. Kahjustus tekib mitmete väikeste kolletena pea-ja seljaajus. Väliselt jätavad kolded mulje, nagu oleks tegemist tihenenud piirkondadega.

Sõltuvalt tekkinud kahjustuse piirkonnast võivad inimesel esineda erinevad probleemid.

Sageli iseloomustavad SM-i ägenemised (haigusnähtude kiire süvenemine, tekivad uued ja/või süvenevad vanad haigusnähud) ja taandumised (aeg, mil ägenemise ajal tekkinud sümptomid on vähenenud või kadunud – stabiilne seisund).

 

Sümptomid ehk avaldumine

Sümptomid sõltuvad kahjustatud piirkonnast.
Kõige sagedasemad algsümptomid on

nägemishäired - nägemisteravuse langus, topeltnägemine,
jäsemete nõrkus,
tasakaaluhäired,
käte värisemine,
tugev pearinglus,
põie ja soole talitlushäired.

 

Hiljem avalduvateks sümptomiteks on

nõrkus,
peapööritus ja iiveldus,
spastilisus ehk lihasjäikus,
valu,
impotentsus,
kuulmiskaotus,
tundehäired,
kõnehäired ja
dementsus.

 

Harvem esineb ka epileptilisi hooge (epilepsia on hulgise skleroosi haigeil mõnevõrra levinum kui kogu elanikkonnal). Haiguse edenedes võib osa sümptomeid leeveneda, osa aga halveneda. Haigusele on omane ägenemine ja progresseerumine.

 

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

SM on haigus, millel diagnoosimiseks pole võimalik kasutada kindlaid labori analüüse või muid uuringuid, mis kindlalt ütleksid, et tegemist on sajaprotsendiliselt SM-iga. Sageli pole võimalik SM-i üheselt kohe diagnoosida.

Võib kuluda aastaid, enne kui haigusnähud vastavad SM-i diagnoosi kriteeriumidele. Diagnoos tehakse haige poolt antud sümptoomide ja neuroloogi poolt tehtud uurimuse põhjal.

Neuroloog kontrollib vähemalt kahe kahjustustuskolde olemasolu pea- ja/või seljaajus ning samuti peavad tekkinud kolded põhjustama haigusnähte teatud ajavahega (mitte korraga).

Neuroloog küsitleb varasema haiguskulu kohta ja kontrollib erinevate närvisüsteemi osade funktsioone.

Diagnoosi täpsustamiseks tehakse enamasti magnetresonantstomograafiline uuring - MRI, mille abil on võimalik kindlaks teha juba küllalt väljendunud kahjustuskoldeid.

Sõltuvalt inimese kaebuste ja kahjustuste iseloomust võib osutuda vajalikuks lumbaalpunktsioon - analüüsi võtmine seljaajuvedelikust. See on nii SM eristamiseks teistest närvisüsteemi haigustest näiteks meningiidist kui mõningate SM -ile iseloomulike muutuste kindlakstegemiseks. Kuid sugugi mitte alati ei ole seljaajuvedelikus SM puhul muutusi.

Röntgenoloogilisel uuringul on tähtsust sel juhul, kui sümptomid osutavad põletikule seljaaju piirkonnas ning müelograafiauuringuga võidakse välja lülitada seljaajukanalis olevad kasvajad. 

 

Ravivõimalused

SM-i korral pole olemas täiesti terveks tegevat ravi, kuid siiski on selle haiguse prognoos tänu paljudele alternatiivsetele ravivõimalustele pidevalt paranenud.

On olemas uute ravimite grupp – beetainterferoonid ning kopaksoon, mis vähendavad ägenemiste arvu 1/3 võrra.

Teatud tingimustel kasutatakse ka keemiaravi preparaate, kuid seda otsustatakse alati individuaalselt, sõltuvalt haiguse kulust ning vormist.

SM on eluaegne haigus, kus keskne tähendus on psüühilistel teguritel. Oluline on inimese omaste toetus ja kaasahaaramine rehabilitatsiooni - abi hakkamasaamisel, abivahendite kasutamine, ka eraldatuse vältimine.

Prognoos

SM sisaldab erineva raskusastmega haigusvorme.

Enamusel, umbes 85% inimestest algab haigus ägenemiste ning kulgeb taandumistega. Kuid on 15% inimesi, kellel iialgi ühtegi taandumist ei esine ning haigus süveneb pidevalt (primaarselt progresseeruv vorm).

Ennetamine

Haiguse ennetamine ei ole võimalik.

Kirjandus

“Üldarsti käsiraamat 2 “ 1996
“Neuroloogia taskuraamat” 1997
Lewis P.Rowland “Merritt´s Textbook of Neurology” 9th. Ed. 1995

allikas: www.inimene.ee

 

Sclerosis multiplexi olemus ja patoloogilised protsessid ajus

SM on kesknärvisüsteemi põletikuline demüeliniseeriv haigus, millele varajases staadiumis on reeglina remiteeruv kulg. Enamikul haigeist on iseloomulikud kliinlised sündroomid, kuna SM kahjustab teatud kindlaid kesknärvisüsteemi osi: tüüpilised on jäsemete paresteesiad, nõrkus ja nn. nägemisnärvi neuriit. Osadel patsientidel on atakijärgne taastumine täielik, paljudel aga osaline ja mõnede ägenemiste järgselt jääb puue. Edaspidi läheb haigus üle progresseeruvaks. Nii toimub umbes 60 % patsientidega. 

Haigust vallandavad põhjused on ebaselged. Oletatakse immuunreaktsiooni osa viirusinfektsioonile ja autoimmuunset reaktsiooni kesknärvisüsteemi müeliini antikehade vastu. Ka geneetilised faktorid tulevad arvesse. 

Histopatoloogiliselt on SM-ile omane teravalt piirdunud demüelinisatsioonikollete teke. Kolded paiknevad tüüpiliselt perivenulaarselt ning kuna äravool valgeainest suundub põhiliselt külgvatsakeste subependümaalsetesse veenidesse, on kollete periventrikulaarne paiknemine arusaadav. Corpus callosum, mis moodustab külgvatsakeste lae, on üks esimesi kahjustatud struktuure. Perivenulaarne paiknemine selgitab ka kollete ovaalse kuju. Veel leitakse koldeid tüüpiliselt ajutüves, väikeajus ja seljaajus. 

Kuigi SM on defineeritud kui valgeaine haigus, ei piirdu kahjustuskollete esinemine valgeainega. Seda võib selgitada müeliniseerunud aksonite leidumisega ajukoores ja sügavates hallainekogumites. Millegipärast leitakse perivenulaarseid T-lümfotsüütide infiltraate ka kahjustamata valgeaines ning kohtades, kus müeliini üldse ei leidu (retina ja ajukelmed). 

Alguses on koldes põletik. Kollet iseloomustavad hematoentsefaalbarjääri läbitavuse tõus, turse ja T-rakuline infiltratsioon. Koldes leidub müeliini jääkprodukte sisaldavaid makrofaage. 
Põletik tekitab reaktiivse astrotsütoosi ja oligodendrotsüüdid hakkavad intensiivselt müeliini produtseerima. Turse võib laheneda ja toimub remüeliniseerumine. Uued müeliintuped on küll morfoloogiliselt erinevad, kuid funktsionaalselt intaktsed.

On ebaselge, miks müeliniseerumine tihti ebaõnnestub. Paljudes kolletes areneb glioos ja aksonid hävivad. Need muutused on pöördumatud. 

http://www.dk.ee/piltdiagn/sm/smolem.htm

Histopatoloogilised muutused MR kujutisel

Peaaegu iga ajukoe kahjustus tekitab T2 pikenemise, mille põhjused võivad siiski olla erinevad. Tugeva signaaliga kolle T2-kaalutud kujutisel on järelikult väga tundlik, kuid äärmiselt mittespetsiifiline muutus. Seetõttu on SM kolle T2-kaalutud kujutisel tugeva signaaliga juba varajases põletikustaadiumis (kus relaksatsiooniaja pikenemist põhjustab rakuvälise vedeliku kontsentratsiooni tõus).

Fosfori magnetresonantsspektroskoopial on leitud, et koldes esinevad märgatavad fosfori metabolismi muutused: fosfokreatiniini tase on ATP-ga võrreldes langenud ja fosfodiestrite tase on tõusnud.  Vesiniku magnetresonantsspektroskoopial on kolletes leitud NA/Cr ja NA/Cho märkimisväärne langus ja Cho/Cr tõus.  On leitud, et metaboolsed muutused ei piirdu ainult kolde endaga, vaid haaravad ka pildil normaalsena tunduvat kollet ümbritsevat valgeainet. Kummalisel kombel ei vasta histoloogiline ja MR kolle: mõnedel juhtudel on leitud, et MRT kahjustus on suurem. Selle põhjuseks on peetud veresoonte permeabiliteedi muutust.

Spetsiifilisust aitab tõsta kollete kuju ja paiknemise uurimine. Ovaalse kuju põhjustab paiknemine piki veenulite kulgu. Samal põhjusel paiknevad kolded periventrikulaarselt, corpus callosumis ja ulatuvad iseloomulikult jätketena valgeainesse (nn. Dawsoni sõrmed).

Varajases põletikustaadiumis esineb hematoentsefaalbarjääri defekt, mida saab demonstreerida paramagneetilise kontrastaine manustamisega. Sarnaselt kompuutertomograafias kasutatavale joodisisaldavale kontrastainele ei satu gadoliiniumiühend ajukoesse, kui hematoentsefaalbarjäär on terve. Kontrastainega küllastuvad kolded on T1 kaalutud kujutisel jälgitavad tugeva signaaliga kolletena. On leitud, et hematoentsefaalbarjääri defekt tekib isegi enne T2 muutusi. 

Põletikustaadiumile järgnevas paranemisfaasis võib kolde diameeter T2 kaalutud kujutisel väheneda, hematoentsefaalbarjääri defekt kaob ja kontrasteerumine pole enam jälgitav.

Võib järgneda remüelinisatsioon. Remüeliniseerunud kolle jääb enamasti T2 kaalutud kujutisel jälgitavaks, kuid võib ka kaduda. Arvatakse, et tekkinud müeliin on morfoloogiliselt mittetäisväärtuslik ning see põhjustab T2 muutuse püsimajäämise. Sellisel juhul on arusaamatu, miks kolle mõnikord kaob. Üks võimalike selgitusi on kolde vähenemine allapoole tomograafi lahutusvõimet. 

Pahatihti remüeliniseerunist aga ei teki, aksonid hävivad ja ajukoesse jääb glioosikolle, mis on T2 kaalutud kujutisel jälgitav tugeva signaaliga koldena ning T1 kaalutud kujutisel ajukoest madalama signaaliga koldena. Kolde signaali muutuse põhjuseks on arvatavasti siingi rakuvälise vee sisalduse tõus ja see arvatakse sõltuvat aksonite hävingu määrast.  Immunohistokeemilistel uuringutel on siiski leitud, et hematoentsefaalbarjääri defekt püsib mõnikord ka kroonilises staadiumis (ekstravaskulaarsete seerumi proteiinide määramisega), kui selle visualiseerimiseks kontrasteerimisest praeguste meetoditega ei piisa. Võimalik, et aksonite pidev ekspositsioon tsütokiinidele, antikehadele või muudele ainetel on põhjuseks, miks remüelinisatsiooni ei toimu.

Uuringutel on leitud, et ajukoe relaksatsiooniajad on erinevad ka pildil normaalsena tunduvas ajukoes, mis on eriti märgatav siis, kui haigus on kestunud kauem. Brainin, Reisner jt.  leidsid,et nii T1 kui ka T2 on pikenenud frontobasaalses, temporaalses, temporoparietaalses ja kõrgel parietaalses valgeaines. T2 pikenemise põhjuseks pidasid nad astrogliaalsest proliferatsioonist tekkinud rakuvälise vee hulga tõusu ning järeldasid, et SM ei piirdu sugugi demüelinisatsioonikolletega, vaid on valgeainet diffuusselt kahjustav haigus. T2 pikenemise põhjuseks on peetud ka veresoonte permeaabelsuse muutust.

Ka hiljem on tehtud sama tüüpi uuringuid, kus on leitud MTR ja spektrite muutusi koldevabas valgeaines. Analoogilised muutused leiduvad prootonmagnetresonantsspektroskoopilisel kujutisel: uuring oli mõnevõrra põhjaliku ning leiti, et algsed kõrged koliini ja laktaadi signaalid vähenesid kroonilises staadiumis. NAA signaali tõus algas mõnevõrra hiljem ning jäi püsima, märkides autorite arvates pöördumatu kahjustuse teket. 

http://www.dk.ee/piltdiagn/sm/smhistmr.htm

 

esilehele