Immuniseerimisega seotud seadusandlus Eestis
Rahvatervise seadus (vastu võetud 14.juunil 1995) ütleb, et üheks haiguste ennetamise vahendiks on nakkushaiguste levikut tõkestavate abinõude rakendamine ja kaitsepookimine nakkushaiguste vältimiseks. Siin on ära toodud riigi, kohaliku omavalitsus ning avalik- ja eraõigusliku juriidilise isiku ning füüsilise isiku ülesanded tervise kaitse alal. Maavanema ülesandeks on “…haiguste ennetamise …abinõude elluviimise tagamine maakonna maa-alal” (2. pt. §9 p.1.)
Immunoprofülaktika riiklik programm nakkushaiguste vältimiseks aastatel 2001-2005 (Vabariigi Valitsuse 3.jaanuari 2001.a. korraldus nr 2-k) sõnastab selle programmi eesmärgi järgmiselt: “Nakkushaiguste leviku tõkestamine ja raskete tagajärgedega haigestumiste vältimine inimeste vaktsineerimise teel tulenevalt Maailma Tervishoiuorganisatsiooni ja olemasolevatest teadusuuringutest”.
Programmi põhilisteks ülesanneteks on:
1) immunoprofülaktika alase täiendkoolituse korraldamine immuniseerimist teostavatele arstidele ja õendustöötajatele;
2) immunoprofülaktika korraldamine, et saavutada ja säilitada igas maakonnas 95%-line kaheaastaste laste hõlmatus vaktsineerimisega difteeria, teetanuse, poliomüeliidi, leetrite, mumpsi ja punetiste vastu ning 90%-line hõlmatus vaktsineerimisega läkaköha vastu, samuti 95%-line laste ja noorukite hõlmatus revaktsineerimisega;
3) immunoprofülaktika läbiviimise korrapärane kontrollimine tervisekaitsetalituste poolt.
Sotsiaalministri 30.oktoobri 1996.a. määrusega nr 28 “Laste kaitsepookimise korraldamine” kinnitatakse laste kaitsepookimise ajakava ja pannakse maakonnaarstidele kohustus korraldada laste kaitsepookimine vastavalt määrusele.
Määruse lisas on toodud riiklik vaktsineerimise kava, mille alusel perearstid ja kooliarstid teevad plaanilisi vaktsineerimisi. Plaaniline immuniseerimine tehakse igas riigis vastavalt väljatöötatud ja kinnitatud riiklikele programmidele, mis riigiti võivad erineda. Siin tuuakse ära haigused, mille vastu vaktsineerida; kontingent, keda vaktsineerida; vanus; millal vaktsineerida. See ajakava kehtis kuni märtsini 2003.
Määruses on sõnastatud ka seisukoht, et kaitsepookimise vastunäidustuste määramisel tuleb juhinduda WHO soovitustest (Budapest, 26.-29. aprill 1988. a.). Tervisekaitseinspektsioon on saatnud oma allasutustele 1998.aastal kirja ,,Immuniseerimise vastunäidustused”, kus on toodud WHO soovitused selles küsimuses.
Sotsiaalministri 21.veebruari 2003.a. määrusega nr 29 muudeti eeltoodud määrust. Maakonnaarstidele pandud kohustus korraldada laste kaitsepookimine pannakse nüüd maavanematele ja muudeti ka kaitsepookimiste ajakava.
Riiklik immuniseerimiskava
Vaktsiini nimetus ja vaktsineerimise kordsus
12 tundi
B-hepatiit 1 3–5 päeva
1 kuu
3 kuud
4,5 kuud
6 kuud
B-hepatiit 3 ja difteeria-teetanus-läkaköha 3 ja poliomüeliit 3
1 aasta
2 aastat
7 aastat
12 aastat
13 aastat
17 aastat
Difteeria-teetanus 7
Eesti Vabariik tagab oma kehtestatud vaktsineerimiskalendriga tasuta vaktsineerimise 9 haiguse vastu.
Lisaks riiklikule kaitsepookimise kavale vaktsineeritakse koolis 1999/2000 õppeaastast alates 13-aastaseid õpilasi B-hepatiidi vastu. Selle vaktsiini ostmine käib haigekassa kaudu (Sotsiaalministri 29.juuni 1999.a. käskkiri nr 176 ,,B-hepatiidi vastu vaktsineerimise juhendi kinnitamine”).
Sotsiaalministri 8.aprilli 1999.a. määrus nr 28 “Immunoprofülaktika läbiviimise kord” sätestab immunoprofülaktika läbiviimise maakonna tasemel. Seda õigusakti peab hästi teadma immuniseerimise järelevalvet tegev tervisekaitseinspektor. Määrust käsitletakse põhjalikumalt projekti tulemuste osas (p.5.).
Sotsiaalministri 29.novembri 2001.a. määrus nr 117 “Perearsti tööjuhend” (jõustus 1.jaanuaril 2002.a.) loetleb perearsti töövaldkonnad, millest üks on immuniseerimine. Tuuakse ära ka pereõe töövaldkonnad. Üks nendest on: vaktsiinide tellimine, hävitamine, arvestuse ja immuniseerimise ajakava pidamine ning immuniseerimise läbiviimine.
Sotsiaalministri 24.agustist 1995.a. määrus nr 51 “Koolitervishoiu korraldamine” ja sotsiaalministri 3. märtsi 2003.a. määrus nr 40 “Koolitervishoiu korraldamise” muutmine kinnitab “Koolitervishoiu korraldamise juhendi”. Määruses oli esialgselt sees, et juhend laieneb kõikide kutseõppeasutuste (v.a. hälviklaste kutseõppeasutused) õpilaste meditsiiniliseks teenindamiseks. Seni sõlmis haigekassa lepinguid arstidega ka kutseõppeasutuste meditsiiniliseks teenindamiseks. Kui ametikoolis oli kooliarst olemas, siis seal tehti ka immuniseerimisi. Käesoleva aasta septembrist ei ole kutseõppeasutustes enam meditsiinitöötajaid (kui ei teki just mingi teine finantseerimise viis).
Teine oluline muudatus, mis määruses tehti, puudutab kooliõe ametijuhendit. Nimelt tunnistati kehtetuks lisa 2 “Kooliõe ametijuhend”, kus oli sees, et kooliõde teeb õppeaasta jooksul plaanilised kaitsepookimised. Määruse muudatus ütleb, et kooliõde juhindub määrusest “Iseseisvalt osutatavate õendusabi tervishoiuteenuste loetelu” (SM 10.jaanuari 2002.a. määrus nr 11). Selles loetelus ei ole aga õpilaste immuniseerimist nimetatud.
Jääb arusaamatuks kes sellisel juhul teeb nendele õpilastele vastavad kaitsepooked lähtuvalt riiklikust immuniseerimise kavast. Eestis on riigikoole, kus töötab ainult meditsiiniõde.
Tervisekaitseinspektsiooni direktori 20.märtsi 2000.a. käskkiri nr 96-p kehtestab immuunpreparaatide soetamise, jaotamise, säilitamise, veo ja külmahela toimimise korra ning lisaks sellele asjaolud mida tervisekaitseinspektor peab immuunpreparaatide kasutamise juures kontrollima.
Sotsiaalministri 6. mai 2002.a. määrus nr 76 “Tervishoiuteenuse osutamist tõendavate dokumentide loetelu ja vormid ning tervishoiuteenuste dokumenteerimise kord” (jõustus 1. jaanuaril 2003.a.) toob ära hulgaliselt dokumendi vorme. Seda õigusakti käsitletakse töö tulemuste osas (p.5.).
Enne selle määruse jõustumist kehtis ambulatoorse arstiabi andmist kajastava põhidokumendina tervisekaart ja ambulatoorset arstiabi andvatel tervishoiuasutustel ja perearstidel tuli kasutada tervisekaarti nii lastel kui täiskasvanutel ja sinna kanda ka andmed vaktsineerimiste kohta. Kooliarstide poolt tehtud vaktsineerimiste dokumenteerimine jäi reglementeerimata.
Tõenäoliselt on see määrus põhjuseks, miks mõnes maakonnas pidid koolimeedikud teatama perearstile kõikidest koolis tehtud kaitsepookimistest, sest määruse järgi pidi perearsti poolt väljakirjutatud tervisekaart sisaldama kaitsepookimiste andmeid.
Nakkushaiguste immunoprofülaktika aruanne esitatakse iga kvartal. See aruanne peab sisaldama andmeid selle kohta, milliseid vaktsineerimisi ja revaktsineerimisi konkreetne meditsiiniasutus (pere- või kooliarst või ka haigla) selles kvartalis tegi.
Mõlemad aruandevormid on kättesaadavad sotsiaalministeeriumi koduleheküljel (www.sm.ee).
Käesoleva aasta 12.veebruaril võeti vastu “Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus”, mis jõustub 1. novembril 2003. Selle alusel töötatakse välja suur hulk uusi määrusi. Kuna see seadus praegu ei kehti, siis antud töös seda ei käsitleta. Tulevikus on sellel seadusel kindlasti otsustav mõju vaktsineerimise töövaldkonnale.
allikas: http://www.tervisekaitse.ee/jutud/immuunsus.htm#_Toc50279161