22.oktoobril 1998 andis ETA Tallinnast edasi telegrammi: “Arstid soovitavad vaktsineerida gripi vastu.” Lausa küüniline on seejuures Tallinna Keskhaigla sisekliiniku osakonnajuhtaja Maret Tammeka tõdemus, et “kaitsesüstimine ei välista grippi haigestumist”. Vaktsiin oli välja töötatud Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (seisab rahvusvahelise vabamüürluse kontrolli all) ja Euroopa Liidu tervishoiuspetsialistide juhendusel.
Pärast üht säärast vaktsineerimiskampaaniat Austraalia ühes vanadekodus suri hulk vanureid grippi.
Asjatundjad leiavad, et tõsisemad kroonilised kui ka akuutsed haigused on tingitud vaktsineerimisest. Eelkõige viidatakse astmale, suhkruhaigusele, leukeemiale, vähile, MSle, düsleksiale, autismile ja paljudele teistele. Ka üliaktiivsete laste aju kannatab vaktsineerimiste tagajärjel krooniliste põletike alla, mis teebki nad nii elavaks ja rahutuks.
Rootsis on paaril korral käinud loenguid pidamas loodusteaduse doktor Viera Scheibner Austraaliast, maailma juhtivaid vaktsineerimiskahjustuste eksperte. DR Scheibner on läbi lugenud 60 000 lehekülge arstiteaduslikku kirjandust, leidmata neist vähimatki kinnitust vaktsineerimise kasulikkusele. Hoopis kahjulikkuse kohta on ta tõendeid leidnud. Selle kõige põhjal on ta kirjutanud kolm raamatut, neist eriti rabav on “Vaccination – 100 Years of Orthodox Research Shows that Vaccines Represent a Medical Assault on the Immune System” (Vaktsineerimine – 100 aastat ortodoksseid uuringuid näitavad, et vaktsiinid kujutavad endast meditsiinilist kallaletungi immuunsüsteemile” (Maryborough, 1993, 1997).
Koos abikaasaga hakkas ta uurima väikelaste hingamist. Oma kohkumuseks avastasid nad, et hingamishäired tabasid lapsi vahetult pärast vaktsineerimist. Selle tagajärgedega on dr Scheibneri andmeil seotud 95% väikelaste äkksurmadest. Lisaks on just vaktsineerimine põhjustanud hulga ohtlikke epideemiaid.
DR Scheibneri järeldusi on asunud kinnitama teisedki meedikud, kes kõik rõhutavad, et vaktsiinid on mürgised ollused, millel pole kohta inimkehas. Nad põhjustavad kroonilisi haigusi, neuroloogilisi kahjustusi, vägivalda, kriminaalsust, droogide tarvitamist, isegi surma. Selle mõttekäigu toetamiseks võib tuua Walene Jamesi teose “Immunization, The Reality Behind the Myth” (“Kaitsepookimine, tegelikkus müüdi taga”, Massachusetts). Hinnatava eessõna on kirjutanud meditsiinidoktor Robert S. Mendelsohn.
Vaktsineerimiskahjustuste ohvreile USA-s on hüvituseks makstud 724,4 miljonit dollarit. Sedasama on maksumaksjate arvel tehtud ka Rootsis.
Rahvusvaheline vaktsiinitööstus kasutab rootsi lapsi katsejänestena uute mürkide testimisel, sest Rootsis on kahjutasud erakordselt väikesed.
Aastail 1986-1987 katsetati kahte läkaköhavaktsiini. Töö tuli katkestada, sest kaks last suri kohe ja hulk teisi jäi haigeks. Paljud lapsed langesid pikemaks või lühemaks ajaks koomasse. Prof Björn Beerman väitis selle olevat täiesti normaalse, milleks asjatult muretseda. Aga ajukahjustused? Kas samuti pisiasi? Sisaldavad ju vaktsiinid järgmisi aju kahjustavaid mürke: elavhõbe, formaldehüüd, alumiiniumfosfaat, alumiiniumhüdrooksiid.
Dr Scheibner arutles, et mis mõte on lasta ennast mürkidega haigeks vaktsineerida, hoopis targem oleks hoolitseda, et kehas oleks piisavalt vitamiine ja mineraale, mis kaitsetöö ära teeksid. Narr oleks hakata sööma aspiriini selles usus, et siis ei tule peavalu. Ometi soovitavad asjatundmatud arstid tõsise näoga, et “ohtlike” haiguste eest peaks end vaktsiinidega kaitsma. Dr Scheibner on kategooriliselt igasuguste kaitsepookimiste vastu. Ta kinnitab, et vaktsineerimine ei taga kunagi immuunsust, tekitades hoopis kahju. Ta teab lisada, et arukate arstide lapsed ei ole vaktsineeritud.
Kui uskuda müüti, on kaitsepookimised täiesti ohutud. Kummatigi on teada hulgaliselt juhtumeid, kus ohvrid on saanud eluaegseid kahjustusi või koguni surnud. VAERS (Vaccine Adverse Effects Reporting System) saab igal aastal umbes 11 000 raportit vaktsineerimiskahjustuste kohta, kusjuures umbes ühe protsendi ulatuses on need lõppenud surmaga (112 juhtumit). Peamine kahjustuste põhjustaja on läkaköhavaktsiin. Need andmed on mõistagi ilustatud, sest teada antakse vaid 10% juhtumeist. New Yorgis suvatses vaid 2,5% polikliinikutest raporteerida vaktsineerimiskahjustustest, niisiis 97,5 % jättis selle tegemata. Järelikult oli surmaohvreid vähemalt 1000.
Läkaköha on tapnud tavaliselt 10 indiviidi aastas. Järelikult ei õigusta läkaköha vastu vaktsineerimist mingi argument, liiatigi arvestades seda kahju, mida ühiskonnale tekitatakse. Vaktsiin tapab sada korda rohkem kui haigus. Huku ja vigastuste eest on selles massimõrvas osalevad arstid moraalselt vastutavad. Loodetavasti saabub kord päev, mil nad vastutavad ka juriidiliselt.
Kui 1970 aastate keskel tõsteti Jaapanis vaktsineerimisvanust kahelt kuult kahele aastale, vähenes väikelaste äkksurmade arv järsult.
Vaktsiinid pole sugugi nii tõhusad, nagu jutlustatakse. Vastupidi, nad on esile kutsunud ulatuslikke epideemiaid, mida on püütud maha vaikida. Ka ei pea paika väide, et tänu vaktsineerimistele oleme lahti saanud epideemilistest haigustest. Statistika näitab halastamatu järjekindlusega, et haigestumus vähenes enne vaktsineerimisi.
Küsigem, miks meile pidevalt valetatakse. Tõe ilmnemisel oleks vaktsineerimine keelustatud kui tegevus, mis põhjustab paljudele inimestele püsivaid ajukahjustusi (vaktsiinis leiduv orgaaniline elavhõbe kahjustab aju), immuunsüsteemi nõrgenemist, õpiraskusi, autismi, astmat, artriiti, vähki ja muid hädasid. Kõige selle kohta leiab huviline piisavalt arstiteaduslikku kirjandust.
allikas: "Varjatud tervisevalem" J.Lina, kirjastus "Referent", 1999