Miks sisaldab "ÜLEJÕEL, KASSILAIU PEALINNAS" 2000. a väljaanne nii palju igasuguseid vigu

Selle raamatu teksti arvutisse sisestamine oli mu esimene arvutikogemus ja ma ei teadnud isegi seda, et erinevalt kirjutusmasinast pole arvutil vaja mitu korda tühikut vajutada, sest taandrea tekitamiseks piisab tabulaatori nupust. Ma ei osanud tekitada pikka kriipsu ega juhtida seda, et samasse lausesse kaht eri fonti jutumärke ei ilmuks, jpms. Kuid kirjastuse tehniline toimetaja pidi selliseid asju märkama ja parandada oskama.

Materjali oli mitmes kaustas laiali, kogusin seda nii laste keelearengu teemalise töö jaoks kui muudeks otstarveteks ja need kaustad (raamatus öeldud: vihikud) on jutustuse tekstis mitmes kohas mainitud. Kunagi, kui mu lapsed väikesed olid ja mul kirjutamiseks aega nappis või siis, kui kirjutusmasin korrast ära oli, tegin märkmeid kus juhtus, kirjutasin nt tänaval kõndides poetšekile või raamatukogus konspekti äärele. Kodus rebisin need paberiosad välja, asetasin vastavasse kausta ootele ja nõnda kõik 7–8 aastat. Paberilipakaid kogunes palju ja minu lapsed, kes mingil arusaamatul kombel, ehk lausa sünnipäraselt, arvutit kasutada oskasid, lõid osa materjalist arvutisse ümber. Nad olid siis vanuses 6 ja 8. Lõikasin siis väljaprinditud lehed ribadeks, asetasin need diivanil laotades õigesse järjekorda ja lisasin nende vahele loogilised üleminekud, mida eeldas raamatutegevus. Siis hakkasime teksti jupphaaval jälle arvutisse kandma, sest varem sisestatut seal enam ei leidunud (arvuti käis vahepeal paranduses). Lauseid tuli sageli muuta, sest kuskil oli oleviku asemel minevik või ei väljendanud mõni kunagi kiirustades kirja pandud lause seda, mida tegelikult öelda tahtsin. Pea ei suutnud kõike korraga haarata ja mõnes lauses jäi sõnade järjekord muutmata, ehkki tehtud parandus eeldas seda. Parandasin ainult kõige märgatavamad näpukad. Teadsin, et tekst polnud ideaalses korras, kuid olin andnud endast välja kõik, mida tol hetkel suutsin ja oskasin.

Teksti sisestamisega nägin kurja vaeva ja rõõmustasin juba sellegi üle, et mõni terve päeva töö korralikult ära oli salvestunud ja järgmisel päeval ekraanile ilmus. Tegime varukoopiaid ja printisime võimalikult palju välja, sest meie esimestele algelistele-igivanadele jubeaeglastele masinatele ei saanud loota (omaette jant oli algul, et Windows-3 peale mahuks), aga ka disketid ja printer vedasid meid üsna sageli alt. Ka arvutiga harjumine kestis mitu aastat, mil tegelesin ainult käsikirjaliste lipakate ümber löömise ja ilveste kohta internetis oleva info kogumisega. (Kõik elu jooksul kaustadesse kogutud paberijupid jõudsid arvutisse alles 2008. a-l ja selleks ajaks olid mul juba mitmed raamatud otse nö peast arvutisse kirjutatud. Aga vahemikus 1998–2003 ei osanud ma arvuti ees istudes midagi uut kirja panna. Töövõimeliseks tundsin ennast vaid paberilehte vaadates, aga monitori ees kadus tähelepanu ära ja arvutisurin ajas pea segi. Mõelda keelekonarustele lihtsalt ei jaksanud ja mul jätkus lapsikut usku, et autor ei pea ülearu tähelepanelik olema, sest teksti korrektuur on kirjastuse töö (varasem kogemus rääkis nii).

Raamatutekst seisis kirjastuses rohkem kui aasta ilma toimetamata, juhatajat polnud kunagi kohal ja meilidele ta ei vastanud. Lõpuks trehvasin teda toidupoes ja ta tõi ettekäände, et mu tekstifail sisaldas makrosid, nii et selle maht oli üle mega ja keegi ei viitsinud nende makrode eemaldamisega tegelda. Kirjastuse masinad ja tarkvara olid muidugi palju uuemad kui meie omad, kuid ehk polnud asi ikkagi selles (tegelikult ei kujuta ma siiani ette, mis asi on makrod). Mu vanem poeg pakkus ette, et ta eemaldab nad ise ja kiiresti. Ta ütles, kuidas seda teha, kuid mees lasi kõik kõrvast mööda. Võib-olla arvas ta, et 9-aastane ei tohtinud suurte jutuajamisse sekkuda. Poeg rääkis mulle aga juba ennegi, et raamatute trükiks ette valmistamiseks pole mingit kirjastust vaja, kõike sedasama võib ära teha ka koduses arvutis. Ma ei uskunud seda veel, kuid juba 2 aastat hiljem hakkasin poja abiga küljendama ja tulemus oli ootamatult sobiv – ei mingeid ooteaegu, ilusad raamatud, kiire läbimüük ja kogu tulu jäi autorile.

Iseenesest ei seganud makrod faili lugemast ega toimetamast. Kirjastuse juhi nägu väljendas lihtsalt ääretut tüdimust, mis tuletas järjekordselt meelde, et ta polnud tahtnud minu raamatut trükki võtta, vaid oli selleks kohustatud või sunnitud ühel varasemal kirjanike ja õpetajate koosviibimisel Luunjas, kus arutati uuema lastekirjanduse kehva seisu ja viletsaid kirjastamise võimalusi. Kõik uskusid, et suudan kirjutada häid lasteraamatuid või et neid oli mul juba mitu tükki sahtlis ootamas. Materjali oli mul küll, kuid see eeldas koledat tööd, milleks ei pruukinud aega leiduda. Nõustusin umbes samasuguse hapu näoga nagu see kirjastajagi. Et mu raamat auhinna pälvib ja kirjastus saab seda juurde trükkides kasu lõigata, sellest polnud meil aimu. Mind ja mu lapsi vaatas kirjastuse juht varjamatu üleolekuga, nagu osutanuks ta mu küsimusele vastates meile teenet.

Lõpuks tuli Tallinnast keeletoimetaja. Tal oli vähe aega ja me pidime tema tehtud parandused koos üle vaatama. Enamiku neist oleksid isegi teha saanud, kui kirjutamise ajal suutnuksin tähelepanelikum olla. Välja prinditud faili tekst oli käsitsi üle kirjatud, arutasime iga seika ja rääkisime keelevõimalustest laiemalt. Mul oli huvitav suhelda selle naisega, ta oli samuti filoloog ja tundis oma asja. Mul polnud mitu aastat kedagi, kellega keelest rääkida, sest kogu mu kunagine ülikoolis töötamise ja õppimise aastail tekkinud tutvuskond oli minust eemale tõmbunud ning mõned endised sõbrad olid mingite kuulujuttude tõttu lausa kaitsehoiaku võtnud, aga uut sõpruskonda polnud veel tekkinud. Kohtumine keeletoimetajaga oli eriline sündmus, mis jäi pisiasjadeni meelde, aga lehed, mida me kirjastuse kohvilaua peal parandasime ja käsitsi täiendasime, talletusid fotograafilisse mällu, nii et nägin neid selgelt veel palju hiljem ning kunagi, u 3–4 aasta pärast tekkis mul veider soov omaenese raamatut lugeda ja ma avastasin, et parandused, mida me nii põhjalikult olime arutanud, polnudki raamatuteksti kantud.

Kuni rääkisin keeletoimetajaga, käis kirjastuse juht, tookord üsna normaalses tujus, sisse ja välja ning ütles, et raamat pidi peagi trükki minema. Samas ruumis töötas tehniline toimetaja, stressis näoga keskealine mees, kes nõudis, et lõpetaksime kiiremini oma juttu, sest tal oli aeg lapse järele aeda minna. Ütlesime, et mingu pealegi ja toogu laps kirjastusse, sest meile polnud teksti arutamiseks teist aega antud. Pahane mees tõi lapse ära ning jätkas oma tööd, näidates igati, kui tüdinud oli ta sellest tegevusest, meist ja ehk kogu maailmast. Lõpuks jätsime parandusi täis lehed selle õnnetu kätte. Loogiline, et just see inimene pidi parandused arvutisse kandma ja ta ei saanud sellega hakkama. Mingeid veerge, korrektuuri ega midagi, mis eelneb tavaliselt raamatu ilmumisele, mulle ei näidatud. Ükspäev lihtsalt teatati, mulle ja illustratsioonide autorile, et raamat on trükitud. Ka kunstnikuga polnud keegi varem ühendust võtnud ja ta muretses mõne pildi pärast.

Tulime koos ja kumbki sai kätte raamatu. Kunstnik oli šokeeritud, kui palju punast värvi kaanele oli sattunud, tema kaanejoonis oli hoopis rahulikes toonides sini-lilla ja roheline. Leidsime, et värvitoon sobinuks pigem pioneerilugudele ja et inimesed kaanel nägid välja nagu indiaanlased. Siis pidi selguma, kas me oma honorari ka saaksime või piirduks asi veel mõne autorieksemplari kätteandmisega. Jutud autorite diskrimineerimisest eri kirjastustes olid tol ajal levinud ja teades nii kohalikku kui üldist hoiakut lastekirjanduse suhtes polnud meil eriti lootust. Honorarist või lepingust polnud keegi rääkida tahtnud ei enne ega ka siis, kui seisime kannatlikult keset kirjastaja kabineti, oma autorieksemplar näpus. Meist käidi rahulikult mööda. Lõpuks, kui oli nõnda tund aega seistud, suvatses kirjastaja arvutisse tippida ja välja trükkida 2 u 10-realist lepinguteksti. Loomulikult polnud meil aimu (ja mul pole seda siiani), kui suured peavad olema honorarid, kuid üks 10 a tagune "Eesti Raamatu" leping oli küll u 4 lk pikk ja ülipõhjalik. Arvasime, et ka trükiarvu varjamine pole normaalne, kuid ei hakanud sellestki numbrit tegema. Meie tollases olukorras oli suur iga summa ja igasuguse väljanägemisega raamat oli elus lõpuks edasi liikumine.

Raamat elas oma elu ja meie oma, kaugenedes üha enam inimeste seltskonnast. Aasta pärast tuli preemia järele minna – enne polnud mul mahti uurida, kas ja mida sellest raamatust kirjutati. Olles küll kohusetundlik ja täpsust armastav arhiveerija, võtan ma sellised infootsingud ette ja kannan oma kodulehele alles siis, kui on juba väga palju aega möödas või kui mõni asutus minu bibliograafilisi andmeid nõuab. Ühel sellisel hetkel selgus, et "Ülejõel, Kassilaiu pealinnas" (2000) ISBN koodi lõpp oli 35, ESTERi kataloogis aga seisis märkus, et see number on vale ja õige on hoopis 27-lõpuline. Teadsin, et kirjastus oli meile teatamata raamatut juurde trükkida lasknud. Mingis raamatukogus nägin, et mu raamatu esikaas oli olulisel määral vähem punane kui see, mis mul kodus seisis. Mitmed asjatundjad rääkisid, et kõik kirjastused teevad nii, kuid uut ISBN numbrit selleks ei küsita ega anta. Kas tegemist oli teise, varasemast millegi poolest erineva trükiga? Siis pidi kataloogis "II trükk" seisma, aga seal oli märgitud esimene. Oli see "35" küljendaja näpukas? Ükski tark inimene ei suutnud jälle mu küsimustele vastata, kõik nägid asja ainult rahalist poolt: et mida muud kirjastused teevad, kui et trükivad muudkui juurde, autor aga saab oma ühekordse tasu ja ärgu enam midagi küsigu.

Peagi olin oma imestust unustanud, sest mul polnud ikka veel asja oma vanasse raamatusse, elasin mõtetega oma tulevastes teostes ja polnud veel avastanud, et "Ülejõe..." 2000. a trükk oli vigu täis. Kui aga avastasin, ei seostanud seda ISBN-looga, alles aastaid hiljem tekkis kord mõte, et võib-olla avastas näiteks keeletoimetaja seda asja minust palju varem ja kirjastus parandas oma eksitust? Ehk polnud siis kogu trükiarv nii lubamatult vigane, vaid mingi osa? Mul polnud siiani võimalik seda kontrollida, sest ühtegi 27-lõpuga numbrit kandvat raamatut pole mu kätte sattunud.

2005. a-l võttis mu vanem poeg ette ja toimetas raamatuteksti ümber, kujundasime ja küljendasime kodusel arvutil ning andsime 2006. a-l välja II, parandatud trüki.

VIGU 2006. a trükis: lk 2 – kaanefotod ei ole kõik minu tehtud, vaid ülemine teine foto on mu noorema poja tehtud. Rohkem vigu pole siiani märganud.

2006. a trüki edasimüüja ei osanud seletada, milleks pidid raamatukogud, kel oli 2000. a trükk olemas, veel seda uut endale hankima. Kuulsin näiteks: