Raamatu sissejuhatus
("Linnad kasvavad ümber metsa
Valik luulet 1984–2014")

(2014)

( ISBN 978-9949-33-766-8 )

Sündisin 1964. a-l. Meie maja Moskva äärelinnas oli lagendikul esimene ja maastiku looduselt ära võtmine, külade hävitamine toimusid mu silma all. Igalt künkalt ja aasalt, mis linnaks muudeti, palusin andeks. Tundsin, et elasin vägisi hõivatud maal. Hiljem sain teada, et kõik sealsed "põlisalad" kuulusid varem soome-ugri hõimudele, kellest enamik (merjalased, muromlased jt) assimileeriti või hävitati. Kirjutasin sellest Moskva noorte luuletajate seminaris, kuhu astumiseks sain soovituse ENSV Kirjanike Liidu esindajalt. Koduülesandeks oli üks venekeelne luuletus nädalas (kokku kogunes 52 tk + 2 tõlget). Käisin teiseski seminaris, kuhu sissepääs oli vaba, sealgi loeti ja arutati keelatud kirjandust.

Ei tea, miks kirjutas N. Bassel "Keeles ja Kirjanduses" (1996, nr 1), et "enne eesti keeles luulesse tulekut" olevat ma "juba aastaid kirjutanud ja avaldanud värsse vene keeles"? Ühelgi seminariliikmel ei ilmunud midagi trükis, nende töid hoiti aastate viisi kinni ja need tagastati kui andekad, kuid ideeliselt sobimatud. Ise ei hakanud proovima, sest juba isa töökoha tõttu ei tohtinud mul midagi trükis ilmuda. 1986. a Eestis keelud enam ei kehtinud, "Vikerkaare" oktoobrinumber avaldas mu 7 eestikeelset luuletust ja selle kaksikväljaanne "Raduga" 3 venekeelset teksti (neist 1 ilmub nüüd algupärasel kujul). Edasi tulid välja mu 2 eestikeelset luulekogu. 1991. a-l sain Eesti Kirjanike Liidu liikmeks. Siis avaldas "Raduga" mu 5 venekeelset luuletust (lisaks omistati mulle ekslikult üks M. Tervoneni tõlge), veel 4 tk trükkis ära "Literaturnaja Gazeta" (reaktsioonina Eesti iseseisvumisele ja kuuldavasti omapärases "ideelises" käsitluses). Ülejäänud tekstid ootasid sahtlis, kuni järjest rohkem hakkasin kuulma või lugema inimestest, kes, eesti keelt isegi osates, elasid endiselt nagu massihüpnoosi all oma pea peale pööratud maailmas. Nii tekkis ümberkeeratava raamatu idee.

Uskuda kõike, mida meile kusagil pähe pannakse, on sama mugav nagu paneelmajas elada. Esimese puhul muutub jõuetuks vaim, teisel juhul keha. 1988. a-l kolisin Kirjanike Liidu suvilasse Peedul, veetsin seal talve ja olin täiesti õnnelik. Tartuski suudan elada ainult puumajas. Tõeliselt kodus olen mistahes metsas, ilma telgita, vaid iseendale ja loodusele kuuludes. Mul vedas: ma pole uskunud vanemate ega õpetajate sõnu, vaid oma vaistu ja tundmuseid, mis rääkisid muud. Kuidas saaksin seda teistelegi aimatavaks teha? Avaldan oma kõik vene tekstid, Moskva seminari tööd, mõeldes neile, kes oma arvamust ikka veel omandada ei julge. Keegi ei saanud mind oma peaga mõtlemast keelata – isegi seal ja tollal. Teel ajaloolise tõe juurde pole takistuseks kasvatus ega keeled, vaid õpitud mõttelaiskus. Mugav mõttemaailm tuleb kartmatult tagurpidi keerata. Keerakegi raamat ringi – see sisaldab luuletusi eesti, leedu, läti, liivi, võru, soome, saksa ja inglise keeles.

* * *

Valeria Ränik

Autori kodulehekülg