Viimati uuendatud 04.11.2008
külalist
alates 20.06.06
Hingedepäeva õhtul luges luulet Imre Vallikivi
Luuleõhtul esitas autor värsiridu vastsest luulekogust „Sõnavärvimäng & Kaksteist lööki lõpuni” ning tutvustas fotosid, mis olid kohvikuseintele välja pandud. Kohviku hubases õhkkonnas oli küünlavalgel kohvikumõnusid ja luuleõhtut nautimas paarkümmend huvilist.
Virve Tomson
Kunstikuu teisel päeval Elva kohvikus Kuldrannake oma esimese luuleõhtuga üles astunud Imre Vallikivi töötab Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudis ja on elukutselt keemia vanemteadur. Elvasse võttis luuletaja kaasa ka TÜ Tehnoloogiainstituudi fuajees eksponeeritud „Soov lennata” näitusefotod.
„Luuletamine on mul hobi, vaheldus teadustööle,” rääkis sageli looduses fotoaparaadiga ringi uitav Vallikivi. ”Tuleb otsida vaheldust, ei saa ühe asja kallal kogu aeg nokitseda. Kuskilt peab energiat leidma. Metsas saab patareisid laadida, inimsilmale tabamatuid loodushetki fotoaparaati püüda... ”
Senini oma luuletusi põhiliselt internetis esitlenud Vallikivi on tänavu sügisel omaalgatuslikult köidetud luulekogusse koondanud aastatel 1990 – 2006 kirja pandud värsiread, kokku 60 luuletust. Luulekogu „Kaksteist lööki lõpuni” osas esitatud looming jäi luuleõhtul kõrva hingedepäevale kohase kurva alatooniga.
„Sellest kogust võib-olla paistab, et ma olen eriti pessimistlik, aga tegelikult ma seda pole,” ütles ennast optimistlikuks pessimistiks tituleeriv Vallikivi. „Olen suht elurõõmus ja kontaktivõimeline. Kirjutan ennest tühjaks hallist ja kurvast ning jätkan optimistlikult elu. Kui neid mõtteid luuleridades inimestega jagada, siis mõni tunneb neis ära oma mõtted ja leiab, et ta pole üksi. Kogumik luuletusi – see on minu kogutud mõtted, mis võivad aidata igaühel omi mõtteid vaagida.”
Eesti Luuleliidu liikmena on Imre Vallikivil plaanis edaspidi luuletuste esitlemisega seotud ettevõtmistes aktiivsemalt kaasa lüüa ja luulekogu trükki anda.
„Praegu pole aega sellega põhitöö kõrvalt tegeleda, kuid see plaan mul on,” ütles Vallikivi. „Luuleringkondadega hakkasin suhtlema sellel aastal kui astusin Luuleliitu ja osalesin Pärnumaal luulelaagris. Pärnu luuleklubi „Luuletaeva-latern” kannab tihti ette luulekavasid ja on mind püüdnud värvata järgmisse, aastaaegade teemal etenduvasse kavasse. Võib-olla satuvad sinna mõned minugi luuletused.”
Üle kümne aasta on keemikust luuletaja tegelenud ka fotokunstiga.
„ Oma töökohas ja perepidudel oli minu kohuseks ikka pilte teha, sest mina jäin alati millegipärast kaineks ja väga palju ei tantsinud,” rääkis Tallinna Tehnikaülikoolis 13 tööaasta jooksul mitu albumit ülikooli sündmusi täis pildistanud Vallikivi.” Ma ei ole proff, see on minu hobi. Soovin oma fotodega olla vahendajaks looduse ja inimese vahel, püüan edasi anda hetke ilu, mis vahel võib meie silmale peidetuks jääda.”
Ilma suurema hiilimiseta, ühtegi putukat, lindu ega looma fotosilma ette meelitamata on fotokunstnik tabanud piltidel nii elegantseid tiivasirutusi kui peitupugenud sulelisi. Fotonäituse piltidel jäädvustatud loodusvõtted on autor tabavalt värsiridadega allkirjastanud.
Elva Postipoiss 11.11.2006