Me maailm...
Tähed paistavad vaevalt,
kustunud sõnade reas.
Tekkinud vaikuse kõrbes,
karjuvad me tehtud vead.
Sõnad tulevad raskelt,
mõtted hajuvad peas,
hukkunud laste silmes
kumavad ristide read...
Tuhamägede varjud
ning kadunud metsad,
kõik kardavad surra
mitte millegi eest.
Hääbub aeglaselt tahe,
elu koormaks vaid on,
me läheme vaikselt
tagasi pole meil teed.
24.01.1994
16.11.2001
imreva@msn.com
Eelmine
Pealehele
Järgmine