Viimati uuendatud 04.11.2008
külalist
alates 20.06.06
Nagu Koit ja Hämarik
Ja taas taevas nutab vaikset laulu,
kui pilved varjanud on päikese,
sind siiski armastan ma alati.On maailm kaotand oma sära,
seda taastada ei enam saa,
ma tahaks unustada Sind.Keset kõrbe maailm vaikib,
tuul tasa liiva keerutab,
ma kuulen oma südant löömas.Kas elu tõesti tasub riski,
ma kõike meenutada püüan,
ei suuda tasa olla vaikuses.Pimedus taevast alla tulnud,
ma tõesti seda nii ei tahtnud,
kõik kadunud mu elust nüüd.Tasa taevas nutab oma laulu,
kui pilved varjanud on päikese,
Sind lõpuni ehk armastan.Pimedust hävitab valgus,
viimased ohked vaikuses,
Sinu silmad kauguses...
02.10.95
01.08.02
© Imre Vallikivi 2006