Valu
Ma kirjutasin,
kuni mu käel
oli valus,
pärast lugesin
oma mõtteid.
Ma kuulasin,
kuni kõrvadel
oli valus,
pärast nautisin
ma vaikust.
Ma jooksin,
kuni enam
ei jõudnud,
siis lihtsalt olin
ja nutsin.
Ma nägin,
et elan,
kuid tundsin,
et suren
ja maailma sära
kadus mu silmist.
Otsin põhjust,
et olla keegi,
otsin kedagi,
kellega olla...
Vaikuse äär
on nii lähedal,
kas õige või väär,
vahet pole sel enam.
Kas üks hääl
on vaikusel?
13.10.1997
imreva@msn.com
Eelmine
Pealehele
Järgmine