Viimane tee
Vaikselt kaob valgus
ja hajub ka hääl,
kas selline algus
ongi lõputul teel.
Kadunud pelgus
mustuse ees,
mõistuse selgus
vaikuse sees.
Valguse vaikus
vallutab ilma,
eredaim hääl
tabab maailma.
Hukkunud hinged
otsivad rahu,
viimased pinged
nüüd kadunud on.
On avatud uks
aegadest läbi,
ruumitu maailm
mu mõtetes on.
Vaikuse kutse
lõputus ajas,
kas lõppemas nüüd
minu mõtete tee.
11.11.93
imreva@msn.com
Eelmine
Pealehele
Järgmine