Hullus
Hallide värvide
lõputu jada,
minu närvide
võitmatu häda.
Nüüd minema pean,
ma lunastan süüd,
sest tugevam kutse
käsib minna mul otse,
Sul äpardus katse,
pean minema nüüd.
Hull ma ju olen
ja halliks ma jään,
see polegi kole,
sest aeg on ju jääv.
Aegade vaenus
elan ma vangis,
tuhanded hääled
mul närivad meeles.
Varjude riigis,
elude tiiglis,
ma süüdlane olen,
mu elu vaid laen.
Hulluse lõputu
geniaalsuse piir,
pole vaja tõtata,
oh, mu lootuse kiir.
Oh Jumal, kus oled,
kui üldsegi oled,
päästa mind siit,
sest katkenud niit.
09.08.95
imreva@msn.com
Eelmine
Pealehele
Järgmine