OSASAAMISE RÕÕM

MERI, MINU MERI

Mind paluti kirjutada oma hobbyst. Tegelikult minul niisugust peenekõlalist asja nagu hobby, polegi. Mul on vaid eestlase kombel lihtsalt meelepärane tegevus, on see, mida ma kangesti tahan teha, kui aga vähegi mahti saan. Ärgu pandagu pahaks, aga mind isiklikult on ära tüüdanud beat, pop ja teised kuskilt mujalt laenatud nimetused, just nagu eesti keel polekski ilma nendeta enam ilus ega sünnis keel. Niisugune sissetoodud sõnadega žongleerimine meenutab mulle järjest rohkem Eestimaal sündinud bokserit, kelle omanik oli samuti sündinud ja kasvanud selsinatsel pinnal ning oli jumalaselge eestlane. Ta ei vallanud ise ühtegi võõrkeelt, kuid miskipärast oli veendunud, et tema koer saab aru vaid inglise keelest. Ja siis ta panigi oma Paukaga seda inglist. Nõmmel, muide, oli kord kunagi helevalge spits, kes pidi mõistma vaid saksa keelt. Aga kui talle sai lülitatud kord solgihunnikus kolamise eest kaikaga vastu kodaraid, oli pitsul lugu selge ka ilma tõlgi vahenduseta.

Aga nüüd asja juurde. Toimetusest öeldi veel, et kuna on suvesesoon ehk populaarsemalt väljendatuna suveperiood, siis peaks selleks hobbyks olema ka mõni suvisem tegevus, näiteks kalapüük. Kala, muidugi, püüan ma meelsasti, aga see pole siiski minu hobby. Viimaseks on mulle hoopis meri. Kalapüüdmine on ka tore ja kalata äratulek üsnagi narr, aga kalasaagi suurus pole sugugi peamine. Näiteks kui mul lubataks lanti pilduda Kurtna forellitiigis, kus küllap vist iga heide läheb täie ette ja kus ümbrus on võrdselt ilus merega, ei tahaks ma seda seal siiski teha. Piinlik on. Sealsete forellide ees on piinlik. Nad on harjunud, et neid söödetakse ja nad haaravad kindlasti ka tühja õngekonksu, kui see vaid välgatab. Neid püüda pole aus. Nemad ei ole võrreldavad rohekaskirjude röövlitega merekaridel ja sügavike ääres, kes on valmis nahka panema koguni endasuuruse suguvenna. Nagu mõnele margid, vaskkastrulid, veiniklaasid, fotod või tikutopsi etiketid või teab mis veel, on minule meri, mis mulle annab alati midagi meeldivat ka peale kalasaagi.

Tema on see, see looduse vägilane, kelle järele ja kuhu ma ihkan. Ja mitte suurtel laevadel, vaid pisikese paadiga, kus sa tunned, et oled täiesti tema meelevallas. Kuid pead olema siiski natuke targem ja kavalam. Meri võib olla kutsuvalt sini-sinine ja meelitada sind kaugele enda rüppe, aga ta võib tõusta samas ka karmiks ja kärsituks, kes sind tõsiselt hoiatab oma turjalt lahkuma, enne kui ta lõplikult vihastub. Või läheb ta lausa otseäkki raevu. Ja sinul ei jää muud üle, kui meenutada talvistel kursustel kuuldud päästevahendeid ja temaga rinda pista, püüda teda üle kavaldada, et terve nahaga kuivale maale pääseda. Kala on põnevam püüda võimalikult peenikese tamiiliga, et ka kalal oleks võiduvõimalusi. Merega vastamisi seista pisikese paadiga on sama köitev.

Meri muidugi oskamatuile ei halasta. Meeles on kuus töökolooniast jalga lasknud poisikest, kes võtsid ühel tuulisel ööl ette mere abiga putket panna ja teha seda majakavahi sõupaadiga. Vormsi saar oli neile esiotsa nagu kaitsvaks emaks ja senimaani, kuni vanema käsi mängus, on asjad alati korras. Aga saare nuka taga pääses neid rullima suure mere laine, mis ei kannata rumalusi, jõuga vastu proovimist, lepib heal juhul vaid laugja libisemisega mööda oma külgi üles ja alla. Neil kordadel ei tohi mõelda muule, kui vaid temale – ulgumerelainele. Paat läks ümber ja kolm neist uppus. Pääsesid need kolm, kes klammerdusid paadi põhja külge ja muud rohkemat ei püüdnudki ette võtta.

Niisugune on meri. Vahel leebe, vahel koguni nagu nukker, vahel lustakalt lõbus, aga alati võimas. Vahel vahuselt valge, vahel roheline, vahel hall, vahel tinajalt tume, aga alati ilus. Kui lähtuda nurgatiitrist osasaamise mõttes, siis mida ma lähen merelt saama? Kala tema põuest? Jah, nagu juba öeldud, ka kala tahan ma temalt saada. Aga see ei ole kaugeltki peamine. Mulle ei meeldi minna merele kaaslastega, kes mõtlevad sealt tuua nädala toiduse. Ja kui see niimoodi ei kujune, on tuju paha ja sõit nende meelest mokas.

Mina käin merelt endale ka teistmoodi osa saamas. Ja ta ei jäta seda mulle andmata. Küsite: mida? Ma ei oska seda kuigivõrd seletada. Peaks olema palju kõvem kirjamees. Mina lihtsalt tunnen, et meri, see oleks nagu minu meri. Ta on nii suur, et sedamoodi mõelda jätkub kõigile. See on meie meri. Mulle meeldib vaadata meie maad merelt. Veel natuke on jäänud ja siis on nii-öelda ring täis. Ilus on meie sünnimaa rand. Põhjamaiselt ilus. Kivid, liiv ja männid... Karm, aga ilus. Ka siis jääb ta ilusaks, kui lääne- või põhjalõõts püüab sind vägisi taguda vastu kaldakive, kus halvemal juhul jäävad paadist järele vaid pilpad. Aga meri jääb mulle ka sellisel juhul ikkagi köitvaks ja ilusaks.

Temaga tegelemine on mulle väga meelepärane. Usalda oma paati ja selle väikest mootorit, iseennast, ja meri võtab sind vastu. Ta näitab sulle oma salakive, mis pillutavad vahumurdu kui kuninglikud lõhehiiglased, juhatab sind karidele, kuhu ta on sinu jaoks valmis pannud kõige imepärasemaid kive ja kivimeid, põigatab su pisikesele laiule suures meres, kus peale tormi on alati palju uppunud kajakaid ja mereparte ning sa oledki selle maismaakillu nimetanud Uppunud Kajakate saareks. Vaikse veega lubab ta sul pilgu heita oma veealuste karjamaadega, rohumetsadega, kivide ja helendavate liivalaikudega imepärasesse põue, kust teinekord ujub vastu uudistama päikeselaisk angerjas. Sügiseti seab ta sulle vahel järele lõbusad hülgepoisid, kes uurivad sind nagu veepallimängijad, peakupud merest kõrgele välja aetud.

Meri on võimas. Tema üle valitseb vaid tuul. Tuul teeb merega, mida tahab. Kui tahab, jätab ta hoopis rahule, peegelsiledaks. Või vallatleb temaga, pannes mere lustakalt sädelema, õhtuti, kui ta on teda kogu päeva küllalt väntsutanud ja sakutanud ja meri on juba väsinud tuulega hullamisest, loksutab ta teda unele. Aga tal on ka võim ajada oma lõõtsumisega meri raevu, vihaselt möirgama ja möllama, kuid ka siis veel jääb tuule tahtmine mere üle maksma.

Ma olin sel hommikul Puise ninal, kui algas 1967. aasta metsi laastanud läänetorm. Õhtul oli suur meri hoiatavalt plekkvaikne, ilma vähemagi virveta, nii vaikne, et püügitriiv tuli välja aerutada. Öösel sadas. Sadas niimoodi, et ärkasime nagu pahateinud poisikesed, alumised küljed märjad. Tuul oli tugev. Kuid on ennegi öösel lõõtsunud, aga hommikul lasknud siiski peale minna. Kuskil kella kuue paiku jäigi nagu vaiksemaks ja taevas tõotas selgumist. Mõned meremad paadid sõitsidki välja, ühel kajutis koguni lapsed. Meie oma pisikese alusega mõtlesime veel ära oodata mustjassünge pilvetombu, mis ajas ennast kiiresti läänetaevas ülespoole. See oligi pagi algus.

Läbimärg telk vajus momentaalselt kokku, sest telgipuud murdusid. Kui viimane mees välja ronis, katkesid pingutusnöörid nagu niidid ja telk paiskus õhku. Autod kõikusid. Õhus lendasid heinatuustakad. Ja sellel hommikul nägin ma, mida tuul merega teha võib, kui ta teha võtab.

Meri läks raevu. Lained olid ühekorraga kole kõrged ja vihased. Sadamaboksi tagasi püüdlevad suured kajutitega merepaadid kadusid vahumöllu nagu kannid. Vaid vilksamisi oli neid lainete vahel näha ja neil oli raske. Paadid ei kuulanud enam tüüri, mootorid jäid jõuetuks. Raju kandis nad kaugele alla Matsalu lahte sisse, ja sealt, nina vastu lainet saanud, pusisid nad üle kaldaäärsete madalike tagasi sadama poole. Ankruketid katkesid. Peremeheta veesõidukid lõõtsus torm Matsalu lõputusse roogu, kus vesi oli tõusnud roostiku tippudeni. Üks neist paatidest leiti sealt üles alles järgmisel aastal.

Ja siis, kui näis, et meri on viidud juba viimase piirini, enam rohkem ei suuda tuul merd vihale ajada, lõõtsatas läänetorm veelgi kohutavamalt ja pani enda teisiti mere üle maksma. Maaninal paiskus kõik õhku, mis vähegi lahti oli ja lennata võis. Ja meri... meri oli korraga laudsile ning tema kohal lõõskavas veetuisus paadid selgesti näha. Rajutuul oma tohutu jõuga puhus merelained maha, õigemini õhku, jättes sileda mere ja selle kohale sünge veetuisu. Niisugune voli on tuulel võimsa mere üle.

Ja merel olla ongi minu lemmiktegevus. Tunda tema hellust, saada osa tema ääretust ilust ja osata hoiduda tema karmuse ja äkkviha eest. Temaga vestelda ja silmitsi seista on minu hobby.

ROBERT VAIDLO


"Kultuur ja elu", nr. 8 / 1969, lk 10-12

Tagasi Puise juurde
Materjalikogu esilehele