Algusesse Jaapani tantsuhiirtest Millised nad on? Tutvustamine Eluase Toitmine Hooldamine Paaritamine Hiire tervis Enne kui võtad hiire! Hiirepildid Videoklipid Soovid omale hiirt? Huvitavad loomalingid Külalisteraamat Hiirefoorum Hiirepuur Teistsugused hiired Hiired meedias
Jaapani tantsuhiired on pisikesed (täiskasvanuna maximaalselt 7cm pikkused ja kaaluvad vaid 15-20 grammi) imearmsad närilised. Karvkate on neil valge erinevat värvi laikudega. (Eestis on siiani levinud vaid valged mustade laikudega hiired) Aegajalt esineb ka ühevärvilisi hiiri. Silmad on neil kõigil mustad. Iseloomult on nad väga elavad ja uudishimulikud loomad. Neile meeldib joosta ja puuris ringi turnida. Sellepärast oleks hea neid aegajalt puurist väljapoole jalutama lasta. Inimesega käituvad nad sõbralikult, ei hammusta.
Keskmine eluiga on 2-3 aastat. Suguküpseks saavad nad 30-40 päevaselt ja aastas on hiir võimeline ilmale tooma kuni 10 pesakonda. Tiinus kestab kolm nädalat. Poegi sünnib talvaliselt 3-7 (noorematel rohkem, vanematel hiirtel vähem) Aga suurim teadaolev hiirepesakond, kes sündis 1982 a. M.Ogilvie kodus Inglismaal, koosnes lausa 34 hiirebeebist, kellest ellu jäi 33. Sündides on hiirepojad roosad ja karvutud, pimedad, umbes 1,5 cm pikkused. Oluline on hiireema 2-3 päeva peale poegimist mitte häirida, sest muidu võib ta närviliseks ja agressiivseks muutuda ja oma lastele tõsiselt viga teha. Isahiire võib sünnituse ajaks puuri jätta kuid igaks juhuks peaks silmas pidama kuidas ta poegadesse suhtub. Tavaliselt on nad väga hoolitsevad ja aitavad emahiirel poegi kantseldada. Kui pojad on veel väikesed siis ei ole hea neid häirida ja tõsta. Peale paari nädalat, kui silmad on avanenud, võib neid ka koos teiste hiirtega puurist välja aedikusse jooksma lasta. Aga hoolega peab valvama, et nad kuskile ära ei kaoks ega alla ei kukuks. Emahiir imetab oma poegi 4 nädalat, peale seda võib vajaduse korral pojad ema juurest ära võtta.
Jaapani hiired on väga sotsiaalsed loomad ja seetõttu on neid parem ühes puuris mitmekesi koos pidada. Mida rohkem neid on seda õnnelikumad nad on. Üksinda elades võib hiir nukraks ja apaatseks muutuda. Kõige paremini sujub kooselu isas ja emaslooma vahel. Kindlasti aga ei tohi ühte puuri elama panna venda ja õde, nad hakkavad kindlasti omavahel paarituma ja tulemuseks on nõrga tervisega ja haigustele vastuvõtlikud hiiretitad. Samal põhjusel tuleb üksteisest eraldada üle 4 nädala vanused isased ja emased hiirepojad. Ka mitu emaslooma elavad heameelega ühes puuris. Mitme isaslooma ühte puuri panemisel tuleb aga olla ettevaatlik ja jälgida kuidas nad omavahel läbi saavad. Kui nad kaklema lähevad siis tuleb nad eraldi puuridesse tõsta et nad üksteisele viga ei teeks. Kuid üldjuhul suudavad ühe pesakonna isased, kes on väiksest peale koos olnud üsna edukalt ühes puuris elada.
Kui võtad uue isase hiire, keda kavatsed teiste hiirtega tutvustama hakata, hoia teda kõigepealt paar päeva eraldi puuris, et ta kohaneks uue elukoha ning toiduga, alles siis võib tutvustamisega algust teha.
Kui on võimalus, siis pane tutvustamist vajavad hiired seejärel paariks päevaks ühte puuri niimoodi, et nad oleksid üksteisest vaid võrkseinaga eraldatud ning harjuksid üksteise lõhnaga. Esimest korda võib nad kokku lasta neutraalsel pinnal - näiteks voodi peal või oma süles.
Et tutvustamine kulgeks edukalt, on väga tähtis tähele panna järgnevaid asju: Enne kui paned hiired ühte puuri, puhasta puur ja kõik selles leiduvad asjad hoolikalt. Puur peab olema väga suur - isased hiired on väga territoriaalsed loomad, ja seetõttu peab igale hiirele jätkuma küllaldaselt ruumi. Samuti peab puuris olema palju jooksurattaid, pesamajakesi, torusid ja muid mänguasju, et hiired ei tunneks, et nad peavad nende asjade pärast omavahel võistlema ja et neil oleks puuris huvitav ja palju tegevust. Ära anna hiirtele ka igasuguseid "huvitavaid sööke" ja maiustusi - kõige parem on anda näiteks puhast riisi - siis nad ei hakka ka maitsvamate palade pärast kaklema. Kui hiired on endiselt teineteise suhtes vaenulikult meelestatud, siis pane neile kasukatele natuke vaniljeessentsi või muud looduslikku tugevasti lõhnavat ainet (mitte mürgist!)see ajab segi nende haistmismeeled.
Kui hiired ikka väga agresiivselt teineteist ründavad, siis tuleb nad teineteisest eraldada, enne kui mõni neist tõsiselt viga või isegi surma saab. Kui nad aga lihtsalt piuksuvad, teineteisel järel jooksevad ja tagajalgadel istudes esikäppadega vehivad - siis pole midagi hullu lahti ja tutvustamist võib jätkata. Kui hiired paistavad omavahel juba päris hästi läbi saavat, tasuks neil ikkagi paar päeva hoolikalt silm peal hoida.
Kuna Jaapani hiired on närilised ja lisaks sellele ka väga pisikesed siis lahtiselt neid pidada ei saa. Kõige paremini sobib neile plasmassist läbipaistev puur tihedast võrest katusega. Selline puur kaitseb neid kõige paremini ka teiste lemmikloomade (koerte, kasside) eest. Kuid tuleb arvestada sellega, et plastikust puuris on kehvem õhuvahetus ja seetõttu tuleb seda tihedamini puhastada. Kui teil teisi suuremaid koduloomi pole, võib puur ka üleni võrgust või varbadest olla , kuid sel juhul peab see olema väga tihe võrk - ava suurus võib maksimaalselt olla 7mm. Puur peaks olema võimalikult suur ja avar. Iga puurisoleva hiire kohta tuleks arvestada vähemalt 260 cm2 põrandapinda. Kindlasti peab puur ka pealt kaetud olema sest hiired on võimelise hüppama kuni 30 cm kõrgusele. Ümmargune puur hiirtele ei sobi. Kindlasti võib hiirepuuri ka ise teha. Vaata õpetust siit
 |
Pisike puur, mis sobib elamiseks poegi imatavale emasele, kuna ta väheliikuv ja ei vajagi suuremat ruumi. Tootja: Ferplast |  |
Väike puur, mis sobib elukohaks kahele-kolmele hiirele. Tootja: Ferplast |
 |
Keskmise suurusega puur, kus asub ka üks poolkorrus, on sobiv elupaik neljale-viiele hiirele. Tootja: Ferplast |  |
Suhteliselt suur ühe poolkorrusega puur, kuhu mahuks elama viis-kuus hiirt. Tootja: Ferplast |
 |
Keskmise suurusega võrest puur, mida saab vajaduse korral keskelt kaheks jagada. Sobib ainult täiskasvanud hiirtele, kuna pojad mahuvad võre vahelt läbi. Siia mahub elama neli-viis looma. Tootja: Ferplast |  |
Keskmise suurusega võrest puur ühe lisakorrusega, sobilik neljale-viiele täiskasvanud hiirele, sest pojad mahuvad võre vahelt läbi. Tootja: Imac |
 |
Suur mitme väikese lisakorrusega puur, siia võid majutada kuni kaheksa hiirt. Tootja: Ferplast |  |
Suur kahe poolkorrusega võrest puur. Siia võid elama panna kuni kümme täiskasvanud hiirekest. Poegade jaoks on võrevahe liiga suur. Tootja: Ferplast |
 |
Pisike lisapuur, mille võid ühendada torudega peapuuri külge. Tootja: Rotastak |  |
Tilluke lisapuur jooksurattaga, mille saad torudega ühendada peapuuri külge. Tootja: Ferplast |
Aluspanuks sobib saepuru või wc paber. Pesa ehitamiseks ostke hamstritele mõeldud bioloogiliselt lagunevat pesamaterjali. Hiirte jooginõu peaks olema selline mida neil on raske ümber ajada. Võib kasutada ka seina külge riputatavat joogipudelit, kuid peab jälgima, et loomad selle üles leiaksid ning sealt jooma õpiksid. Puuri sisustuse hulka peaks kuuluma veel mingisugune väiksem karbike või majake magamisasemeks ja plastikust võib neile teha turnimisatraktsioonid. Puuri võib ka panna tühje wc-paberi rulle, munakarpe jms, mille peal ja sees hiirekesed turnida ja mida nad ka närida saaksid. Ka jooksurattad meeldivad neile väga, kuid nendega peab ettevaatlik olema, et käpad ja saba kuhugi vahele ei jääks. Puuri aluspanu peab vahetama vähemalt kord nädalas, kuid olenevalt puuri suurusest ja hiirte arvust mõnikord ka tihedamini. Kui puuris on pojad siis oleks targem paar esimest nädalat mitte vahetada, või kui siis tõsta pesakast koos ema ja poegadega ettevaatlikult välja pesa vahetamise ajaks.
Hea oleks loomad aeg ajalt puurist välja suurema territooriumi peale jooksma lasta. Selle tarbeks võib ehitada vähemalt 40cm kõrgusest papist (madalam ei sobi sest sellest võivad hiired lihtsalt üle hüpata) umbes 1m2 suurune aedik. Kui hiired seal jooksevad oleks tark tegu neid igaks juhuks ka valvata sest mõni osavam hiir võib aediku nurgast üles ronida ja teiselt poolt jälle alla. Samuti võivad nad kuhugi augu närida ja sealtkaudu välja pääseda.
Jaapani hiired on taimetoidulised loomad. Toiduks sobivad seemned, kaerahelbed jms. Päevalilleseemneid ja pähkleid pole kasulik väga palju anda, sest need on liiga rasvased ja mõjuvad hiire tervisele halvasti. Kõige parem on osta spetsiaalseid närilistele mõeldud kuivtoite (On olemas isegi spetsiaalne Jaapani hiire toit) mida müüakse lemmikloomapoodides. Osta võib ka igasuguseid näriliste küpsiseid ja maiustusi. Lisaks võib hiirtele anda ka kuiva heina, rohtu, juurvilju, puuvilju, marju, idusid, maisi- ja muid hommikusöögihelbeid, saia ja muna. Samuti võib neile pakkuda ka lindudele mõeldud hirsikobaraid või kassikrõbuskeid. Lehtsalatit, sellerit, sibulat jms ära hiirtele söögiks paku. Mõnikord võib puuri ka soola panna või osta spetsiaalselt närilistele lakkumiseks mõeldud soolakuubikuid ning kaltsimikivi. Toitu peab vahetama iga päev.
Hiirtel peab kogu aeg ees olema puhas vesi. Peab vaatama, et veenõusse poleks sattunud saepuru, toitu vms, kui on siis tuleb panna uus puhas vesi. Kui hiireke on haiglane, võib vette segada ka dehüdratsioonipulbrit, mida saab osta apteegist. Vett peab kindlasti vahetama iga päev.
Kuna hiired on väga väikesed
ja haprad loomad siis tuleb neid õrnalt kohelda. Hiirt võib
tõsta ainult kehast hoides. Mitte mingil juhul ei tohi neid
sabast tõsta. Pressida hiirt ei tohi sest sisemised vigastused
on kerged tulema. Kõige parem on õpetada hiirt käe
peale tulema, nii on teda kõige parem tõsta. Eriti
ettevaatlik peab olema hiirepoegadega, kellel just silmad on
avanenud. Kuna nemad ei ole veel inimesega harjunud siis võivad
nad käe pealt lihtsalt suvalises suunas minema hüpata. Kui
hiiri puurist välja aedikusse jooksma lasta siis peab neid hoolega valvama et nad
kuskilt alla ei kukuks ega ei poeks mõnesse kitsasse prakku
kust nad pärast välja ei saa. Peab kontrollima ka et nad ei
pääseks närima elektrijuhtmeid või muud
ohtlikku.
Hiiri ei tohi kokku lasta teiste suuremate koduloomadega, kes võivad neile viga teha. Läbi puuri võib kass või koer hiiri vaadata, aga väljas jalutamise ajaks peab nad teise tuppa viima. Kindlasti ei tohi jaapani hiiri panna ühte puuri elama mõnda teist liiki loomadega (laborihiired, liivahiired, hamstrid, rotid) kuna nad on tantsuhiirtest suuremad ja võivad neile kergesti viga teha. Hiirtega samas ruumis olles ei tohi suitsetada, sest see rikub ära loomade kopsud. Halvasti mõjub ka väga vali muusika või tugevasti lõhnavad ained hiirte puuri läheduses. Toas peaks hiirte puuri paigutama kindlale alusele kust kass või laps ei saaks seda kogemata maha ajada. Puuri ei tohi paigutada pideva otsese päikesevalguse kätte, hiirtel peab võimalus olema kuhugi varju minna. Loomade tervisele mõjuvad halvasti ka rõskus ja tõmbetuul. Hiirte puur peaks olema eemal ka kõlaritest, telekast, telefonist, arvutist ja mürgistest taimedest. Televiisoripuldid ja muud elektroonikaseadmed, mis ultraheli tekitavad, mõjuvad hiirtele väga stressi tekitavalt, sest kõrvale kuuldamatut ultraheli kasutavad ka hiirebeebid ema peasasse tagasi kutsumiseks.
Enne kui hakkad oma hiiri paaritama, pead läbi mõtlema järgnevad asjad: Esiteks pead olema veendunud, et tulevased lapsevanemad ei ole õde ja vend ega mingil muul moel lähisugulased. Suguluspaarituse tulemusena on suur tõenäosus, et kokku satuvad ühesugused defektsed geenid, mis muidu on retsessiivsed, aga kokku sattudes avalduvad, mille tulemusena võivad sündida nõrga tervisega, haigustele vastuvõtlikud või isegi väärarenguga hiirepojad (Viimased siiski eriti kaua ei ela, sest hiireema surmab nad ise)
Teiseks pead olema kindel, et kui sa just kõiki sündivaid hiirepoegi (keda võib olla kuni 8!) endale jätta ei kavatse, leiad sa neile hoolitseva ja hea peremehe. Ja alati pead olema valmis selleks, et äkki ei õnnestu kõiki hiirepoegi ära müüa, ning pead nad endale jätma - see aga tähendab lisakulutusi uue puuri jne.. näol.
Kolmandaks pead hoolikalt vaatama kas tulevased vanematel ikka on olemas "hea hiire" omadused - on nad on terved, sõbralikud, julged, sotsiaalsed jne.. agresiivset hiirt, kes teistele pidevalt kallale kipub, ei tasu paaritada, sest need omadused võivad ka järglastele üle kanduda. Paaritamise eesmärk on siiski muuta hiire liiki paremuse poole edasi arendada ja seetõttu peavad paaritamisel edasi kanduma pigem head kui halvad omadused.
Kui oled siiski otsustanud oma hiiri paaritada, siis pead olema valmis selleks, et sinu hiireemme võibolla tapab ja sööb ära mõne vastsündinud poja ja sa ei saa sinna mitte midagi parata - enne 3 nädalaseks saamist ei tohi mitte mingil juhul poegi emast eraldada. Ärasöömise põhjuseks võib olla see, et hiirepoeg oli väärarenguga või muidu teistest väetim. Põhjus, miks muidu taimetoitlasest hiir oma poegi sööb (mitte lihtsalt ei tapa) peitub selles, et metsikult elades meelitaks roiskuva liha lõhn ligi kiskjad ja see seaks ohtu terve pesakonna. Kuid õnneks juhtub sellist hirmsat asja suhteliselt harva.
Terve hiir on aktiivne ja elava loomuga, sööb ja joob, käib pesas ringi ja jookseb jooksurattas. (Tasuks meeles pidada, et hiired on siiski ööloomad, mis tähendab seda, et päeval nad magavad. Aktiivseks muutuvad nad alles õhtupoole 5-6 ajal.) Terve hiire karvkate on puhas, tihe ja hästi hooldatud, mitte pulstunud (V.a. karvavahetuse ajal, kui karvkate vahel päris hõredaks jääb.) Silmad on selged, säravad ja puhtad, ilma rähmata. Looma hingamine on rahulik ja korrapärane, ilma viliseva hääleta. Väljaheited on korraliku kujuga. Kui juhtub, et hiireke peaks viga saama või haigeks jääma, on kõige tähtsam hoida teda soojas ja anda talle juua, et vältida kehatemperatuuri langust ning vedelikukaotust, mis võivad sageli saatuslikuks saada. Kui loom ise ei taha vett lakkuda, siis peaks teda pipetiga jootma, seda aga väga ettevaatlikult, et vesi hingamisteedesse ei satuks. Kui hiire seisund mõne tunni jooksul ei parane, siis tuleb ta kindlasti loomaarsti juurde viia. Kui ostad uue hiire, siis on hea mõte teda igaks juhuks paar nädalat teistest eraldi hoida. Sest juhul, kui hiireke kannab mõnda viirust, siis selle aja jooksul peaks see avalduma ning ta ei nakata teisi loomi. Samuti on tal niimoodi kergem uute elamis- ja toidutingimustega kohaneda, et mitte stressi langeda. Aegajalt võib hiirte vee sisse tilgutada vitamiinipreparaati, mis tugevdab nende immuunsussüsteemi. Neid vitamiine saab osta lemmikloomakauplusest.
Kõhulahtisus Põhjuseks võivad olla ootamatud muutused toidusedelis või halvaksläinud toidu söömine, või ka nakatumine bakterite või parasiitidega. Kui hiirel on kõht lahti läinud, siis eemalda kogu talle antud toit, pese kauss hoolikalt ja pane uus toit, soovitavalt kuiv komlpekssööt. Samuti vaheta ära joogivesi. Kui hiir ei parane, siis vii ta loomaarsti juurde.
Mädanikud Mädanikud tekivad tavaliselt hiirte omavahelistes kaklustes saadud haavades. Nad võivad esineda paisete, nahahaavandite ja karvutuks jäänud laikude kujul. Nakatunud piirkonda tuleb puhastada desifitseeriva preparaadiga ning hea oleks kui saaksite oma hiire loomaarsti juurde viia, sest võib vaja minna ka antibiootikumiravi.
Hingamisteede haigused Hingamisteede haigusi põhjustavad liiga kaua vahetamata puuri aluspanu, millese ladestub uriinist erituv ammoniaak. Sellepärast on väga tähtis puuri aluspanu piisavalt tihedalt vahetada. Kui hiir aevastab, hingab raskelt või tema silmad punetavad, on ta nakatunud. Aidata võib ravi antibiootikumidega, nii et kui märkate hiirel haigussümptomeid, siis tuleks temaga koheselt loomaarsti juurde minna.
Mürgitused Hiired saavad mürgituse üpris kergesti, sest nad lakuvad hoolikalt ära kõik ained, mis satuvad nende karvadele. Peab hoolikalt jälgima, et ruumis, kus peetakse hiiri, ei kasutataks mingisuguseid aerosoolpihusteid, ega muid hiirtele mürgiseid aineid.
Nahahaigused Hiirte levinum nahahaigus on Pügaraig. See on seenhaigus, mille tekitajad kasvavad karvadel. Sellesse haigusesse võivad nakatuda ka teised koduloomad ning isegi inimesed. Haiguse tunnusteks on karvade laiguti väljalangemine ja korpade tekkimine nahal. Hiirtel võivad parasiteerida ka lestad, kes põhjustavad tugevat nahaärritust. Igasuguse nahahaiguse puhul tuleb pöörduda loomaarsti poole, kes määrab ravimiks tavaliselt ravimðampooni.
Silmahaigused Levinum hiirte silmahaigus on silma sidekesta põletik, mille võib vallandada mõni üldhaigus või muu silmaärritus. Raviks kasutatakse antibiootilisi silmatilku, mida kirjutab välja loomaarst.
Kasvajad Kasvajad on väga levinud vanematel hiirtel. Kasvajad võivad esineda kõikvõimalikes kohtades hiire kehal, tavaliselt on nad pahalooomulised ja võivad levida teistesse kehaosadesse. Kasvajaid on loomaarstil võimalik kirurgiliselt eemaldada, kuid alati ei anna operatsioon soovitud tulemusi.
Kuigi hiired on vähenõudlikud loomakesed, vajavad nad ikkagi koguaeg toitu, vett, puuri puhastamist, sinu tähelepanu ning vajadusel ka veterinaarabi, mis üldjuhul maksab mitu korda rohkem, kui sinu hiireke ise maksis.
Enne kui otsustad võtta omale hiired, pead olema kindel, et sa suudad nende hästi ning õigesti hoolitseda. Hiired vajavad sinu hoolt umbes kaks aastat, nende vajadused ei muutu ega vähene sellepärast, kui sa äkki juhtud neist tüdinema või leiad omale uue hobi. Hiireke peab jääma oma omaniku juurde kuni oma surmani. Ei ole hiirte suhtes aus ka otsida neile uusi omanikke kui nad on juba täiskasvanud, kui ei ole just tegemist hädaolukorraga.
Kindlasti ei tohi lemmikloomadena peetavaid hiiri ka n.o. "vabaks lasta". Vabakslastud loomad surevad ilma sinu hoolitsuse ja kaitseta kiiresti - nad ei oska omale ise toitu ega varjualust otsida, tavaliselt langevad nad kiskjate saagiks või nälgivad surnuks. Lemmikloomadeks aretatud hiirtel lihtsalt ei ole samu ellujäämise oskusi mis on omased nende metsikutele sugulastele. Sa ei soovi ju sellist saatust oma armsale lemmikloomale?