16. detsembri pärastlõunal 1895 avati Pariisis uus galerii, mille omanikuks oli Siegfried (mõnes raamatus Samuel) Bing (1838 – 1905) – Saksamaal sündinud juut, kes oli jaapani kunsti tuntud asjatundja, kaupmees ja tutvustaja. Tema galerii oli aga hoopiski pühendatud noortele andekatele kunstnikele ja esitas mitte ainult kujutavat kunsti vaid ka tarbekunsti. Bing nimetas oma galerii "La Maison de l`Art Nouveau`ks" selleks, et rõhutada tööde uudsust. Oma püüdluste selgitamiseks kirjutas Bing 1912 :

""L`Art Nouveau" loomise hetkel ei taotlenud ma mingil moel au muutumaks üldiseks terminiks. See oli lihtsalt asutuse nimi, mis avati kui kohtumispaik kõikidele innukatele noortele hingedele, kes ihaldasid näidata oma püüdluste moodsust ja oli avatud kõikidele kunstiarmastajatele, kes ihaldasid näha meie ajastu seni ilmutamata jõudude töid."

Avanäitus demonstreeris maalide ja dekoratiivsete objektide ääretut ning ka segadusse viivat väljapanekut. Seal võis näha nabiide kavandatud ja Louis C. Tiffany valmistatud vitraaze; Henry van de Velde sisekujunduse kavandeid; Émile Gallé ja Tiffany klaasi; Walter Crane`i ja Aubrey Beardsley` trükiseid; Auguste Rodini skulptuuri; samuti laias stiilide valikus maale sellistelt kunstnikelt nagu näiteks Camille Pissarro ja Jean-Baptiste Armand Guillaumin (1841 – 1927), ka impressionistidelt.

Näituse külastajal oleks olnud nii paljude eksponaatide seas suuri raskusi eristada selgelt stiili, mida me nüüd nimetame juugendiks. Ka ei tähendanud galerii avamine uue stiili algust. Samas andis see nime rahvusvahelisele kujutava ja tarbekunsti liikumisele, mis õitses XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses.

Rahvusvaheliste stiilide jada, mida nüüd nimetatakse üldistavalt juugendiks, kandis algselt rida erinevaid nimesid, millest nii mõnedki vihjasid kunstnikele või stiili dekoratiivsetele tunnusjoontele. Prantsusmaal tunti juugendit ka kui "Style Guimard" (nimi, mille Guimard ise välja mõtles) või "Style Métro" – vihje tema poolt kavandatud Pariisi metroo sissepääsudele. Edmond de Goncourt (1822 – 1896) osutas sellele halvustavalt kui "purjestiilile". Teisteks stiili halvustavateks nimedeks olid näiteks "Style Nouille" (nuudlistiil) Prantsusmaal, "Paling Style" (angerjastiil) Belgias, "Bandwurmstil" (paelussistiil) Saksamaal. Teised, palju objektiivse- mad nimed, mida praegu üldiselt aktsepteeritakse stiili kirjeldavate nimedena on : "Style Horta" Belgias (arhitekt Victor Horta järgi); "lo stilo Liberty" või "Stile Inglese" (tuntud inglise kaubamaja ja käsitööfirma järgi) ja "Stile floreale" (lillestiil) Itaalias; "Sezessionstil" Austrias (Viini "Sezessioni" järgi); "l`Art nouveau" Prantsusmaal, “Nieuwe Kunst” Hollandis, "Jugendstil" Saksamaal, Skandinaavias, Eestis, Lätis, Soomes (ajakirja "Jugend" järgi). Inglismaal kutsuti stiili "Modern Style" või lihtsalt "Modern", sama ka Venemaal. Juugendit on nimetatud ka “vaimseks, kirjanduslikuks ja kunstiliseks salongirevolutsiooniks”.

Termin “art nouveau” oli esmakordselt kasutusel Belgias 1880ndail aastail, et kirjeldada grupi “Les Vingt” (“Les XX”, “Kakskümmend”) kunstnike töid. 1884 ilmus Brüsselis ajakiri “L`Art moderne”, mille autorid nimetasid end uue kunsti (l`Art Nouveau) kummardajateks. Algselt tähistas see mõiste kunstnikke, kes vastandasid end akademismile. Taas leidis antud termin oma koha 1890ndate keskel ilmunud teoreetilistes töödes. Nime laiem levik sai osaks tänu Bingi poele.

Hoolimata üksikutest erinevatest nimedest ühendas kõikide maade kunstnikke soov läbi ajada ilma akadeemilise kunsti kainete ajalooliste traditsioonideta, samuti kunstide hierarhilise jaotuseta, mis nende arvates kitsendas kunstnike loomingut. Juugend oli reaktsiooniks vastavalt viktoriaanliku ajastu kunstile või ametlikule ehk akadeemilisele “Salongi” kunstile. Juugendkunstnikel oli kahesugune eesmärk : nad tahtsid vältida vanade stiilide ja teemade lõputut kordust ning nad tahtsid luua stiili, mis kujundaks keskkonda. Nad tundsid, et seda võib saavutada kõigi dekoratiivsete kunstide sünteesiga.

Mõned kunstiajaloolased on eitanud juugendi olemasolu arhitektuuris. Teised kinnitavad, et pole olnud tõeliselt juugendlikku maali, kuna kõik kunstnikud viljelesid tegelikult mõnd teist suunda või stiili.

Juugendi kõige iseloomustavamaks jooneks, mis eristab teda kõigist kaasaegsetest stiilidest, on see, et dekoratiivne element muutub kunstis iseseisvaks. Maali, arhitektuuri ja kunstkäsitöö traditsioonilistes stiilides olid esinduslikud ja emotsionaalsed väärtused alati endale allutanud dekoratiivsed elemendid, samas kui juugend püüdis vabastada puhta visuaalse meeldivuse ja köitvuse kujutatu tähenduse, mõtte survest.

See vabadus kajastub kõige tugevamini juugendkunstnike joone kasutamises. Joon väljendab stiili põhiolemust. Pea kõikides stiili näidetes on näha rõhuasetust taimemotiivide, arabeskide, piitsalöökide või tervete joonsete rütmide dekoratiivsetele väärtustele. Erinevate joonornamentide kasutamine, "töötlemine" osutub töös iseseisvaks. Juugendis järgib kunstitöö sisu joone diktaati. Varasemates stiilides on joon allutatud sisu nõuetele. Laineline joon toob sisse õhulisuse, kerguse, graatsia ja vabaduse tunde. Joon peab olema elav, pulseeriv, kasvav jõud, elustama elutut ja aktiviseerima kõik pinnad, mida ta katab. Juugendlikud jooned on sageli tantsivad ja lainetavad arabeskid, mis peavad endasse haarama loodusliku energia ja taimede elujõu.

 Juugendit on püütud ka periodiseerida jaotades selle arengut kolmeks :
1) 1893 – 1895 : algperiood, ilmnesid esimesed tõeliselt küpsed juugendlikud teosed Londonis, Pariisis ja Brüsselis;
2) 1895 – 1900 : juugendi kiire levik Euroopa ja Põhja-Ameerika linnades. Neis tekkisid omad juugendi variandid. Juurde tulid tähtsamatest keskustest Amsterdam, Antverpen, Barcelona, Berliin, Budapest, Darmstadt, Helsinki, Milano, Moskva, Nancy, Oslo, Praha, Riia, St. Peterburg, Torino, Kopenhaagen, New York, Chicago;
3) 1900 – 1914 : juugend oli laialt tuntud, viljeldud ja arutletud nähtus. Juugend oli muutunud massimoeks.

Juugendit on jagatud ka kaheks suunaks : dekoratiivne juugend ja konstruktiivne ehk geomeetriline juugend. Dekoratiivset juugendit viljeldi Belgias, Prantsusmaal, Inglismaal, Ameerika Ühendriikides, tinglikult Hispaanias. Konstruktiivse juugendi esindajad tegutsesid Inglismaal, Šotimaal, Austrias ja Saksamaal.

Üheks põhjuseks, miks juugend just XIX ja XX sajandi vahetusel nii kiiresti populaarseks sai, oli see, et Euroopa oli majanduslikult jõudnud kõige jõukamasse perioodi enne kaht laostavat sõda. Kõrg- ja keskklass oli valmis kulutama suuri summasid kallitele esemetele, mis oleks tõendanud nende omanike moe- ja stiilitunnet. Juugend oli stiil, mis sõltus moodsa luksuskaupade turu nõuetest. Juugend pole siiski lihtsalt kunstistiil, vaid isegi elu stiil. Juugendit on peetud ka romantismi lõpuperioodiks – katse kadunud poeesiat asendada elu kunstilise vahenditega kaunistamise abil.

Juugendstiil pole oluline mitte ainult erilise koha poolest kunstiajaloos ja oma sidemetega varasema kunstiga. Sellel on ka otsesed sidemed tänapäeva kunstiga.

Tähtsamad juugendi keskused Euroopas (kaart)
Sisukord
Järgmine osa