Itaalias sai stiil tuntuks “lo Stilo Libertyna” kuulsa inglise kaubamaja järgi, kus müüdi idamaiseid ja juugendlikke kaupu. Nimel oli ka ideoloogiline alatoon, mis vihjas natsionalismi tõusule XIX sajandi viimasel veerandil. Siiski ei muutunud juugend Itaalias mitte kunagi tõeliselt populaarseks või demokraatlikuks stiiliks. Samuti oli ta oma olemuses kaugel rahvuslikust liikumisest – selle erinevad avaldused olid tugevasti seotud piirkondlike keskustega. Tegelikult pidas enamus itaallastest juugendit vaid kodanlaste maitse osaks.
Itaalia kultuuri traditsioonid ja tolleaegne situatsioon ei vastanud üldiselt juugendi maitsele. Kirjanduses valitses kasvav huvi sotsiaalsete või didaktiliste tööde vastu, mis olid lausa vaenulikud juugendi esteetikale. Muusikas valitses Giacomo Puccini (1858 – 1924) hilisromantiline sentimentalism. Samas vähemalt Puccini huvi Idamaise vastu oli omane ka juugendile. Vaatamata sellisele muutlikule olukorrale kunstis hakkas osa itaallasi 1890ndail vaatama kontinentaalse juugendi kui inspiratsiooniallika poole. Stilo Liberty kasvu otsene taganttõukaja oli Saksamaa ja Austria kapitali sissetung Itaaliasse peale Kolmikpakti sõlmimist 1882. See aitas kaasa Sezessioni-stiili muutumisele itaalia juugendi oluliseks elemendiks. Teiseks oluliseks teguriks oli rühmituse “In Arte Libertas” loomine Roomas 1885. Selle rühma kunstilisteks ja ideoloogilisteks eeskujudeks olid Morris ja prerafaeliidid.
Rühma “In Arte Libertas” liikmed olid nõrgad teoreetilises plaanis ning seetõttu ei suutnud anda oma eesmärkidele selgust. Selle näiteks on Gabriele D`Annunzio (1863 – 1938) looming. Ka mõnedki teised kunstnike ja kirjanike rühmitused jäid teoorias nõrgaks ning ei suutnud juugendi põhimõtteid täielikult rakendada.
Antud periood itaalia kunsti ajaloos on nii keeruline, et pea viimase ajani ei ole tehtud tõsist kriitilist analüüsi. Enamuse uurimistööst on teinud itaallased ise, sellal kui välismaised publikatsioonid on itaalia juugendit väga harva puudutanud. Oktoobris 1974 toimus itaalia juugendile pühendatud rahvusvaheline konverents ja selle tulemusena loodi kogumik Archivi del Liberty Italiano. Sinna püütakse koguda materjale itaalia juugendi kohta, tähtsamatest keskustest ja isikutest.
Üks uue stiili keskusi oli Torino, mis oli varemgi
silma paistnud uuendusliku arhitektuuri poolest. Aastal 1902 korraldati
seal maailmanäitus
ning selleks püstitati
Raimondo D`Aronco (1857 – 1932) kavandite
järgi rida ilusaid hooneid, nende seas ka peapaviljon
ja muusikapaviljon.
Need ehitised olid juba täiesti vabad romantilisest keskaja jälgimisest
või eklektikast. Need ehitised on oma stiililt lähedased Sezessioni-stiilile
ning rõhutavad hoonete massi lihtsate geomeetriliste kujunditega.
Samas lisas D`Aronco neile rikkaliku idamaise ja bütsantsiliku dekoratsiooni
abil elavamat rütmi. Mõnikord annab tema laiade kurvide armastus
ehitistele ekspressionistliku iseloomu. Hilisemas loomingus rakendas D`Aronco
islami elemente loomaks rafineeritult dekoratiivset arhitektuuri.
Loomingu näiteks veel villa
Javelli (1904).
Teiseks juugendiga seotud Torino arhitektiks oli Pietro Fenoglio (1865 – 1927). Tema stiili parim näide on ta enda maja (1902-3). Siin on näha prantsuse ja belgia juugendile iseloomulikku lillelist joont. Näiteks tema loomingust veel Villa Scott (1902).
Rohkem futuristliku arhitektina ja moodsa arhitektuuri eelkäijana tuntud Antonio Sant`Elia (1888 – 1916) alustas oma karjääri Firenzes Sezessioni-stiilile lähedases stiilis. Üldse võib ütelda, et Itaalias oli juugend-stiili kasutanud arhitektide arv üsnagi suur ning on säilinud arvukalt näiteid teisteski linnades (Milano, Genua, Rooma, Bologna, Napoli, paljudes suvituslinnades jne.). Nii mõnigi kord on juugendit kasutatud koos renessanss-stiili elementidega.
Väga kirev on ka itaalia juugend-skulptuur ja -maal. Prantsuse ja belgia sümbolismile tuginesid Gaetano Previati (1852 – 1920) ja Giovanni Segantini (1858 – 1899). Mõlema maalid olid väga dekoratiivsed, kuid rõhu asetus fantaasiale ja mahajäetusele ei lase neid siiski puhtalt juugend-kunstnikeks pidada. Alberto Martini (1876 – 1954) graafika jälgis samuti juugendit. Nende tugev erootiline ja sageli ootamatu sisu tegid Martini töödest sürrealistide lemmikud.
Väga lähedased juugendile olid Rooma kunstnikud Adolfo de Carolis (1874 – 1928) ja Duilio Cambelotti (1876 – 1960). Ilusaks näiteks on Cambelotti illustratsioonid Dante “Jumalikule komöödiale” (1904).
Ka tarbekunsti alal võib leida arvukalt näiteid kunstnikest, kes kasutasid juugendlikku stilisatsiooni. Tuntumaid esindajaid on disainer Carlo Bugatti (1855 – 1940, hiljem tuntud “Bugatti” auto), kelle sajandivahetuse fantastiline mööbel meenutas osalt selgejoonelist ja massiivset Sezessioni-stiili, kuid laenas palju ka itaalia primitiivsetelt dekoratiivsetelt stiilidelt. Bugattigi kasutas oma loomingus Türgi ja Aafrika elemente.
Itaalia juugend on eriti rikkalikult esindatud keraamikaga, mida toodeti paljudes töökodades üle kogu Itaalia. Veel oli populaarseks alaks trükikunst.
