Üldiselt on juugendmaalile pööratud suhteliselt vähe tähelepanu. See on üsnagi ebaõiglane, kuna ka sel alal loodi palju märkimisväärset. Üheks arusaadavaks seletuseks on ehk see, et paljud juugendkunstnikud tegelesid küll maaliga, kuid ei pühendanud täielikult ainult viimasele. Seetõttu jäi maal veidi kõrvaliseks alaks. Nii mõnedki kunstnikud nimetasid hiljem tegelemist juugendmaaliga “noorusvallatuseks”.
Juugendmaalile on iseloomulik mingi liikumise tunne, isegi näiliselt liikumatu ja tasane jõgi voogab ju samas edasi. Levinumateks teemadeks olid veel patt ja kiusatus : “patt, mis algul muutus iluks ja mida siis ilmutati ilus.” Kuigi juugendi puhul on erilisel kohal joon, oli maalis oluline ka värv. Värvi abil püüdis kunstnik kujutada oma hetke tundeid äratamaks samasuguseid emotsioone vaatajas. Igal värvil oli oma väljenduslik mõju : punane oli meelelisuse värv, kollane rõhutas puhtust, sinine jahedust, valge esindas midagi sellist, mida meeltega enam tajuda ei saa.
Juugendmaal kujunes Inglismaal sujuvalt prerafaeliitlikust liikumisest. Juhtivaks juugendkunstnikuks peetakse juba graafikuna esile tõstetud Aubrey Beardsleyd (kuigi tal valmisid vaid üksikud akvarellid). Oluliseks figuuriks oli Walter Crane (tuntuim töö on “Neptuni hobused”, 1892), kellest sai paljude tulevaste kunstnike õpetaja.
Prantsusmaal oli juugendmaali arengu seisukohast oluline Henri de Toulouse-Lautreci looming, kelle 1890ndate plakateid peetakse omamoodi pöördepunktiks. Märkimisväärse panuse maali arengusse andis rühmitus “Les Nabis” (“Prohvetid”), mille liikmed andsid oma osa ka juugendi arengusse. Tähtsaimaks võib neist pidada Maurice Denis` raamatuillustratsioone. Üks esimesi kunstnikke, kes suundus juugendisse oli Émile Bernard (1868 – 1941). Uut laadi lähenemist võib näha juba maalis “Bretooni naine heinamaal” (1888). Prantsuse juugendist sai inspiratsiooni ka norra kunstnik Edvard Munch (1863 – 1944).
Üks tähtsamaid juugendmaali esindajaid oli kindlasti Gustav Klimt, kelle looming aga tekitas alguses publiku seas segadust ning kriitikat. Teda süüdistati isegi näiteks pornograafias.
Juugendmaali viljelesid veel šveitslased Ferdinand Hodler ja Cuno Amiet (1868 – 1961), sakslane Franz von Stuck (1863 – 1928). Oma noorpõlves tegelesid tuntumatest kunstnikest juugendiga näiteks Pablo Picasso (1881 – 1973, XX sajandi alguses sinise perioodi esimestes töödes on tunda flirti juugendiga – lineaarsed arabeskid ja dekoratiivsus, näiteks maalis “Sinine tuba, Picasso stuudio, Boulevard de Clichy”, 1901), Franz Marc (1880 – 1916), Vassili Kandinsky (1866 – 1944, Müncheni-perioodil valminud muinasjuttude ainelised puulõiked), Max Klinger.