Juugend saabus Skandinaaviasse ajal, mil toimus rahvuslike ja rahvatraditsioonide taassünd. Juugendi olemasolu sel taassünni ajal tõi kaasa paljude traditsiooniliste vormide elustamise.
Taanis ühinesid mõlemad suundumused arhitekt Martin Nyrupi (1849 – 1921) loomingus. Tema Raadhus (1909 – 23) Kopenhaagenis on tüüpiline raekoda. See on ristkülikukujuline ehitis sakmetega katusel ja kellatorniga. Samas demonstreerib selle interjöör uut dekoratiivset toimet. Eriti on see ilmne metallstruktuuride delikaatses kasutuses.
Teine Taani arhitekt, kes saavutas jahmatavaid efekte kasutades juugendi põhimõtteid, oli Peder Vilhelm Jensen Klint (1853 – 1930). Tema kavandatud kirikus Kopenhaagenis, mis oli pühendatud N. F. S. Grundtvigile – fundamentalistlikule jutlustajale, rakendas Klint juugendi geomeetriat loomaks julget, kiriku orelit meenutavat fassaadi.
Sarnaselt kasutati juugendlikku geomeetrilist elegantsi
traditsiooniliste vormide teisendamiseks ka Rootsis. See on eriti rõhutatud
Ragnar Östbergi (1866 – 1945) töödes. Tema Stockholmi
raekoda (1923) ühendab õnnestunult traditsioonilisi prototüüpe
viini stiili elegantse ruumilisusega.
Stockholmis on rida ehitisi juugendstiilis või –ornamendiga.
Juugendit viljelesid tuntumatest arhitektidest veel Gustaf Lindgren
ja Ferdinand Boberg (1860 - 1946, 1900. aasta Pariisi maailmanäituse
Rootsi paviljon). Üks paremini säilinud interjööre on
Ooperiteatri baar (1905, Henrik van Rijswijk). Rootsi arhitektuuri
suursaavutusi on Kuninglik Draamateater [1901 – 08, Fredrik Lilljekvist
(1863 - 1932)], mille puhul on saadud inspiratsiooni Viini Sezessionilt,
Pariisi juugendist ja kohalikult arhitektuurilt. Rootsi puhul võib
rääkida juugend-barokist, mille näiteid leidub tänu rootslastest
arhitektidele ka Helsingis.
Kõige suuremat heakskiitu saavutas juugend soome arhitektuuris, kus see arenes kiiresti ennetades modernistlikku arhitektuuri. Eliel Saarineni (1873 – 1950) kavandatud Helsingi raudteejaamas (1906 – 14) on omavahel korduvate vertikaalsete ja rütmiliselt taanduvate pindade võimalused kombineeritud proportsiooni selguse ja ökonoomsusega, mis teevad hoone hilisemate arengute oluliseks eeskujuks. Samas nautis Saarinen ka vabamat kurvilineaarset dekoratsiooni, mis kajastub mõnedes tema interjööride kavandites. Seal ilustatakse kohalikku gootikat avaruse tunde ja dekoratiivse ornamendiga. Samasugused omadused on iseloomulikud Soome paviljonile Pariisi maailmanäitusel aastal 1900. Selle kavandas Saarinen koostöös Herman Geselliuse (1874 – 1916) ja Armas Lindgreniga (1874 – 1929). Neil kolmel arhitektil oli erinev suhtumine. Juhul kui Geselliusele oli antud arenguruumi, nagu näiteks Helsingi Föderaalpanga hoones (1903), oli tema arhitektuuris silmaga nähtav dekoratiivsus. Geselliuse kasutatud segul juugendist rahvuslike traditsioonidega oli delikaatne fantaasia ja viimistletuse tunne. Ta kavandas trepi Helsingi kindlustushoonesse (1901), kus trepi plaan meenutab prantsuse pärast hoogsat kurvi, kuid balustraadi lihtne võrestiku muster on tüüpiliselt soomepärane.
Saarinen tegutses ka Eestis. Siin on tähtsamad näited endine juurdeehitus Lutheri vabrikule (1905) ja hoone Pärnu mnt. 10 (1912), mida on nimetatud ka üheks maitsekamaks ja imposantsemaks juugendhooneks Eestis.
Norras ehitati Ålesundi linn pärast suurt tulekahju 1904. aasta talvel üles enamasti juugendlikuna. Seetõttu on see ka üks juugendlikumaid linnu kogu maailmas (praeguseks on algsest 370-st juugendmajast säilinud veel umbes 300). Enamus arhitekte ja käsitöölisi tuli Saksamaalt, kuid samas kasutati kaunistustes kohalikku draakoni-stiili ja elemente Norra mütoloogiast.
Maalis seostatakse tavaliselt juugendi õitsengu perioodiga Edvard Munchi nime. Siiski, kuigi Munch kasutab juugendile sarnaseid arabeske, kujutavad tema maalid pinget ja neurootilist rahutust, mis eristavad tema loomingut antud stiilist. Need iseloomujooned valitsevad freskodes Oslo Ülikoolis. Isegi selline rahumeelne teema nagu “Alma Mater” (1909 – 11) näib olema häiritud kunstniku keerulistest tunnetest.
Soome maalikunsti tähtsaim esindaja oli Akseli Gallén-Kallela (1865 – 1931). Maali “Sibeliuse portree” (1894) tagaplaan demonstreerib juugendilt ja van Goghilt päritud dekoratiivseid arabeske. Samas figuuri intensiivsus ning vertikaalsed ja horisontaalsed ääred toovad töösse pinget, mis on nagu eelkäijaks Munchi ekspressionismile.
Rootsis on kõige enam juugendi arengule kaasa aidanud Carl Larsson (1853 – 1919), kes oma tööde abil püüdis levitada uusi ideid laiemates kihtides. Ta oma elaminegi oli uuelaadse kodu näidiseks. Larssonilt ilmus eraldi raamatuna “Ett Hem” (1899) – akvarellide sari, milledel näeb suurepäraseid moodsa interjööri näidiseid teostatuna inglise eeskujude järgi. Olulised on ka tema rootsi kunstiajaloo teemadel freskod Stockholmi Rahvusmuuseumi trepikojas (1895/96).
Üldiselt on Rootsi juugend väga tugevasti seotud eeskujudega Inglismaalt (Voysey, Baillie Scott), vähem Belgiast, Austriast ja USA-st (van de Velde, Sullivan), vaid mõni üksik kunstnik on mõjutatud prantsuse kunstist (Gallé). Enamasti on juugendkunstnikud piirdunud välismaiste autoriteetide jäljendamisega. Kõige suuremad saavutused Rootsis antud perioodil on tekstiili alalt.