USA-s, kus juugend valitses arhitektuuris ja tarbekunstis, on selgelt eristatavad stiili erinevad arenguperioodid. USA-s üldiselt ei kujunenud juugendist rahvuslikku koolkonda või liikumist. Rohkem on stiili iseloomus tunda tugevaid piirkondlikke erisusi. Lisaks peab stiili levikus USA-s arvestama puht ameerikalikke vorme (näiteks pilvelõhkujad). USA juugend on üldse üks keerukamaid nähtusi stiili üldises arengus. Nii mõnedki ajaloolased on pidanud juugendit USA-s tugevate kunstnike-isiksuste ajaks (Louis Comfort Tiffany, Louis H. Sullivan).
Talvel 1882 – 83 viibis USA-s loengute sarjaga Oscar Wilde, kes ühes oma loengus ütles : “Ma leian, et teie rahvas ei vaja mitte niivõrd kõrget, rikkaliku kujutlusvõimega kunsti, kuivõrd sellist, mis teeks pühaks igapäevase elu vahendeid …”
See seisukoht ennustas ette tarbekunsti tõusu kahel järgneval aastakümnel, kui uued ideed assimileeriti kiiresti tänu trükitud info kiirele kasvule. Üks tähtsamaid tarbekunsti arengut soodustavaid sündmusi oli Sajandi näitus Philadelphias (1876), mis oli pühendatud USA iseseisvuse saavutamisele. Sellele järgnes Chicago maailmalaat (1893). Aastal 1901 asutati “Oskustöölise” liikumine ja hakati välja andma ajakirja “Craftsman”. Peagi hakkas ilmuma veel mitmeid ajakirju, kus oli juttu kodu kaunistamisest, aiandusest, kaunitest kunstidest ja arhitektuurist. 1897 loodi Chicago “Kunstide ja käsitöö ühing”.
USA mööblidisaini areng ajavahemikus 1880 – 1910 on suurepärane näide sellest, kuidas mitmed erinevad aitasid faktorid kaasa juugendi kujunemisel. 1870ndate lõppu võib pidada Euroopa modernismi saabumise alguseks USA-sse. Tolleaegne mööbel järgib veel kõiki hiliskoloniaalse käsitöö tunnuseid : tugevus, lihtsus ja selge, kuid silmatorkamatu dekoratsioon. Samas on märgata inglise “Arts and Crafts” liikumise mõjutusi – gootipärased vormid ja teadlik historitsism. 1880ndate alguses valmisid aga täiesti dekoratiivsed esemed. Paljud mööbliesemed on kaunistatud juugendlike elementide ja nikerdistega.
Lõplikult pääseb juugend võidule William Bradley (1868 – 1962) loomingus. Tema töid iseloomustavad elegantsed vertikaalsed jooned, mis vihjavad varasele Mackintoshile ja “Arts and Crafts” liikumisele. Tema mööblis võib tihti leida linnu motiivi.
Chicagos tõi oma raudsepiste kavanditesse elegantsed vertikaalsed ja kurvilineaarsed vormid Frank Lloyd Wright (1869 – 1959), kes kasutas raudsepiseid oma arhitektuuripraktikas juba alates 1895. Aastaks 1904 omandasid need dekoratiivsed tööd peaaegu viinipärase iseloomu. Samasugune dekoratiivsete väärtuste tundlikkus iseloomustab Wrighti mööbli kavandeid. 1908 valmisid tal söögilaud ja toolid, mis asuvad juugendi ja hiljem valitsema pääsenud ratsionalismi vahel.
USA-s oli mitmeid andekaid kunstnikke keraamika ja klaasikunsti alal, kuid klaasikunsti kõige silmapaistvam esindaja oli Louis Comfort Tiffany (1848 – 1933). Kuigi Tiffany kunst tugines Euroopa eelkäijatele, muutus tema looming XIX sajandi viimasel kümnendil üheks tähtsamaks eeskujuks Euroopa klaasikunstnikele. Tiffany käis Euroopas õppimas maali ja interjööri dekoratsiooni. Seal omandas ta tollal moes olnud armastuse eksootilise ja idamaise vastu. See on ilmne tema töödes, kus on sageli kasutatud jaapani ja mauri kunstist laenatud motiive. Samuti tundis Tiffany suurt huvi antiik-Rooma klaasi vastu. Parimad näited on interjöörid ehitistes Bella Apartments (1880) ja Tiffany House (1884) New Yorgis. Tiffany lõi dekoratsioone ka Valgesse Majja. Vitraaze : 1, 2, 3, 4.
Tiffany saavutusi klaasikunstis on võrreldud Loïe Fulleri tantsuga. Mõlemaid iseloomustab keerlev rütmiline vitaalsus ja siramine. Aastal 1880 patenteeris Tiffany niinimetatud “Favrile” klaasi [ehk palavikuline (feverish), hingestatud klaas, nn. küütlev klaas; teise võimalusena ladina keelsest sõnast “faber” – käsitööline, näitamaks, et iga ese on omaette kunstiteos, mida ei saa kunagi korrata või taasluua], mis annab klaasile värvide liikuvuse. See pinnaliikumise illusioon on saavutatud värviliste mustritega, mille jooned suurendavad kõverduse tunnet ja annavad objektidele suurepärase läike. Kõige populaarsem Tiffany loomingus oli niinimetatud “paabulinnusinine”. Tiffany vaaside näiteid : 1, 2, 3, 4; boole (1, 2).
Tiffany veidi hilisem looming keskendub emaileeritud klaasi või erineva läbipaistvusega klaasi kombineerimises dekoratiivsete metallist lisanditega. Üks paremaid näiteid seda laadi loomingust on kuulus “Kiil-lamp”. Tiffany lambid said üldse omamoodi luksuse sümboliks (siit tema hüüdnimi “Comfort”). Kõige levinumad olid taime-, lille- või puukujulised lambid (näited : 1, 2, 3, 4, lisaks). Veel tegeles Tiffany juveelindusega. Neis siiski napib Lalique`i arabeskseid rütme. Samas on neis ilusaid geomeetrilisi lahendusi kaunite emailpindadega (näited : 1, 2). Muust loomingust võib tuua näiteid mööblist, lauagarnituurist, pokaalist.
Tiffany looming saavutas suure rahvusvahelise tunnustuse. 1900 sai ta oma loomingu eest Prantsuse Auleegioni ordeni. 1902. aastal Torino näitusel omistati Tiffanyle Grand Prix.
Arhitektuuris valitsesid perioodi kaks arhitekti ja mõlemad olid pärit Chicagos. Neiks olid Louis H. Sullivan (1856 – 1924) ja Frank Lloyd Wright. Kuigi paljudki arhitektid katsetasid pilvelõhkujatega ja nende dekoratiivsete võimalustega, oli Sullivan just see, kes lõi uue hoonetüübi kõige otsustavama variandi.
Sullivani varased ehitised demonstreerivad püüdu suruda renessansi aegset arhitektuurikeelt moodsatesse vormidesse. Sullivani Auditooriumil Chicagos (1886 – 90) võib näha alumiste rustikas korruste kohal pikki aknaid ümbritsevaid arkaade, skeem, mis pärineb XVI sajandil Raffaeli ja Giulio Romano (1499 – 1546) loodud paleedest Roomas. Interjööris kasutab Sullivan ometigi lillelist ornamenti. Need detailid leiavad tee eksterjööri tema järgmises tähtsamas ehitises – Wainwright Building (1890 – 91), kus ta kasutab samasugust struktuuri skeemi. Bayard Buildingu ehitamise aegu (1897 – 98) oli juba kasvanud Sullivani armastus dekoratiivsete fassaadide vastu. Antud hoone karniis ja aknad on ümbritsetud lopsaka lillelise ja kurvilineaarse nikerdusega, mis meenutavad Venezia rokokoo arhitektuuri. Siin on olulisel kohal Sullivani suure eeskuju, Owen Jonesi, raamatu “Grammar of Ornament” (1856) mõju. Samuti järgides Jonesi avaldas Sullivan raamatu oma enda dekoratiivsetest avastustest – “A System of Architectural Ornament” (1924).
Sullivani kõige mõjuvam katse ornamentaalse arhitektuuri alal oli kaubamaja “Carson, Pirie and Scott Co.” sissepääs (1899 – 1904, nüüd “Schlesinger & Mayer”). Siin on rokokoolik eeskuju sulatatud palju moodsamasse vormi, kuid ornament jääb siiski selgelt historitsistlikuks.
Frank Lloyd Wright õppis algselt Sullivani juures, kuid ta eemaldus oma loomingus nii juugendist kui ka historitsismist. Siiski on tema 1890ndate aastate disaini kavandites tunda väga tugevat tungi dekoratiivsuse suunas, kuigi sellega kaasnes juba varakult kalduvus selgete masside ja ruumi poole. Wrighti looduslik ornament ja alati kaalutletult sümmeetriline. Heaks näiteks on projekt McAfee majale aastast 1894. Lloyd Wrighti varase küpsuse heaks näiteks on Unity Church Oak Parkis (1906 – 07). Hoone ei ole veel totaalselt ratsionalistlik, kuna siin on ristkülikukujulised pinnad organiseeritud dekoratiivsesse skeemi järgides parimaid Viini ja Glasgow arhitektuuri traditsioone.
Vaatamata sellele, et USA-s oli mitmeid töökodasid, kus valmistati juugendesemeid, jäi juugend ameeriklastele kaugeks, eksootiliseks ja enamasti imporditi juugendesemeid Prantsusmaalt.