31. mai 2003 - 04.september 2004
Tagasi
ELU ON KÕIGEST ÜKS TEATRILAVA, KUS KA NÄITLEJAD LAULAVAD
Tallinna Linnateater andis välja plaadi etenduses «Kaotajad» kõlavate lauludega. Noored (ja neist veidi vanemad) näitlejad laulavad uljalt Olav Ehala viisidega laule, mille tekstid tegi tüki stsenarist Jaan Tätte.
Ühest küljest on teatrilaval kõlav laul ju igati tava- ja harjumuspärane asi, teisest küljest aga näib teater plaatide väljaandjana justkui võõrale pinnale trügivat - sinna, kus asub muusikaturg, kus sagivad kuulaja ja tema rahakoti pärast võitlevad pärislauljad ning kus luuakse massiti-raa˛is illusioone. Oma olemuselt on teater nagu kontsert, mitte kui salvestatud muusika, mille ümber tiirleb kogu popkarussell. Etendusest saab talletada ja koopiatena paljundada üksnes mingeid fragmente või mõttelisi tasapindu, kusjuures on ette teada, et tervikkogemusest läheb osa kaotsi.
Igal juhul tähendab heliplaadiga sahmerdamine väljumist nelja seina vahelt, küünitamist raadioeetri ja koduste plaadimängijate suunas. Et praegune aeg on kõige standardiseerimise ja koopiate vohamise aeg, siis võib sellele leida hulga vabandusi - teler on inimesi võõrandanud tegelikest asjadest ja pärisnähtustest, internet muudab suhtlustasandeidning meid ümbritsevate kõikvõimalike jäljendite hulk kahandab originaali väärtust. Niisuguse maailmaga tuleb ja saab suhelda üksnes tema enda keeles.
Kui pikk on samm?
Kuigi «Kaotajate» heliplaadist rääkides võib üritada selle üldistamist nähtuseks eelkirjeldatud taustsüsteemis, kõneleb see siiski millestki pisemast, nii nagu on globaalse mudeliga võrreldes maisem ka kogu siinne popmuusika- ja helisalvestiste turg.
Eesti on üks väheseid läänelikust kultuurist puudutatud paiku, mille popmuusika napilt saja-aastane ajalugu kõneleb suhteliselt suurest hulgast rahva seas lauluga tuntuks saanud näitlejatest. Sellest kirjutab Valter Ojakäär oma raamatus «Vaibunud viiside kaja».
Võib-olla tuleneb see üldisest väiksusest, siinse keelega piiratud kultuuriareaali kasinusest, meie «muusikatööstuse» võimetusest toimida reeglitekohaselt? Rollimängudega harjunud näitleja saab hakkama ka laulja osasse sisseelamisega, kui tal vaid jagub häälematerjali ja musikaalsust. Väikeses ruumis pole kõrvaleastumise samm liiga pikk.
Kuid ma ei kujuta ette «Kaotajates» laulnud näitlejaid ületamas kahe areeni vahelist piirdeaeda, kuigi üle mitme aja on just Linnateatris taastegemist ühe usinalt musitseeriva ja innukalt laulda tahtva seltskonnaga. Erandiks on vaid Marko Matvere, kes hetkel on tuntuim muusikuna endale nime teinud eesti draamanäitleja. Teiste tiivad tunduvad kõrvalelendude jaoks
jäävat lühikeseks, sest lennata tuleks senisest veidi kaugemale.
Ühelt poolt on populaarmuusika meetodid muutunud tööstuslikumaks ja standardiseeritumaks, mis kahandab isikliku sarmi osakaalu läbilöögivalemites. Teiselt poolt näib uus põlvkond samastuvat muusika tarbijatega, tajudes ennast selles läbi võõrandumise prisma - eelistades vormi, stiili ja trendi muusikalisele või sõnumlikule toimele.
Uus aeg, teised laulud
Kindlasti pole «Kaotajate» heliplaat parim näide või mingi tõestusmaterjal ühe nähtuse muundumisest, kuna seal lauldakse Olav Ehala suhteliselt keeruka koega meloodiaid, mis omakorda toetuvad temale omastele harmooniajärgnevustele. See muusika on konstrueeritud ja kunstlik, jättes esitajale vähe isiklikku mänguruumi.
Just individuaalsus on näitlejaid laululaval nähtavaks teinud. Näiteid on küllaga: Lauri Nebel ja 60ndatel kultuslik folkansambel Peoleo või samast ajast Reliikvia-laulik Peeter Tooma; trubaduurid Tõnu Tepandi, Priit Pedajas ja Anne Maasik; 70ndatel satiirilise «süldiga» rahvast naerutanud Kuldne Trio; Kaarel Kilveti ja Tõnu Tamme lauluduo; karge estraadilaulik Andres Ots, Juhan Viiding ja Tõnis Rätsepa Amor Trio; Sulev Luik, kes laulis hinge sisse Valgre legendile; krutskitega rockimees Peeter Volkonski…
Mitteammendav loetelu kujuneb aukartustäratavalt pikaks, lisades veel, et Urmas Alender õppis ju samuti näitlejaks ning ka Jaak Johanson lõpetas «lavaka». Mida aeg edasi, seda pisemaks jääb näitlejate nähtav panus muusikasse. Vaid «Iti- mees» Peeter Oja ja Marko Matvere on viimasel kümnel aastal jätnud märgatavaid jälgi.
Aga isegi kui on muutunud nii popmuusika kui teatri enese süsteem, ei pruugi see olla ainus veenev selgitus ühe nähtuse hääbumisele. Midagi peab olema muutunud ka näitlejaskonna suhestumisel ümbritsevaga, nende häälestamisega selleks, tõsiduse nivoo enesega. Kui sellist normaalsust soovisimegi uuelt ajalt, siis on see üks igavalt kaine normistumine.
«Kaotajate» plaat kõneleb muu hulgas keel-põses helivaljusel sellest samast - isiksuste probleemist, kapseldunud mina-maailmadest, vormist üle sisu, taandumisest.
Plaat «Kaotajad»
Muusika: Olav Ehala,
Tekstid: Jaan Tätte.
Tallinna Linnateater, 2003
Tekst: Immo Mihkelson / Postimees (12.08.03)