..:: Kaotajad ::..

Tagasi

KAOTAJAD, KUID MITTE MUUSIKAS

Muusikalavastus “Kaotajad”, tekst ja laulusõnad Jaan Tätte, muusika Olav Ehala. Lavastaja Elmo Nüganen. Linnateatri Lavaaugus 6. VIII. CD Kaotajad. © Tallinna Linnateater, 2003.

Ehkki muusikalavastus “Kaotajad” esietendus Linnateatri Lavaaugus suve hakul 31. V, esitles teatri seltskond samanimelist plaati paar kuud hiljem 6. VIII: hoogsa etendusega publikule ning suure tordisöömisega kitsamas seltskonnas.

Olav Ehala filmi- ja lavamuusika on omaette kaubamärk, mis tähendab ühtaegu nii kvaliteedigarantiid kui isikupärast ning jäljendamatut käekirja. Kuulajaile tähendab see ehk meeldejäävaid meloodiaid, ent esitajaile kõrgendatud valmisolekut ka keerulisemat sorti muusikaliste ülesannete lahendamiseks, mis pole jõukohased sugugi mitte igale ansamblile. Teades, et etenduses on näitlejad ühtlasi ka lauljad-instrumentalistid, tekkis siinkirjutajal lavatüki ja plaadi vastu mõistetavalt kõrgendatud huvi.

“Kaotajad” on ühevaatuseline lavastus, kus tegevus areneb kiiresti, tegelased koloriitsed, olukorrad pidevalt teravad ning puänt mõneti ootamatugi. Laskumata detailsesse ümberjutustusse, peab siiski märkima, et laval näeme kahte seltskonda, kellest ühed on lihtsustatult “head” ja tudengid ning teised “pahad” ja retsid. Esimesed peavad looduses piknikku, kui teised nende seltskonda tungivad, Joonase-nimelise tegelase (Argo Aadli) põlema tahavad pista, provotseerivad ja terroriseerivad. Konfliktsituatsioonis selgubki, et “head” polegi nii head, kuna iseloomutus, argus ning nahahoidmine pole just inimese parimad omadused. Ning ka “pahad” pole läbinisti pahad, sest nende macholiku liidri Ralfi (Marko Matvere) sirgjoonelises otsusekindluses ja inimestega manipuleerimise võimes võib näha koguni midagi robinhoodlikku. Kuna mängus on ka naised (kaks kummaski seltskonnas), siis põhiline intriig siit käivitubki: “heade” seltskonna Pille (Evelin Pang) läheb lõpupoole “paha” Ralfiga romantiliselt ujuma, “pahade” neidudest Eva (Hele Kõre) püüab omakorda võrgutada “head”, aga luruvõitu Andrest (Andero Ermel).

Olukord, kus kriisisituatsioonis avalduvad inimeste väiklased, tavaelus muidu varjatud iseloomujooned, on siinkirjutajale tuttav juba ka aastakümneid tagasi nähtud USA filmist “Intsident”, kus kaks retsi terroriseerivad öises metroorongis vagunitäit reisijaid. Ja kui ootamatu nurga alt nende mõnituste märklauad siis avanevad. Ja nii nagu nimetatud filmis saavad pättidest endist lõpuks ohvrid, nii osutuvad etenduses kaotajateks kõigepealt enesekindlad pahad retsid, kui Joonas nende auto põlema paneb, seejärel ka head tudengid, kui seesama Joonas eksikombel Pille maha laseb. Niisugune thrillerlikult arenev faabula ei näi muusikale pealtnäha kuigi suurt mänguruumi jätvat. Siiski on muusikal etenduses sedavõrd suur roll, et selleta ei kujutaks lavastust ettegi. Nimelt avavad Ehala laulud koos Jaan Tätte tekstidega tegelaste hingeelu – selgub, et oma hingemaailm on olemas ka “pahadel”. Sellega välditakse etenduses takerdumist liiglihtsatesse skeemrollidesse, mis muidu oleksid ehk kerged tulema.

Üks asi on Ehala muusikat laulda ja mängida näitlejatel ning teine asi professionaalsetel muusikutel. Kerge pole see ei ühtedele ega teistele, esimestel mõistagi märksa raskem. Etenduse käigus vaatajad-kuulajad seda ilmselt ei tabanudki, sedavõrd hea “kodutöö” oli näitlejatel enne ära tehtud. Bänd kõlas kokku heade tempode ja rütmiliste loginateta, rütmimootoriks trummide taga mitmel korral Eva osatäitja Hele Kõre, kes oma “trummitüdruku” alter egoga ka hästi hakkama sai. Teistegi tase oli niisugune, et kui näiteks Marko Matvere instrumentaalloos “Pahade ilmumine” elektrikitarri mängima hakkas, käis isegi korraks mõte läbi pea – äkki tuleb lugu hoopis fono pealt? Ei tulnud muidugi, Matvere oli lihtsalt oma partii ilusti selgeks harjutanud. Stiilsed olid ka kõik suupillisoolod (Indrek Tiisel, Rain Simmul, Marko Matvere). Laulmise koha pealt võiks siin-seal pisut norida, et üks või teine laulev näitleja ei võtnud ehk mõnda nooti puhtalt välja, kuid ega see kontsert ju ka polnud.

Plaadil laulavad küll samuti näitlejad, ent saateansambel on riskide hajutamiseks kokku pandud tuntud proffidest (Ain Agan kitarril, Toomas Rull löökpillidel, Taavo Remmel basskitarril ja Olav Ehala klahvpillidel). “Võõras maa” kõlab albumil tõelise rütmibluusi tunnetusega tänu Marko Matvere laulule, samuti Olav Ehala stiilsele klahvpilli- ja Indrek Tiiseli suupillipartiile. Üks atraktiivsemaid lugusid on plaadil (samuti kui etenduses) “Kõrge lend”, samas on see esituslikult ka üks keerulisemaid kompositsioone. Evelin Pang näitab end plaadil hea karakterlauljana loos “Visake mind minema” – kuulama paneb siin eelkõige laulja-näitleja oskus oma häälega teatraalselt mängida.

Muidugi, kui seda pooletunnist CDd tervikuna kuulata, saab väga hästi aru, et tegemist on näidendi-, mitte nn. kontsertmuusikaga. Selle vaatamata põnev kuulata ning huvitav ka teksti jälgida. “Kaotajad” on küll lugu sellest, et mõnikord kaotavad kõik, kuid muusikas pole seda õnneks tunda.

Tekst: Igor Garðnek / Sirp (15.08.2003)