Jaan Tätte

KAOTAJAD
Näitemäng lauludega
ühes vaatuses

2oo2
Tegelased on jaotatud sümboolselt headeks ja pahadeks, tegemist on noorte inimestega:

Head: 
Kaisa
Pille
		Ahti
		Joonas
		Toomas
		Andres
Pahad:
		Marina
		Eva
		Kala
		Martin
		Ralf

Kohtunik                                          
Tegevuspaik: järveäärne metsalagendik
Aeg: 21. sajandi algusaastad



Ilmuvad pahad, kes veavad kohale Joonase. Joonas on hõbeteibiga kinni seotud ja hirmust 
kaame. Ta ei saa aru, mis päris toimub. Tegevus toimub põhi-mängupaigast eemal.

JOONAS: Ärge nüüd jamage! Mis nüüd siis juhtus! Ma ei teinud ju midagi, 
kurat! Jätke nüüd järele! Kuhu me läheme? Mida ma teile tegin? Ma ei teinud midagi halba ju! 
Lõpetage nüüd ära! Ärge nalja tehke! Las ma lähen nüüd ära!

Pahad seovad Joonase puu külge kinni.

JOONAS: Hullud olete või! Lolliks lähete või! Ma räägin ju ära! Ärge tehke, palun! Ma ei ole 
ju halb inimene! Kallid sõbrad! Ma olen ju teie sõber! Mida te tahate, ma annan teile.

Pahad naeravad. Martin pritsib Joonase süütevedelikuga üle.

RALF: Vaata, see koht jäi kuivaks.
MARTIN: Grillimiseks peab ka jääma ju.
KALA: Me ju juba grillime.
RALF: Üks pudel on veel.
MARTIN: OK. Las nüüd vähe imbub.
JOONAS: nutab Palun, ma väga palun!
RALF: Mis su nimi on, meie suur sõber?
JOONAS: Joonas.
RALF: Joonas, kas sul tikku on?
JOONAS: Ma ei suitseta.
RALF: Ma küsisin tikku.
JOONAS: Ei ole tikku.
RALF: Aga meil on. Irra-arra.
JOONAS: Ärge tehke, palun! Minestab ära.
KALA: Sütti-sütti lõke!
MARTIN: Ära minestas.
KALA: Niimoodi mina ei mängi.
EVA: Jube nõmedad te olete. Lähme mersusse.
MARINA: Lahe pilt.
RALF: Vaata, et saba ei pannud!
MARTIN: Magab.
KALA: Kell hakkab juba üheksa ka saama.
RALF: Ilma unejututa jäi magama! Imemees!
KALA: Superman!

Pahad lahkuvad. Lava keskele tuleb Andres ja teisest suunast Pille. Andresel on 
süles mõned oksaraod ja kuivanud putkesid. Pillel on veidi jämedam kuivanud ront.

ANDRES: Puudega on siin üsna kööga. Näeb Pille ronti. Aa, seda ma nägin ka, aga tundus mäda.
PILLE: Selliseid on seal veel.
ANDRES: Oli jah. Ma pärast toon. Teeme tule üles.
PILLE: Ma siis pärast näitan sulle seda kohta.
ANDRES: Ja-jah. Ei, ma ju tean, ma ju nägin.
PILLE: Kutsu mind siis kaasa. Ma tuleksin küll kaasa.
ANDRES: Tegelikult ei ole ju vaja. Võib ju ka. Teised siis mõtlevad ei-tea-mida.
PILLE: Mida nad mõtlevad? 
ANDRES: Noh… et läksime seal kahekesi metsa ja…
PILLE: Ei mõtle.
ANDRES: Muidugi mõtlevad. Me oleme ju nii palju koos. Kindlasti mõtlevad.
PILLE: Võib-olla.
ANDRES: Mõtle, mis nad meist siis arvaksid, ja sinust.
PILLE: Jah.
ANDRES: Selles mõttes on sul küll minuga vedanud.
PILLE: Jah. Mis mõttes sa mõtled?
ANDRES: Noh, et sa tead, et mind ei pea sa kartma, et ma ei puuduta sind sõrmeotsagagi.
PILLE: Jah, see on küll hästi.
ANDRES: Isegi kui mul on selliseid mõtteid, ma suudan ennast tagasi hoida.
PILLE: Mõtle, kui tore! Kas sul on selliseid mõtteid?
ANDRES: Ei ole. Ausõna – ei ole. Vahel võib-olla natukene, aga muidu ei ole. Aga ma ütlesin, 
et võid täiesti rahulik olla. Sa ei karda ju mind?
PILLE: Ei karda. Leiab lepatriinu. Lepatriinu, lenda ära, pesa põleb, pojad sees! Aga kas ma 
muidu meeldin sulle?
ANDRES: Tead ju küll. Kuule, kas sa aitad mul ketsipaela lahti saada, see on nii umbsõlmes, 
mina seda lahti ei saa.
PILLE: teeb sõlme lahti Siin on omad väikesed nipid.
ANDRES: Ja siis ma ei saa neid kilekoti sõlmi lahti, mis poes tehakse.

Andrese laul

Mu silmad nägid selgelt, et sa tuled minu poole.
Mu süda nägi, et end täna usaldad mu hoolde.
Ma seni ainult kaugelt olen jälginud su päevi,
ei uskunud, et ükskord nõnda lähedalt sind näengi.

Ma kartsin, et su olevikuga on miskit lahti,
et minu juurde leidsid tulla soovimist ja mahti.
Nii tugevasti surusid mu kätt, et praegu taipan:
sa teadsid juba ammu, et sind hädas olles aitan.

Siis tundsin, et vaid selleks olen eland oma elu,
et olla kasvõi üheks õhtuks sinu kaisulelu.
Ei olnud vaja sõnu teadmaks, kuidas käsi käinud.
Su silmadest sain aru, mis on alles, mis on läinud.

Nüüd jälle olen üksi meie nukravõitu talves,
kuid mina olen rõõmus. Olen elevil ja valves.
Sa tead, et kord, kui komistad sa jälle oma retkel,
siis mina olen sinuga su igal kurval hetkel.

Tulevad Kaisa, Toomas ja Ahti lõkkematerjaliga.

TOOMAS: Ma nägin rähni.
AHTI: Täielik leviauk! Meeletult ilus koht. Kahju, et järve ääres ei lubata lõket teha. 
Toomas, kust sa seda kohta teadsid?
TOOMAS: See on internetis üleval. Ma arvan, et see võis olla väike-kirjurähn. 
KAISA: Kust sa tead?
TOOMAS: Ta oli väike ja kirju. Ja toksis.
AHTI: Teil siin juba asi susiseb.
PILLE: Andres siin mässas.
AHTI: Vorstid peaks kohe ära tegema.
TOOMAS: Vorste me ei ostnud. Sardellid olid palju odavamad.
AHTI: Mis vahe – vorst või sardell!
TOOMAS: Hinnavahe.
KAISA: Ja sardell on taimetoit. Siin on igale üks sardell.
ANDRES: Mis mõttes?
TOOMAS: Sööma tulime siia või?
AHTI: Mida me siis ostsime? Igaüks andis 25 krooni! Ja viis sardelli või?
KAISA: Ülejäänu eest ostsime joogitopse. Mulle ei meeldi juua pudelist, kuhu Joonas 
on saiapudi sisse ajanud. Ta ei oska üldse pudelist juua.
ANDRES: Aga saia ei ole ju.
AHTI: Ja joome me siis mida?
TOOMAS: Ups!
PILLE: Siis on ellujäämiskursus.
TOOMAS: Limonaadi oleks ju võinud olla, aga viiest sardellist on küll, need ei kõlba 
nagunii eriti süüa.
AHTI: Siis on iseasi.
TOOMAS: Kas ei ole mitte nii, et sardell on ainus selline asi, mida veel soolikasse tehakse. 
KAISA: Joonas on vist ära eksinud.
AHTI: Oleks imelik, kui ta ei oleks eksinud.
KAISA: Päästab jälle linnupoegi. Mäletate, kuidas ta ronis minu maja juures poega 
pessa tagasi viima ja ei saanud enam alla.
AHTI: Oi, see oli kino! Tuletõrje ka naeris.
ANDRES: Nii et Joonas istub puu otsas!
TOOMAS: Kas ei ole mitte nii, et sellist poega enam lind omaks ei võta.
PILLE: Laulame midagi. Toomas!
TOOMAS: Ei-ei.
PILLE-KAISA: Palume, Toomas!
AHTI: Võiks laulda küll.
PILLE-KAISA: Toomas, palun!
TOOMAS: Ma ei oska. No hea küll. Aga teie siis ka, eks.

Toomase laul
	                     
Kui on hommik olnud jahe,
tuleb udu üle lahe.
Kastepiisku maale kallab,
heinamaid ja põlde tallab.

Ei tõusnud udu täna õuest
vaid mu igatsevast põuest.
Ma ei kuulnud, ma ei näinud,
kuni udu oli läinud.

Lõpuks udu tõusis üles
ja sa istusid mu süles.
Olid nagu väike suli, 
kes ei ütle, millal tuli.
Nagu lennust väsind ingel
puhkad tiibu minu hingel.

Kuigi udu oli läinud,
aga sina mind ei näinud.
Olin muutund metsarajaks,
sinu hääle vaikseks kajaks.            

AHTI: Varsti võiks telgid üles panna. Pimedas ei näe panna.
TOOMAS: Mehed lähevad siis neljasesse ja naised väikesesse. Või tahavad Andres 
ja Pille ühte telki minna?
ANDRES: Vastu lõugu oled saanud või?
AHTI: Oi-oi-oi!
ANDRES: Nõmedad jutud. Ära, Pille, kuula lollide juttu.
PILLE: Toomas tegi ju nalja.
ANDRES: Ropud naljad.
KAISA: Tule, Pille, paneme telgi üles!
ANDRES: Ei, mina panen!
PILLE: Istu, istu, küll me saame. 
TOOMAS: Kas ei ole mitte nii, et telgi suu ei tohi mitte kunagi olla tuule poole.

Tüdrukud eemalduvad telki püstitama.

ANDRES: Oleks selge öö, saaks tähti vaadata.
TOOMAS: Huvitav, kas siin öösorri on? Või rukkirääku? Või öökulli? Kas ei ole 
tegelikult nii, et öökulli, kui niisugust, ei olegi olemas.
AHTI: Ilusad tüdrukud on meil.
ANDRES: Kuss!
AHTI: Mis on?
ANDRES: Kuulevad veel! 
AHTI: Õige küll. Mul on üks long drink. Äkki maitseme.
TOOMAS: Tahad täis juua või?
AHTI: Üks longero kolme peale!
ANDRES: Pärast on lõhnad juures.
AHTI: Autoga oled või?
ANDRES: Tüdrukutele ei meeldi viinahais.
TOOMAS: Ei maksa ilusat üritust tõesti ära rikkuda.
ANDRES: Kujuta, kui haiseme siin viina ja suitsu järgi nagu sead.
AHTI: Me ei suitseta ju.
ANDRES: Aga näiteks, noh. Mõtle, mis tüdrukud üle elaksid.
AHTI: No-jah.
TOOMAS: Kalla maha!
AHTI: Päris maha või?
ANDRES: Päris maha jah.
AHTI:  Mul suva. Kallab maha.
ANDRES: Vannume, et me kunagi naiste juureolekul ei joo. Alkoholi. Kas vannume?
TOOMAS: Vannume. Ahti? Ahti?
AHTI: Ärge jamage kogu aeg. 
ANDRES: Ahti?
AHTI: Vannun, vannun.

Tulevad tüdrukud.

KAISA: Aga meil on meestele väike üllatus

Mehed lasevad kuuldele üksmeelse rõõmuhüüde, naised tantsivad improviseeritud 
idamaise tantsu, lõpuks keeravad poistele selja ning selja taga seeliku värvli vahel 
on ühel neist lapik viskipudel. Ahti hakkab plaksutama, aga kui näeb, et teised vait 
on, lõpetab ka tema ära.

KAISA- PILLE: Palun, mehed!

Tüdrukud on rõõmsad ja ei märkagi poiste kohmetust.

KAISA: Kas see ei ole hea viin? Pille arvas, et see on kõige parem, mis meestele     
meeldib.
TOOMAS: Ma ei tea, kas hakkame täna jooma siin?
PILLE: Kes ei taha, see ei pea jooma.
KAISA: Mina küll tahan.
PILLE: Mina ka maitsen mis ta on. Kange.
KAISA: Viski ongi kange.
TOOMAS: Aga kas ei ole tegelikult niimoodi, et viski on sama, mis puskar.
ANDRES: Te ei joo ju tavaliselt.
KAISA: Täna ei olegi tavaliselt.
PILLE: Vahel võib ju nalja teha. Proovige!
TOOMAS: Nüüd sobiks teile veel suitsud ka suhu, siis oleks päris.
KAISA: Kas on kellelgi suitsu?
AHTI: Oi, mul on juba aasta otsa kellegi pakk koti põhjas.
KAISA: Anna! Tahad, pille?
PILLE: Ei.

Kaisa paneb kõvera suitsu ette, Ahti annab talle tikust tuld. Kaisa pahvib mõnda 
aega, keegi ei ütle midagi.

ANDRES: tõuseb, ei kannata vaatepilti välja Sa ei tõmba allagi.
KAISA: Ma ei taha alla tõmmata. Hea küll, näe, juba viskasin minema. See oli vastik. 
Teiega ei saa üldse nalja teha. Märkab lähenevat Joonast. Näe, Joonas tuleb ja 
räägib vähemalt mõne anekdoodi.
PILLE: Joonas, me ootame juba.
TOOMAS: Puid, näed, mees ei leidnud! Kas ei ole mitte nii, et…
KAISA: Issand, tule taevas appi! Mis juhtus? 
PILLE: Joonas, kallikene!
AHTI: Oi pagan!
ANDRES: Mis asja?
TOOMAS: Appikene!

Joonas liigub nagu kuutõbine, aeg-ajalt põlvili vajudes. Vappub ja väriseb. Sõbrad 
talutavad ta lõkke äärde. 

JOONAS: Ärge vedage mind lõkke äärde, kurat!
AHTI: Kuule, sa haised nagu grillipidu.
JOONAS: Ärge naerge, kurat!
KAISA: Tule taevas appi!
PILLE: Issand jumal, mis on?
AHTI: See on ju süütevedelik või?
TOOMAS: Kus kuradi kohas sa aelesid?
JOONAS: nutab ja naerab läbisegi Need tahtsid mind põlema panna.
PILLE: Kes „need“?
JOONAS: Mingid ilged kujud, raisk.
ANDRES: See ei ole ju võimalik! Mis mõttes põlema?
JOONAS: Tuli otsa ja valmis!
KAISA: Oodake, rahu nüüd! Võta üks lonks ja rahune.
JOONAS: Sidusid mu puu külge kinni ja kallasid süütevedelikuga üle. Tikud olid juba 
käes, kurat!
AHTI: Palju neid oli?
JOONAS : Mina ei lugenud. Palju oli! Seal oli mehi ja naisi ja…
TOOMAS: Lapsi ka või?
JOONAS: Mine persse, kurat!
ANDRES: Ära tüdrukute juures niimoodi …
JOONAS: Minge persse, kurat! Mind taheti põlema panna.
PILLE: Issand jumal, aga mille eest siis?
JOONAS: Mitte millegi eest. Tikud olid juba käes, kurat!
TOOMAS: Räägi nüüd rahulikult, mis siis päris juhtus ja kus sa nende otsa koperdasid.
ANDRES: Kes nad olid?
JOONAS : Kõige ilgemad kujud, keda ma tean.
KAISA: Aga mis siis juhtus?
JOONAS: Anna veel seda jooki!
TOOMAS: Räägi siis!
ANDRES: Sa ütled, et naised olid ka kambas.
JOONAS: No ja, noh!
ANDRES: Kohutav, kohutav!
JOONAS: Noh, läksin puid otsima sinna ülespoole ja vaatan, et suur auto keset metsa. 
Läksin lähemale, et vaatan, mis tee siia tuleb. Mina ei tea, et siia mõni tee juurde tuleb. 
Teed ei olnud, nii et auto oli kuidagi läbi metsa ukerdanud. Suur must kandiline auto, 
maastikuauto või nii. See džiip. Aga auto oli kole tolmune ja ma kirjutasin klaasile 
sõrmega „Pese mind!“ 
AHTI: Ja kuidas nad teadsid, et sina kirjutasid?
JOONAS: Nemad istusid autos.
TOOMAS: Hull oled või?
JOONAS: Mina ju neid ei näinud, klaasid olid tumedad.
ANDRES: Ja sina kirjutasid klaasi peale?
JOONAS: No jaa, noh.
PILLE: Issand jumal, kui õudne!
JOONAS: Ja siis nad hüppasid välja ja… lõid mind.
KAISA: Kui kohutav!
AHTI: Kuhu nad lõid?
JOONAS: Mina ei tea, kurat! Igale poole. Jõle vastik oli! Näkku ei löönud. Naised vist 
ütlesid seal, et näkku ja munadesse ei tohi lüüa. Ja siis vedasid ühe puu juurde ja 
sidusid kinni.
ANDRES: Täitsa lõpp!
JOONAS: Ja siis valasid üle. Ja juba olid tikud käes.
TOOMAS: See on uskumatu!
JOONAS: Ja kui ilged värdjad nad ise olid!
PILLE: Aga miks nad siis põlema ei pannud?
KAISA: Pille!
PILLE: Ei, aga mis siis juhtus?
JOONAS: Ma ei osanud enam midagi teha, sain aru, et lõpp on käes.
TOOMAS: Õudne!
JOONAS: Ja siis teesklesin minestamist. Või natuke nagu hakkas minestus tulema ja 
siis lasin kohe pea ripakile. Ja läksidki minema. Aga kui ma oleksin seal edasi karjunud…
ANDRES: Karjusid?
JOONAS: Muidugi karjusin, kurat, siis oleks küpse ka olnud.
AHTI: Ja läksidki minema?
JOONAS: Läksid minema jah. Ootasin niikaua, kui auto minema sõitis, siis pusserdasin 
ennast lahti. Kogu lugu.
TOOMAS: Mis inimesi küll maa peal elab. Aga kas ei ole tegelikult nii, et põledes kaotab 
inimene enne teadvuse, kui valu tundma hakkab, noh et saab enne vingumürgituse.
JOONAS: Ilged värdjad!
PILLE: paitab Joonast Vaesekene!
ANDRES: Mis me nüüd teeme siis? Lähme koju või?
JOONAS: Kus sa nüüd enam siit lähed? Minuga saab kõik korda. Kohe läheb üle. Naerab. 
Kõht läks tühjaks.
PILLE: Ma annan oma sardelli sulle.
KAISA: Mina annan ka. Tahad veel lonksu?
JOONAS: Ei, ei. Lõi kuidagi pähe.
PILLE: Äkki lähed natukeseks telki pikali?
JOONAS: Ei, ma ei taha praegu üksi olla.
PILLE-KAISA: Ma tulen kaasa!
AHTI: Pange mind ka keegi põlema!
JOONAS: Ei-ei, ma ei taha pikali! Riideid vahetaks küll.
TOOMAS: Mul on kampsun üle.
ANDRES: Mul on pidžaama püksid.
JOONAS: Väga hea, ükskõik, mida kuiva.
KAISA: Kas nad lõid kõvasti, said haiget?
JOONAS: Mina ei tea, vist ei löönud kõvasti.
TOOMAS: Huvitav, et ei kuulnud midagi, oleks muidu appi tulnud. Uskumatu! Peaks 
kuidagi politseisse teatama.
PILLE: Kindlasti!
JOONAS: Ei ole mõtet, ei tasu vist.
PILLE: Miks?
JOONAS: Neil on ju mu nägu meeles, maa alt leiavad üles.
AHTI: Ja levi siin ei ole ju.
TOOMAS: Kas ei ole tegelikult nii, et politseisse teatamiseks pole levi vaja.
AHTI: Jaa, ja telefoni pole ka vaja!
JOONAS: Paneks need sardellid parem käima.
AHTI: Just, ma tegin juba vardad valmis.
TOOMAS: Kas ei ole mitte nii, et vardad peavad alati olema toorest puust. Katki lähevad.
ANDRES: Vardad on liiga jämedad.
JOONAS: Paneme kivi peale, lõkke äärde. Natuke ikka soojemaks lähevad.
AHTI: Sellised tuleks elusalt maha lasta!
JOONAS: Tegelikult ikkagi vedas. Te ei tea, mis tunne see oli kui auto minema sõitis!
ANDRES: Mis sa siis mõtlesid?
JOONAS: Jumalat tänasin. Esimest korda elus.

Heade laul

Ei tea, kuis jumalaga mul on asjalood,
kuid vahel tundub – keegi nagu aitab,
et sinuga siin tohin olla koos
ja tunnen, kuidas keegi suur meid paitab.
Ja südames on mingid asjalood.
Seal pole enam nii, kui oli varem.
Üks lootus minus õrna võrku koob.
Mis kuulen nüüd või näen, on järjest parem.

Ma tahan olla öö su akna taga.
Ma tahan olla kardin akna ees.
Ma tahan olla padi, millel magad.
Ma tahan olla põlvistsaati vees.

Su jalge all ma tahaks olla sammal.
Ja tahaks olla sinu kotipannal.
Ja kevadel ma tahaks olla nohu.
Ja suvel sinu varvas allpool rohu.
Ja sügisel su keemia järeltöö.
Ja talvel sinu kirju kelgunöör.
Su jalge all ma tahaks olla muru.
Su taskupõhjas tahaks olla puru.

Seltskond ei märka lähenevat „pahade“ kampa. „Pahad“ näevad heas mõttes 
efektsed välja. Pahad vaatavad ja hakkavad kaasa plaksutama. Teised head katkestavad 
laulu, Joonas, kellel on silmad kinni, jätkab veel natuke aega üksinda mängimist ja 
laulmist. Siis märkab temagi ja kangestub.

RALF: oma sõpradele No näete, see ongi see koht, millest ma rääkisin. Pöördub heade 
poole. Vabandage meid! Sõpradele. Nii, mina istusin siin ja ema istus siin. Mina sõin 
komme, „Arahiis suhkrus“. Ema rääkis midagi, ma ei mäleta mida. Rohkem ta nuttis. 
Siin, selle kuti jalgade all on meie ema pisarad, Martin. See on viimane, mida ma 
emast mäletan. Me pakuksime teile oma seltskonda.
ANDRES: Meil olid küll teised mõtted.
MARTIN: Tahtsite omaette olla?
TOOMAS: Nii sai mõeldud küll.
KALA: Eks siis teinekord olete omaette.
MARTIN: Kui vana mina siis olin?
RALF: Poole aastane. Nii pikk. Istusid juba. Ise.
MARTIN: Või see ei lähe mitte?
KAISA: Mis siis ikka.
ANDRES: Aga siit natuke edasi on veel üks ilus koht. Otse järve ääres. Seal ei tohi 
küll lõket teha, aga…
RALF: Mis tähendab – „ei tohi lõket teha“? Väga huvitav.
KALA: Meiega on just nii, et meie ei taha omaette olla.
KAISA: Mis sa arvad, Pille?
PILLE: Ei muidugi, miks mitte. 
KAISA:  Seltsis segasem.
MARTIN: Seltsis väga segane. Häid lambaid mahub palju ühte vardasse.
KALA: Kas toome asjad ära?
RALF: Aega on. Tere, Joosep!
JOONAS: Tere!
RALF: Meie oleme ju vanad sõbrad, eks?
JOONAS: Jah!
AHTI: rõõmsalt Olete sõbrad või? Ah soo!
RALF: Meie oleme suured sõbrad! Meie mõtlesime, et paneme Joosepi põlema, aga 
siis Joosep ütles, et ärge pange! Ja meie mõtlesime, et ärme siis paneme. Oli ju nii, Joosep?
JOONAS: Jah.

Heade seltskond kangestub.

RALF: Rääkisid teistele ära?
JOONAS: Jah.
RALF: Ja juba laul lahti! Istuge! Võtke vabalt. Me ei saanud teistmoodi käituda, saate 
isegi aru. Kuule, kirjasõber, kas me tegime midagi valesti? Ei? Selge! Muidu ta tuleb 
homme ja kirjutab mulle midagi otsaette. Mulle meeldib endal vaadata, et näe, mu 
auto on tolmune – sõidan täna pesulasse. Hea küll, Martin ja Kala ka, tooge asjad ära 
ja vaadake, mida naised teevad. 

Kala ja Martin lahkuvad

Minu nimi on Ralf. Ma ei tea, mida ema mõtles, äkki oli isa nimi Ralf? Kõik võib olla. 
Koera nimi. Ralf.
KAISA: Kaisa.
AHTI: Ahti.
TOOMAS: Toomas.
ANDRES: Andres.
PILLE: Pille.
JOONAS: Joonas.
RALF: Ah Joonas, mitte Joosep? Nii et Kaisa, Ahti, Toomas, Andres, Joonas, Pille.
Mul tekkis Joonase pärast mure, et kas ta ise lahti saab, selleks tulime tagasi. Miks ma 
valetan? Ma olen ju lubanud endale, et ma ei valeta. Kui ma valetan, siis ma kardan midagi 
või kedagi. Imelik. Ahtit ma ei karda, Andrest ei karda, Toomast ei karda, Joonast ei karda, 
Kaisat … nagu ka ei karda. Pille kohta ei ütle midagi. Imelik. Paus. Me ei tulnud tagasi Joosepi 
pärast. Meie otsime seiklusi, kui nii võib öelda. Et äkki juhtub midagigi. Et äkki satume 
romantilisele õhtule, toredate inimeste sekka. Valetan. Jälle valetan. Tahtsin öelda, et äkki 
õnnestub kellegi romantiline õhtu tuksi keerata. Me ise ei ole väga toredad inimesed. Teiste 
jaoks. On muidugi olnud juhuseid, kus ma endale ei meeldi. On olnud. Mis plaanid teil tänaseks 
olid? Paus. Andres?
ANDRES: Mis ikka? Sõidame välja, grillime, ajame juttu. 
KAISA: Laulame.
TOOMAS: Jah.
RALF: Tantsite.
ANDRES: Jah.
RALF: Niimoodi siin grillitegi? Ma mõtlesin, et see on loomade jaoks pandud. Tõesti mõtlesin. 
Selline elu on siis teil. Why not? Ja tüdrukud on ka sellega rahul? Mis?
KAISA: Jaa.
RALF: Maru kift. Mina olen aru saanud, et naised tahaksid alati rohkem meeletusi, rohkem 
ootamatusi, powerit.
TOOMAS: Meil on teistsugused tüdrukud. 
RALF: Muidugi on teil teistsugused. Teil on üldse kõik palju parem.

Tulevad Martin, Kala, Eva ja Marina. Toovad kaasa puuviljakorvi, veinikorvi, mingeid sööke veel.

MARINA: Kuhu mina istun?
RALF: Sorry! Saage tuttavaks – Marina, Eva. 

Ralf eemaldub, et leida naistele istumisalust.

EVA: Hei-hei, kutid! Hei-hei!
AHTI: Hei-hei!
EVA: Pillele Kust sa selle said? Kaltsukast või?
PILLE: Kudusin.
EVA: Ise kudusid või? Varrastega või? Täitsa lõpp! Kuuled Marina, ise kudus varrastega.
ANDRES: Ja lõngad on kõik taimedega värvitud.
MARINA: Mingi hookus-pookus või?
KALA: Kuhu me laua teeme?
MARTIN: Peaasi, et suits silma ei tuleks.

Kala teeb lahti kokkupandava laua.

MARINA: Kas seda ära ei saa kustutada?
KALA: Miks?
MARINA: Äkki meid leitakse üles niimoodi. 
MARTIN: Keegi ei otsi ju meid.
MARINA: Ah soo. Maru igav!

Ralf tuleb palgiga, mida inimene ei tohiks jõuda tõsta.

RALF: Tehke ruumi! Viskab palgi maha. Palun!
MARINA: Siia peangi istuma või?

Martin ja Kala hakkavad lauda katma, Ralf paneb käima eurogrillid.

TOOMAS: Äkki, tüdrukud, aitate ka.
RALF: Miks tüdrukud peavad aitama! Tüdrukud peavad valmistuma sünnitamiseks.
ANDRES: Ei, kuulge, tõesti. Me jätame teid rahule ja läheme teise kohta. Paneme, poikad, 
telgi kokku! 
TOOMAS: Kas… lõke võib vist põlema jääda? Te jääte ju veel siia?

Pahad vaatavad hämmeldust teeseldes üksteisele otsa.

KALA: Jätavad meid rahule!
MARTIN: Me tulime ju teile külla.
ANDRES: Me ei ole kutsunud külalisi.
KALA: Kutsuge siis!
ANDRES: Ei kutsu. Me tahtsime siin…
KALA: Kaera-Jaani tantsida.
ANDRES: Ei.
KALA: Mida siis?
RALF: Miks on see ikka ja alati nii, et kui sa proovid hea olla, minnakse sinu juurest ära? 
See väsitab ära. Joosep, kas sina ei ole ka enam meie sõber? Joosep?
JOONAS: Olen.
RALF: Kas sina lähed ka meie juurest ära? Joosep?
JOONAS: Ei lähe.
RALF: Aitäh, sõber! Võta banaani! Kala, anna Joosepile banaani!
ANDRES: Tule, Joonas, läheme ära! 
RALF: omadelt Miks nad nii palju räägivad? 
KALA: Ma ei tea.
RALF: Kas saab nii teha, et nad vähem räägiksid? Mul hakkab migreen tulema.

Kala ja Martin muutuvad ohtlikeks.

TOOMAS: Hea küll, me ei lähe kuskile.
RALF: Võta banaani, Toomas. Istuge palun! Tehke šampused lahti. Tule, Andres, minu 
kõrvale. Joome selle terviseks, et mees on mees ja naine on naine!
Põhjani! Miks sa ei joo?
ANDRES: Ma ei joo. Üldse.
RALF: Appi, ma ei oska enam.
PILLE: Joo, oled ju joonud küll šampust!

Andres joob.

RALF: Ma armastan elu! 


Muusika, tants. Ka head tõusevad tantsuks püsti, aga pahade tants on võimas ja jõuline, 
veidi saatanlik. Head istuvad ükshaaval.  Lõpuks jääb seisma vaid Pille, kes on Ralfi 
tantsimise huviobjektiks. Tantsu lõppedes seisavad Pille ja Ralf vastamisi. Ralf pöördub 
äkiliselt Pillest ära.

RALF: Liha! Aeg on liha peale panna. Kaisa, kas sa aitad mind?

Kaisa läheb appi, Andres viib Pille istuma. Joonas kargab ootamatult püsti ja tormab meeletu 
kisaga Martini kallale. Martin astub sammu kõrvale ja Joonas kukub maha. Martin keerab 
Joonasele selja.

MARTIN: Punast või valget veini.
MARINA: Meile punast, Kalale valget.
MARTIN: Kala juurde käibki valge. Joonasele?
JOONAS: Ma jään viski juurde.
PILLE: Punast. Ja valget.

Eemal nagu flirdiks Ralf Kaisaga: puhastab marinaadist Kaisa sõrmi jne.

ANDRES: Ma jätan vahele.
AHTI: Valget.
TOOMAS: Valget.
RALF: Kaisalt Sööd sa liha?
KAISA: Jaa.
RALF: Tubli. Mina söön ka liha. Sa oled kohe sellist nägu, et sa sööd liha.
KAISA: Mis nägu see on?
RALF: Kiskja nägu.
TOOMAS: Meie oleme siin kõik ülikoolist. 
KALA: Mis siis?
TOOMAS: Ei midagi. Tahtsin tegelikult küsida, millega teie tegelete.
KALA: Martin, millega me tegeleme?
MARTIN: Ralf, millega me tegeleme?
RALF: Mina tegelen praegu Pillega.
KAISA: Mina olin Kaisa.
RALF: Ma tean, aga ma tegelen Pillega.
ANDRES: tõuseb Vaata Pillega sa siin nüüd küll ei tegele.
RALF: Marina, millega ma tegelen?
MARINA: Sa tegeled Pillega.
ANDRES: Hea küll. See mis teil seal Joonasega juhtus, on üks suur arusaamatus. Me palume 
selle eest ühiselt vabandust. Me oleme kõik täiskasvanud inimesed ja te saate väga hästi 
aru, et me ei hakka siin teiega kahekümne esimesel sajandil kaklema. Meie ei ole teile 
midagi halba teinud ja teil ei ole mingit õigust siin peremehetseda.
TOOMAS: Ma arvan ka, et lõpetame selle asja siin ilusasti ära ja asi korras.
KAISA: See on tõsi küll, et meie seltskonnad lihtsalt ei sobi omavahel.
RALF: Ei sobi?
ANDRES: Me oleme lihtsalt erinevad.
RALF: Erinevad. Paus. Erinevad. OK! Ma olen sunnitud teile ütlema, kuna see ei pruugi välja 
paista, et ma ägestusin praegu.
KALA: Võta jooki, Ralf!
RALF: Andres. Tule siia!
ANDRES: Ma OLEN siin.
RALF: Näed siia. Martin!
ANDRES: Noh, tulin siia, mis siis on nüüd.
RALF: Mitte midagi. Võid tagasi minna. Pille, ma tahan sinuga rääkida. On see võimalik?
PILLE: Jah.
RALF: teistelt On see võimalik? 

Pahad hakkavad eemalduma, head jäävad kohmetult paigale. 

RALF: röögib On see võimalik? Ma tahan Pillega RÄÄKIDA. On see võimalik?

Head eemalduvad kõhklevalt.

RALF: Ma arvan, et olen selle hetke ära teeninud. Millega? Elu ei ole mulle mitte midagi, 
mitte kunagi kinkinud. Mitte midagi ei ole olnud niisama. Ma olen pidanud kõik ise võtma. 
Ei mingeid rõõmsaid üllatusi. Näen, tahan, võtan. Ja midagi ei anta lahke südamega. Aga 
kui ei anta lahke südamega, siis nagu polekski saanud. Mind kardetakse millegipärast. Ma 
olen sellega harjunud. Olen nagu hambaarst, keda kõik kardavad. Aga niimoodi on lihtsam 
asju ajada. Aga sina ei karda mind. Sa ei karda ju mind? See oli küsimus.
PILLE: Kardan.
RALF: OK! Tegelikult sa ei karda. Kui keegi ütleks mulle praegu, mida ma tahan. Paus. Mulle 
tundus, et sul on mind vaja. Paus. Sinu kord.
PILLE: Mulle tundus…
RALF: Eks ole! Tundus et minul on sind ka vaja? Kas nii?
PILLE: Ma ei tea.
RALF: Meil ei ole nii palju aega, et me ei ütle välja seda, mida me mõtleme.
PILLE: Ma ei tea täpselt, mida ma mõtlen.
RALF: Tead. Sa kardad oma mõtteid.
PILLE: Jah.
RALF: Minu esimene mõte: arusaamatult ilus tüdruk. Sinu esimene mõte?
PILLE: Tal on väga sirge selg. 
RALF: Minu teine mõte: ta vaatab mind.
PILLE: Ta nägi mind.
RALF: Toon sellise palgi, et ta näeks, kui tugev ma olen.
PILLE: Ta on nii tugev. Kas ta eputab?
RALF: naerab OK! Mulle tundus, et ta sirutas oma kaela pikemaks.
PILLE: Ta on nii julge ja ta pilk on nii nukker.
RALF: Ta on ilusam, kui ma esimesel hetkel aru sain. Need võivad olla tema silmad, mida 
ma alguses ei uurinud.
PILLE: Ma pole kunagi näinud sellist meest.
RALF: Ma tean ainult kaheksat naist, kes on temast ilusamad. Valetan!
PILLE: Ma ei usu, et ta on tegelikult halb.
RALF: Ma ei usu, et ta on tegelikult hea.

                                              
Vendade laul

Kui sa ükskord oled ilma jäänud sellest, mida ihkad,
siis sa hiljem üle kõige oma (samu) unistusi vihkad.
Pole oluline, kuivõrd hästi elus hiljem läheb,
sest sa tunned vaid, et kõike on nii vähe-vähe-vähe.

REF: 
	Mida tunda pole saanud,
	seda pole sinu sees.
	Millest ilma oled jäänud,
	see ei oota sind ka ees.
	Seda, mida sul ei ole, 
	seda anda sa ei saa
	ja su jalge all on võõras – võõras maa.

Kui su ümber kõik on vaikne, vaikust pole sinu peas.
Kui su ümber inimmeri, siis sind pole nende seas.
Kui sa leiad, et on sinu omad päikene ja tähed – 
seda sinu jaoks on ikkagi nii vähe-vähe-vähe.

REF: Mida tunda pole saanud…

Sinu unistuste maailm enam kaua sind ei toida,
kui sa tunned, et sul millestki ei ole kinni hoida.
Kui ka elu lubab panna sulle kuldse krooni pähe,
seda sinu jaoks on ikkagi nii vähe-vähe-vähe.

REF: Mida tunda pole saanud… 

Üsna kentsakas on leida oma kolbast mõtteidu,
et su sünnipäev on üksnes ja ainult sinu pidu.
Olgu semusid, kel meelest sinu sünnipäev ei lähe,
Aga sellest sulle ikkagi on vähe-vähe-vähe.

REF: Mida tunda pole saanud…

PILLE: Kas sa olid oma emaga siin?
RALF: Jah. Ja isa oli ja kõik vanaemad ja vanaisad ja onud ja tädid ja nende lapsed ja 
kõigil olid õhupallid käes. Ei, ma ei tea oma emast mitte midagi. Mitte kellestki. On mingid 
jutud, et Martin on minu vend, aga need on ainult jutud. Kala oli vahepeal lapsendatud, 
aga ta toodi tagasi.
PILLE: Kas seal oli väga… halb?
RALF: Ei. Kõik oli väga lihtne. Nagu metsas.
PILLE: Aga praegu?
RALF: Praegu on veel lihtsam. Ma elan OMA elu. Ja ma elan seda nii, nagu mulle meeldib. 
Lihtne on elada, kui sa tead, mida sa tahad ja kui sa ei taha valesid asju.
PILLE: Kõik elavad oma elu.
RALF: Ei. Ei julgeta öelda, mida mõeldakse, tehakse asju, mida ei taheta teha, kardetakse 
teiste arvamust, püütakse kõigile meeldida, jäetakse tegemata kõige tähtsamad asjad. 
See on hullumaja. Elatakse teiste elu.
PILLE: Mis on kõige tähtsamad asjad? 
RALF: Osata kuulata oma südame häält. Kõige tähtsam saab korraga olla ainult üks asi 
korraga. Ujuma minna. Koos sinuga. On see võimalik?
PILLE: Ma ei tea, ma pean võtma ujumise asjad.
RALF: Võta! Kas me läheme ujuma? 
PILLE: See on võimalik. Aga…
RALF: Kui ma ütlesin „ujuma“, siis ma mõtlesin… „ujuma“. 

Lahkuvad järve suunas. Ilmuvad Marina ja Eva.

EVA: Tahad öelda, et sulle meeldib seda kõrvalt vaadata vä?
MARINA: Mõtled Ralfi? Ei meeldi. Ma ei vaatagi.
EVA: Võta siis midagi ette.
MARINA: Ei võta. Mis ma talle ütlen? Et jätan ta maha?
EVA: Hull!
MARINA: Las ta lõbustab ennast selle lambaga. Mul suva. Mis me ise oleme vähe lõbutsend vä?
EVA: OK! OK!
MARINA: On ta sind ka pannud vä? Paus. Mul suva.
EVA: Ütleme, ... et ei ole.
MARINA: Kas sel aastal üldse kevad oli vä?
EVA: Mis mõttes?
MARINA: Ma mäletan, et olid talvesaapad ja nüüd on juba rihmikud. Aga mis vahepeal oli?
EVA: Vihma sadas küll.
MARINA: Vihma sajab ju sügisel.

Läheneb pooleldi hiilides Andres. Marina ja Eva märkavad tema ilmumist ja valmistuvad 
poisi ehmatamiseks.

EVA: Nad läksid ujuma.
ANDRES: Mis mõttes?
EVA: Igas mõttes.
ANDRES: Mida see tähendab?
MARINA: Võetakse riidest lahti ja minnakse vette.
ANDRES: Riidest lahti?
MARINA: Üldiselt küll.
ANDRES: hakkab minema järve suunas Nüüd aitab!
EVA: Oota!
ANDRES: Mis veel?
EVA: Ära mine sinna! Soovitan soojalt.
ANDRES: Muidugi lähen.
EVA: See tüdruk ei armasta sind. Tal on praegu huvitav. Ära mine teda segama.
MARINA: Kalla meile jooki.

Andres valab veini klaasidesse.

EVA: Mis selle plika nimi oli?
ANDRES: Pille. 
EVA: Pille on, muide, väga ilus. Oled sa talle seda öelnud.
ANDRES: Kõike ei pea ka ütlema.
EVA: OK! Oled teda kallistanud?
ANDRES: Kuidas?
EVA: Tugevasti.
ANDRES: Ei ole vist.
EVA: Miks?
ANDRES: Ma ei tea, kas talle see meeldiks.
EVA: Kallista mind!
ANDRES: Ei-ei!
EVA: Mis siis nüüd on? Ühte kallistust palun!
MARINA: Kuuled, et teine palub.
ANDRES: Noh, aga ainult nalja pärast.

Andres kallistab kohmetult.

EVA: Natuke tugevamini. Ai! Natuke õrnemalt. Nii on hea. See meeldiks Pillele. 
Emasele meeldib tugev isane, nagu Ralf ütleb. Kas sulle meeldis mind kallistada?
MARINA: Sinu käest küsiti ju! 
ANDRES: Ma ei saa öelda, et ei meeldinud.
EVA: Ütle siis, et meeldis.
ANDRES: Jah.
EVA: Meeldis?
ANDRES: Meeldis.
MARINA: Kuule, ma käin auto juures ära.
EVA: Oleks sinust väga armas.
ANDRES: Ei pea kuskile minema!
EVA: Kuss! Las ta läheb. Teised on seal.

Marina lahkub.

ANDRES: Kuhu ta läheb nüüd, miks ta ära läheb!
EVA: Kas sulle meeldib Marina rohkem? 
ANDRES: Mis jama te siin korraldate!
EVA: Kas sa oleksid tahtnud Marinat?
ANDRES: Ei oleks, kurat!
EVA: Las ta siis läheb. Või meeldib sulle kahe naisega olla?
ANDRES: Ei meeldi, kurat.
EVA: Las ta siis läheb. Sul on väga ilusad käed, seksikad. Ja su hääl meeldib mulle. 
Kas ma olen sinu jaoks ebameeldiv? Ma ei ole ju kole?
ANDRES: Ei ole.
EVA: Vaata mind hoolega! Esineb. Ma olen ju päris ilus? 
ANDRES: Oled küll.
EVA: Noh!?
ANDRES: Mis „noh“ ? 
EVA: Kas me sellesse telki võime minna?
ANDRES: Ei-ei-ei.
EVA: Või läheme ujuma?
ANDRES: paus Ei.
EVA: OK! Räägi siis! 
ANDRES: Millest?
EVA: Minust. Mida sa näed, kui sa mind vaatad. Sa võid mind puudutada ka, kallista 
mind veel.
ANDRES: Ei, ma ei saa niimoodi. Ma ei oska niimoodi.
EVA: Mida ma siis tegema pean? Et sulle meeldida?
ANDRES: Ei, sa meeldid mulle küll, ausalt. Aga sa oled selline teistmoodi. Nagu kuskilt 
pildi pealt. Ma ei tea neid teie jutte.
EVA: Räägi siis oma jutte, kui ma nii teistmoodi olen. Millest sa siis räägid oma pilledega, 
kes ei ole nii teistmoodi. Mis sa neile räägid?
ANDRES: Mis ma räägin?  Ma ei tea. Kõigest.
EVA: Minule ei räägi mitte keegi mitte midagi mitte kunagi. Mida ma valesti olen teinud? 
Kas ma olen mingi värdjas või? Hea küll. Pole vaja. Elan üle. Anna andeks. Naeratab. 
Saan hakkama.
ANDRES: Ei-ei. Hea küll.
EVA: Räägid?
ANDRES: Jah.
EVA: Mis oli viimane ilus asi enne mind, millest võiks rääkida?
ANDRES: Viimane või? Ma ei tea. Võib-olla eelmisel nädalavahetusel. Käisin metsas 
hulkumas ja eksisin natuke ära. Öösel oli tulnud kõva vihm ja nüüd kõik metsaalune 
auras. Palju lõhnu oli. Sambla lõhn, puukoore lõhn, vaigu lõhn. Kuuskede all oli väga pime. 
Jänesekapsaid oli palju. Üks suur sipelgapesa. Ja siis paistis eemalt puude vahelt ere valgus.
EVA: Ufo?
ANDRES: Ei! Läksin sinnapoole ja jõudsin raba servale. Oli sama tunne nagu jõuaks mere 
äärde. Raba kohal oli kerge uduvine ja mingid linnud karjusid eemal. Ja siis nägin paremal 
pool majaaset. Paar palki oli alles ja kokkuvarisenud korsten. Kaevukoht ja kaks kuivanud 
õunapuud. Ja väravapostid. Muidu oli kõik tavaline nagu ikka, aga ühe väravaposti kõrval oli 
kahe paku otsas pink. Üsna hästi säilinud. Ja pingi sees oli aimata uuristatud südamekujutis. 
Istusin seal pingi peal ja mõtlesin, kes siin on elanud ja istunud ja oodanud. Ilma elektrita, 
kaugel kõigest muust. Kindlasti oli see ootamiste pink. Ja kus nad üldse ära käisid ja miks 
nad koos ei käinud.
EVA: Lehma pärast. Lehma ei saanud ju üksinda jätta. Ja kord aastas viisid nad lehma pulli 
juurde. Ja siis nad käisid oma kaupu soola vastu vahetamas. Ja nad armastasid teineteist.
ANDRES: Jah.
EVA: Väga. 
ANDRES: Ja ükskord, kui naine ei jõudnud õhtuks tagasi, istus mees värava juures ja ootas ja 
maa läks juba külmaks ja siis ehitas mees selle pingi ja uuristas südame. Aga võib-olla naine 
ei tulnudki enam tagasi ja mees istus ja istus, päevast-päeva.
EVA: Ei, naine tuli kindlasti tagasi. Nad ju koos ehitasid selle maja. 
ANDRES: Jah, neil ei lubatud abielluda ja siis nad põgenesid siia ja …
EVA: Ja ehitasid endale kodu.
ANDRES: Mees tahus metsas kirvega palke…
EVA: Ja mina korjasin sammalt palkide vahele toppimiseks…
ANDRES: Ja mina põletasin savist telliseid ahju ehitamiseks.
EVA: Ja kui õhtu tuli, istusime ümbert kinni hoides oma tulevase kodu lävepakul ja…
ANDRES: …ja vaatasime kuidas laugastest kerkis udu ja kuidas ükshaaval hakkasid süttima 
tähed taevas ja kuidas ämblikud parandasid öiseks jahipidamiseks oma võrkusid…
EVA: Ja sina tahtsid mind, aga sa ei julgenud seda öelda…
ANDRES: …sest sa olid ilusam kui kõik need muud asjad.

On jõutud telgi juurde. LAUL. Laulu lõpuks ollakse telgis ja suletakse uks.

Eva ja Andrese laul
                            
Eva:
 Sinu sõnad on kui vaikus peale vihma,
 sinu silmad on kui tormi tõotav põud,
 äkki lõdvemaks nüüd laseme su rihma,
 see, mis on mu põlvedes, ei ole jõud.

 Ärme laseme nüüd ajal minna raisku,
 lihtsalt parajaks me aega ka ei tee:
 tundub – vaja on meil teineteise kaissu,
 et me tunneksime: see on see on see.

REF:
	E: Ära karda mind, ka mina olen väike
	A: Nõnda lihtne kõik see olla ju ei saa
	E: Olen jäätund lill ja sina ole päike
	E,A: Tahan sulada kui kevadine maa
	E: Ära karda mind, ka mina olen arglik
	A: Kuhu kaovad minu mõtted minu peast?
	E: Ootan, et sa käiks mu põues vargil
	E,A: Meil ei ole jõudu ilma jääda heast

Andres:
Sinu juuksed on kui tuul, mis puhub merelt.
Sinu huuled on kui karge päiksetõus.
Sinu silmad on kui jumalate perelt.
Ükskõik, mis juhtub: mina olen nõus.

Sinu hääl on nagu samet ümber kaela.
Sinu kael on nagu valgus üle vee.
Kas tohin puutuda su kleidipaela,
et  ma tunneksin – see on see on see.

REF: Ära karda mind…
          

E: Ära karda mind, ka mina olen väike
A: Nõnda lihtne kõik see olla ju ei saa
E: Olen jäätund lill ja sina ole päike
A: Nõnda lihtne kõik see olla ju ei saa
E: Ära karda mind, ka mina olen väike
A: Nõnda lihtne kõik see olla ju ei saa
E: Olen jäätund lill ja sina ole päike
A: Tahan sulada kui kevadine maa
E: Ära karda mind, ka mina olen väike

Varitsedes tulevad Kaisa ja Ahti.

AHTI: Kõik on kadunud. Siin on mingi suuremat sorti jama. 
KAISA: Issand jumal, me peame midagi tegema. Kas kuskilt abi ei saa kutsuda?
AHTI: Kust, kurat!
KAISA: Issand jumal, kui õudne! Miks me ometi siia tulime!
AHTI: Sellist jama ei mõelnud ju keegi.
KAISA: Ma ei oska mitte midagi teha.

Tuleb Toomas.

TOOMAS: Pille oli sellega järve ääres.
KAISA: Kui kohutav. Vaene Pille!
AHTI: Mida kuradit nad tahavad?
KAISA: Tehke ometi midagi!
TOOMAS: Nad olid juba veest väljas ja Pille seal naeris.
KAISA: Ma ei saa üldse Pillest aru.
AHTI: See ei lõpe hästi, kurat!
TOOMAS: Kas Andres ei olnud sinuga?
AHTI: Ei.
KAISA: Kus ta siis on?
AHTI: Ma ei tea, äkki läks minema!
TOOMAS: Või abi kutsuma?
AHTI: Tulevad! Kaome!

Jooksevad minema. Tulevad Martin, Kala, Marina.

MARTIN: Noh, kus nad siis on?
MARINA: Las nad siis olla ometi!
MARTIN: Ma tahan seda näha. Eva!
KALA: Pole kedagi. Telk.
MARTIN: Eva! Oled sa telgis? Eva?
KALA: Eva, tule ometi välja! Oled siin või?
MARTIN: Muidugi on ta siin.
MARINA: Martin, sa lubasid ju!
EVA: telgist Tegelge oma asjadega!
MARTIN: No nii. Pidu algab!
KALA: Eva, ära jama.
MARTIN: OK. Eva, kas jääd sisse või tuled välja?
ANDRES: teeb ukse lahti, hakkab välja ronima Te saate valesti aru asjadest.  

Martin lööb Andresele jalaga näkku, Andres vajub telki tagasi. Eva tuleb välja.

MARTIN: Eva, kas me saame asjadest valesti aru? Meie, kes me ülikoolis ei käi? 
Näita, mis nägu sa oled? Soe! Tuline! Kus su huulevärv on? Ära söödud!
EVA: Ma ei ole sinu oma.
MARTIN: Mina arvasin, et oled. Mina ju kepin sind.
EVA: See ei tee mind veel sinu omaks.
MARTIN: Mina arvasin, et teeb. OK! Kas ma kepin veel kedagi peale sinu? Kes sind 
üleval peab? OK! Kurat, kelle katuse all sa elad?
MARINA: Aitab küll.
EVA: Aga ma ei teadnud, et see on päris.
MARTIN: Mida ma sust siis kepin, fuck! Sulle meeldib see hälvik seal või?  

Andres ronib jälle välja, saab uue hoobi.

MARTIN: Kala, lase telk alla! 

Kala asub asja kallale.

MARTIN: Evale Sa oled kõik saanud, mis sa oled tahtnud? OK? Milles siis asi on? 
Mida sa veel tahad?
EVA: kallistab Martinit Mitte midagi. Mitte midagi.
MARTIN: röögib Miks sa sinna siis ronisid?
EVA: See vedas mu sinna jõuga sisse.
MARTIN: Ja sina ei tahtnud minna?
EVA: Ei tahtnud.

Andres on seotud telgiga kookoniks, ainult pea paistab välja.

MARTIN: Andresele Kas sa vedasid mu ainsa kalli inimese jõuga sellesse räpasesse 
telki?
ANDRES: Jah, ta ei tahtnud tulla. Mina vedasin vägisi. Ma teen alati niimoodi, kui 
nad ei taha tulla. 
KALA: Las ta olla.
MARINA: Kas keegi midagi süüa tahab?
MARTIN: Evale Sul on võimalus vägistajale kätte maksta.
EVA: Ma ei taha teda rohkem puudutada. See oli vastik!
MARTIN: Kas mina võin?
EVA: Sa pead!
MARTIN: OK. Lohistab veidi kookonit.

Eemalt tulevad Ralf ja Pille.

Pille:
Täna esmakordselt tunnen, mis on ahnus.
Tunnen kuidas keelaja mu hingest lahkus. 
Nii, kui nägin sind, sain aru – ta on minu
ja kui tahad sa, siis mina olen sinu.

Ralf:
Ütleme, et ma ei olnud selleks valmis,
et üks silmavaade olla võib nii kallis.
Tundsin – miski minus igaveseks muutus,
kui mu pilk vaid hetkeks sinu pilku puutus.

KOOS:
Ei ma hommikul veel aimanud, et täna on see päev:
milleks eland, mida oodand – et ma täna seda näen.
Ainult nüüd, kui vaatan sind, sind tahan endale
ja kui võtad mu, siis luban, et vaid kõrgelt lendame.
Tundsin ära, mida otsind olen kogu pika tee,
arvasin küll muud, kuid selgus – sina oled see.

Ralf:
Täna esmakordselt tunnen, mis on ahnus.
Tunnen kuidas keelaja mu hingest lahkus. 
Nii, kui nägin sind, sain aru – ta on minu
ja kui tahad sa, siis mina olen sinu.

Pille:
Ütleme, et ma ei olnud selleks valmis,
et, üks silmavaade olla võib nii kallis.
Tundsin – miski minus igaveseks muutus,
kui mu pilk vaid hetkeks sinu pilku puutus.


KOOS:
Ei ma hommikul veel aimanud, et täna on see päev:
milleks eland, mida oodand – et ma täna seda näen.
Ainult nüüd, kui vaatan sind, sind tahan endale
ja kui võtad mu, siis luban, et vaid kõrgelt lendame.
Tundsin ära, mida otsind olen kogu pika tee,
Arvasin küll muud, kuid selgus – sina oled see.

RALF: Ega sul külm ei ole?
PILLE: Kohutavalt hea on! Mis …
RALF: Martinile Räägi!
MARTIN: Ronis Evale peale.
RALF: Ei!
EVA: Jah!
RALF: Fuck! Tee, mis tahad!
MARINA: Lolliks läksite või?
MARTIN: OK!
PILLE: Mida te teinud olete?! Andres!
ANDRES: Mine ära!
PILLE: Vaesekene!
ANDRES: Kao ära siit! Kuradi libu! Kao ära siit!
PILLE: Andres!
RALF: Mis sa ütlesid?
ANDRES: (hüsteerias)  Ütlesin, et viige see lirva siit minema!
KALA: Normaalne!
PILLE: Olen jah! (võtab Ralfil ümbert kinni) Näed, olen jah!

Ralf tõmbab Pillel kampsuni seljast ära, Pille käib mehe juurest mehe juurde. 

Olen jah!

PILLE :
Visake mind minema, kui mind ei ole vaja.
Must’ tehke lihapirukas, kui nälg teid taga ajab.
Ei taha enam naeratada, kui ei ole tore,
ma tahan saada teada sellest, mis on kole.

REF: Ma olen, ma olen, ma olen, ma olen.

Visake mind minema, kui minus peitub oht.
Ma tahan saada prügimäele, kus on rämpsu koht.
Et aru saada, kes mu ümber hundid ja kes lambad,
vaid korraks pruugib paljastada teravamad hambad.

REF:  Ma olen, ma olen, ma olen, ma olen.

Viske mind minema, kui olen teile koormaks.
Ma tunnen, kuidas miski minus tahab saada loomaks.
Ei taha olla rihma otsas käppa andev kutsu.
Ma tunnen, kuidas keegi tume kisendab ja kutsub.

REF: Ma olen, ma olen, ma olen, ma olen.

Visake mind minema, kui olen läinud rikki.
Ei oska enam korrata te meelepärast trikki.
Ei viitsi enam olla see, kes kõikidele meeldiks.
Ma tahan saada hämarate tänavate leediks.

REF: Ma olen, ma olen, ma olen, ma olen.

PILLE: Siduge ta lahti!
MARTIN: No-ei!
PILLE: Ralf, siduge ta lahti.
RALF: See on Martini otsustada.
PILLE: Ralf, mina ju palun sind!
MARINA: naerab Oh sa nunnukene!
RALF: Pillele OK! Sina palud mind. Palutakse, kui tahetakse midagi saada. Tahad 
Andrest saada? Alles tahtsid mind saada. Mida sa siis tahad, kui saab ainult ühte 
asja korraga. Pille võtab Ralfil ümbert kinni. OK. Martin, tee, mida sa tegema pead.
PILLE: Ei! Eva, see ei olnud ju nii?
RALF: Ma ei oska nende inimestega! Nad ei tea, mida nad tahavad. Nad ei tea, mida 
nad teevad! Unusta ära see Andres! Sul pole teda enam vaja.
PILLE: Lihtsalt – üks inimene on hädas ja teda tuleb aidata.
RALF: Aita iseennast! Keegi ei saa teist inimest aidata.
MARTIN: OK. Mul läks viha üle. Las ta minna. 
EVA: Mul on kama.
KALA: Normaalne.
RALF: Viha ei puutu asjasse. Me oleme ju vandunud. Mitte keegi, mitte kunagi…
KALA: Teen ta siis lahti või?
PILLE: Ei!
MARINA: Vaene laps!
KALA: Mingi kuradi haige värk.
RALF: võidurõõmsalt Mida on naisele vaja! Ma olen alati öelnud – looma! Tugevat looma!
PILLE: Sa ei tunne ennast!
RALF: Ja sina tunned mind?
PILLE: Jah!
RALF: mängib Appi! Ta nägi mu läbi! Ma olen paljastatud! Ta teab, et ma olen väike 
armas poiss, kes emme mõistva naeratuse asemel sai kasvatajalt kõvasti peksa ja 
et ma vihkan kõiki äranunnutatud perelapsi nagu kurdid vihkavad kuuljaid. Ja et 
minust saaks suurepärane inimene ja pereisa, kui ma leiaksin enda kõrvale õige 
inimese, kes armastab minus seda, mida teised ei tea seal olevat. Ta nägi mu läbi! 
Ta tahab mind päästa! Appi!
PILLE: Ei! Ma tahan sinuga magada. Paus. Mida siis veel?! Sa oled ju nii ilus. Sa oled 
ju nii hästi riides. Sa oskad “seda” kindlasti väga hästi teha. Sa oled ju nii isane. Mis 
võiks olla parem sinu tugevast haardest? Mida võiks olla parem puudutada kui sinu 
tugevaid käsivarsi? Jah. Ma tahan sinuga magada. Marina? Eva? Kuidas ta seda teeb? 
Ralfile. Mis sina siis mõtlesid? Mida naine sinult veel võiks tahta. Ma olen väga pettunud, 
et see ei toimunud juba järve ääres.
MARINA: Ralfile Sa ei teinudki oma ujumaskäimise trikki?

Ralf lööb Marinat.

MARINA: Aita siis ometi tütarlast. See sulle ju meeldib. 
KALA: Mina võin ka aidata, kui Ralf ei viitsi. See on ju jumalast roogitav räim.

Ralf lööb Kala.

MARTIN: OK! Võtke vabalt! Ei maksa lolliks minna.
KALA: Ralf, kurat – sina ei tule mind lööma. Eluaeg olen pidanud mina sinu sita ära 
sööma ja nüüd sa tuled mind lööma.
RALF: Löö siis vastu!
KALA: Arvad, et ei löö või?
MARTIN: Hea küll, Kala, tõmba koomale!
KALA: Ah teie olete kahekesi kõvad mehed ja mina olen mingi jobu, jah? Mina ei tohi 
enam midagi öelda kah! Arvate, et ma ei tea, et te mind jobuks peate? Ja te ei ole 
mingid kuradi vennad, ma tean seda väga täpselt. Olen kogu aeg teadnud. Nii et ärge 
kujutage ette! 
MARTIN: Mida?
RALF: Mitte midagi.
KALA: Ralfile No ütle siis oma vennale, et ta ei ole su vend.
MARTIN: Millest ta räägib?
RALF: Mitte millestki.
MARTIN: Meie oleme ju vennad?
KALA: Ma ei ole mingi jobu.
EVA: Keegi ei pea sind jobuks, Juss. Sa tead seda väga hästi.
KALA: Aga mis ta tuleb mind siis lööma?
MARINA: Ta on armunud.
KALA: Ei ole.
RALF: Tehke ta lahti!
KALA: Tee ise, kurat! Mida sa kogu aeg käsutad!
RALF: Teen küll.

Ralf tõmbab noaga nöörid läbi, Eva puhastab Andrese nägu verest.

RALF: Me vist olemegi väsinud. Me peaksime… mõneks ajaks… kõik laiali minema. Martin?
MARTIN: Kuule, me oleme ju vennad?
PILLE: Mida see tähendab?
KALA: Mis minust siis saab? Ma ei ole nõus. Ma ei oska mitte midagi.
RALF: Sa saad hakkama. Sa võiksid hakata autodega tegelema. See on väga hea töö. 
Ma võin sulle paar nime anda, kes kraami kokku ostavad.
KALA: Ma ei taha üksi jääda.
MARTIN: Ralf, kuule?
MARINA: Kalale Sa võid minu juures edasi elada.
PILLE: Ma ei saa aru.
RALF: sõpradelt Kas ma näen välja nagu mingi armunud tola?
MARINA: Näed küll. Ja see on tore!
RALF: Kas mul on mingi nõme nägu ka ees?
KALA: On küll.
PILLE: Andres, lähme! Saad sa tõusta?

Andres tõuseb ja hakkavad Pillega vaikuse saatel eemalduma.

RALF: Kuhu ta nüüd läheb? Läheb ära või?
MARINA: Pille!
EVA: Pille, tule tagasi, kurat!
RALF: vaikselt Pille!
PILLE: eemalt Mis viga?
RALF: Mul on midagi viga.

Laul ja liikumine võiks kokku anda sümboolse pulma tunde.              

RALF:
Kuidas minna saad, kui see, mis on, on algus.
Kus oli pimedus, seal nüüd on valgus.
Veel ei ole jõudnud öelda sulle peamist,
neetult raske üksi kanda seda teadmist.

PILLE:
Ütleme, et ma ei olnud selleks valmis,
et, üks silmavaade olla võib nii kallis.
Tunnen – miski minus igaveseks muutub,
kui mu pilk vaid hetkeks sinu pilku puutub.

KOOS:
Ei ma hommikul veel aimanud, et täna on see päev:
milleks eland, mida oodand – et ma täna seda näen.
Ainult nüüd, kui vaatan sind, sind tahan endale
ja kui võtad mu, siis luban, et vaid kõrgelt lendame.
Tundsin ära, mida otsind olen kogu pika tee,
arvasin küll muud, kuid selgus – sina oled see.

PILLE:
Täna esmakordselt tunnen, mis on ahnus.
Tunnen kuidas keelaja mu hingest lahkus. 
Nii, kui nägin sind, sain aru – ta on minu
ja kui tahad sa, siis mina olen sinu.

Ralf:
Ütleme, et ma ei olnud selleks valmis,
et, üks silmavaade olla võib nii kallis.
Tundsin – miski minus igaveseks muutus,
kui mu pilk vaid hetkeks sinu pilku puutus.

KOOS:
Ei ma hommikul veel aimanud, et täna on see päev:
milleks eland, mida oodand – et ma täna seda näen.
Ainult nüüd, kui vaatan sind, sind tahan endale
ja kui võtad mu, siis luban, et vaid kõrgelt lendame.
Tundsin ära, mida otsind olen kogu pika tee,
Arvasin küll muud, kuid selgus – sina oled see.

MARTIN: Not bad.
PILLE: See kõik on liiga hullumeelne minu jaoks.
RALF: Millisest elust sa oled siis unistanud?
PILLE: …hullumeelsest.
RALF: Sa saad selle.

Andres, kes on kõike eemalt jälginud, tuleb platsi keskele.

KALA: Mis vahti – suu lahti?
MARTIN: Kas midagi jäi maha?
ANDRES: Jah.
MARTIN: Korja oma asjad kokku ja kao. Võid minna.
ANDRES: Ma tahan võidelda.
KALA: Pardon?
MARTIN: Mida sa tahad?
ANDRES: Võidelda. Ma tahan Pille pärast võidelda.
MARTIN: Ei saa aru.
ANDRES: Ma arvan, see on ainus keel, millest te aru saate.
PILLE: Andres, palun ära tee! Sa ei ole ju mingi kakleja. See ei muudaks midagi.
ANDRES: Muudab. Kui ma võidan…
PILLE: Sa ei võida ju!
ANDRES: Miks? Hoia kõrvale!

Ralf läheb ja seisab Andresele vastu.

RALF: OK. Inimene peab saama, mida tahab.
PILLE: Ei ole vaja, Andres!
ANDRES: Mine eemale!
RALF: Mingu see siis nii, kui härrad soovivad. Andres. Ütle, kui sa oled kaotanud.
MARTIN: Ralf, kuule, sina oled ju minu vend?
RALF: Olen-olen-olen-olen!
MARTIN: Mis see Kala siis jamab?
RALF: Kala on loll.
ANDRES: Kui alustaks.
EVA: Ma ei taha seda näha.
ANDRES: Aitab!

Algab kaklus. Andres ei tunne hirmu. Ta on oma oskamatuse kohta üllatavalt kontsentreeritud. 
Ralf esialgu ei ründa, blokeerib Andrese rünnakuid, annab vastasele asjakohaseid soovitusi 
ja õpetusi. Õpetab nagu sõpra. Ootamatult tabab Andrese tugev kummaline löök Ralfi, kes 
lendab pikali, on hetke vait ja hakkab siis naerma. Ralf tõuseb. Andres on hakanud poksijalikult 
üles-alla hüplema. Andres on tõsine, Ralf püüab lõbus olla. Andrese löök kordub ja Ralf on jälle 
selili. Järgneb Ralfi tõsisem rünnak. Andres saab sisse seeria lööke, aga ei kuku. Andres proovib 
kolmandat korda oma “firmalööki” ja jälle on Ralf pikali ja lööb kukkudes oma pea ära. Ralf 
tõuseb ja tuigub märgatavalt. Andres saab löögi kolmnurka ja jääb hingest kinni, vajub kössi. 
Ralf lööb kainelt Andrese näo vastu oma põlve, Andres vajub põlvili. Seda näevad platsile ilmunud 
Toomas, Ahti ja Kaisa, kes on kõik ennast varustanud autost leitud hädapäraste “relvadega” ja 
tungivad pahadele hooga peale. Andres ja Ralf jätkavad omavahel – justkui aegluubis. Toomas 
ja Ahti kaklevad Martini ja Kalaga. Kaisa ründab Marinat ja Evat, aga need panevad ta rahulikult 
istuma ja vaatama. Toomasel ja Ahtil ei õnnestu kaklus nii edukalt kui Andresel, nad on vihased 
ja hirmul. Nad jäävad ilmselgelt alla, kuigi Kala ja Martin rohkem mängivad. Andres on käpuli, ei 
suuda enam tõusta. Ralf seisab. Ka Ahti ja Toomas on “rivist väljas”. Tekstid võitluse käigus 
tulevad vastavalt lavastusele. 

ANDRES: Ma kaotasin. 
RALF: Ei, sa ei kaotanud. Sa olid hea. Mitte väga hea. Hea. 
MARTIN: Kutid on auto kallal käinud.
KALA: Matsid jäävad matsideks.
MARINA: Mulle meeldis.
EVA: Mulle ei meeldinud.
KAISA: Kohutav!
PILLE: Jah, kohutav.
RALF: Täiesti OK, kuulge! Täiesti OK! Täitsa raju! Sellest oleksite pidanud alustama, meil oleks 
kohe kõik selge olnud.
MARTIN: Poistel pole viga midagi, sain ühe korra räigelt sisse.
KALA: Noored mehed, huvi on, miks mitte? Normaalne.
MARTIN: Tulge siia koprad! Kõik on OK.

Ahti ja Toomas veavad end Andrese juurde.

KALA: Pange jooki, mehed! Ärge hambaid keelega liigutage. Need kasvavad ise kinni.
RALF: Mis tunne on? Värin on sees? Oskate ju küll, kurat.
KALA: Algul tundus, et olete mingid kuradi jobud. Need kaks arvavad, et mina olen ka mingi jobu. 
Tegelt ma ei ole jobu. Mul on pappi küll. Raskelt.
MARINA: Andres pani ju vingelt.
EVA: Pani küll.
PILLE: Andres. Ilma naljata. Mul oli sinu üle hea meel. Ma ei uskunud. Ralf, Andres oli ju kõva? Oli ju? 
RALF: Oli. Ma ei saa öelda, et ta kaotas.
PILLE: Ralfile Ja mul oli sinust vahepeal kahju.
RALF: OK. Aitab sellest. Noh, koprad, on ju raju tunne?
AHTI: Kuradi valus on.
MARTIN: Toomas, sa panid ju mulle puhtalt pasunasse. Kas siis ei olnud ka pael tunne?
TOOMAS: Oli küll. Naerab. Ehmatasin ära, et nüüd tegin haiget. Kas ei ole tegelikult nii, et sa ei löö 
mitte käega vaid kogu kehaga.
AHTI: naerab Alguses oli valus, pärast ei olnud enam valus ka.
ANDRES: See ei pea niimoodi olema. See on väga vale. Siin ei ole mitte midagi naerda. Pille, sulle ei 
tohtinud see meeldida. See on nii madal ja väike.
RALF: lõbusalt Naine on evolutsiooni teenistuses. Naise aju võib öelda, et mees peab olema viisakas 
ja edukas ja nii edasi, aga naise nabatagune ütleb, et paariline peab olema elujõuline. Kui loomad ei 
valiks aegade algusest enda kõrvale tugevamat isendit, oleks plats juba puhas.
ANDRES: Sa ajad elujõu segi kurjuse ja vägivallaga. Maailm ei pea selline olema. Kurjus sünnitab 
kurjust. Teie maailm on katkine ja haige ja see on kahjuks nakkushaigus. Ja on väga kurb, kui see 
kellelegi meeldib. 
RALF: Äkki on sinu maailm haige! Verevaene ja kahvatu. Kui elekter välja lülitada, ei ole teie maailma 
enam olemas.
ANDRES: Sa ei armasta maailma, milles sa elad. Sa näed ainult iseennast.
RALF: Jah. Mul on pretensioone sellele maailmale.

RALF:
Inimene, inimene, inimene, inimene.                                              
minu jaoks ei kõla juba ammu enam vingelt.                               
Iseenda vangivalvur, iseenda pettur,
iseenda mänguvälja vabatahtlik ettur.
Abi otsib kõigest muust, kuid mitte oma hingelt.

Valguskindlad hambaplommid, valguskindlad mõtted,
läbimõeldud askeldused, tühjad ettevõtted.
Tulusid ja kulusid ei saanud nulli aetud,
enda vastu relv on taskus mõttes juba laetud.
Autoraadio kuues kord on pätid pannud pihta.

ANDRES:
Esimesed sinililled.
Esimesed liblikad.
Esimesed sügislehed.
Esimene lumi maas.

RALF:
Õhtuti on tore jõuda oma sooja tuppa,
Sulgeda end peldikusse ja seal veidi nutta.
Mis eile oli odav, täna krooni võrra kallim,
Elu jälle nagu needus krooni võrra hallim.
Õnneks tuleb telekast üks koguperefilm.

Elu nagu õhupall, mis iial maad ei puutu,
Oled tark, kui ristsõnas tähed paned ruutu.
Oleks õnn, kui sissetulek sitemaks ei muutu.
Ristmikutel ummikutes autoga teed tuutu:
sellega sa annad märku, et sa oled mees.

ANDRES: Esimesed sinililled…

RALF: 
Iga naeratuse taga väike salaplaan,
sõprus on küll ilus, aga mis ma sellest saan?
Olmeelektroonika on elu kõrgeim siht.
Aafrikasse päiksereis ja ongi hästi kihvt.
Elukindlustus sul annab igavese elu.

Raske pole ennustada ette sinu saatust:
augustis sind ootab auto tehnoülevaatus.
Jõuludeks on vaja osta kokku palju kinke.
Päevast päeva kannatada süüdistavaid pilke.
Inimene, inimene, inimene, inimene. 

ANDRES: Esimesed sinililled…

Märkamatult on platsile jõudnud äraseletatud näoga Joonas.

RALF: Oi, Joosep. Jäid väga paljust ilma. Käisid seenel? Sõbrad sul siin andsid korraliku etenduse. 
Nüüd on nemad ka meie sõbrad. Võta banaani, Joosep! See oli sul väga kavalasti mõeldud, et sa 
teistele appi ei tulnud. Oma näolappi tuleb hoida. Õige! Nii paha on ju haiget saada. Parem väike 
häbi südames kui sinikas silma all. Ja mis kõik hambaproteesid tänapäeval maksavad. Jube!
JOONAS: Ma ei käinud seenel.
RALF: Siis on sul ju kõht tühi, võta banaani, sõber.
JOONAS: Ma panin teie auto põlema.
RALF: Miks?
JOONAS: Sugugi ei tahtnud põleda.
RALF: Kuidas me nüüd koju saame?
JOONAS: Nüüd põleb korralikult. Istmed läksid hästi.
RALF: Mul oli seal üks foto!
JOONAS: Mingi ema lapsega. See läks tulehakatuseks.
RALF: Ei.
PILLE: Ei, Joonas?
JOONAS: Jaa.
RALF: Sellel asjal on oma hind.

Ralf läheneb Joonasele, kes võtab seepeale  taskust püstoli.

MARTIN: Persse, see on minu püss, see oli autos. Anna siia!

Joonas suunab toru Martinile, kes jääb liikumatuks, seejärel Ralfile.

RALF: OK! Martin, kas see on laetud?
JOONAS: Viis kuuli pidemes, üks rauas. 
MARTIN: Joonas, see ei ole mänguasi.
KALA: Ebanormaalne.
KAISA: Hulluks läksid või?
PILLE: Joonas. Sa ei tohi. Palun.
ANDRES: Ära jama, Joonas, see võib ka kogemata juhtuda.
RALF: OK! Kui lased siis lase, ära tule siia esinema!
JOONAS: Ma ei ole sinu sõber.

Joonas suunab toru Ralfile ning kõmatab lask. Ralf tõmbub kõverasse, aga tajub, et ei ole 
pihta saanud. Vaatab ringi ja hakkab naerma. Ralfi selja taga umbes viie meetri kaugusel 
vajub Pille aeglaselt pikali. Pille sai surma.				
ANDRES: Pille.

Andres läheb arusaamatuses Pille juurde. Pille on surnud. Andres tõmbab Pille põlvedele ja 
vaatab abipaluva ja üllatunud pilguga enda ümber. Kõik seisavad liikumatult.

RALF: püüab olla rõõmus või on rõõmus Mööda! Ta lasi mööda! Yes! Uskumatu lugu! Seda peab 
tähistama. Tõmbame uttu! Mis te passite? Meie pole midagi teinud. Ei ole ju?! Lähme.

Pahad kõhklevad, aga hakkavad minema.

TOOMAS: Kuhu te nüüd lähete?
RALF: eemaldudes Läheme, kuhu tahame, kuradi lollid. Memmekad tulevad paugutama. Meie 
ei te, kust ta selle püssi sai. Võib-olla kohtus kohtume. Tuleme tunnistajaks!

Pahad lahkuvad.

ANDRES: Lepatriinu, lenda ära…

KOHTUNIK: Kas süüalune Joonas Tamm tunnistab end kannatanu Pille Lehiste tapmises süüdi?
JOONAS: Jah.
KOHTUNIK: Kas süüalusel on midagi lõpetuseks öelda?
JOONAS: Ei ole.
KOHTUNIK: Kohus läheb otsust tegema.

Minnakse laulma lõpulaulu, aga laulu ei tule. Vaid üks pill mängib Pille-Ralfi laulu meloodiat.  


LÕPP