31. mai 2003 - 04.september 2004
Tagasi
LAULDES VIHMAS. SUVETEATER 2003
Suveteatris käimise rituaal kuulub eestlaste aastaringi nagu kirikuskäik jõulu juurde. Kas minna tuntud Reiu piknikuväljakule "Tasujaga" eesti meelt ja tuju tõstma või riskida Kivirähi "Kalevipoja" järel Neeruti mäkke rühkida? Ainuüksi "Nipernaadisid" on tänavu kaks … Mida asjast arvata? Kroonika aitab.
Jaan Tätte & Olav Ehala, KAOTAJAD, Linnateatri lavaaugus, lavastaja Elmo Nüganen.
Naabrid rebivad üksteise võidu teha Elton Johni ja Kanderit, ilmakuulsaid hittmuusikale. Linnateater põrutab omamaisega, ja Ehala muusika on vägev! Linnateatri menunäitlejad laulavad, nii mis müriseb (Matvere, Pang jt), mängivad ise pilli, nii et publikul suu lahti (Noormets, Simmul jt),
löövad trummi, nii et mürtsub (Ele Kõre!).
Tätte lugu on kui jätk Nukuteatri "Riskile". 10.c on jõudnud tudengiikka. Esimesed eksamid läbi, esimene piknik plikadega. Poisid arvavad, et plikad viina ei joo … Intelligendid ju, ei nad märka kallistada ega oska kakelda. Ainult kitarri saatel mökitada: tahaks olla sinu kardin ja muru.
Noorte idülli marsib sisse - nagu Tättel ikka - elu ise. Džiibi ja Stockmanni kilekottidega tungib tudengite öhe lastekodukarastusega eluperemeeste kamp. Tätte paneb väärtused proovile. "Oi, me oleme nii erinevad," tõukutakse algul. Aga vastandid ju tõmbuvad. Barbi Pilvre ju kirjutas ka, et millegipärast ilusad ja nutikad tüdrukud lähevad pättidele mehele.
Vihmaetendustel juhatab pealik Elmo ise vägesid. Seisab publiku kogunedes ka ise saju käes ja peab kõnet: "Käige pissil ära, külmaga, teate ise, hakkate varsti tahtma!" Rituaal koos näitlejatega vihma trotsida kuulub "Musketäride"-suvedest Linnateatri juurde ja boonusena piletiraha sisse.
Tekst: Meelis Kapstas / Kroonika