..:: Kaotajad ::..

Tagasi

JAAN TÄTTE SÜÜVIB KURJADE KUMMASTAVAT SARMI

Täna esietenduva muusikalavastuse «Kaotajad» paari päeva tagust kontrolletendust vaadanud teismeline noormees mängis järgmisel hommikul raevukalt tapmise-tagaajamise arvutimängu.

Vallandab siis see lavastus inimestes sedavõrd palju allasurutud tunge, mõtles teismelise isa, «Kaotajate» autor Jaan Tätte ning uuris ettevaatlikult pojalt teatrimuljeid ning sai soovituse: «Sellele peaks vanusepiirangu kehtestama.»

Heade ja pahade konflikt

«Kas naerdi ka?» küsinud autor Tätte. «Üks 7-aastane poiss naeris kogu aeg,» möönis poeg Tätte. Ühe sõnaga, selge segadustunde külvab «Kaotajad» kerge käega laiali. Nii tegid ka Tätte teised lood, teiste seas ka «Sild». «Silla» ja «Kaotajate» vahel on isevärki sild, viimase idee on esimesest pärit. Tätte meenutab, et «Silla» tüdruk Leele suus on lause: «Kunagi ammu mõtlesin isegi nende päris karmide ja päris pahade peale, et mina suudaksin neist midagi muud teha ja maailm näeb siis, et nad on head ja õrnad ja mina leiaksin selle nende seest üles.»

Tollal tundus talle, et see on omaette teema, hoidis seda õhus ning nii tulid «Kaotajad» - klassikaline «heade» ja «pahade» vastuolust kantud lugu, kus Tätte süüvinud tänases ühiskonnas üles haibitud võitjakultusesse ning inimlikkuse kadumisse. Kui sa pole võitja, pole sa keegi.

Loomariigis on võitjaks see, kes on tugevam, kiirem ja halastamatum. Kuid inimeste seas? Või Tätte «Kaotajates»? Tätte ei poeta vastust. «Ma ei tahaks ette ära rääkida,» ütleb ta. «Aga - üksildases paigas kohtuvad lihtsad «head» ning rafineeritud «pahad» ja tekib konflikt…» Kes võidavad, «head» või «pahad»? Tätte ei anna ka sellele vastust. Lavaaugus on näha.

Segaste tunnete paraad on ilmselt kindlustatud - põhjuseks Tätte kirg tegelda alateadvusele rõhuvate teemadega. Sestap siis seesama «kurjade» kummastav sarm. (Muuseas, Tätte suus saab sõnast «sarm» hoopis mõjuvama kõlaga «sharm».) «See «heade» ja «pahade» vastuolu on selline huvitav teema,» mõtiskleb ta. «Ning see «pahade» sarm… see on alati võimsam kui headel. Ilmselt on see tugevam kui «heade» sarm ja mõjub vägevamalt. «Head» on kas siis kasvatuse või millegi muu tõttu vaoshoitumad ning vähem mõjuvad.»

Mistap - karismaatilisi ja esilepürgivaid «pahu» märgatakse hoopis enam kui tagasi- ja alalhoidlikke «häid».

Tätte ise ei näitle

Tõsi ta on, ning Tätte on ka ise end kordi ja kordi «pahade» kõikevõitvast sarmist eksitada-mõjutada lasknud. See lihtsalt on nii. «Sillast» inspireeritud «Kaotajad» kirjutas ta valmis 2002. aasta lõpuks. «Muidu oleks see aasta näidendita jäänud, pidin selle ära lõpetama,» muigab Tätte. Laulusõnade kallal sehkendas aga veel sellegi aastanumbri sees.

Lauludega suvelugu «Kaotajad», mis noorte läbi headest-pahadest pajatab, pole aga üksnes noortelavastuseks. «Kaotajate» muusika, mille on kirjutanud Olav Ehala, ei märgi kuhugi vanusepiire. Kuid muusikal pole «Kaotajad» mitte: see on Tätte sõnul siiski lauludega näitemäng. Ses muusikalavastuses draamakirjanikust näitleja Tätte ise kaasa ei tee, kuid ei näe põhjust selle üle kurvastada. «Ma ei tea, kas sesse truppi oma kohmakusega sobiksingi?» muigab ta.

Oma lootusi ja ootusi seoses tänaõhtuse esietendusega Tätte kirjeldama ei kipu. Üht paneb aga «Kaotajate» kirjutaja publikule hingele: Lavaauku tulija sättigu end soojalt riidesse. Tänavused juuniõhtud paistavad silma jahedusega. Esietendus Linnateatri Lavaaugus

MUUSIKALAVASTUS «KAOTAJAD»

Tekst ning laulusõnad: Jaan Tätte
muusika: Olav Ehala
lavastaja: Elmo Nüganen
kunstnik: Iir Hermeliin
koreograaf: Teet Kask

Mängivad ja elavat muusikat esitavad:

Evelin Pang, Hele Kõre, Elisabet Tamm, Eva Klemets (EMA kõrgem lavakunstikool),
Andero Ermel, Argo Aadli, Andres Raag, Mart Toome, Marko Matvere,
Allan Noormets, Rain Simmul.

«Kaotajad» esietendub täna kl 22.30.

Tekst: Aigi Viira / Postimees (31.05.2003)