Kaotajaid mängiti Tallinna Linnateatri lavaaugus 2003 ja 2004. aasta suvel, kokku 57 korral.
Linnateatril on saanud traditsiooniks panna teatrimaja ette silmapaistvamatele lavastustele mälestuskivi. Nii ka seekord.
Peale 4. septembri etendust 2004. aastal koguneti Laial tänaval ,et see suurepärane etendus igaviku teele saata.
Lahkumiskõne pidasid nii autor ise, kui ka veel helilooja ning heade ja pahade esindajad jpt.
............................................................
Elmo Nüganen: "Võimalik et, no ma ei tea kuidas teil endil, noh et kuidas tegelikult on aga mulle tundus niimoodi, et selle loo niisugune potensiaal sai sellel teisel aastal nagu rohkem realiseeritud kui esimesel aastal, kuigi esimesel aastal vist käis rohkem vaatajaid...mai ei tea, kas käis rohkem? /.../ Võib-olla rohkem ka neid inimesi,kes nagu kujundavad teiste inimeste arvamusi ehk siis teatriteadlased ja teatrikriitikud ja aga ma arvan, et su lugu on palju õigemaks või paremaks läinud mitte ainult selles mõttes et kõik me oleme hakanud millestki paremini aru saama, vaid ka muusikalises mõttes. Kõik numbrid tulevad niivõrd kergelt välja, et trõks ja kohe tuleb..."
Raivo Põldmaa: "/.../ Ja kuna Riina täna mulle ütles, et täna mingeid kõnesid üldse pidada ei tohi, tänatud on liiga palju ja, aga ma tahan lihtsalt tõesti, Elmo viis jutu sellele teemale, lihtsalt huvi pärast, et täna oli siis 57-s etendus ja 31 oli eelmisel aastal, 26 oli sellel aastal. Eelmisel aastal oli 18 286 vaatajat, sel aastal 13 806 vaatajat, nii et kokku siis 32 092 vaatajat. Et see on minu arvates, Õismäel elab 30 000 inimest, et noh, et oleks võrdlusmoment (
Olav Ehala: "Kas mujalt ei käinudki keegi?") Järgmine kord ehk tuleb Lasnamäe siis. Aga tõesti, tohutu töö on ära tehtud. Ma ei saa siiski tänamisest mööda. Et personaalselt ei jõua kõiki tõesti ära tänada, aga see on erakordselt suur suur töö, mis on Linnateater selle kahe hooaja vältel ära teinud et. See oli täna siis kaheksanda suvehooaja lõpp meil. Järgmine aasta, siis kuskil seal Juunis, saab täpselt kümme aastat sellest päevast kui oli esimene esietendus, Musketäride etendus /.../ Aga praegu me läheme tänavale ja avame seal meie traditsioonilise kivi. Meil ei ole tükk aega nagu tänavale asja olnud. Viimati, oli vist oli vist "Ristumine peateega"? See oli üsna jupp aega tagasi, aga et kui keegi, noh kõik on oma rahvas, kõik teavad, mis kividega tegemist on, ei ole mõtet rääkida, kus neid et ja milleks need kivid sinna pannakse. Aga mingeid reegleid selle kivi panekul ei ole, aga kõik teavad, et nüüd tuleb see kivi panna ja täna me täna me läheme ja avame selle kivi ära, mis tegelikult on juba pandud päeval. /.../ Ja tänaval kivi juures on meil mitmed kõned, kes kõnesid peavad, teavad seda, nii et võtame siit küünlad, perenaised, läheme siit uksest välja. Tikud on taskus meestel, kellel pole on ka tikud siin olemas."
Jaan Tätte: "/.../Kuidagi ikkagi on tunne, et ta on varalahkunud, kuigi ta on oma elutöö teinud,aga ma usun siiralt reinkratsiooni/.../Aga ma ei tea, võib-olla kunagi veel kummardame jälle siin...20. aasta pärast ehk...Muud ma ei tea,aga ma tean,et minu südames elab see laps edasi ja need tegelased ja...igaühele meist, näitlejatele, lavastajatele, kõigile ole oma laps,aga...mulle on ta väga oma laps, ma mäletan kuidas ma nimesid panin jne jne ja nüüd on ta siin kivi all...ikkagi on kurb..."
Rain Simmul: "Nüüd on asi nagu siis ühelpool ja loodame,et kõik läeb hästi. See on tore kui kadunuke nii rõõmsalt maha maetakse ja...mul on nagu elus meelde jäänd ainult veel üks etendus, mis läks maha ja oli nii kuidagi nii..rõõmus. Sama rõõmus kui täna. See on hästi tore,ma arvan, et see jääb kauaks meelde. Mälestus nagu sellest tükist jääb tänu viimasele etendusele sümpaatne...Tänan kõiki kellega mul oli au selles lavastuses töötada/.../no why not noh."
Marko Matvere: "Ma tahaksin öelda veel, heade ees vabandada. Ma usun,et ma võin sõna võtta kõikide halbade nimel, et me teid alandasime kõik need 57 etendust ja neil ei olnud võimalust meile kätte maksta korralikult, aga ma usun, et see tänane aplaus, mis auto põlema panemise ajal tuli, et see leevendab teie piinu..ee...Vabandust!"
Andero Ermel: "Meil ei olnud valus. (
Evelin Pang: "Aga tegelikult?") Ei olnud. Välja arvatud mõned üksikud korrad. Aga aga tegelikult oli meil siiski väga hea trupp, mis puudutab heasid. (
Mart Toome: "Meie ei hakka siin 21.sajandil kaklema teiega.") Ma usun,et kõige tähtsam oli võib-olla see,et mitte kordagi ei olnud meil sellist tunnet, kui me kummardasime...me ei pidanud mõtlema selliseid mõtteid, et kõik see,mis siin lavaaugus toimus oli üks suur arusaamatus...(
Riina Roose: "Ja me palume sellepärast vabandust?") Ja et me palume sellepärast vabandust...Kõik."
Olav Ehala: "Muidugi peaks tundma kaotuse või kaotajate valu, aga tegelikult täna just mõtlesin, et jube vahva on, kui üks niisugune asi, mis endale on ka hästi korda läinud, niimoodi äkki suure pauguga lõpeb. Mul tuli üks teine oma näputöö meelde, mida kohati ühes teatris kindlasti liiga kaua...kui ma käisin viimasel etendusel, nägin nii jubedat asja, et et ma olen väga õnnelik,et siin ma käisin (
Evelin Pang:"Ega see Buratino ei olnud?) Ei...ma olen väga õnnelik, et ma käisin pisteliselt kontrollimas, muuseas isegi eile lõppu vaatasin jajaa see publiku reaktsioon lõpus ikka võtab ikka südame soojaks küll. Ja ma olen nüüd neli neli (
mobiilihelin) semestrit üritanud nagu truppi (
Kõik: "Riina!" Andres Raag: "Misasja sa ajad kogu aeg?") ...semestrit üritanud truppi nagu selle selle teose tänupeole saada. Riinaga oleme üritanud saada seda päeva paika, kuidagi ei ole saanud. Ja ma mõtsin et täna paljud inimesed küsisid /.../ et äkki teeks mõne lühema variandi siis järgmisel kevadel minu juures ära koos selle lõpupeoga. Ja muidugi tänud kõigile ja eriti Riinale, kes sisendas seda usku ja hullumeelsust. Ja kõikidele, kes seda entusiastlikult tegid, mul oli tohutu suur rõõm seda näha, mis mis möödunud kevadel toimus, kuidas inimesed oleksid võinud öelda, et me ei pea sellist asja tegema, aga et see...Mul on hea meel, et see toimub kõik muusikateatris, väga väga väga tore /.../ Tahaks loota, et mul edaspidi õnnestuks midagi komponeerida /.../ "
............................................................
Kõned on kirja pandud kasutades sellel õhtul üles võetud videomaterjali .
