Poiss, kes oli maha jäetud tüdruku poolt, ütles: „Ta tõesti tegi mu tunnetele haiget. Kuidas ma üldse saan talle andestada, mida ta minuga tegi?“

Tüdruk, kelle ise seksuaalselt kuritarvitas teda aastaid, küsis: „Miks ma peaksin talle selle eest andestama?“

Uimastidiiler, kes tahab oma elus pöörde teha, imestab: „Kas Jumal tõesti andestab mulle kõik selle, mida ma olen teinud?“ Kuidas me andestame teistele, kes meiega valesti käitunud? Kuidas me võtame vastu Jumala andestuse?

Tõeline vajadus andestamise järele
Jumal vihkab pattu; Ta ei suuda selle jõledust vaadata. Seega, ülestunnistamata patt meie elus tuleb meie vahele ja lõhub meie suhet Issandaga. „Vaata, Issanda käsi ei ole päästmiseks lühike ega ole ta kõrv kuulmiseks kurt, vaid teie süüteod on teinud vahe teie ja teie Jumala vahele, teie patud varjavad tema palge teie eest, sellepärast ta ei kuule“ (Jesaja 59:1-2).

Andestamatus mitte ainult tule meie ja Jumala vahele, see samuti lõhub meie suhet teistega. „Kes üleastumise kinni katab, otsib armastust, aga kes seda meelde tuletab, lahutab ennast sõbrast“ (Õpetussõnad 17:9).

Nõudmised andestuseks
Kuna Jumal vihkab pattu, siis andestuse hind on kõrge. Pühakiri annab järgmised nõuded andestuseks:

• Ohver. Heebrea 9:22 ütleb: „ilma vere valamiseta ei ole andeksandmist.“ Vanas Testamendis oli ohvriks vaja veatud lambatalle, et rahuldada Jumala viha. Jeesus, patuta Jumal, suri ristil ja sai ülimaks ohvriks patu eest. Jeesus ostis meie andestuse, mil Ta suri ristil. „Sest ka Kristus kannatas pattude pärast üheainsa korra, õige ülekohtuste eest, et ta teid juhiks Jumala juurde“ (1.Peetruse 3:18). „Temas on meil lunastus tema vere läbi, üleastumiste andekssaamine tema armu rikkust mööda“ (Efeslaste 1:7).
• Andestamine teistele. Järgmine nõue pattude andestuseks on teistele andestamine. 1.Korintose 13:5 ütleb: „Armastus ei jäta meelde paha.“ Samuti pea meeles, et Õpetussõnad 17:9 ütleb meile, et tõeline sõber annab andeks. Jumal samuti tegi andestamise teistele nõudeks, et saada Temalt andestust. „Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks“ (Matteuse 6:14,15). „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses“ (Efeslaste 4:32).
• Patu tunnistamine. Me peame tunnistama oma patud Jumalale, kui meie suhe Temaga vajab täielikult taastamist. Vaadates tagasi tõelisele vajadusele andestuse järgi, me peame nägema, et ületunnistamata patt võib lahutada meid Jumalast. Tunnistamine on viis, kuidas taastada seda suhet Issandaga, tuletades meelde, et see on meie enda kasuks, et me tunnistame, et naasta Issanda juurde, kuna Tema on ustav isegi siis kui meie seda ei ole (2.Timoteose 2:13). „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust“ (1.Johannese 1:9).
• Patukahetsus. Me peame otsustama end muuta, et pöörduda oma pattudest. „Selle peale ütleb Issand nõnda: «Kui sa pöördud, siis ma lasen sind jälle seista mu palge ees“ (Jeremija 15:19).

• Õnn. Kui me tunneme Jumala andestust, siis me oleme õnnistatud (rõõmsad, õnnelikud). „Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud. Õnnis on inimene, kellele Issand pahategu ei arvesta ja kelle vaimus ei ole kavalust“ (Laulud 32:1,2).
• Jumal ei vali meie patte meie vastu hoidmiseks. Järgmine andestuse tulemus on see, et Jumal ei pea meie pattudest arvestust, Ta ei hoia neid meie vastu. Kristuse vere tõttu on meie patud kaetud, Jumal otsustab need oma meelest unustada. „Mina, mina olen see, kes kustutab su üleastumised iseenese pärast ega pea meeles su patte“ (Jesaja 43:25).
• Jumal eemaldab meilt meie patu. Issandal on võimalik vaadata meie peale, nägemata meie patte, sest kui Ta andestab meile, Ta eemaldab meie patud nii kaugele kui ida on läänest (Laulud 103:12).
• Me suudame endale andestada. Kui meile antakse andeks, me suudame endale ise andestada ja minna edasi oma eluga. „Vennad, ma ei arva endast, et ma selle olen kätte saanud, ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses“ (Filiplaste 3:13,14).