Kui laialt levinud see on?
Seksuaalne kuritarvitamine pole ainult Katoliku Kiriku kuritegu. Baseerudes teatatud juhtudele, statistika paljastab, et üks igast neljast tüdrukust ja üks igast kuuest poisist on seksuaalselt kuritarvitatud enne 18. aastaseks saamiseks. Tuhanded lapsed ja täiskasvanud kannatavad vaikselt, mitte kunagi teatades sellest kuriteost, kuna kardavad häbi ja alusetut süüd. Kiriku vaikimine, samuti nagu kuritarvitamine, julgustab kuritarvitajaid muutuma harjumuslikuks ja siis ei esine neid juhtumeid enam üksikult.

Mis on seksuaalne kuritarvitamine?
Et mõista seksuaalse kuritarvitamise kahjustusi, me peame esiteks selgeks tegema, mis see on ja kuidas see ohvreid mõjutab. Igasugune seksuaalne tegevus, mis algatatud isiku või täiskasvanu poolt ilma nõusolekuta, on kuritarvitamine, kaasaarvatud füüsiline, visuaalne ja verbaalne ergutus.

Üllatav pole ka see, et paljud kuritarvitajad on ise olnud seksuaalselt kuritarvitatud. Enamus neist on mehed, kuid üha enam on esile kerkimas ka naissoost kuritarvitajaid. Enamus karitarvitajaid on inimesed, keda ohver tunneb – perekonnaliige, sõber või usaldatud isik ja nad on kirikutes, toidupoodides, koolides, teatrites, laagrites, kõikjal kus lapsed on. Neid on igast rassist ja ja ühiskondadest.

Kui seksuaalse kuritarvitamise üleelanu, võin ma isiklikult tunnistada, et kuritarvitamise tulemused on puudutanud igat mu elu aspekti – emotsionaalset, füüsilist, suhtetasandilist ja vaimset. Ma elasin ohvri mentaliteediga üle 30 aasta, kuniks ma õppisin olema ellujääja.

Ma olin tige kõigi peale ja kartsin kõiki usaldada. Häbi ja süü said mu pidevateks kaaslasteks, süüdistades mind, et ma kuidagi julgustasin kuritarvitajat. Ma ehitasin kaitsva müüri, et vältida armastamist ja olemist armastatud.

Näis nagu mu keha tegi väljakutse, tuues palumata seksuaalsed eelised, sellega muutudes mu enda halvimaks vaenlaseks. Ma maksin oma kehale kätte, sundides seda hüvitama oma ebalojaalsust, tehes seda suitsetades, juues ja liigsöömises, mille tulemusena juhtis see mind võlts-lohutusse. Kuna täiskasvanud reetsid ja alandasid mind, ma hakkasin mässama, keeldudes alluda igasugusele võimule. Ma vältisin intiimseid suhteid, kuna kartsin, et keegi saab teada minu saladuse.

Kuna mõned minu kuritarvitajad oli „lugupeetud“ kiriku liikmed, ma ei suutnud Jumalat usaldada, kes paistis olevat ükskõikne minu kannatuste suhtes ja kes lubas täiskasvanutel mind kuritarvitada. Ma kartsin sellist armastust, seega ma hülgasin Jumala ja kiriku nõukogu.

Ma kannatasin vaikselt enam kui 30 aastat, mil sai äärmiselt vajalikuks, et ma oleksin silmitsi oma elus toimunud seksuaalse kuritarvitamise probleemidega. Ma ei suutnud seda koormat ja valu üksi kanda. Ma pidin olema silmitsi minevikuga, tegelema nende valudega ja õppima elama olevikus. „Kaitsvad vahendid“, mida ma olin valinud 12. aastasena – viha, kibedus ja keeldumine andestama – põhjustasid mulle rohkem valu kui kergendus, kuna ma soovisin armastust, omaksvõtmist ja kinnitamist.

Ma ei tahtnud andestada, kuna minu kuritarvitajatele andestamine näis kahandavat selle kuriteo suurust ja nende vajadust karistuse järgi. Igaüks, kes kuritarvitab teisi, on süüdi kuriteos ja on korda saatnud õela patu Jumala silmis. Ma tundsin õigustust oma soovide järgi õigluse järele. On normaalne olla vihane kui süütu inimene kannatab tagajärgede käes, mille sooritanud tema vastu kuritarvitav inimene. Samuti on loomulik olla ettevaatlik, et vältida uusi kuritarvitamisi ja vägivalda.

Jumal on samuti vihane ja kurvastatud seksuaalse kuritarvitamise tõttu ja Ta lubab tasuda tehtud kurja eest ja kätte maksta iga lapse vastu tehtud pattude eest. Tõelise õigluse saab saavutada ainult meie kohtusüsteemis ning lubades ruumi Jumala kättemaksule ja kohtule.

Ma ei teinud midagi, et põhjustasin selle kuritarvitamise – see polnud minu süü. Siiski, ma olin vastutav oma keeldumise eest mitte andestada ja minu tahte eest vihata ja teha haiget. Ma eksisin kõikide üle kohut mõistes, pidades neid kurjadeks selle eest, mida paar inimest tegi. Keeldudes andestamast, et vastu võtta armastust ja et konstruktiivselt tegeleda oma viha ja hirmuga, tegi mulle haiget, mitte minu kuritarvitajatele. Ma pidin lõpetama põgenemise armastavate suhete eest.

Selline mõistmine juhtis mind kohutavasse lahingusse – mis oli elu ja surma küsimus. Ma tundsin, et ma olin vaarumas mõistuse ja hullumeelsuse vahel. Ma kartsin muutusi, kuid veel enam kartsin valu, mida ma kandsin. Kuid ma ei püüdnud seekord seda tõde enam varjata.

Ma mõistsin, et kuritarvitamine oli nii sissetungiv, et see saaks olema eluaegne taastumisprotsess. Lihtsalt mõte vihal minema laskmisest oli nii raske taluda, seega ma palvetasin Jumala poole, et Ta saadaks kellegi, kes suudaks aidata mul kanda seda koormat ja õpetada mulle, kuidas andestada. Lõpuks, Jumal eemaldas selle valu minu minevikust, kuid ma ikka õpin tegelema olevikuga, mis on tugevasti mõjutatud minu minevikust.

Sedasi juhtubki kuritarvitamise ohvritega. Nad vajavad kaastunnet, armastust, mõistmist ja julgustamist, et keskenduda asjadele, mille nad saavutasid läbi oma ebaõnne, mitte et nad järgneksid minevikule, et kontrollida sellega olevikku ja tulevikku. Pange nad vastutavaks oma tegude ja pattude eest kui keelduvad andestamast. Maailm saab kasu nende kogemustest ja võibolla selle kuriteo jätkuv levik saab peatatud.

Kuritarvitamine muudab elusid igaveseks, kuid tervenemine on võimalik, kui valik on üle saada ohvri mõtlemisviisist ja on vaja tööd teha, et saada ellujääjaks.