Üks lookene aitab. Üks mees vaatab välja oma kodu aknast ja näeb oma naabrit. Naaber on oma kaubiku parkinud oma küljeukse juurde, pea- ja tormiuksed on lahti ning külmutuskapp blokeerib ukseava. Ilmselt külmikut on liigutatud ja on vist abi vaja, seega sõbralik pealtvaataja tormab abistama oma naabrit.

„On abi vaja selle külmikuga?“ küsib naaber, mil ta sukeldub kohe tegutsema. „Kindlasti on vaja! See asi kaalub rohkem kui ma arvasin!“

Nüüd mõlemad mehed haarasidoma lihastes kätega ümber külmiku. Higi voolamas mööda nägu, nad mõmisevad ja pingutavad, mil külmik liigub ainult mõned sentimeetrid. Nad proovivad nüüd teistest kohtadest kinni haarata. Külmik vaevu õõtsub, isegi kui mõlemad mehed hingeldavad. Pärast jonnaka külmikuga maadlemist 10 minuti pärast, pealtnägijast naaber hingeldades ütleb: „Kuule, ma ei usu, et me suudame selle majja tassida.“ „Majja!“ imestab külmiku omanik. „Ma üritan seda auto peale saada!“

Jutu iva on nähtav – ilma selge ja keskendunud arusaamiseta, mis suunas homoseksuaalid peavad minema, siis ei liigu see kuhugi, nagu selle külmikuga juhtus.

Mis vajab muutust?

Illustratsioon aitab. Kujutle ette väga kõhna naisterahvast, kes istub söögilaua taga. Ta niheleb oma jalgadega, tõstab lusikat ühelt taldriku küljelt teisele, sööb natuke kui siis üldse mitte, siis vabandab, et peab lauast lahkuma.

„Kuidas saab selline kondine naine nii vähe süüa või siis üldse mitte?“ me küsime. Selle olukorra jälgimine meie poolt võib meid juhtida kahe eelduse juurde – kas talle ei meeldi see toit või ta ei ole näljane. Kui me võtame omaks esimese eelduse, et talle ei meeldi see toit, meie kaastundlik lähenemine võib lisada hulga soovitusi.

Me uurime, millist tüüpi toit talle maitseb – äkki kiirtoit, mehhiko või hiina köök. Kui ei, siis ehk korralik seitsmekäiguline eine. Võibolla ta eelistab, et toitu valmistatakse kindlal moel – praetud või keedetud. Kui ükski neist soovitustest ei aita, siis äkki tal võib olla toidukartus.

Kaalugem nüüd teist eeldust – et ta pole näljane. Kui see kahtlus on tõene, võib ta kannatada metabolismi all. Me paneme talle arsti juurde aja kinni. Arst kahtlustab kilpnääret ja nõuab vereproovi. Ning on võimalik, et tal on vähendatud maitse taju.

Kuid järjekindlad nagu me oleme, kõik lähenemised ei näita õieti midagi selle naise toitumisharjumustest või selle puudumisest. Ta sööb väga vähe ja harva! Meie meetodid on olnud siirad, kaastundlikud ja õigustatud. Me olime pühendunud märkimisväärsel ajal, et dilemmat parandada, kuid ilma kasuta.

Mõistatus saab kokku

Siiski, kui me õpime, et see naine on anoreksik, meie lähenemine muutub dramaatiliselt ja koheselt. Me mõistame, et meie algeeldused ja strateegiad on naeruväärsed, kuna neid ei saa selle juures siis kasutada. Kui see ennast näljutav naine vaatab peeglisse, näeb ta rasvunud naist vastu vaatamas ja ükski veendumus ei suuda teda ümber veenda.

Kui see peamine probleem on kõne all, tema toidu tarbimine ja samuti ka söömise sagedus kasvab. Kuid pane tähele – tema suurenev söömine on kõrvaltoode põhiprobleemi silmitsi olemisega – enda näo vildakas nägemine. Ma kasutan seda terminit Piibli perspektiivist. 1.Moosese 1:26,27 ütleb: „Ja Jumal ütles: «Tehkem inimesed oma näo järgi...Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks.“

Nüüd analoogia

Kuidas see illustratsioon rakendub homoseksuaalsuse juures? Just nagu on see absurdne anoreksiku perekonnal ja sõpradel keskenduda, et panna ta sööma. Samuti on see absurdne kirikutele püüda teha homoseksuaalidest heteroseksuaalid.

Ühiskond ja kirikud eksikombel usuvad, et vabanemine homoseksuaalsusest on abieluga lahendatav, 2 või 3 lapse saamine ning koer tagahoovis. 2001. aasta ilmalik uuring võimalikust muutumisest näitab selle juurdunud „doktriini“ sügavust. Dr. Robert Spitzer, Columbia Ülikooli professor küsitles mehi ja naisi, kes mainisid, et nad olid homoseksuaalid; ma olin üks neid, keda küsitleti. Nii kasu toov kui see uuring ka oli ja kui väga ma hindasin seda nähtavust, mida see andis muutumiseks, tema uuring mõõtis heteroseksuaalseid funktsioone endistelt homoseksuaalidelt – jällegi eksides tõelisest probleemist kõrvale.

Sa kindlasti küsid: „Kas homoseksuaalid ei peaks saama heterodeks?“ Ei! Pühakiri ei väida ega vihja, et kõik peavad olema heterod; see ei ütle otseselt, siiski me peame vältima igasugust seksuaalset amoraalsust, mis kaasab homoseksuaalsust. Teades seda, kas pole mitte meile jäetud mulje, et homod peavad „muutuma“ heterodeks? Jeesus ei öelnud „Minge ja tehke (heteroseksuaale)“. Ta ütles: „Minge ja tehke jüngreid.“

Sa küsid jälle: „Kuid kas heteroseksuaalsus pole mitte homoseksuaalsuse vastand?“ Ei! Homoseksuaalsuse vastand on pühadus!

Nagu ma varem kirjutasin, termin endine homoseksuaal on mittevastav kui isegi ebakohane. Me ekslikult arvame, et inimene, kes on leidnud vabaduse sama soo veetlusest, on nüüd hetero. Endine homo mees või naine võib nüüd kogeda hetero tundeid, kuid heteroseksuaalsus ei peaks kunagi olema tema ega kiriku eesmärk.

Kirik teeb kõik, et meeles pidada, et üksindus pole patt, kuid amoraalsus on.

See tähendab, et enamus kirikute nõu homodele jätab selle täielikult vahele.

Hästi mõeldud nõuanne, kuid vale

Öelda täiskasvanud gay'st pojale „sa peaksid rohkem kohtamas käima, sa pole veel õiget tüdrukut leidnud“ on tundetu. Soovitada oma lesbist sõbrale „abielluda, rahunema ja kõik saab laabuma“ on järelemõtlematu. Paljud gay mehed ja naised on abiellunud, mõeldes et abielu saab „ravima“ neid ning enamikel juhtudel on tagajärjed olnud laastavad.

Mõned, loodetavasti mitte kristlased, soovitavad gay mehel „leida naine, kes saab temast mehe teha.“ Mil ma olen kuulnud kristlasi andmas sellist nõu, üks 27. aastane gay mees jagas järgnevat minuga. Ta ütles, et ta oli 15. aastane, kui tema „kristlasest“ isa õppis tema homoseksuaalsest võitlusest. Et „aidata“ oma poega, see isa ostis Playboy ajakirja tellimuse. See on sama, mis grillitud kana serveerimine anoreksikule.

Jumal ei ravi üht vormi amoraalsust teist vormi amoraalsusega! Kui tõhus on kuulipilduja tõusulaine vastu? „Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega.“ (Efeslaste 6:12)

Üks abiellunud võitleja ütles mulle, et tema head sooviv pastor soovitas tal rohkem seksida oma naisega. Kuigi Piibel nõuab abielulisi õigusi (1.Korintose 7:3-4), selle pastori nõuanne ei puudutanud seda tõelist probleemi.

Üks teine pastor palvetas ühe võrratult kena ja võitleva noormehega ning siis ütles talle: „Mul on koguduses üks väga kena neiu, kellega ma tahan et sa kohtuksid.“

Kristlasest sõber, kes teab minu usutunnistust, kohtus mu naise Lisa'ga ja ütles: „Ma nüüd näen, miks sa hülgasid homoseksuaalsuse; sinu naine on nii ilus.“ Mil tal on õigus, et Lisa on ilus, tema väide, nagu paljud teised, esindavad globaalset ignoreerimist sel teemal. Kui kütkestavad naised oleksid ravimiks meessoost homodele, siis ei oleks ühtki gay meest enam.

Paljud gay mehed küsivad minult, kuidas külvata romantikat naiste juurde. Ma olen öelnud neile, et selles ei ole probleem; probleem on moondunud/murtud kujus. (Ma olen tihti mõelnud, kui ekslikud meie vastased on. Ta mitte ainult aja mehi ja naisi segadusse, vaatamata nende seksuaalsele identiteedile, ta samuti ajab segadusse neid ja kirikut, mis tegelikult puutub ravimisse, sellega summeerides probleemi.)

Tegeldes peamise probleemiga, gay mehed hakkavad ennast nägema mehelikena ja lesbid hakkavad nägema ennast naiselikuna; omasooiharus vähendab ja paljudel juhtudel vastassoo kütkestus ilmneb.

Lõpetuseks

Oma homoseksuaalse teekonna käigus ma tegin olulise avastuse – Jeesus Kristus ei ole vahend lõpetamiseks. Ta on Alfa ja Oomega, Algus ja Lõpp, Esimene ja Viimane. Ma ei läinud Kristuse juurde selleks, et saada kedagi teist, nimelt heteroseksuaalsuse. Ma läksin Kristuse juurde, et saada TEDA! Kui me õpime seda tõde, me saame olema tunnistajaks vanglauste langemisele hingedelt ja ahelate purustamisele.