Mõisted

1) Nägemishäire all mõistetakse nägemissüsteemi komponentide funktsioneerimishäireid ja nendega seotud haigusi, nagu näiteks katarrakt, reetinahaigused, nägemisnärvi haigused ja peaaju haigused. 

2) Nägemisvõime(tus)

Mõistet kasutatakse isiku nägemisega seotud oskuste mõõtmisel, nagu lugemine, orienteerumine, liikumine, igapäevaelu oskused ja ametioskused. Kahjuks pole nägemisvõime määratlemiseks täpseid mõõteskaalasid, kuid järeldusi saab siiski teha. Selleks tuleb eristada oskusi, mis vajavad täpset nägemist, nagu näiteks liikumine.

3) Nägemispuue

See haarab nägemisorganit kui tervikut ja kirjeldab nägemisorgani funktsioone, näiteks nägemisteravuse , vaatevälja binokulaarse nägemise, värvitaju, pimedas nägemsivõime vähanemist (Schmidt. Thews 1997, 249-290).

4) Nägemispuuete liigid

Nägemine võib olla mitmel viisil kahjustunud. Nägemise patoloogia võib avalduda järgmiste nägemisfunktsioonide kahjustusena: a) nägemisteravus- silma võime eristada vaadeldavaid esemeid ja objekte nende vormi ning mõõtmete järgi. Normaalne nägemisteravus on 1,0 (2,0. Nõrgaltnägija nägemsivõimet võib paranada abivahenditega, milleks võivad olla mitmesugused luubid, prillid, magnetvisioonid- lugemis- ja suurendustelerid, suurenadavad ekraanid) jne. Suur tähtsus on valgustusel: selged, tugevad, eredad kontrastsed värvid ja tähed kergendavad lugemist.

Nägemispuuete põhjused

Nägemispuue võib olla kaasasündinud või haiguse või trauma tagajärjel tekkinud. Eristatakse tsentraalse ja perifeerse nägemise, valgus- ja värvustaju, binokulaarse nägemise (kahe silma koosnägemine) ja akommodatsioonihälbeid (silmade kohanemine vaatamiseks erinevatele kaugustele). Loetletud hälvetega võivad kaasuda nägemisteravuse langus, vaatevälja kitsenemine, pimesus, topeltnägemine, ruumitajuhälve, värvustajunõrkus vms.

Rahvusvahelises ulatuses on nägemispuude peapõhjuseks katarakt, trahhoom ja glaukoom (71% juhtudest). Viimasel ajal suureneb diabeedi ja vananemise tõttu tekkinud silma võrkkesta keskosa degeneratsiooni osatähtsus (Summanen, 1996).

Eestis on nägemispuude peapõhjusteks kõrge lühinägevus (21%), nägemisnärvi atroopia (11,6%) ja glaukoom (10,8%) (L. Schotter, 1998).

Nägemispuudega isiku määratlus

Nägemistaju eri osised võivad olla vaegnägijal erinevalt kahjustatud. Seega on ka nägemispuudel väga erinevaid väljendusvorme, mis ulatuvad erineval tasemel olevast nõrgaltnägevusest kuni absoluudse pimeduseni. Piir "pimeda" ja "vaegnägija" vahel on aga libisev, kuivõrd optilised abivahendid ja nägemistreening teevad paljud täpsust nõudvad tegevused ja lähitööd võimalikuks ka väga väikese nägamisjäägiga nõrgaltnägijatele.

Nägemispuue võib väljenduda nägemise ühe või ka mitme komponendi samaaegses kahjustuses, nt nägemisteravuse puue, vaatevälja puue ja nn. kanapimesus, mille puhul inimene ei näe hämaras.

Isikuid, kellel esineb mitu puuet, sealhulgas ka nägemispuue, nimetatakse liit-nägemispuudelisteks. Sellisel juhul tuleb nägemispuudespetsialistidel teha koostööd teiste spetsialistidega.

Eestis kasutatavad terminid

Eestis kasutatakse järgmisi termineid:

Nägemispuudeline- isik, kelle nägemine on alanenud sel määral, et see takistab tema arengut, õppimist, tööelus osalemist ning igapäevase elu toimetuste sooritamist.

Vaegnägija- isik, kelle nägemisteravus on prillidega korrigeerituna paremini nägeval silmal alla 0,3 ja/või kelle vaateväli on kitsam kui 30 kraadi.

Pime- isik, kelle nägemisteravus paremini nägeval silmal koos korrektsiooniga on allla 0,05 ja/või vaateväli kitsam kui 10 kraadi.

Praktiliselt pime- isik, kes kasutab pimedate tehnikat, kellel on aga säilinud nägemisjääki sel määral, et ta saab seda kasutada igapäevases elus (nägemisteravus alla 0,02).

Täispime- isik, kes ei näe valgust.

Nägemispuuete klassifikatsioon

Tunnustatuima nägemispuuete klassifikatsiooni on koostanud Maailma Tervishoiuorganisatsioon.Selles on nägemisinvaliidid jaotatud viide rühma. Kolme esimesse rühma kuuluvad nõrgaltnägijad, kahe viimase kohta kasutatakse sõna pimedad. Klassifikatsioon on koostatud nägemisteravuse ja vaatevälja ulatuse põhjal. Nägemisteravuseks nimetatkse objektide eristamisvõimet nende mõõtmete ja vormi järgi. Normaalseks nägemisteravuseks loetakse 1,0 ja normaalse vaatevälja ulatuvus on 180 kraadi.

1. Mõõdukas vaegnägemine on inimesel, kes on võimeline legema peaaegu normaalse kiiruse ja kaugusega, vajab seejuures aga abivahendeid. Tema säilinud vaateväli on alla 60 krradi, nägemisteravus aga 0,3- 0,1.

2. Raske vaegnägemisega inimene on võimeline lugema ja kirjutama abivahenditega, kuid teeb seda nägijaist aeglasemalt. Üldine nägemine pole piisav, kuid seda saab kasutada. Neil on säilinud nägemisteravus 0,1- 0,05, 56 vaateväli 20 kraadi kuni 10 kraadini.

3. Kolmanda grupi vaegnägija puhul on lugemine ja kirjutamine vähetulemuslik, see õnnestub ainult eriti tugeva motivatsiooni korral ning abivahendeid kasutades. See grupp inimesi kasutab täpselt ühte punkti suunatud nägemist. Ka üldine nägemine võib olla muutunud ebaadekvaatseks, kuid on siiski kasutatav eelkõige tuttavas ümbruskonnas liikumisel ja paralleelselt teisi tajuaistinguid kasutades. Säilinud nägemisteravus on 0,05- 0,02, vaateväli 10 kuni 5 kraadini.

4. Neljandasse gruppi kuulujad on praktiliselt pimedad. Tavaliselt ei saa nad oma nägemist kasutada, sest eristavad ainult valgust. Nende nägemisteravus on alla 0,02, vaateväli alla 5 kraadi.

5. Viienda grupi moodustavad täiesti pimedad, kes ei erista ka valgust.

Koostatud Eesti nägemispuudeliste "Rehabiliteerimiskonseptsioon" Eesti Pimedate Liit 1998 ning Aleksander Vassenini "Nägemispuudega inimesed" Eesti Puuetega Inimeste Koda Tallinn 2003 põhjal