Õige koha valik on alati enne reisu oluline, et oleks ikka hää seltskond. Minul õnnestus ;)

Buss pakitud, kohad valitud siis shampus ja kohalike (st Kabardiini meeste, kellest ühte õnnestus ka Chegetis kohata) tervitused ja kiidusõnad ning minek! Kella 9 aeg võinii.

Bussisõit tundus esialgu täitsa OK tegevus… igavusega koos muidugi. Kaardimäng ja tutvumine olid bussisöidu märksönad.

Vihma muidugi endiselt sadas.

Tartus 11.30 – 15 minutit pausi. See kulus vetsupeatusele ja „põlvakate“ asjade pakkimisele. Sõit!

Võrus (kus muide erinevalt ülejäänud Eestist paistis päike) taas peatus. Sedakorda söögipeatus Võhandu trahtris. Menüüs pannkoogid, stroogonof ja supp – maitsesid hea küll. Minu enda isiklik kasu tollest peatusest oli see, et sain trahtri kõrval olevast Käsitööpoest padja (mille olin hoolimata mitmekordsetest meeldetuletustest ning manitsustest maha jätnud) 60 krooniga. Hea ost!

Suund Luhamaa piiripunkti.

Piirile (st saba otsa) jõudsime 14:32. Kasutades natuke suurema õigust ja tehes ennast liinibussiks (vms) trügisime autodest mööda. Ega see muidugi ei tähendanud seda, et saime koheselt piiri ületatud. Venemaa poole peal oli nimelt kõigepealt vahetuse vahetus ning siis ei töötanud neil arvutid. Kuid löpuks siiski :) Terve bussitäis igaüks omal jalal piirivalvest läbi ja siis bussi ootama. Räägiti õudusjutte, kuidas peab kogu oma kola käe otsas tollist läbi viima, aga sellest meid siiski säästeti. Bussi nuuskis küll imehoolikalt läbi Vene tolli narkokoer. Kahe tunni möödudes (st umbes pool 5) istume Venemaal bussi ja meie kuulsusrikas bussireis võib alata. Lapats põhja ja mägedeni!

Venemaa on kaunis räämas ja värvidest domineerivad siin sinine ning hall. Autoteed on kehvas korras ja valdavalt sirged. Üks vahva asi, mis mul silma jäi on see - et on tee ning kahel pool laiuvad põllud ja siis lihtsalt ühe koha peal on „sebra“ (see jalakäijatele mõeldud). Ei tea kas seda keegi kunagi kasutab ka ja kas selle ees mõni auto kunagi üldse on peatunud? ;)

Nii see päev möödubki – bussis istudes ja Venemaad vaadates koos metsapeatustega.

04.07.2004 – Pühapäev

Ärkame hommikul kella 7 aeg Moskvas. Hommikusel ajal ei olegi seal nii palju autosid kui arvasin (tagasiteel muidugi saame kinnitust selle kohta, et Moskva liiklus ON hull ja autosid on kuni silmapiirini). Hommikune peatus mingis toredas teeäärses kohvikus – kustud, pestud, kammitud ja taas sõit!

Sõidame-Sõidame-Sõidame

Vahepealsed DPS punktid ning miilitsaga jägelemised käivad Venemaal asja juurde. Altkäemaks (või nimetavad nad seda trahviks?) ja muu säärane ka.

Linnas nimega Jelets (võin linna nimes ja ka kirjapildis muidugi eksida) on üks pisut pikem peatus. Kiirelt kohalik turg/turud üle vaadatud… ja mittemidagi pole teha. Igav. Vaadatakse Ocean 11. Jään magama.

Üks hää asi, mis Venemaal meid tabas on PÄIKE! Hää seegi.

Sõidame-Sõidame-Sõidame

Keegi on ostnud Vene muusikaga kassette, mis kiirelt mängima pannakse. Pikapeale muutub Vene muusika vägagi meeldivaks ja vastuvõetavaks. Kodunt kaasavõetud lapikpudel (mida on hää põuetasku pista) Pirita Ürdilikööriga vajab tühjendamist :) …muide see jook on täitsa joodav jook. Bussis on üleüldine melu… igaühel oma teema ja oma jook. Kuidagi peab ju endal sõitu pisut mugavamaks tegema.

Kuskil maanteel peatab meid taaskord miilits. Küsib pabereid ja kettaid nagu ikka. Miilitsa nimi on Jaani sõnul Valeri, kellel kodus 3 poega. Paberid üle vaadanud, rahuldub Valeri lõpuks 2 Saku Originaaliga. Et tema on Eestis käinud ja tema teab mis on HEA!

Vene muusika muutub veelgi vastuvõetavamaks kui seda palju kuulata.

Õhtul korraldati bussis enesetutvustusvoor. Saab teada kellega reisid ja kellega järgmised 18 päeva pead koos olema. On nii noori ja rohelisi (nagu ma ise) kui ka tõelisi mägedehunte (põlvakad). Põnev igaljuhul.

Kohe peale seda tutvustusringi on peatus järjekordsel teeäärsel turul, kus müüakse põhimõtteliselt kõike. Meie ostud piirdusid mingi Palsami ja kassettiga Eesti Eurovisioon (uskumatu kas pole). Palsam osutus täitsa joodavaks, kassett paraku väga kehvaks. Enne ärasöitu üritas üks Vene tankist (tema enda sõnul) meile „Rolex“ kellasid müüa aga paraku polnud me eriti hääd kliendid.

Teine öö bussis oli vähe vaevalisem kui esimene aga siiski talutav.

05.07.2004 – Esmaspäev

Ohh eelmise õhtu meeldiv ja üllatav uudis – Portugal vs Kreeka 0:1! Uskumatu aga tõsi. Jumalad siiski on Kreekast.

Terves päevas muud erilist ei olegi.. vist. Sõidame-Sõidame-Sõidame!

Kella 12 aeg öeldakse, et minna veel ca 225 km’i. 5 tundi bussimönusid veel.

Venemaa omapäradest veel seda, et peaaegu iga maja ümber oleva aia värava kõrval on pink. Mõnel istub mõni memm või taat või hoopiski noor neiu aga mõni on ka tühi. Üks on kindel – pink peab olema!

Järjekordne miilits ei taha kuidagi uskuda, et meil (Eestis siis) on kellaaeg 1 tund teine kui neil. Trahv selle (ja ilmselt veel millegi) eest 500 rubla.

Monika vaatab mägesid ja kujutab vist suurest näljast ette, et kaljud on juustud :)

Narzani allika juures bussist välja ja vett vötma. Pisut rauane aga joodav.

Lõpuks ometi kohal! Kiirelt telk üles ja süüa! Välja tuleb maailma parim kartulipuder turisti einega (vhmlt esimesel öhtul on kartulipuder vägagi vastuvõetav... hiljem, päevade möödudes, see enam nii ei ole).

Laagripaik ise on Terskolis Dünamo baasis – räägitakse, et 2130 meetri kõrgusel.

Õhtul... emmmm ütleme nii, et tutvume ;)

06.07.2004 – Teisipäev

Äratus 8 ja mannapuder moosiga. Monika on kuidagi eriti toimekas – mulle see iseenesest meeldib :) …ja veel meeldib mulle tõusta miljonidollari vaatega telgis. Ülilahe! Vaade merele on selle kõrval poisike.

Tänane plaan on jalutuskäik Observatooriumi "künkale" 2879 meetrit. ElameNäeme! Hommikuses infotunnis loeb Jaan veel sõnad peale ja minek.

Isiklik rekord tehtud :) Küngas ei osutunudki niiväga künkaks. Üles astusin nii 3 ja alla 2 tundi (koos peatuste ja asjadega). Üles minek oli ikka vaevaline… vöib vist öelda, et mäetunnet sai tunda. Aeglasel sammul, keppidele toetudes ja pisut õhku ahmides. Astud nii 15-20 meetrit, puhkad, astud taas ja jälle puhkad. Ja niimoodi tunde. Alla tulles oli kohe väga hää tunne, et see ülesminek on kõike seda vaeva väärt. Iga pingutus! Mäest üles minnes oli keskmine pulss vist tõenäoliselt nii umbes 155-160 – vöimas, kaspole? Poolel teel mäest üles hakkasin mõtlema heale külmale õllele. Tulin alla, käisin poes ja saingi – EluHea!

Ahjaa… söök ehk sulajuust ja sai 2800 meetri peal maitseb kordi paremini kui allpool :) Tean, olen proovinud.

Konstateerinud fakti, et olen väsinud kuid ülirahul mainivad ka telgikaaslased Arvi ja Monika (kes hiljem osutub Väikseks Müüks, thanks to Delia), et ka nemad on rahul. Monika mitte küll niiväga (põhjuseks põlenud selg ja villiga jalg) – kuid siiski.

Hommikusel infotunnil teadis Jaan rääkida, et talle helistati Primusest ja teatati, et mõned gaasiballoonid ehk ei tööta. Mõtlesime, et proovime ka enda omad üle (kuna üks balloon ei tahtnud juba esimesel õhtul töötada) ja selgus kaunis tõsiasi, et meil töötab 6’st balloonist 1! KAUNIS! Tundub, et sööme kartulipudru pulbrit kuivalt ning ka kohvi tuleb lihtsalt põske pista. Või siis… mötleme midagi välja ehket keegi meist on MacGyver. Nujah Arvi siis löpuks oligi see Imemees, kes gaasiballoonid korda tegi.

07.07.2004 – Kolmapäev

Äratus juba varakult 7 aeg.

Minek 8.30 köisraudtee algusse. Üles. Siis anti valida, kas köisraudtee vöi jala. Meie Monsaga valisime köisraudtee. Enamus liikus jala. Ahhetama panevad vaated – kõik pildistavad.

Teise köisraudtee lõpp oli 3040 meetri peal (vöi vähemalt keegi nii väitis). Sealt edasi jala. Alguses lumel – raske. Siis mööda rusu – taas raske. Önneks muidugi vahepealsete puhkepausidega. Siis aga mööda kaljusid turnides – osavustnõudev ja pönev – mulle see meeldis. Viimase „nuki“ kohta ütles Jaan, et nüüd läheme maiuspala juurde. Oli ka päris magus turnimine ja ronimine. „Ühe koha peale“ sai oma koti ja kepid jätta ja siis Chegetti vallutama. Isegi kui hetkeks tekib möte, et ma enam ei jaksa, siis ütlevad allatulijad, et tipp on siinsamas. See ongi, et täitsa siinsamas kuid ka NII palju pingutustnõudev. Kuid siiski – isiklik rekord 3404 meetrit! Hää tunne on küll :) Pildid ja muu kohustuslik ning allapoole koti juurde lõunatama. Söök – elu kõrgeim lõuna (siiamaani)! Aprikoos seal maitseb NII hea.

Allatulek esialgu mööda lumenölva – mönus! Kuigi korra astusin niimoodi, et mu vasak jalg oli üle pölve lumes ja ilma teiste abita ma sealt välja ei saanud. Edasi… kuni murunõlvani. Tundub küll esmapilgul, et mis see murunõlv siis ikka ei ole aga tegelikult on see vastik ja üsnagi ebameeldiv. Pisike puhkus ning „kodu“ poole minek.

Vahepeal läbisime ka piiripunkti, kus meid köiki üle loeti ning kontrolliti ning mööda mäenölva tulema. See oli minu moment :) Mööda sirget (noh vörreldes mäkketöusuga ikkagi) teed kepiköndi tulla oli mönus. Astusin! Siis… aga oli otsustav moment, mulle ja Arvile anti vale teeots ja me kaotasime oma juhtpositsiooni (mitte, et meil vöistlus oleks olnud) :) Aga see selleks… Allatulek tegelikult on raskem kui see esilagu tundub, sest varbad ja päkad ning pölved saavad päris korralikku vatti. Aga kui tead, et all saab ölut ja ðaðlökki, siis on ikka suur tahtmine alla tulla.

Tulimegi kohalikku (mis osutus vägagi populaarseks meie seas) baari. Ölu ja ðaðlökk peale 7-tunnist tööpäeva maitsesid imeheasti.

Kuid… mingi segaduse tulemusena ei olnud Boris ja Heiki aru saanud, et Jaan tuleb mingit oma teed pidi alla. Otsisid ja oli juba pisut paanikatki vist… löppuks tuli maruvihane Boris koos söduriga (kes olid ka appi palutud). Södur vaene poiss pidi üles tagasi astuma. Jaan ütles vaid talle omasel moel, et öppereis ikkagi. Nujah siis, olgu nii!

Õhtul oli meeldiv-meeldiv-meeldiv SAUN! Ölu ja saun maitsevad imehead. Taaskord inimese tunne.

Õhtul Kuppel. Us-ku-ma-tu diskoteek. USKUMATU!!!

08.07.2004 – Neljapäev

Plaani järgi jõe ületus, kuid hommikuses infotunnis ütles Jaan, et vaba päev. Suundume turule. Kaukaasias on uskumatud mäed, uskumatu miilits, juba mainitud uskumatu diskoteek ja ka turg on vägagi uskumatu… seda köike peab nägema, seda ei saa kirjeldada. Kudumeid on meeletus valikus ja meeletute hindadega. Ma oleks köik need mütsid ära ostnud :)

Kokkuvöttes oli täitsa hää vaba päev – ölle, päike, turg ja seltskond.

Homme on aklimati tõus. Saime kätte kassid. Pakkisin asju üle ja ümber. Kuidagi ei oska seda ikka tundub liiiiiiga palju olevat neid asju mida kaasa tahan vötta.

Ootame ja passime niisama… pisike ärevus on sees, et mis see homne päev toob. Teadmatus ju.

Monikaga leidsime kohaliku Internetipunkti... saatsime ka postkaardid kodu poole. Mönus!

09.07.2004 – Reede

Äratus varakult, et jöuaks ikka köik asjad kokku pakkida.

Unes nägin juba koduseid asju. Näiteks seda, et meie eilasele e-kirjale on jubepalju vastuseid tulnud.

Muidu on hommikune ärevus ja taaskord asjade üle- ja ümberpakkimine. Üle ja Ümber :)

Ärevus on ediselt sees. Pisike kartus ka teadmatuse ees. Aga nii vist peabki olema, mötlematu uljus mägedes polekski hää.

Bussiga töstukiteni. Seal oikuipikk saba ja muidu passimine aga löpuks siiski. Kaks esimest töstukit oli nö öhutrammid (öige nimetus ei tule meelde) ja viimane üksik tool. Enamus söitis kaks esimest löiku töstukiga ja siis jala. Kolmandat varianti ei kasutatud. Mina kasutasin :) Tasuta sai ju… miks siis mitte!

Töstukid viisid 3800 peale. Telgi panime 4100 (vöi oli see 4200?) peale. 300 meetrit töusu – oikuiraske. Meeletult raske astumine ja ähkimine (ehk et õhu ahmimine). Raske – väga raske.

Öhtul söök, pildistamine ja niisama passimine. Üritasime magama jääda. Aga suuresti üritamiseks see jäigi… meeletu torm (mu arvates vhmlt) peksis vastu telki. Terves laagris polnd vist kedagi, kes oleks väga rahulikult ning sügavalt maganud. Vöibolla, et möned kogenud mägihundid välja arvata muidugi.

Magamine oli ka muidugi praktiliselt täisvarustuses – kaks pika pesu pluusi, püksid + soojad (lume)püksid, sokid, müts ja kindad. Aga vhmlt külm ei olnud öösel.

10.07.2004 – Laupäev

Äratuse panin kella 5’ks. Ütluse peale „kell on 5. Ärkame“ jäi kogu telk vaikseks… kuulasime, mis öues toimub ja magasime (st pikutasime silmad kinni igaüks omades mötetes) edasi. Kella 6 aeg telgist välja. Selge taevas – tähendab hakkame astuma. Kiire tee ja küpsis (nagu hiljem selgus, liiga kiire st liiga vähe sööki). Riided (need mis veel seljas ei olnud) selga, kassid jalga ning astuma.

Oi kuidas oli raske. JubeRaske! Tuul peksis lund näkku ja tahtis pikali puhuda aga astuda tuli. Öhku pole, jaksu ka pole ega ole ka näha, et neid kuskilt juurde tuleks. Plaan oli Pastuhovi kaljudeni jöuda… mina päris sinna ei jöudnud. Arvan, et jöudsin nii umbes 4500-4600 meetri peale vms. Siis enam ei jaksand (auka noh) ja ka varvastel oli külm, seega tagasi. Hommikune mittesöömine tegi ka oma töö... jaksu polnud.

Üles astusin nii 2.10 ja alla umbes 30 mintsa. Varbad külmetavad. Muidu ilm oli fantastiline – päike - nii mönus!

Pakkisin oma asju ja ootasin teisi. Arvi tuli - kurtis peavalu, sai ibumetiini ning kukkus telki. Jana tuli – päevitas kaljudel :) Monika tuli – pödes vist mäehaigust. Kurb oli kohe vaadata aga ega pole ka midagi aitamiseks teha. Pikkamööda saime asjad kokku ja ka Monsa jalule ning komberdasime alla.

Tool ja 2 trammi :)

All Azaus ðaðlökk ja ölu. Küll on hea :)

Panime kotid bussi ja läksime jala Terskoli. Olime köndinud juba jupp maad kui kilomeetripost näitas meile, et läbitud on 0 km'i. Huvitav :)

Öhtul saun. Taaskord mönus. Keeldume saunast lahkumast ja istume seal kohe tükktükk aega.

Uni maitseb hea.

11.07.2004 – Pühapäev

Hommikulgi maitses veel uni väga hea. Köigile :)

Infotund. Jutt peamiselt tipuüritusest. Raske, jube raske saab olema. Aga kui ei proovi ei saa ka teada. ElameNäeme!

Nüüd Narzani turule. Ütleme otse ilma keerutamata, igav turg oli. „Meie“ ehk Chegeti turg on lahedam... :) tädid ka juba tuttavad. Ja see meie turg oli rahvast täis. Pühapäev ju!

„Kodus“ supp ja lebo. Lebo on hea! Poetiiruga puuvilja ja Arvile tipuölu ning väike internet. Nati kohalikke (koduseid siis) uudiseid ning paar headmeelt tegevat e-kirja. Kenaköik!

Tänane söök – riis + kanaliha – on ikka ülihea. Ma olen seda juba pikemat aega rääkind ju! Ning troopiline kompott sinna peale on nagu täpp i peale!

Homme ja ülehomme, siis mu senise elu ühed raskemad päevad. Köigi mötted on vist neis päevades kinni. Ehk ei peaks nii palju sellele köigele mötlema aga ilma ka ju ei saa. Nagu Müü ütles, et „pool aastat olen seda oodanud ja NÜÜD on see käes“. Nii ongi :)

Lõkkeõhtu – as usual.

12.07.2004 – Esmaspäev

Algab kaunis töönädal :)

Äratus 8 aeg, hommikusöök ja taaskord asjade üle- ning ümberpakkimine. Seekord juba pisut teadlikumalt kui eelmine kord. Näiteks kui esimesel korral töusis suurem enamus üles öhemate pükstega, siis nüüd pani enamus soojad püksid kohe jalga. Kott ju kohe selle vörra kergem ;) Väljasöit pidi toimuma kell 11 aga veerand 11 aeg teatas Jaan, et Saar-Polli uuringute tulemusena on väljasöit edasi lükatud kella 11.30 peale. Missiisikka, saab veel kord üle möelda ja ennast oma mötetes praadida.

Saab raske päev olema. Kott on raske, mägi on järsk, teekond on pikk ja õhku on vähe. Kuid eesmärk on ju seatud!

16:50 üleval. Täna oli kogu see asi tunduvalt kergem kui eelmine kord. Seda vist nimetataksegi aklimatiks. Ilm on ka muidugi tunduvalt kaunim kui möödunud korral. Päike on, tuult pole – mis vöiks veel parem olla? :)

Söime pajarooga, mis tollel hetkel tundus maailmaparim.

Kell 17 veel viimane infotund. Jaan kordab juba räägitut aga kordamine teadagi on tarkuse ema. Ja algajatale on köik info vajalik. Kogu see jutt tundub kohati hirmutav, kohati veel rohkem tahtmist tekitav… pönev! Öösel näeb mis toimuma saab.

Köik on telkides vist omades mötetes ja üritatakse magada.

13.07.2004 – Teisipäev

Äratus pool 1. Kiirsupp + vöileib ning minek. Raske – jube raske. Kuid vägev kui kogu rivi nagu jaaniussid mööda nölva astuvad. Öö oli üllatavalt soe, aga siiski mitte nii soe, et külm ei vöiks hakata.

Jäin kogu rivis täitsa viimaseks ja täitsa üksi. Mitte ei olnud tunnet, et keegi mind toetaks. Vaim vist ei olnud väga tugev… ja varbad külmetasid. Isegi päiksetöusu ei jöudnud ära oodata. Pöörasin ringi ja tulin alla (oma otsust ma ei kahetse). Hääletasin ennast traktori peale ja sain Prijutini. Sealt oma kaljudele, pisut ekslemist (ka suur hulk nöutust, et kus mu telk on) ning olingi telgis. Siinkohal tänu vene poistele, kes mulle teed telgini juhatasid… mötlesin juba, et pean külmetama ja ootama valguse saabumist, oli pisike paanika algegi minus. Olgugi, et nemad ei rääkinud eriti inglise keelt ja mina vene keelt ka suurt ei möista, saime me siiski omavahel suheldud. Tänud veelkord! Päikesetõusu hetkel pildistasin pisut ja muidu magasin nii umbes kella 7’ni. Peale seda hakkas rahvast alla tulema. Arutati ja vesteldi ning jälgiti mäge (st täppe mäel), peamine tagasipöördumise pöhjus oli ikka külm vöi totaalne väsimus.

Esimesed tipuskäijad tulid mingi 10 aeg ja nii neid edaspidi tiksus kuni kell 15 tulid instruktorid Üllar, Jaan ja Heiki. Tuigerdades need tipuskäinud küll tulid kuid siiski… tipus ära käinud :) PaljuÖnne!

Tahaks alla… sauna, sooja ja ölut (külma muidugi)!

Ega külmas polegi midagi eriti teha… kaardimäng täitis igavuse.

Jaani palvel käisin köik telgid läbi ja pärisin paljud tipus käisid – 49’st 33. Tubli!

Pille, Arno, Meelis, Hannes, Liis, Meelis, Raido, Ott, Aivi, Siiri, Mait, Mait, Heiki, Janne, Pille-Pille, Vitali, Jana, Raido, Anne, Aime, Hannes, Mari, Herkki, Ülo, Kalev, Taivo, Heiki, Jaan, Tiina, Üllar, Boris, Jane, Urmas

Ega midagi. Poeme varakult pöhku ja teeme magamise moodi tegevust.

14.07.2004 – Kolmapäev

Absoluutselt ebamugav öö… vaatasin vist iga tunni aja tagant kella. Külm oli, kitsas oli ja kuidagi imelikult köva maapind (huvitav, et eelmine öö sama koha peal polnd pootki nii ebamugav) aga kokkuvöttes siiski talutav…

Laager kokku ja kella 9 aeg hakkasime astuma. Vörreldes ülesminekuga kordi meeldivam. Azau kuumima baari terassil tegime söna otses möttes strippi, st vahetasime riideid, aga ega hetkel ei huvita eriti kedagi, et kas ja keegi sind pisut imelikult vaatab vöi mitte. Kui on vaja riideid vahetada siis on vaja riideid vahetada. Tallinna kesklinnas (vöi ka möne väiksema Eesti linna keskuses) sellist asja küll eriti ette ei kujuta. Aga ehk peaks proovima… huvitav oleks.

Tegime ühe kiire ölle ja siis „marsaga“ laagrisse. Lebo!

Pealelöunat ðaðlökk ja puhkus Chegeti baaris.

Tahtsin raha vahetada (nii kella poole 5 aeg) aga rahavahetusputkas tädi näitas näpuga, et tema tööpäev kestis 9-12.30 ja seega ta mind enam ei teeninda. Vägagi huvitav.

Öhtul – as usual – söök ja löke.

Hilisemal tunnil ühinesid meiega ka põlvakad. Uskumatud laulud neil pölvakatel. US-KU-MA-TUD!!!

Tean, et osa rahvast käis ka Kuplis. Olevat üsna raju olnud. Igaljuhul kui ma hommikul ärkasin oli meie telgi eeskotta tekkinud üks viin... millised huvitavad Kaukaasia päkapikud :) Aga omavahel öeldes läks meie telgil väga heasti... vörreldes ühe teise telgiga. Onju? ;)

15.07.2004 – Neljapäev

Hommikune infotund meie järgnevate päevade kohta.

15.07 – jõe ületamine

16.07 – buss kell 9. 5-6 tundi Ullu-Tausse

17.07 – kell 7 tõus Koiavgani kurule. Laarisse kell 18

18.07 – buss tõstukite juures kell 17, kell 19 Adelzu kohviku juures

19.07 – kell 11 infotund, kell 18 saun

20.07 – kell 01 start kodumaale

Kell 12 startisime jõeületuskohta. Lubatud 1 tunni asemele käisime 30 minutit (mitte, et mul selle vastu midagi oleks aga üldiselt need Jaani tunnid vöib korrutada vhmlt kahega, sedakorda siis tuli jagada kahega). Esialgu jõe läbimine. Oli julgeid ja mitte nii julgeid. Ja möni lihtsalt ei tahtnud. Mina ei tahtnud. Märjaks sai ju.

Seejärel jõe ületamine – seda tahtsid juba rohkemad. Eks see mängis ka oma osa, et märjaks ju ei saanud :)

„Kodus“ hernesupp ja praetud vorst. Imehea!

Internet. Vihm. Aga samas… ega vihm eriti lökke tegemist ei seganud. Eriti jah… :) Nii jutu jätkuks – ilmaga meil üldse vedas. Olenemata Jaani korduvatele hoiatustele, et „ilm on mägedes muutlik“ meil siiski nii muutlik ei olnud. Vist! Enamuse ajast paistis mönus päike, ainult reisu löpu poole tuli vihma. Aga sedagi suhtkoht minimaalselt. Vedas vist :)

Lökkeöhtu löppes pisikese lauluga (anna andeks Pille-Pille, et Su telgi körval na kövasti „lauldi“, ma tean küll, et Sa tulid spordilaagrisse) ja ühe öllega Kuplis. Üks ölu kujunes küll mitmeks... Aga siiski, tantsu oli. Eriti Erkkil ;) …tunnustused Erkkile ja Moskva Igorile.

16.07.2004 – Reede

Saar-Poll tegi taas oma tööd ja teatas meeldiva uudise, et väljasöit on lubatud 10 asemel kell 11. VägaVäga Hea :)

Kell 11 siis minek. Bussisöit ja köndimine. Üsna raske köndimine koos suure seljakotiga aga samas oli teada, et iga 45 minuti tagant on paus. Selle nimel ma köndisingi, et 45 minuti prst saab puhata. Jälle lonks vett ja edasi :)

Esimene 45-50 minutit – peale 30 minutit läks raskeks ja palavaks. Higi tahtis silmanägemise ära viia.

Teine 45-50 minutit – täitsa normaalne vöi noh mitte niiväga raske.

Kolmas 50 minutit ei olnudki päris 50 minutit oli selline lühem ja seegi peatustega. Näiteks tuli üks väike mägijögi läbida ja hukkunud alpinistidele pandud plaate vaadata.

Neljas 50 minutit oli Heiki (seniori) sönul „pool tundi köndimist, kohe siin nurga taga on löpp“. See osutus küll mu meelest oma tunni ajaseks könniks… ja juba oli väsimus ju kontides.

Sealjuures märkis Heiki, et tänane päev oli naljategemine ning näitas homset töusu. Ütleks vaid – AhSaSitikas ja PühaMüristus! Homme on oi-oi-oi kui raske. Aga seniks tuleb nautida seda mis on.

Laagri väravate taga söödi, joodi ölut, mängiti dominod (küpsistega) ja oodati. Ootasime üht meest, kes osutus Nõukoguse alpinismi legendiks. Kuulasime, mis tal meile öelda oli (olgugi, et ma mittemidagi aru ei saanud) ja passisime taas niisama. Ehket ootasime!

Oodanud ja oodanud, taas minekule. Piiripunkti läbimine ning laagriplatsi leidmine. Peaaegu, et rutiin. Leitud, telk püstitatud, söök. Nii tavaline juba :)

Ei saanud ju öhtut ilma lökketa mööda saata. Tehti siis lökegi. Väike aga siiski.

Öhtul sadas rahet… teine öhtu kui sadas.

17.07.2004 – Laupäev

Äratus pool 6. Varajane pudru ning kohv. Kell 7 asusime oma raskele päevateele – kuru ületama. Mis küll minu jaoks tähendas seda, et me ründasime mäge (öigemini küll kahe mäe vahelt aga see kahe mäe vaheline ala oli ka ikka paganama järsk ja körge). Plaan oli töusta 1500 meetrit (2000 -> 3500) ning siis laskuda ja seda köike suur seljakott seljas. Tõusmine oli (taaskord) us-ku-ma-tu! Algul oli nölv (maitea kuidas selle nimetus vöiks täpsemalt kölada), siis moreeni mööda, siis lumenõlv... (vabandan kui ma mönes väljendis eksin) Oi-oi-oi kui raske oli. Megaraske. Önneks siiski suhteliselt möistlike puhkepausidega.... Üleval kuru harjal on nii meeletu tuulehoog, mis oleks lihtsalt ära viinud kui kuskilt poleks kinni hoidnud. Ja seda söna otseses möttes. Tagantjärele möeldes, raske oli aga mönus, mis peamine ilus.

Ahjaa… töusul. Lume peal täitis öppereis taaskord oma eesmärki. Jana nimelt otsustas lume nölva mööda alla kukkuda… nägid vist köik, et mäed on ohtlikud ja köike tuleb vötta vägagi tösiset (mitte et Jana poleks vötnud). Ajas hirmu nahka küll. Aga tegelikult kokkuvöttes önnelik önnetus – suuremaid vigastusi polnud.

Ülevalt alla tulek oli esialgu suhteliselt raske – mööda rusu. Aga peale seda puhas rööm…. ses suhtes, et tagumiku peal saab mööda lund ikka heasti alla küll kuigi püksipee vöib ära löhkuda. Saab muidugi ka magamismatil alla lasta vöi saabastel. Variante on! Kasutage fantaasiat.

Laskumisel oli vaja teha igasugu asju (ka nalja)… ;) Aga noh jäägu see minu ja Janne teada.

Kuna esimese kivinuki peal ei olnud eriti soe ja roheline, siis laskusime kohe ööbimispaika „Rohelisse külalistemajja“. Lumel ikka saabastel nagu slalli suuskadega tulime esialgu tsipa valesti ning tuli pisike ümberköndimine teha. Löppuks siiski… Päeva löpuks ei tahtnud jalad enam üldse söna kuulata, mingid imelikud tansusammud tulid sisse :) Sönaga öeldes läbi nagu käbi ja ka kott muutus aina raskemaks ja raskemaks.

Öhtusöök taaskord riis+kana – mmmmm uskumatult hea! Maailmaparim hetk on kui söök on söödud, „puhtad“ (loe mittehigised) riided seljas, päike paistab ja käes tass kuuma teed – IMEHEA!!!

Öhtune udu oli tegelt kaunis (kui ta ainult vihma poleks kaasa toonud) koos mägede ja järvega.

…ja hakkaski taaskord sadama. Kuigi sel öhtul vaid korraks. Hetkeks jöudsid köik telki pugeda ja siis taas välja. Löket paraku polnud aga see eest uudishimulikud lehmad ja meeletult teed.

18.07.2004 – Pühapäev

Udu. Hommikune udu. Ei tea kas oleme pilve sees vöi on lihtsalt udu? Pilve sees oleku möte tundub palju lahedam :)

Päev koosnes kahest tunnist mäest alla astumisest. Eelmisel päeval pölvele haiget teinud Aivil vöis valus olla. Pölvevalu ei ole üldse mönus asi.

Vahepeal oli ka piirivalve, kes meid väga kaunilt üles rivistas. Poiss ise ka naeris kui meid üle luges. A noh tehtud ja korras. Jälle minekule.

Põhimõtteliselt esimeses (või teises) putkas, kus õlut ja ðaðlökki pakuti seal ka peatuse tegime. Hää :)

Sealt (mingist teadmata külast) tulime bussiga alla. 8+1 kabiinis ning 3 kongis.

Laagris polnudki suurt midagi teha, läksime hoopis Chegetti. Esialgu turule ja siis baari. Seal oli kohalike (kabardiini) mingi kogunemine, lastevanemate päev vöi krt teab mis. St istusime maha ja üks noorhärra koputas meile ölale ning küsis „Vabandage, kas Te olete Eestist?“ – (peaaegu) selges Eesti keeles. Mönus! Poiss oli Eesti Kabardiini Kultuuriühingu president.

Tuli siis Polkovnik ja leidis, et peab meiega viina jooma st meie „vanemaga“. Jõigi – esialgu Heikiga ja siis lükkasime tanki Erkki. Sai teine vist päris köva vatti seal ? Toodi meiegi lauale viin. Ja nii see öhtu läks... :)

Ölu ja viin... kuigi seal körgustes ei hakka vist niimoodi pähe nagu allpool ja hommikune olek on ka pisut kergem. Vhmlt mulle tundus nii… mönele vöibolla mitte? ;)

Olime endale öhtuks sauna sebinud. See maitses hea. Seal oli ka pisut valesti arusaamist vöimidagi aga ei ole ullu… löpp läks ju hästi :)

Ja Kuppel. See koht on tösiselt us-ku-ma-tu. Et sellest aru saada peab seda nägema. Samas on meeldiv see, et suusapükste ja sooja pesuga seal käia on normaalne. Keegi ei vaata viltu Su peale. Peaks sama asja ka mönes kohalikus Eestimaises (pealinna omasid ma mötlen) ööklubis praktiseerima :) On kaasalööjaid? ;)

Aga jah Kuppel ruulib. Kohalik tants, saksa tekno, 80’ndad, Rammstein – köik rokivad. KÖIK!!!

Öhtu kokkuvötteks veelkord – K U P P E L ! :)

19.07.2004 – Esmaspäev

Hommikul on NII hea magamiskotis vedeleda. Lausa uskumatu. Vöi siis teha köhulihaseid nagu Monsa (kuigi jutuks see jäigi). Löppuks siiski vedasin end telgist välja ja siis…. eeee vedelesin öues edasi. Sain veel naabritelt (tänud Jane ja Urki) kisselli ja üleüldse oli jubehea. Ümberringi köik toimetasid, jube askeldamine käis.

Kuna noorel Heikil oli sünna, siis läksime Chegeti seda ka tähistama. Pannkook maitses ja tee maitses ja sünnipäevanaps ei tundunud nii kole...

Kiired sünnipäeva laulud Mooste meestelt, turg ja asjade pakkimine.

Laagris asjad kotti ning bussi ja põhimõtteliselt ongi kõik.

Öhtul löke ja otseloomulikult Kuppel. Eesti muss!!! :) Siin ei ole midagi lisada, kes teab see teab, kes nägi see nägi – seda ei saa kirjeldada. MÖNUS!!!

Ahjaa - kui on keegi kes oli Kupli terrassil koos fotokaga ja too keegi leiab oma fotokast ühe pildi kus ma peal olen koos kellegi Kostjaga (nii ta mulle ennast tutvustas), siis saatke see pilt palun mulle...:) Kostja nimelt tahtis koos minuga pildile ja andis pärast mulle e-posti adressigi kuhu ma pildi saatma peaks. Seega anyone?

Jajah, siiski – K U P P E L !

20.07.2004 – Teisipäev

Oligi nii, et suure rokkimisega oli kell jöudnud nii kaugele, et tuli bussi peale minna. Kogu Kuppel eestlastest tühjaks, läbi pimeda metsa bussini ja hüvastijätt. Bussirahvas minekule ning rongirahvas (ilmselt) Kuplisse tagasi. Usun, et Kuplis läks pidu veel vhmlt kella 3’ni ja neid jutte peavad rääkima juba nemad. Kui seda on vöimalik ja vajalik rääkida ;)

A muidugi suutsin ma bussis veel paanikat tekitada sellega, et oma arvates unustasin vöi kaotasin ära oma Kuplis niipalju rokkinud plaadid… Natuke kahju oli ka hetkeks, aga misvahet seal enam oli. Önneks muidugi selgus hommikul, et öösel olin ma nii hoolikalt oma plaadid ära pannud, et ei osanud minuteid hiljem neid ise otsidagi. Nimetage seda kuidas soovite. Agajaaa…. bussi ja magama. Mina vähemalt magasin kui kott. Jutu järgi olevat Jana ja Arvi veel maailma paika pannud ja Kaspari ölled ära joonud :) Ja miilits olevat meid vhmlt 10 korda kinni pidanud… mina ei tea endiselt midagi. Magasin. Auka!

Päev bussis mööduski magades, pikutades, peatudes ning kohutavas palavuses. Kleepekas koguaeg.

Öhtul olime taaskord samal turul, mis oli meie reisu teisel päeval. Seekord peatus 8 tundi. Priimused välja ja süüa tegema. Julgemad panid telgidki üles. Mina heitsin bussipörandale magama.

21.07.2004 – Kolmapäev

Nagu ikka. Magad, lesid, kuulad muusikat, vahepeal sööd midagi, loed raamatut, mängid kaarte, talud palavust, naudid peatusi… bussielu - vöib selle kohta öelda.

Moskva ja Moskva liiklus. Seda ei uskus kui ise ei oleks näinud. Kolmest söidureast tehakse hetkega viis (vöttes kasutusele ka teeperve ja könnitee) ja korraks ka kuus kui söidab mööda mingi vilkuritega varustatud saateauto koos kolonniga, millele haakub taha vhmlt 5-6 eraautot. Huvitav :)

Jaani saadame Moskvas Khan-Tengri reisiseltskonnaga ära ja taas eelpoolnimetatud bussielu. Kuid siiski, Moskvas tekitab meeldivat elevust WC – peegel, soe vesi, kätepesu – nii vähe on röömuks vaja.

Öhtul veel viimane peatus, kus viimased rublad ära raisata ja KOJU!!!

22.07.2004 – Neljapäev

Öösel kuulen midagi, et ujumispeatus vms aga ei liigutagi ennast. Hiljem selgub, et ei olla ujutud.

Tuju on selline raske… osalt oleks veel olnud seal kaugel, kodust eemal ja ka tavaelu rutiinist eemal, sest seltskond hakkas just nüüd saama vägagi tuttavaks ja mägedest ning Kuplist ei saanud ju kellelgi siiber. Vöi sai? :) Osalt jällegi tahaks väga koju – pesta, magada oma voodis, näha perekonda ja tuttavaid, süüa mitte priimusel tehtud toitu jne. Samas lubatakse omavahel ühendust hoida, sest seltskond on ju seda väärt :)

Kell 7 oleme piiril. Kell 8 (Eesti aeg kell 7) oleme üle piiri.

Kell 9 (Eesti aeg ikka) Tartus, teepeal puistasime maha ka põlvakaid (kes ostutuvad hoopis igasugu muu kandi rahvaks kui põlvakateks). Hommikusöögiks HotDog on täitsa normaalne kojujöudnud alpinisti hommikusöök.

Veel 2 ja pool tundi bussis ja Tallinn. APLAUS ja põhimõtteliselt kodus.

Asjad bussist välja, lubadused ühendust hoida ja igaüks omasse kodusse!!!

Paraku tabab mind ebameeldiv üllatus – mul ei ole kodus vett aga see on juba üks teine lugu ;)

Kokkuvöttes vöib öelda, et oli raske ja kohati oli ehk siiber aga pean nöustuma juba kuskil kirja pandud lausega: mäehaigus tabab ka teistmoodi – igaljuhul tahaks tagasi.

Tänud köigile :) …me kohtume veel ja me teeme seda veel!

Veel möningaid pilte saab vaadata siit

Oma eluolu kirjeldas Liina - /e-post/

Päikest!