Responsive image

Külad

Rahvaloenduste andmed:

  • 2000. aasta andmetel 456 elanikku
  • 2007. aasta andmetel 435 elanikku
  • 2012. aasta andmetel 403 elanikku

Lustivere küla asub Jõgeva - Põltsamaa maanteest 3 km lõunas.

Lustivere mõis

Keskajast pärinevat Lustivere mõisast (saksa k Lustifer) on esimest korda mainitud 1552. aastal. 1725. aastal kinkis Vene keisrinna Katariina I mõisa Sigismund Adam von Wolffile, kes ehitas sinna puidust barokse peahoone.

Alates 1818. aastast kuulus mõis von Samson-Himmelstjernade aadliperekonnale, kust ta 1856 siirdus von Wahlide omandusse. 18. sajandi esimesel poolel ehitatud barokne nn. hollandi stiilis peahoone lammutati 1870.-ndate aastate algul. Neogooti siilis härrastemaja püstitati arh. R. Guleke projekti järgi aastatel 1871-81. 1891. aastal lisatud kaheksatahuline torn tegi temast Eesti ühe suursugusema neogooti mõisa. Puhas tellisladu, sakmelised rinnatised ning nurgatorn on inspireeritud keskaegsest linnusearhitektuurist. Mitmed kunstipärased sisedetailid toodi mõisahoonesse üle ka ka vanast baroksest ehitisest. Väiksemaid ümberehitusi tehti veel 1891. a. ja W. Sternfeldi projekti järgi 1910. a. majja toodi vesi, kanalisatsioon ja elekter.

Ajaloolise jaotuse järgi Viljandimaale Põltsamaa kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Jõgevamaale Põltsamaa valla territooriumile.

Poolteisekorruselist kõrgel soklil telliskivihoonet kujundavad eri kõrgused katused ja jõulised astmikfrontoonid. Hoone põhjaotsaga liitub sakmelise rinnatisega peatorn. Esikülje keskel on lai trepp, avasid rõhutavad jäigad pealmikkarniisid, fassaadidel on kasutatud mitmesuguse faktuuri ja värvitooniga krohvi.

Siseplaneering on valdavalt ebasümmeetriline; vestibüül, peasaal jm. ruumid on eklektilised. Rikkalikult on kasutatud väärispuitu. Säilinud on mitmeid vanast mõisamajast üle toodud ehitusdetaile (barokkuksed, figuursete koobaltmaalingutega ahjukahlid). Funktsionaalsete gruppidena paiknevad kõrvalhooned (karjaõu, viinavabriku kompleks jne.) pärinevad valdavalt 19. sajandi teisest poolest. Hooneid ümbritseb 8 ha suurune vabakujunduslik park.

Lustivere mõis

Von Wahlidelt võõrandatud mõisahoones tegutses algul pansionaat ning alates 1929. aastast sanatoorium. Aastail 1944-72 töötas siin Vabariiklik Lustivere Kopsutuberkuloosi sanatoorium.

Praegu on Lustivere mõisahoone hooldekodu käsutuses. Säilinud on ka suur park ning mitmeid stiilseid kõrvalhooneid. Haiglat ümbritsevas pargis kasvab seedermände, euroopa lehiseid, vahtraid.

Lustivere külas Miku pere lähedal kasvab pärn (ümbermõõt 4,7 m, kõrgus 17 m). Põline puu on tuntud hiiepärnana.

Lustiveres räägitakse, et nende ümbruskonnas leidub maa-aluseid käike. Ühe rahvajutu järgi läheb pikk käik mõisaaegsest lossist Annikvere kaudu Kuningamäele Põltsamaal. Arvatavasti on niisuguseid jutte põhjustanud Lustivere asulas leiduvad väikesed karstikoopad. Neist kõige suuremast saadi teada alles 1971. a. algul, kui ühel ehitusplatsil Põltsamaa ja Lustivere teeristist 60-70 m kirde pool maapind lõhkamistööde tagajärjel sisse kukkus. Tekkis kuni 2 m laiune ja 3 m sügavune püstiste seintega langatuslehter, mille põhjas nähti karstikoopa ava. Uurimised näitasid, et karstinähtusi lehtrite ja lohkude näol esineb veel mitmes kohas. Põldudel on tekkinud väikeseid langatuslehtreid isegi hobuste ja traktorite üleminekul. Pargi juures oja kaldal ja heinamaal võib näha karstiallikaid. Sissepääsuga karstikoopaid on koguni kaks - nimetatud ehitusplatsil ning sellest 0,5 km lõuna pool, Neanurmele viivast maanteest 50 m idas. Kohalikud elanikud teadsid koopaid juba ammu. Nii mõnedki üsna eakad elanikud olevat käinud neis juba oma karjasepõlves. Ülo Heinsalu. Eesti NSV koopad. Tln., 1987

Lustivere raamatukogu

Lustivere raamatukogu asutaamisaastaks loetakse aastat 1893. Aastast 1942 asus raamatukogu Lustivere valla Mittetäieliku Keskkooli ühes kooliklassis. 1947. aastal asuti Lustivere valla Täitevkomitee hoonesse. Esimeses kasutada olnud ruumis oli kaks ahju ja valgust andsid kaks petroolilampi. Hiljem paikneti sama maja punases nurgas koos Lustivere keskjaama ja sideagentuuriga. Lugejatel tekkis võimalus valida kirjandust avariiulitelt. Alates 1. märtsist 1970 töötab raamatukogus Silvi Tenno. Aastast 1983 asus raamatukogu Lustivere mõisa endises mõisateenijate majas. 2004. aasta novembrist tegutseb Lustivere raamatukogu samas hoones koos Lustivere Põhikooli, lasteaia ja Eesti Posti Lustivere Postipunktga. 2004. aastal saadi kultuuriministeeriumilt esimene arvuti. Täielikule elektroonilisele laenutusele mindi üle 2008. aasta jaanuaris.

Loe täpsemalt ...

Aastat 1893 loetakse Lustivere raamatukogu asutaamisaastaks. Sellele eelnes 1892. aastal Lustivere vallas, Neanurme külas asutatud Laulu-Mängu Selts „Ööpik“ ja selle 100-köiteline avalik raamatukogu, mille juhatajaks oli Paul Raukas.
Aastast 1942 asus Lustivere raamatukogu Lustivere valla Mittetäieliku Keskkooli ühes kooliklassis. Põhiinventari moodustas üks kapp ja raamatufond oli 518 eks. Raamatuid laenutas kaks korda nädalas sama kooli direktor Johanna Must (1942-1947), .
Aastast 1947 asus Lustivere raamatukogu Lustivere valla Täitevkomitee teisel korrusel. Ruumis oli kaks ahju ja ruumi valgustas kaks petroolilampi. Sisustuseks oli üks vana kapp ja osa raamatuid asus vallamajalt laenatud laual. Eelarve piiratuse tõttu ei jätkunud kütet ega ka petrooli. Töötajaks oli Elfriide Mukfeld (1947-1948).
Aastast 1949 asus Lustivere rahvaraamatukogu Lustivere valla Täitevkomitee punases nurgas koos Lustivere keskjaama ja sideagentuuriga. Raamatukogu fond oli 1127 eksemplari, ajalehti 3 nimetust ja ajakirju 5 nimetust. 1949. aasta aruandest on lugeda, et aprillis abistati kolhoose varade ühistamisel, kevadtööde organiseerimisel ja punasenurga korrastamisel 23 päeva. Veel abistati rahvamaja 1. maiks kaunistamisel ning Punaarmee vennaskalmistu korrastamisel. Valmistati loosungid 1. maiks ja tehti seinalehte. Selles majas (erinevates ruumides) töötasid: Marta Muruoja (1948-1950), Elfriida Puksberg (1950-1952), Vilvi Kütt (1952-1953), Nikolai Grünvald (1953-1956), Aino Miiler (1956-1966), Alli Liivak (1966-1970) ja alates 1. märtsist 1970 Silvi Tenno. Aastate edenedes sai raamatukogu kirjutuslaua ja raamaturiiulid ning lugejatel oli võimalus valida kirjandust avariiulitelt. Raamatufondi suuruseks kujunes umbes 8000 eksemplari.
Aastast 1983 asus raamatukogu Lustivere mõisa endises mõisateenijate majas, mis sel ajal kuulus Lustivere kolhoosile. Raamatukogu kasutuses oli (eraldi sissepääsuga) kaks ahiküttega tuba. Keskkütte sai raamatukogu 1989. aastal ja telefoni 1999. aastal.

2004. aasta novembrist asub Lustivere raamatukogu praegustes ruumides, mis kuuluvad Põltsamaa vallavalitsusele. Samas majas on veel Lustivere Põhikool ja lasteaed ning Eesti Posti Lustivere Postipunkt. 2004. aastal saadi kultuuriministeeriumilt esimene arvuti. Tööarvuti ja raamatukoguprogrammi RIKS sai raamatukogu 2007. aastal. Täielikule elektroonilisele laenutusele mindi üle 2008. aasta jaanuarist ja samal aasta suvel läbiviidud elektrooniline inventuur näitas kogu suuruseks 8309 teavikut ning 51 nimetust ajakirju. Selles majas on ruumi ja avarust, mis võimaldavad korraldada kirjanikega kohtumisi ja muid üritusi. Meid on külastanud kirjanikud Heiki Vilep, Jaanus Vaiksoo, Kerttu Soans, Enn Vaino, Ülle Lätte, Hendrik Relve, Ilmar Särg ja Siiri Laidla. Oma luulekavaga „Anna-naine Haavakivilt“ esines Linda Olmaru.

Lustivere mõisas elanuvad kord üks mees ja naine, kelledel üks poeg olnud, kes juba sündimisest saadik jalutu olnud. Ühel lõikuse ajal läinuvad jalutu poisi isa ja ema väljale lõikama, aga jalutu poeg jäetud koduhoidjaks. Varsti pärast isa-ema väljaleminekit tulnud jalutu poisi juurde üks väikene hall vanamees, kes poisiga tõrelema hakanud, öeldes: "Poiss, mis sina kodu laiskled, kas sa väljale ka lõikama ei lähe? Kas sul häbi ei ole niisuguse ilusa ilmaga kodus laiselda!" "Ma olen jalutu ega saa tööd teha," öelnud poiss hallile mehele vastu. "Ah mis sa räägid veel, mine too mulle ojast üks kruusitäis vett juua!" käratanud vanahall selle peale poisile. Poiss öelnud küll: "Ma ei saa ju käia!" Aga selle jutu peale saanud vanahall poisi peale koguni kurjaks ja hakanud temaga kärama. Selle peale võtnudki poiss veekruusi kätte, tõusnud püsti ja tema tunnud oma jalges nii palju jõudu, et ta käia võinud. Ta läinudki siis oja äärde ja toonud sealt vanahallile kruusitäie vett. Kui poiss veekruusi vanahallile pakkunud, siis öelnud see: "Kelle käes, selle suus!" Nõnda rüübanud siis poiss kruusist vett enne. Poiss tahtnud kruusist paljalt lonksu vett rüübata, aga joonud jälle kõik vee kruusist ära. Siis läinud ta ja toonud ojast uue kruusitäie vett. Pakkunud veekruusi vanahallile, aga see öelnud jällegi: "Kelle käes, selle suus!" Poiss joonud jällegi veekruusi tühjaks ja vanahall käskinud teda veel kolmandama kruusitäie vett tuua. Selle peale läinud poiss jookstes oja äärde, aga löönud kogemata oma suure varvaga oja ääres oleva kivimüraku külge. Kivil läinud tükk küllest ära, aga kivi isi karanud üle oja tükk maad eemale. (Nii seisab see kivi praegu alles Lustivere mõisa ligidal oja ääres, oma suuruse poolest on see kivi paras Kalevipojale lingukiviks.) Poisi varvas pole aga selle juures haiget sugugi saanud, sest tema olnud kui rauast tehtud. Kolmanda veekruusi, mis poiss toonud, joonud aga vanahall isi tühjaks ega pole poissi enam käskind ühtigi juua. Vanahall läinud selle peale uksest välja ja käskinud poisi siis põllule tööle minna. Poiss läinudki põllule isa-ema juurde, aga nemad pole seda uskuda tahtnud, et see terve noormees nende poeg on. Aga kui poiss neile oma tervekssaamise loo ära kõneles ja seda ütles, et temal nüüd suur jõud olla, nii et ta kerge vaevaga kõige suuremaid kiva ja asju võis tõsta, siis jäid ka isa-ema uskuma, et see nende poeg on. See poiss teinud oma jõuga palju vägitükka ja tapnud ka Lustivere mõisa Ilda kõrtsi lae pealt kodukäijad ära ja ühe suure mehe kägistanud ta ära, kes palju vett joonud. See suur mees, keda poiss ära kägistanud, olnud jo Lustivere mõisa ligidal oleva "Musta veski" alttammi kõik vee ära joonud ja tahtnud jo pealttammi vett jooma hakata, kui suure jõuga poiss tulnud ja teda ära kägistanud. Kord tulnud see hall vanamees, kes teda terveks tegi, poisi juurde ja kutsunud poisi enesega maadlema. Maadlemine pidanud esiteks Lustivere mõisa ligidal väljal olema ja mehed läinuvadki seal rindupidi kokku. Vanahall tunnud aga, et poiss temale liiga kippunud tegema ja pannud poisi käest plehku. Poiss aga jooksnud vanamehele järele ja saanud teda Kalikülas oleva Kuuse talu põllul kätte. Küll kraapinud seal vanahall maad ja püüdnud poissi maha visata, aga poiss visanud viimaks vanahalli kõrgele õhku, kust see maha kukkudes surnuks jäänud. Praegu on see maadlemise ase Kalikülas Kuuse ja Naela talu põldudel tunda, sest vanahalli kraabitud muld seisab alles praegu veel vallis väikeste mäeribade näol. Pärast seda juhtumist olla see poiss veel palju sedalaadi vägitükka teinud ja siis viimaks ära surnud.

Vaata veel pilte Lustiverest siit
Rahvaloenduse andmed:
  • 1994. aasta andmetel 110 elanikku
  • 2000. aasta andmetel 93 elanikku
  • 2007. aasta andmetel 96 elanikku
  • 2012. aasta andmetel 85 elanikku

Sulustvere küla asub Sulustvere oja keskjooksul. Sulustvere oja pikkuseks on 14 km, algab ta Aidu lähedalt ja suubub lustiverest alamal Umbusi jõkke. Sulutveret peetakse Kesk- Eesti vanimate külade hulka, kuid tema esmaminimine kirjasõnas toimus 1583. Aastal nimega Suroswier.

Sulustvere külas on kolm kivikalmet I aastatuhande esimeset poolest. Kalmetest on leitud põlemata ja põletatud luid. Küla kalmete-aegne asukoht on paiknenud ilmselt oja ääres praeguse küla all, kus esineb muinasaegset kultuurkohti ja kust on kogutud noorema rauaaja keraamikat.

Omapärane on väike ringikujuline Maandi talu surnuaed, piiratud sireliheki ja kiviaiaga.

Suur- Aru talus on kirjamehe Tõnu Sanderi sünnikodu. Elas aastatel 1868- 1894 ja ta on avaldanus teose „Eesti kirjanduse lugu I-II“

Endises Sulustvere kõrtsihoones sündis „Estonia“ teatri ooperisolist, estraadilaulja Ott Raukas.

Kuidas Sulustwere küla nime saanud?
Sulustwere küla on kahel pool oja kaldalast läbi jookseb. Wanaste olnud seal igawene mets, kus nüüd küla seisab. Seal külas Oti talu karjamaa sees on ojas pikk kiwi rida, kus wanaste ööldakse wesiweski ja selle tamm wõi sulu olnud. Hilja aja eest olla puumeister Juhan Tragun sealt ühe suure tamme palgi wälja wõtnud. Praegu olla selle weski kiwi Sulustwere wana koolimaja ukse all. Selle weski paisu pealist kutsutud sulupealseks. Hiljem tekkinud sinna lähidale peale poole paisu pered (talud), keda suluperedeks hakatud kutsuma. Sõja ajal häwinud weski ära, ega ole pärast enam iialgi ülesse ehitatud. Talud, mis peal pool tammi olnud, saanud ikka Suluperedeks nimetatud, millest wiimaks Sulustwere välja tulnud, kui küla suuremaks kasvanud. J. Jung. Muinasaja teadus Eestlaste maal I (II) osa. Kogunud ja väljaandnud J. Jung Jurjewis

Muistendeid Sulustvere kohta:
Sulustwere külas Kurista wallas elanud ükskord kaks wenda, Hans ja Mats. Wanemad olnud neil surnud ja pole neil ka muud sõpra ega sugulast olnud. Kümme aastat pärast wanemate surma surnud ka wanem wend Mats ära ja Hans jäänud üksi järele. Wenna surma pärast kurwastanud Hans nii wäga, et ta kodu külast ära läinud, ei tea kuhu. Mõne aasta pärast ilmunud ta kodu külasse tagasi, aga toonud ka ühe naesterahwa ligi, keda ta Sulustwere küla rahvale, kui oma mõrsjat tutwustanud, ja neile teatanud, et nemad Põltsamaale õpetaja juure laulatusele lähäwad. Õpetaja juure minnes läinud nende tee matuse aiast mööda, kus tema wend ja wanemad puhkawad. Tee ääres matuse aias pleekinud palju inimeste luid, kellest üks pikk sääreluu isiäranis tee ääres seisnud. Hans lükanud seda jalaga kõrwale, kui warsi luu seest üks heal hüüdnud: Ära lükka mind ühtigi, waid tule waata parem, kus mina nüüd elan! - Luu tõusnud kohe püsti ja kõndinud kui inimene, luudekambri poole. Hans saanud warsti aru, et see tema wenna luu olnud, ja astunud kohe järele, mõrsjat surnuaia wärawa juure ootama jättes. Luu astunud luukambrisse, Hans järele. Sealt läinud nad alla keldrisse, kust luu ühe luugi üles tõstnud, ja nende ees olnud üks pime maa-alune käik. Seda mööda läinud nad tüki mad edasi, kui korraga suur klaasist tuba nende ees seisnud, kus palju küünlaid põlenud. Sellest tuast läinud nad läbi ja saanud ühte kuldsesse tuppa, kus weel rohkem küünlaid põlenud ja inglid laulnud. Seal jätnud wend Mats Hansu seisma ja öölnud: See on minu eluase! See on kolmas taewas. Need, kes maa peal head teewad, saawad kolmandasse taewasse. Siis läinud Mats ka teiste hulka laulma. Kui Hans poolteist wärsi lugu kuulnud, jätnud ta wenna Jumalaga ja hakanud tuldud teed tagasi minema, et oma mõrsjat ka sinna kutsuda, et siis igaweste sinna elama jääda. Kui Hans maa peale tagasi saanud, siis põle ta oma mõrsjat kusagilt enam leidnud. Mõteldes, et mõrsja ehk ootamise järele õpetaja juurde läks, ja tõttas sinna järele. Õpetaja juure jõudes näinud ta, et see hoopis wõeras olnud, ega ole oma mõrsjat ka sealt eest leidnud, niisamma olnud temal ka kõik rahwas tundmatu ja wõeras. Õpetaja juures küsinud Hans: kas tema mõrsja mitte seal ei olla, ja kas ta neid mitte ei võiks laulatada? Õpetaja waadanud immestades tema otsa ja ütlenud: Sinu mõrsjat ei ole minu juure küll mitte weel tulnud! Wõib olla, et ta sind kusagil külas ootab. Hans läinud külasse mõrsjat otsima, aga leidnud imestusega, et ka küla rahwas wõeras olnud. Külas ei olla keegi tema mõrsjat näinud. Oma mõrsja kadumise lugu laiemalt rääkides, teadnud wiimaks üks wanamees kõneleda, et umbes 200 aasta eest Sulustwere küla üks mees, nimega Hans, olla elanud, kes oma mõrsja kabeliaia wärawa juure ootama jätnud ja isi ära kadunud. Hans läinud nüüd uueste õpetaja juure ja kõnelnud külas kuuldud lugu õpetajale. - Sellepeale waadanud õpetaja kiriku raamatutest järele ja leidnud, et see lugu 180 aasta eest oli sündinud ja et Põltsamaa kiriku peal sellest saadik wiis õpetajat on olnud. Õpetaja arwanud ka Hansu selleks, kes oma mõrsja kabeliaia wärawa juure ootama jätnud ja ise ära kadunud. Seda kuuldes läinud Hansu juuksed ja habe halliks, hakanud wärisema ja wabisema, kukkunud maha ja heitnud hinge.

See jutt ei ole wist mitte üksi Põltsamaa päralt, sest seda olen omas lapse põlwes ka oma isa käest kuulnud, aga järgmisel wiisil: "Olnd kusagil üks peigmees kirikus, kes sellel päewal pidi laulatatud saama. Ta läinud jutluse ajal kirikust wälja ja näinud kiriku seina ääres ühe pealuu. Ta lükanud seda jalaga ja ütelnud: mis sina siin teed? kui sina teaks, missugune rõõmu päew minul täna on! Selle peale wastanud pealuu: Tule ja waata missugune rõõm minul alati on! Siis läinud ta ühest august seina alla sisse ja peigmees talle järele. Missugune see koht olnud, kuhu pealuu peigmehe wiinud, ei ole mitte üteldud, aga see lasknud peigmehele ühe weerandi lugu ette laulda wõi mängida, mis wäga ütlemata ilus ja armas on olnud. Siis kästud teda jälle tagasi minna. Kui peigmees jälle tagasi tulnud, siis olla ta ühe naise sealt kohast leidnud, kes pajude küljest wiisu niini oli kiskunud. Tema isi olnud wäga hall ja wana, ja küsinud naise käest oma mõrsjat taga ja ütelnud, et siin kohas pidada ju kirik olema. Naine waadanud imekspannes tema otsa ja wastanud, et siin kedagi mõrsjat näha ei ole olnud, ja et wana jutu järele wanaste siin kohas kirik olla olnud. temal, see on peigmehel olla aga ka raha ligi olnud, ja sellest olla leitud, et see 400 aastat tagasi wana olnud. - Nõnda olla siis pealuu rõõmu lugu nii ruttu aja edasi wiinud, et see nagu mõni silmapilk olnud, mis aga ajalikus elus 400 aastat kestnud. Sellepeale olla peigmees ärakõdunenud ja kadunud."

J. Jung. Muinasaja teadus Eestlaste maal I (II) osa. Kogunud ja väljaandnud J. Jung Jurjewis, 1898. Tln., 2000

Kalewipoja säng ehk kantsi mägi Kanawere mõisa maa sees, ka rõngasmäeks kutsutakse, sest et ta rõnga taoline välja näeb. See on keskkohast sile ja tasane, 60 sammu pikk ja 20 sammu lai. Selle rõngasmäe õhtupoolses otsas on üks kõrgem koht, mis Kalevipoja peapadi olla. Selle padja sisse olla wanal Rootsi ajal kolm meest elusalt maa sisse maetud, nõnda, et pead välja jäänud. Siis aetud neil pead puuadraga otsast ära, sest et põllult wilja oliwad warastanud. Ühtlasi nendega maetud ka kõik nende kraam ja riistad sinna maha, kus need praegu alles olewat.

J. Jung. Muinasaja teadus Eestlaste maal I (II) osa. Kogunud ja väljaandnud J. Jung Jurjewis, 1898. Tln., 2000

Põltsamaalt seitse versta Jõgeva poole Kanavere talu väravas oli vanasti järv. Heinamaatükki piiravad kõrged kaldad tunnistavad, et see sadade aastate eest on tõesti järv olnud. Ka praegu igal kevadel ja sügisel seisab heinamaa vee all. Muistendi järgi rännanud siinne järv ükskord meelepaha pärast ära. Nimelt pesnud kord Kanavere järve kaldal üks naine pesu. Naisel olnud ka väike laps kaasas. Laps teinud end mustaks ja kuna naisel midagi muud käepärast polnud, võtnud ta järvest kala ja pühkinud sellega lapse musta. Järv saanud sellepeale vihaseks ja läinud ära Tartu kreisi, kus ta praegu seisab ja Ilmjärve nime kannab. Praegusel Kanavere heinamaal on Ilmjärve kuju.

Jung. Muinasaja teadus Eestlaste maal I (II) osa. Kogunud ja väljaandnud J. Jung Jurjewis, 1898. Tln., 2000

Kaavere küla asub Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas Põltsamaa Jõgeva tee ääres.

  • 1970. aastal elanikke 130
  • 2000. aastal elanikke 64
  • 2007. aastal elanikke 58
  • 2012. aastal elanikke 49

Koos Kaave mõisaga on Kaavere mõis kuulunud 1820 – 1919 Kurista mõisa omanikule von Samason – Himmelsterjanadele. Selleaegne nimi Kawershof.

Kaavere külas Jõgeva- Põltsamaa maanteest 150 m loodes on kivikalme nn Rootsi kindrali haud. I aastatuhande esimesse poolde kuuluva kivikalme kõrgus maapinnast on 1,2 m , ümbermõõt ülalt 4 m.

Männiku pere juures on matusekoht II aastatuhande esimesest poolest. Matusekohana on kasutatud põhja- lõuna suunas kulgevat moreenkuhjatist umbes 300 m ulatuses. Varem küngast katnud männimetsast on ainult tukake säilinud, mets muudeti põllumaaks 20. sajandi algul.

aastal väljaantud raamatus. Suuremaks seltskondlikuks organisatsiooniks vallas on Kurista Vabatahtlik Tuletõrjeühing, mis asutati 1927. aastal. Liikmete pere jaguneb 5 jaoskonnaks, mis asuvad Kõpu, Vägari, Soe ja Sulustvere külades ja Kaavere asunduses. Ühingu juures tegutsevad puhkpillide orkestrid, kellele pillid muretses ühing ja spordiosakond.”

22.aprillil 1949 – 24. aprill 1951 Kaavere kolhoos, esimees Viktor Kaasikmäe.

Väljavõtteid Jaan Jungi raamatust „Muinasaja teadus Eestlaste maal I (II) osa. Kogunud ja väljaandnud J.Jung Jurjewis, 1898. Tln., 2000

  • Kaawere mõisa metsas Wiksi talu heinamaa sees olla kolm suurt tiiki, kus rahwa jutu järele wanal Rootsi ajal wiina wabrik olla olnud. Tiikisid kutsub rahwas praegu wiina wabriku tiikideks. Seal olla weel praegu wana wiina wabriku wärkisid maa sees.
  • Kaawere mõisa wälja peal seisab kolm wakamaad maanteest paremat kätt Jõgewa poole minnes üks wana kase metsa salk. Rahwa jutu järele olla muiste sõja aeg sinna salu alla sõjas langenute kehad maha maetud. Seal olla õiete palju inimeste luid leida, sest paar korda labidaga wõtta, tulla wäga palju inimeste luid wälja. Seal salu ümber olla sõjas lahing olnud. Kümne aasta eest tagasi olnud seal Kaawere mõisa põllu peal suure tee ääres üks paekiwist välja raiutud rist alles, mille alla langenute ülem olla maetud olnud. See rist olla aga selle järel ühel ööl sealt ära kadunud ja keegi ei tea, kuhu see jäänud. Kolmkümmend aastat tagasi leidnud mõisa künnipoisid sealt mõisa põllu sees ka ühe paekiwist välja raiutud risti, mille nad sinnasammasse kohta püsti pannud. Pärast ajanud nad ta adraga katki, kelle tükid veel hiljem kiwi otsas seisnud. Nüüd ei ole neid tükka ka enam.
  • Kaawere mõisa põllu peal kaswab üks wanaaegne saarepuu metsa salk, mida rahwas salu aluseks kutsub. Selle metsa salu sees on üks ümmargune hallikas, mis nagu suur katel wälja näeb, ja mõeta 3 sülda igapidi suur. Rahwas kutsub seda nõija hallikaks. Sellest hallikast mõni samm õhtu poole, olla üks suur õõnes jalakas kaswanud, mille õõnsus kõikisugusid tähtesi ja kirjasi täis olnud lõigatud. Seda wanat jalakast olla mõned wanad inimesed Sulustweres weel näinud. Selle jalaka all olnud üks kiwi, mida rahwas lesknaiste kiwiks ja ohwri kiwiks olla kutsunud. See kiwi olnud wälja raijutud, 6 jalga pikk, 4 jalga lai ja 3 jalga paks. Saja aasta eest olla see kiwi Lustiwere mõisa ära wiisud, kus ta rohuaias seisnud, hiljem aga rohuaea müüri sisse pandud. Kus kohal ta seal praegu on, ei ole teada. kaawere salu all ei ole enam seda kohta tunda, kus see jalakas kaswanud, ehk see ohwri kiwi seisnud. Rahwasuus liigub aga jutt, kuidas see nõija hallikas sündinud ja naiste kiwi oma tähtsuse saanud. Jutt on järgmine:
  • "Kord piinanud rasked põuad rahwast, et inimesi hulga kaupa põua ja jänu kätte ära surnud. Küll ohwerdanud rahwas jumalatele, et nad neile wett muretseks ega laseks jänusse surra. Wiimaks halastanud jumalad ommeti ja saatnud rahwale imelikul wiisil wett. Ühel päewal nutnud 3 ühenimelist leske naist eespool tähendatud leske naiste wõi ohwri kiwi juures. Nende silmapisarad, mis maha langenud, woolanud kokku ja neist sündinud imelik hallikas, mis kohe karastawat wtt wälja hakanud ajama ja kust inimesed põua ajal juua saanud. Et inimestel nüüd juua oli, unustanud nad jumalad ära ja läinud jälle kurja tee peale tagasi. Sellepärast lasknud jumalad hallika ära kuiwada ja joogi jänu tagasi tulla. Kui rahwal enam wett ei ole olnud, siis läinud nad jälle kolme lese kallale, kelle silmapisaratest esimene hallik oli sündinud, et nad rahwale jälle wett muretseks, sest nemad olla ju nõijad ja wõida seda küll teha. Naised põle siis muud teadnud teha, kui läinud phel Pühapäewal jutluse ajal hallikat rookima. Igal naisel olnud lauluraamat kaenlas, leiwa wiiluk põlle all, sõnniku hark, leiwa labidas ja ahju luud seljas. Enne kui nad hallikat rookima hakanud, ohwerdanud nad hallika kaldal. Olnud hallikas roogitud, siis alles läinud naised ohwri kiwi juure, kaalunud selle ahju luua, leiwa labida ja sõnniku hargiga ülesse, mille peale hallikas kohe wett wälja ajama hakanud. Kui nad aga ahju luua, leiwa labida ja sõnniku hargi kiwi alt ära wõtnud, siis jäänud hallika wesi jälle kohe kinni. Teised inimesed, kes mitte ühenimelised ei ole olnud, katsunud küll ka hallikat rookida, aga see ei ole mitte midagit awitanud, waid ajanud weel enam muda täis. Sellest saadik hakanud rahwas hallikat nõija hallikaks ja ohwri kiwi lesknaiste kiwiks kutsuma. - Arwamise järele selle kiwi kohalt olla hiljemal ajal weiksid metall asju, sõrmusid jne. leitud, mis wanad ohwri annid on.

Pudivere küla asub Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas.

  • 1989. aastal elanikke 46
  • 2000. aastal elanikke 51
  • 2007. aastal elanikke 48
  • 2012. aastal elanikke 52
  • Pudivere

    Esimest korda on Pudiveret mainitud kirjasõnas 1599. aastal. Esmamainimise ajal koosnes ta Suur -Pudiverest ja Väike- Pudiverest ( Pudiwer Wielki ja Pudiwer Maly).

    1776. aastal loodi Pudiverre piirkonna esimene kool.

    Pudivere kohta on teinud väikese uurimustöö noor pudiverelane Märt Vaht. Sellega on võimalik tutvuda Lustivere raamatukogus. Järgnevalt katkendeid nimetatud uurimustööst:

    Vanade inimeste mälestuste kohaselt olla Pudivere väga ilus küla. Palju oli suuri puid. Nõmmikul oli ilus õu. Kruusatee tuli veranda eest kuni teeni välja. Kahel pool teed olid lillepeenrad. Lipiaed oli ees. Koolist tulles sai ikka sinn aeda vahitud. Lintsi talu õu oli ka alati hoolitsetud ja puhas. Isegi kevadel oli õu puhas ja kruusatatud. Saareõue talu õuel lehvis tähtsate pühade ajal lipp, olgu siis kirikuminermise päeval või jaanipäeval. Laulgi oli Pudivere küla kohta: Pudivere küla- kena, ilus, seisab segametsa vilus.

    Karl saar oli Pudiveres ja selle ümbruses tuntud mees. Ka temal oli tuuleveski. Ta oli esimene, kes ostis endale Pudivere külas auto nimega „Chevrolett“. Ise ta ei osanud hästi sõita, siis käis Vahi talu peremees teda õpetamas. Temal oli ka kõige uhkema verandaga maja terves Pudiveres ja lähiümbruses.

    Karl Saare mälestustest loeme: Pudivere külas ehitas Jüri Joost tuuleveski. See oli vahi talust natuke lõuna pool. Seal tehti loomajahu, kuid püüli seal teha ei saanud. Sepatõnul oli ka olnud tuuleveski. Aga parika veski töötas 1940-nda aastani.

    Nõmmiku talu peremees rein oli väga rikas. Ehitas endale kahekordse maja, aga ise elas väikeses telliskivimajas. Uhket maja ainult näitas teistele.

    Karl Saare sõnul oli Saaretõnu talu üks jõukamaid. Öeldi, et nende poeg oli elukutseline üliõpilane. Majas oli igasuguste korporstsioonide lipud ja vapid. Esimest korda nägi Karl Saar seal talus parkettpõrandat.

    Pudivere

    Piiri talus oli kaks ilusat tüdrukut. Neid sai ratta peale võetud ja Neanurme poole viidud. Rattaga oli halb sõita, sest palju oli vankrirataste jälgi. Päris tihti sai kukkuda. Aga ega siis noorus sellest hooli.

    Pudivere külas olid jõukad talus. Siin olnud talupidajatel ikka igas talus 6 – 10 lehma.

    Vahi talu oli Pudivere postitaluks. Kaks korda nädalas viis postipoiss sinna tallu posti. Siina tallu toodi ka esimesed telefonitraadid sisse.

    Praeguse suure magistraalkraavi asemel oli looduslik oja.

    Lintsi talus (praeguses Kase talus) oli väikene pood. Seal oli müüdud igasugust kaupa. Samas oli üks vanem naine riideid õmmelnud.

    II maailmasõda tõi Pudiverre suuri kannatusi. Küüditamiste tagajärjel vähenes elanikkond katastroofiliselt.

    Pudiverega on seotud luuletaja, luuletõlkija ja dramaturg Artur Alliksaar.

Tõrenurme küla esmamainimise aeg pole teada.

Rahvaarvud

  • 2000. aasta andmetel 54 elanikku
  • 2007. aasta andmetel 46 elanikku
  • 2012. aasta andmetel 50 elanikku

Tõrenurme hiiepärn

Tõrenurme hiiepärn kasvab Põltsamaa vallas Tõrenurme külas Miku talu juures. 1999. a. mõõtsin pärna kõrguseks 21 m ja tüve rinnasümbermõõduks 522 cm. Varem, 1960. a. mõõtmisel saadi kõrguseks 17 m ja rinnasümbermõõduks 470 cm. Puu on seega ligi 40 aasta jooksul märgatavalt kasvanud. Kuigi tema tüves olevad suured õõnsused ja murdunud harude tüükad annavad tunnistust sellest, et puu on jõudnud raugaikka, näitab suhteliselt kiire kasvamine tema elujõulisust. Üksikuna küla keskel lagedal väljal kõrguv pärn jätab kummalise mulje. Tema tüvi läheb ülaltpoolt laiemaks ja hõre võra sirutub igasse kaarde just nagu lehvik. Pärna kohta jagas 1999. a. mälestusi Tõrenurme külas kogu elu veetnud 78-aastane Kristiine Palm. Tema sõnul on puu olnud alati külainimeste kohtumispaik. Tõrenurme küla talud asuvad hajali suurel maa-alal. Kui oli vaja kellegagi kokku saada, lepiti ikka kokku kohtumine hiiepärna juures. Miku talu hoonete juures puu lähedal asunud varem kaev, kust vesi mitte kunagi otsa ei lõppenud. Ka siis, kui muud külakaevud tühjaks jäid, sai siit alati head joogivett. Siis käis rahvas pärna juures vee järel. Kaevu ümber saadi kokku ja arutati külauudiseid. Nõukogude ajal sõitis sinna kindlatel nädalapäevadel nn. autolavka. Külas poodi ei olnud ja nii kogunes kaubaauto juurde alati rohkesti rahvast. Jällegi oli põhjust pärna all kokku saada ja juttu ajada. Olin puu kohta lugenud, et ammu enne Kristiine Palmi eluaega olevat samas paigas kasvanud hiis. Kirik lasknud püha salu maha raiuda, vaid üks puu jäetud alles. Ilmselt seepärast nimetavadki küla põliselanikud puud tänaseni hiiepärnaks. Kristiine ise hiiesalu lugu ei mäletanud. Ta ei osanud ka jutustada mingitest erilistest kommetest, mis hiiepärnaga seotud. Ütles vaid, et kui tema laps oli, teadnud vanainimesed, et kunagi olevat hiiepärna all tantsitud.
/---/
Hendrik Relve. Põlispuud. Tln., 2003

Esmamainimine kirjasõnas 1599. aastal.
Neanurmes oli hulgaliselt vanu tsaariaegseid ostutalusid.
Rahvaarvud

  • 1972. aasta andmetel 138 elanikku
  • 2000. aasta andmetel 132 elanikku
  • 2007. aasta andmetel 133 elanikku
  • 2012. aasta andmetel 115 elanikku

Muistendeid Neanurmest
Linna wõi lossi ase Lustiwere wallas Neanurme külas, Veskiotsa talu maa sees. Need on päris müüri waremed ja on wistist mõne wana lossi ehk kloostri ase, sest rahwa jutu järele olla seal wanaste kloostri linn ja Muuga weski olnud. - Neis waremetes olla praegu weel kuld säng, kuld püss ja tünder kulda peidus, keda wanapagan ise hoida.
Sellest kulla tünrist räägib wana jutt: Ühel öösel näidatud Veskiotsa talu peremehele, kelle maa sees need waremed on, unes, ja kästud teda ühel kuuwalgel Neljapäewa öösel risttee peale minna, mis waremetele kõige ligemal on, ja sinna sütetuld teha. Siis pidada ta kolm korda wastu päewa ümber tule käima, siis näidatawat temale, kus kohal waremetes see kulla tünder seisab, ja kes teda hoiab. Kui ta seda näha on saanud, siis kästud teda koju minna ja kuni järgmise Neljapäewa õhtuni oodata. Siis pidada ta enne keskööd ilmapüksata ja püssiga, kelle hõbe kuul sees on, selle koha ligidale minema, kus kulla tünder oma hoidjaga nähtawale tuleb, ja sealt otse kulla hoidjale pihta laskma, aga selle juures ei tohi ta karta ega Jumala nime nimetada. Kui ta kolm Neljapäewa õhtut nõnda õnnelikult on kulla hoidja pihta lasknud, siis saada ta kulla tündri kätte. Aga kui ta selle wastu eksib, siis waob kulla tünder maa sisse ja üksgi ei saa teda enam kätte.
Järgmisel Neljapäewal teinud mees nõnda, ja warsti paistnud waremetst ühest kohast sinine tuli ja tünder kuldrahadega, kelle juures punase habemega hall sikk wahiks olnud. Warsti kadunud aga tuli ja kulla tünder kõige hoidjaga ära. - Teisel neljapäewal läinud peremees waremetesse sinna ligidale, kust talle kulla tündrit näidatud, ja jäänud ootama, kunni ta kõige hoidjaga nähtawale tuleb. Tüki aja ootamise järele hakanud ka sinine tuli põlema ja kulla tünder kerkinud nähtawale. Mees lasknud hõbe kuuliga sikule pihta, kui korraga tuli ära kustnud ja kulla tünder kõige hoidjaga suure kolinaga maa põhja kukkunud.
Kolmandal Neljapäewal olnud mees jälle platsis ja lasknud jälle sikku hõbe kuuliga, kus jälle tuli ära kustunud ja raha tünder kõige hoidjaga mürinal maa põhja läinud.
Neljandama päewa õhtul olnud mees õige aegsaste platsis. Warsti hakanud sinine tuli paistma ja kulla tünder tulnud oma koleda hoidjaga nähtawale. Olnud mehel küll hirm werist sikku nähes, aga ommeti sihtinud ta ja annud jälle paugu, mille järele tuli ära kustunud ja sikk hirmsa kisaga kulla tündri otsast metsa jooksnud. Kulla tünder jäänud aga ometi paigale. Kui mees kulla tündrit ilma hirmsa wahita enese ees näinud, jooksnud ta rõõmuga kohe sinna juure ja hüüdnud: "Waat! nüüd olen ma rikas mees! Jumal olgu selle kõige eest tänatud!" Nii pea, kui ta selle sõna ütelnud, wajunud kulla tünder suure kolinaga ja mürinaga maa alla ja mees jäänud lahtise suuga pealt wahtima. Siis tulnud küll meele, et ta keeldud sõna ütelnud, aga seda ei saanud enam tagasi wõtta. Teisel päewal otsinud ta küll ja kaewanud sealt maad, aga ei ole midagi leidnud. Kulla tünder on praegust seal alles. Jaan Jungi järgi olevat Neanurme küla Veskiotsa talu maadel Linna- või lossiase peidus.
J. Jung. Muinasaja teadus Eestlaste maal I (II) osa. Kogunud ja väljaandnud J. Jung Jurjewis, 1898. Tln., 2000

Kaliküla elanikkond rahvaloenduste andmetel:

  • 1970. aasta andmetel 105 elanikke
  • 2000. aasta andmetel 68 elanikke
  • 2007. aasta andmetel 69 elanikku
  • 2012. aasta andmetel 67 elanikku

Kaliküla ajalugu on uurinud Heino Tooding. Valmis uurimustöö „Meenutusi ja mõtisklusi küla ajaloost ja inimestest“.

Väljavõtted sellest uurimustööst:

Tiigi talu lähikonnas on leitud muinasasula tunnuseid.

Vana rahvas teadis rääkida, et Kroodo, Kingu ja Männiku talude vahele jäävad põllud olid olnud kabeli koht.

Üks võimalik matmispaik on leitud uue silla ehitamise ajal, kui uue teekeha süvendist tulid päevavalgele inimluud.

Kaliküla kagupiiril oja vasakkalda ääres Veskiotsa talu lähiduses on koht, mida ajaloouurijad peavad vanaks kloostri asupaigaks. Sealt on leitud vanu münte. Klooster sai tekkida võõrvallutajate tulekuga meie maadele, seega 13. sajandi alguses.

Kalikülas olid kõrvuti tuultveski ja vesiveski. Heino Tooding mäletab veel vesiveskit ja suurt ligi 2- meetrist vesiratast, mis jahvatuskive pidi ringi vedama.

Kaliküla nimest kirjutab H. Tooding järgmist: „ Esialgu pole õnnestunud leida ühtegi pidepunkti, mida võiks tähendada küla nimi Kaliküla. Sakslased on teda kirja pannud kirjapildiga Kaliküll. Tahaks väga öelda, et küla nimi tuleneb eelpool räägitud kivide rohkusest siinkandis ja võiks tähendada- kaljune maa, kuid oletused ei ole mingi tõesus.“

Ajalooallikates on kirjas, et kui Peeter I oli Põhjasõja käigus vallutanud siinsed alad, siis kinkis ta oma majandusnõunikule Heinrich von Ficile koos Põltsamaa lossi ja mitme teise ümberkaudse mõisaga ka Kaliküla mõisa. See toimus 1720. aastal.

Vanimaid ja esimesi seltse ümbruskonnas oli „Vana- ja Uue-Põltsamaa valla ja Lustivere valla Kaliküla tulekahju puhul Vastastikku Abiandmise Selts“, mis alustas tegevust 1895. a paiku. Selts kindlustab peale kinnisvara veel vallasvara, loomi, vilja ja muid varandusi. Liikmeid oli seltsil 130 ümber. Seltsi esimeheks oli Mihkel Jürmann ja juhatuses töötasid J. Rull, A. Paju, H. Rusi, T. Kukk ja M. Saik.

Kaliküla kohta peab märkima seda, et see küla oli eranditult asundustalunike küla. Vanu tsaariaegseid ostutalusid siin ei olnud.

Karjamõisa kompleksis on olnud kivist hobusetall, härgade tall, karjatall, vankrikuur, kivist sõnnikuaed, põllutööriistade kuur, kupja telliskivist ja kivikatusega elumaja, masinarehi, küün jne.

Riik ja omavalitsused müüsid Kaliküla mõisahooned enampakkumisel maha. Teatavasti kasutati ostetud hoonete müüre ja kõlbulikke osi ehitusmaterjalidena. Ehitati elumaju, veeti teedetäideks jne.

Responsive image