See on minu katkimineku lugu, 2005. Seeria kuivnõela tehnikas graafilistest lehtedest, kus on näha joonistuse erinevaid staadiume ühel ja samal trükiplaadil. Kujutatud on abstraheeritud maastikku, mis koosneb kitarritabulatuuride sarnastest tabelitest, pilvekestest, ringikestest, diagonaal- ning vertikaaljoontest. Aedu ja tarasid või trelle nähes võiks teemaks olla vangistus. Üksteise kohal asetsevad tasandid vihjavad süsteemi ülemuslikkusele inimese suhtes, kuid me võime piirdeid näha ka kõrgemast vaatekohast, näiteks seistes hoone kõige kõrgemal korrusel, kus nad on minimaalsete perspektiivimoonutustega laotatud meie ette. Ühe pildi allkiri "Sfääride võitlus" on inspireeritud ansambli In Spe samanimelisest kompositsioonist. Sfäärid, millest lõpus väljuvad pikad sirged nired, muutuvad tänavalaternateks vanglahoovi öös. Kitarrimuusika, mis kostab aknast, on ise aknaks. Piiridelt saab lugeda nagu tablatuuridelt meloodiat, millest on võimalik edasi improviseerida. Kasutatud hallid ja mustad toonid ning kuivnõela tehnika (juba oma jõhkralt ning kalgilt kõlava nimetusega) annavad seeriale vajaliku emotsionaalse allteksti.

Tulemus?, 2005. Värviliste väljaprintidena vormistatud arvutis töödeldud fotod ja kollaažid, milles kõige tähtsam osa on tekstil. Koos oma spetsiifilise vormiga räägib see kunstnikku tabanud tüüpilisest eksamieelsest paanikast Eesti Kunstiakadeemias. Palavikulised sõna ja pilti miksivad meelespead on justkui vahekokkuvõteteks pikemast saagast, mida jutustavale autorile aeg-ajalt raske järele on jõuda. See, mis on konspekti tallele jõutud panna, on meil siiski kindlalt meeles. Mis on kerge õppustel, see on raske sõjas. Paanikat külvavad mõnikord peas kummitavad stampväljendid, mille mõtestatus ähvardab kaduda kriitilises situatsioonis. Mälukaotuses avaldub sõja sõgedus. Seda põhjustav arutu kiirus on parim vahend kedagi rivist välja lüüa. Täiskasvanud on aeg-ajalt sunnitud enda tegevuse autopiloodile panema, lülitades välja oma mõistuse juhul, kui nad on võitluses tärminitega.

Endast väljas, 2006. Kompositsioon iseseisvalt ilmutatud mustvalgetest fotodest, mis eraldi võttes ei tulnud kõige õnnestunumad, kuid koos leiavad mõnusa ühise keele. Vahel on mõnus veidi võimelda ja "tõmmelda" niisama. On hea, et nende kõrval, kellele meeldib üksusi laiali vemmeldada, leidub kirurge, kellele meeldib haavu kokku õmmelda. Suurest hävingust pääsenud infofragmentide vahele tuleb taas ehitada side. Minu elus on olnud hetki, kus heast kavatsusest lähtuv tegutsemine on muutunud destruktiivseks, kui olen korraks tähelepanu ja eesmärgi kaotanud. Meis kõigis on õigussüsteem, mille piiranguid on aeg-ajalt võimalik rikkuda. Võib-olla just siis, kui käimas on parajasti suured riiklikud pidustused. Head ja õiget inimestki võib rada viia sujuvalt ja märkamatult mülkasse. Sõgedus aga võib suuri asju korda saata. Sellest tekib äri. Õnneks saab purustatud osi hiljem teistmoodi jälle kokku panna, nagu ma siin olen teinud. Antud pildid on tehtud Cuencas Hispaanias 2006. aasta kevadsemestril.

Kaks pilti Hispaaniast, 2006. Välisõpingutel härjavõitluse kodumaal kogesin Hispaania karmi kliima ja looduse kõrval lopsakat kultuuri ja külalislahkust. Majanduslikult suhteliselt heal järjel asuva sooja ja päikselise Euroopa riigi kultuur ja mentaliteet on aga kohati üsna morbiidne. Valgus ja vari on seal teravad ning pooltoone eriti ei leidu. Hispaanlased on väga asjalikud. Nad ei pruugi mõista seda pooleldi tõsiselt mõeldud nalja.

Hulkumine, 2006. Kokkuvõte viimasel "PostsovkhoZi" nimelisel sümpoosionil teemaga "Inimloomaaed" teostatud kohaspetsiifilisest joonistusprojektist Moostes. Kolme nädala jooksul A3 formaadis akvarellipaberile hariliku pliiatsiga tehtud pildid öisest Moostest riputasin lõpuks üles mõisa endise Teenijatemaja keldrisse. Joonistusi võis näha üksnes läbi keldriakna. Ülespaneku reklaami tegin aga väljamõeldud karakteri Tontuna, kollina, kes päeval viibib oma keldris, kuid öösiti käib väljas pimeduse varjus tegelemas oma hobi - maastike joonistamisega. Tontu kutsus inimesi vaatama oma joonistusi, mis tegi siis, kui öösel väljas käis. Näituse avamise puhul laulis ta publikule omast uneajast osa näpistades, kui teda väljast hüüti.