Maastikumaalid minu esimeselt isiknäituselt "Eikellegimaa legend"
Näitusel on 2005. aasta suvel guašiga paberile tehtud maastikumaalid. Siin on 21 maastikku, mis sain meenetena matkadelt Põlva ja Valga maakonnas. Maalisin otse looduses ja peatuspaiga leidsin huvitava motiivi juures. Pildid sisaldavad nii seda kui ka teekonna iseloomu, mis jättis mulle jälje töötamise ajaks. Ka valmimise protsess oli teoste juures tähtis. Märgistasin ja röövisin paberile kõik pildid maastikust, mis matkamise ja maalimise rituaali juures silma lõid. Konserveerisin saagi raami ja klaasi taha ning organiseerisin nad isiklikku kompositsioonimaitset arvestades spetsiaalsesse hoidlasse, galeriisse.
Valge mees ostis ja müüs maad… Ehkki helendavat nimesilti praegu veel oma puudele ja põllulappidele juurde ei panda, kuuluvad need inimeste kokkuleppe kohaselt kellelegi. Meie reaalsus toetub paberitele, piirikividele ja ehk ka traditsioonile. Kas see pole mitte fiktsioon - pelgalt unistus, mis on saanud inimühiskonna omas maailmas täpselt samavõrd tõeliseks, kui tükk loodust ise; ainult illusioon, mida küll kõik kahel jalal kõndivad loomad peavad arvestama ja tõeluseks pidama, sest veel üks paberile tuginev reaalsus paneb neid teiste liigikaaslaste valve alla? Ehk peremees ise ei käigi oma territooriumit märgistamas?
Õiguse kõrval eksisteerib tõde ning seda on isegi palja silmaga päris hästi näha. Koha tõeline olemus ümbritseb meid alati ja igal pool ning kohustustest eemale hoides muutub nähtavaks. Juhuslikule möödujale, kes ei tunne kohalikke elanikke, omanikke ega ka piire, jääb ainult tõde. Vabadus, Eikellegimaa, iseseisvus on tema jaoks elus.
Mulle meeldib elada praeguses ajas, kus võin jalutada looduses, käia nautimas puhast olemise ilu, kuid kus alati on võimalus pöörduda tagasi tsivilisatsiooni hüvede juurde. Mille poolest oli kiviaja inimestel vabam või õnnelikum elu kui praegustel? Kui nad tulid oma toitjast ja peavarjuks olevast metsast välja ning vaatasid enda ees olevat laia lagendikku, kus kuum päike paistab otse peale ning külm tuul puhub vastu, mida nad siis mõtlesid müürist oma selja taga? Kas nad tahtsid tagasi, või võtsid endale vabaduse uurida lagedat? Ma arvan, et kui keha on mingil viisil vangistatud, võib tema vaimul ikka olla vabadus. Igal inimesel on olemas mõttejõul töötav auto või lennuk, millega ta saab sõita oma hinge- ja mälestuste maastikel.
Maalid on paigutatud ligilähedaselt nende asukohale galeriis minu esimesel isiknäitusel "Eikellegimaa legend". Kirjelduse ja selgituse väljapaneku kohta leiate lehekülje lõpust. Näitus toimus 11. - 30. septembrini 2006 Põlvas Maarja galeriis. Seal oli siintoodutele lisaks veel üks pilt - "12. juuli '05. Teispoolsus" - , mis sai Põlvas 2007. aastal rahvusvahelisel näitusel "Järv" III preemia.
|
|
