AUSTRAALIA KARJAKOER

Austraalia karjakoerad on väga energilised ja ülimalt fokusseeritud koerad. Ükskõik, mida nad ette võtavad, teevad nad tõsiselt. Kõik mida nad teevad on ülimalt tähtis, vähemalt nende arust ning alati  teevad nad kõike sajaprotsendiliselt. Nad ei vaja pidevaid käsklusi ja suunamist, sest nad on paljuski isemõtlejad.  Pigem ootavad nad selgitust, miks nad midagi peavad tegema, kui et tormavad seda käsku pimesi täitma. Korduvad käsklused muudavad nad igavlevaks, treeningutel peaks käskluste järjekorda kiirelt vahetama. Austraalia karjakoerad mõtlevad välja uusi viise, kuidas nende arust oleks õigem asju ajada, seega nende omanikud võiksid olla vähemalt sama targad kui nad ise. Igavlev karjakoer kasutab oma intelligentsust ja füüsilisi võimeid, et põgeneda, kaevata, haukuda, närida, ronida või siis täielikult hävitada koht, kus neid peetakse. Nende mõtlemist tuleks kogu aeg stimuleerida ja koera sellega väsitada.
Austraalia karjakoerad on otsekohesed ja neile meeldib katsetada, mis on lubatud ja mis mitte. Karjakoer katsetab kogu aeg kas reeglid ikka kehtivad ja kuidas on lood sinu huumorimeelega.

Karjakoerad on väga intelligentsed ja iseteadlikud. See tõug sobib inimestele, kel pole mingit probleemi juhirolliga ja otsustamisega ning kes ei kõhkle ka koerale seda näitamast. Karjakoerad on dominantsed, sest nad on väga targad, julged ja leidlikud, mis tähendab, et nad oskavad oma tahtmist läbi viia. Juba enna täiskasvanuks saamist püüavad nad juhirolli enda kätte saada.  Austraalia karjakoerad vajavad tegelemist, kuna nad on väga sportlikud ja energilised. Nad on ideaalsed koerad inimestele, kes on aktiivsed ja kes soovivad koera oma tegemistesse kaasata. Enamus karjakoeri  vajab päevas vähemalt ühte tundi harjutuste ja treeningutega.  Karjakoerad töötavad koos sinuga ja puhkavad koos sinuga.

Austraalia karjakoerad on aretatud ajamaks veiseid ning seetõttu on nende tööstiil jõuline, kuid samas vaikne. Austraallased kasutavad veiste liikuma sundimiseks hambaid, näksates kariloomi kandadest. Vaikne juurde hiilimine ning näksamine põhjustab veisekarjale märksa vähem stressi kui haukuv-lärmav ning edasi-tagasi tormav koer. Karjakoerte turjakõrgus (43-51 cm) võimaldab koeral karilooma näksata just õigest kohast, so kandadest, teha seda kiiresti ning heita seejärel maha lapikuks veel enne, kui veise sõrahoop jõuab koera tabada. Kõrgem koer võib näksata veist reide, põhjustades loomale vigastusi ning koera liigse kohmakuse ja suuruse tõttu võib ta ka ise veise jalahoobist viga saada.
Austraalia karjakoerad on julged ja iseseisvad karjaajajad, kelle enesekindlust toetab nende osav lõugade kasutamine. Seda tõugu saab küll õpetada lambaid ajama, kuid silmas tuleb siiski pidada, et lammaste peale õpetatud koer ei pruugi nii hiilgavalt enam veiseid ajada ning vastupidi. Lammaste peale koera välja õpetades tuleks koeralt nõuda karjaga suuremat distantsi ning piirata tema hammaste kasutamise soovi. Arvestama peab asjaoluga, et koer, kelle töövõimeid on sel moel kahandatud, ei pruugi tulevikus suuremate ja julgemate loomade vastu enam piisavalt enesekindel olla. Austraallasi saab edukalt õpetada karjatama ka kodulinde, sigu või hobuseid.

Austraalia karjakoerad aretati karjatama  jõumeetodil – st. kasutama oma hambaid. Osa karjatamisintinktist tuleneb suurest saagiinstinktist pidada jahti väikeloomadele. Austraalia karjakoerad reageerivad oravate, kasside ja teiste väiksemate loomade peale. Enamus Austraalia karjakoeri saab teiste liikidega siiski suurepäraselt läbi, kui neid on nii kasvatatud!  
Instinkt hammustada tähendab ka seda, et see tõug on väga „suuline“. Nad “degusteerivad” peaaegu igat asja ja armastavad närida. Paljud näkitsevad õrnalt oma peremehi armastuse märgiks.

Samas kui paljud karjakoerad on sõbralikud kõigiga, keda nad kohtavad, leidub ka selliseid, kes on kaitsvad oma pere ja territooriumi suhtes. Mõned on kõigi uute asjade suhtes kahtlustavad, eriti kui tegemist on nende territooriumiga. Varajane sotsialiseerimine kutsikaeas aitab välistada selliseid probleeme. Tasub ka uurida kutsika vanemate temperamenti,  see  pärandub geneetiliselt.
Austraalia karjakoertel on kõrge valulävi ja vankumatu usk oma surematusesse. Liites sellele suure energiataseme ja fokusseerituse on tulemuseks koer, kes arvatavasti võib sattuda õnnetustesse ja seda mitte harva. Karjakoer ei pruugi valu oma peremehele välja näidata, nii et vaid pidev jälgimine ja koera piisav tundmine annavad teada, kas on alust külastada loomaarsti.
Austraalia karjakoerad sobivad kõige paremini neile, kes lubavad koeral olla oma pidevaks kaaslaseks igal pool. Neil koertel peab olema kogu aeg kontakt inimesega, et nad jääksid kergelt käsitletavateks.