Filmiklubi

Eesti ajalooteemaliste mängufilmide lühitutvustusi

Andres Valdre

Jäljed

Tallinnfilm 1963. Lavastaja Kaljo Kiisk. Ühiskonnateemaline ajalooliste sugemetega mängufilm. Pikkus 95 minutit.

Sisu (käsikiri Ants Saar). Film pajatab murrangulistest aastatest eesti maarahva elus. Filmi algus kujutab aastat 1948 ja lõpposa 1950-ndate II poolt. Toimub kolhooside asutamine ja leppimatu klassivõitlus. Filmi peateemaks näib olevat printsipiaalse parteilase võitlus oma poliitiliste vastastega, kus loeb ainult poliitiline maailmapilt ja tallatakse jalge alla kõik üldinimlikud väärtused. Filmis "Jäljed" puudutatavat N. Liidu filmis üldse esimest korda sellist tabuteemat nagu küüditamist - mistõttu film liikus omal ajal väga suure kiirusega tsensorist otse riiulile, isegi peale uue lõpukaadri lisamist. Hinnang: **---

Näitlejatöö. Mati Klooreni kehastatava peaosalise, partorg Heino elu pole kerge, kuid näitleja suudab oma osa mängida sellise veenvusega, et jubedus tõuseb naha vahele - sellisele tõelisele nõukogude inimesele ei loe sõprus-, sugulus- või armastussidemed teel eesmärgile mitte kõige vähematki! Printsipiaalse kommunisti maski taga on partorg Heino julm inimene, kes ei pilguta silmagi, kui vaja sõber Siberisse saata või äi vangi panna, vallaslaste sigitamisest rääkimatagi. Veel näitlevad filmis Ada Lundver (Valve, Heino kalleim), Hugo Laur (Heino isa, kooliõpetaja), Rein Aren (metsavend Robert, Valve vend), Jüri Järvet (Elmar, metsavend, kes usub nõukogude amnestiat, tuleb metsast välja ja käib ära Siberis), Einari Koppel (parteisekretär Kustas), P. Ruubel (miilits Tarkop) jpt. Poisikest (Valve ja Heino poega) mängib muide hiljem näitlejaks hakanud Tõnu Oja, nii et kes soovib leida vastust viktoriiniküsimusele, mis oli Tõnu Oja näitlejatee esimene repliik, leidub vastus siit filmist ("Mul on omal kommi!"). Hinnang: ****-

Pilt (kaamera Mihhail Dorovatovski, kunstnik Peeter Linzbach). Kuigi mustvalge, on pilt väga hea. On tunda mõningaid sarnasusi sama operaatori hilisema "Mäeküla piimamehega". Filmi algus (lahinguväli) on filmitud Tütarsaarel, kõik kaadrisolev sõjaaegne kraam (kahurid, okastraat, kaevikud) on ehtne, 1944. aastast pärinev. Ülejäänud film on üles võetud Toilas, mõned loodusvõttedki (eriti paepank). Hinnang: ****-

Muusika (helilooja Lembit Veevo). Keskpärane. Hinnang: ***--

Möödalaskmisi. Mõningaid väikseid vastuolusid ajalooga, eriti kolhooside moodustamise ja maa ümberjagamise osas.

Meeldejäävaid stseene. Stseen, kus Elmar viib Valve autoga jaamast koju, sh. kaamera liigub korra üle sõitva veoauto kapoti ühelt kabiiniküljelt teisele ja vestluses mainitakse küüditamist (üleskirjutus ebatäpne): Elmar: "Kaugel Sa olid?" - Valve: "Volga taga. Kaugemale sõiduks ei jätkunud piletiraha." - "Aga mind viidi hoopis ilma rahata ja veel kaugemale. Aasta tagasi pääsesin tulema." Filmi kunstlikult mõjuv lõpp on piisavalt koomiline (õpetaja ja metsavend Roberti kurb lõpp ning partorg Heino hoiatus vaatajatele - "Inimesed, olge valvsad!").

Üldhinnang: ***-- - film mõjub õnneks vaatajale vastupidiselt, nii et tegu on rohkem hoiatusfilmiga. Seepärast pole midagi imestada, miks film pikki aastaid ekraanidele ei jõudnud.


Briljandid proletariaadi diktatuurile

Tallinnfilm 1975. Lavastaja Grigori Kromanov. Ajalooline film. Pikkus 151 minutit.

Sisu (käsikiri Julian Semjonov). Kui väljenduda filmiga samas keeles, siis oleks sisu lühidalt järgmine: "Tegevus toimub 1920-ndate aastate roiskuvas Eesti Vabariigi kapitalismis ja progressiivsel Nõukogude Venemaal. Imperialistlikud kõrilõikajad on saanud jälile briljantidele, mille proletariaat on enda omandusse hõivanud endistelt kapitalistlikelt vereimejatelt." (Miskipärast tegutseb rahvusvahelise imperialismi pikk käsi just Eestis.) - Tänapäeva vaatevinklist kohutav jampsimine. Hinnang: *----

Näitlejatöö. Põhirolle mängib suur hulk tuntud nõukogude vene filminäitlejaid (V. Ivašov, A. Kaidanovski, M. Terehhova jpt.) oma tavapärasel tasemel. Nagu ikka nõukogude filmidele kohane, mängivad eesti näitlejad kurje inimesi (nt. Mikk Mikiver väärastunud ametnikku Eesti Kaitsepolitseis, Heino Mandri leheomanikku jne), kes filmi jooksul saavad surma või muul viisil karistada. Hinnang: ***--

Pilt (kaamera Jüri Sillart, kunstnikud Aleksandr Boim ja Linda Vernik). Keskpärane, muudest sama ajastu nõukogude filmidest eristamatu. Miks on osa filmi mustvalge ja osa värviline, jääb küll arusaamatuks. Hinnang: ***--

Muusika (helilooja Arvo Pärt). Tegu on huvitava perioodiga Pärdi loomingus, kus varasema stiili kõrval hakkas tekkima juba selline Pärt nagu teda tänapäeval tuntakse. Kuigi muusikateadlaste arvates leidis see muudatus aset alles 1976. a. paiku, on osa filmi muusikat täiesti äratuntavas Pärdi tintinnabuli-stiilis. Hinnang: ****-

Möödalaskmisi. 1930-ndate autod 1920-ndatel aastatel. Filmi esitatav ajalookäsitlus erineb tunduvalt tänapäevasest, mis sellest üldse rääkida...

Meeldejäävaid stseene. Raudteejaam filmi alguses ja lõpus.

Üldhinnang: ***-- - tegu on ainult nime poolest eesti filmiga, valmis tükk ei erine mitte millegi poolest teistest sama perioodi nõukogude filmidest...


Surma hida küsi surnutelt

Tallinnfilm 1977. Lavastaja Kaljo Kiisk. Poliitiline "ajaloofilm". Pikkus 76 minutit.

Sisu (käsikiri Mati Unt). Tegevus toimub aastal 1925, mil 1924. a. 1. detsembri riigikukutajaid taga aetakse. Osa filmi peategelastest (riigikukutajatest) saab Eesti Vabariigi kaitsepolitsei läbi otsa, osa siirdub N. Liitu "revolutsioonilist kogemust" omandama. Mati Undi talendi austajatel soovitan tähele panna, kes on sellise soperdise valmis mõelnud ja kirja pannud. Hinnang: *----

Näitlejatöö. Ka selles filmis on paar peaosalist vennasvabariigist, leedukad (Juozas Kiselius (Anton) ja Gediminas Girdvainis (Bruno)). Naispeaosalisi kehastavad Maria Klenskaja (Ester) ning Elle Kull (Dora). Jälle on Mikk Mikiver minister (vrd. "Briljandid proletariaadi diktatuurile"). Hulgaliselt tuntud näitlejaid kõrvalosades, nt. tänapäeval soliidseid osi mängiv Ita Ever hämmastavas prostituudirollis. Aga kõigest hoolimata on näitlejatöö täiesti keskmine, ilma mingisuguse särata. Hinnang: ***--

Pilt (kaamera Jüri Sillart, kunstnik Tõnu Virve). Kohatisest päikselisusest hoolimata kaunis kesine. Paar head võtet. Hinnang: **---

Muusika (helilooja Lepo Sumera). Ilmetu. Hinnang: **---

Möödalaskmisi. 1930-ndate lõpu "Mercedes-Benz" ja sõjajärgne veoauto 1925. aastal

Meeldejäävaid stseene. Ester kammimas (kaamera meisterlik liikumine) jt. sisevõtteid; Kalamaja ja Kopli puumajade tänaseks kadumas olev miljöö.

Üldhinnang: **--- - ajaloo võltsimine olevat ka ajalugu... muu pärast ei tasu seda filmi vaatama hakata.


Tuulte pesa

Tallinnfilm 1979. Lavastaja Olav Neuland. Ajalooliste sugemetega psühholoogiline mängufilm. Pikkus 95 minutit.

Sisu (käsikiri Isakas Fridbergas ja Grigori Kanovicius). Tegevus leiab aset 1945/46. aasta talvel, kus eesti taluinimesi vaevavad ühelt poolt metsavennad, teiselt poolt nõukogude võim, nii et on raske leida veretut keskteed. Aga peategelane leiab selle ainuvõimaliku tee, kuidas siis muidu... - Käsikiri on järjekordne näide vennasrahva mitte kuigi asjatundlikust abistavast käest eesti filmis. Hinnang: *----

Näitlejatöö. Tegu peaks olema esimese eesti filmiga, kus mängib Tõnu Kark (NKVD-lane Paljasmaa), aga siin pole rõõmustada midagi - ka juba oma esimeses filmis näib ta kogu aeg purjus olevat... Metsavendadele on filmitegemise ajale kohaselt antud ebainimlik välimus (Vaino Vahing ja Ain Lutsepp). Peategelane (Rudolf Allabert) näitleb kohati üle, mida on naljakas vaadata (nt. ahastus, kui selgub, et tumm (Evald Aavik) on tegelikult "sakslane" (austerlane)). Kangevõitu. Hinnang: **---

Pilt (kaamera Arvo Iho, kunstnikud Halja Klaar ja Heiki Halla). Tänapäeval, kus loomakaitsemine on väga moes ja mitmed suhteliselt väheolulised asjad suure kella külge riputatakse, on mõneti harjumatu mõelda, et kohas, kus hobune lastakse maha, see tõesti ka lasti maha. Peale selle võika episoodi on tegu järjekordse eesti filmiga, kus mõni vanale majale punane kukk räästasse pistetakse (vrd. ka "Põrgupõhja uus vanapagan", "Jõulud Vigalas", "Reekviem", "Puud olid..." jpt.). Aga muidu on pildiline külg üllatavalt hea tasemega. Hinnang: ****-

Muusika (helilooja Lepo Sumera). Väga ohtralt on unelaule, mis ilmselt aitasid kinopublikut unemaale suigutada ja sedasi ekraanil kangastuvast igavusest hoida. Ülejäänud muusika on segaste kiunatuste näol. Hinnang: *----

Möödalaskmisi. Tänapäevase eesti ajalookirjandusega tuttaval inimesel on raskevõitu metsavendi ette kujutada selliste verejanuliste kõrilõikajatena nagu siin filmis, aga mis teha - aeg oli selline.

Meeldejäävaid stseene. Kõndiv käimla; surnud metsavennad kelgul ja jääaugus.

Üldhinnang: **--- - klaustrofoobsevõitu ja ideoloogilise taaga all ägav.


Jõulud Vigalas

Tallinnfilm 1980. Lavastaja Mark Soosaar. Ajalooline film. Pikkus 88 minutit.

Sisu (käsikiri Mark Soosaar). Kes arvab, et film räägib jõulude veetmisest Vigalas, see eksib väga rängalt... Film pajatab hoopis Bernhard Laipmanni käekäigust 1905. a paiku. Ainus ENSV-aegne film, kus Konstantin Pätsi ei suhtuta negatiivselt. Soosaar oleks võinud mõne kirjamehe abiks võtta, oleks tulemus parem saanud. Hinnang: *----

Näitlejatöö. Peaosalist kehastab Evald Aavik nagu paljudes teisteski sama aja eesti filmides; ta näib pidevalt iga asja pärast äärmiselt kannatavat. Tema abikaasat mängib Kersti Kreismann ning isa Ants Jõgi (peaks olema tema viimane filmiroll). Väga suur hulk eesti kultuuriinimesi kõrvalosades (Jüri Arrak Ants Laikmaana, Linnar Priimägi ja Ain Kaalep parunitena, Jaan Kaplinski õpetajana jt). Erinevalt eesti filmile tavalisest situatsioonist, kus mitteprofessionaalsed näitlejad näitlevad paremini, on seekord olukord normaalne ehk elukutselised näitlejad etendavad oma osi mõnevõrra paremini kui lihtsalt filmi võetud inimesed. Aga ka see pole kõige parem. Hinnang: **---

Pilt (kaamera Mark Soosaar, kunstnik Omar Volmer). Tavaline Soosaar; kohati häid loodusvõtteid. Nagu paljudes teisteski eesti filmides, põleb siin midagi. Hinnang: ***--

Muusika (helilooja Veljo Tormis). Peale Tormise muusika on filmis dokumentaalkaadreid ka muldvanast ätist, kes Bernhard Laipmanni mahalaskmist pealt näinud; ta mitte ainult ei räägi oma mälestusi vaid ka esitab pikema lugulaulu samal teemal... Hinnang: **---

Möödalaskmisi. Vigala jaama stseen on filmitud Haapsalu raudteejaamas; hiljem etendab sama hoone ka Haapsalu jaama. Vigalasse pole kunagi viinud laiarööpmelist raudteed ja kitsarööpmelinegi ehitati alles Eesti Vabariigi ajal.

Meeldejäävaid stseene. Talumehed mõisa põletamas, karistussalga ülem rongis einetamas, karistussalga ja talupoegade lahing jt.

Üldhinnang: *½--- - paljutähenduslik peaks olema seik, et Soosaar pole pärast enam ühtki mängufilmi teinud...


Inimene, keda polnud

Tallinnfilm 1989. Lavastaja Peeter Simm. Ajalooliste sugemetega mängufilm. Pikkus 84 minutit.

Sisu (käsikiri Toomas Raudam eesti raadiotöötajate mälestuste põhjal). Film jutustab raadiohuvilise eesti tütarlapse elust sõja ajal ja vahetult pärast sõda, mil ta saab raadionäitlejaks ja lõpuks Siberisse saadetakse. Vaatajale näidatakse nõukogude tegelikkust sõjajärgsel ajal. Hinnang: ****-

Näitlejatöö. Kuna film haarab laiahaardeliselt ajavahemiku 1930-ndatest u. 1950. aastani, on kasutatud peaosalise Imbi kehastamiseks kaht näitlejat. Alguskaadrites on selleks laps (Mari Simm), aga filmi põhiosas, mis kujutab aastaid 1941-1950, on tegu küll ühe ja sellesama täiskasvanud näitlejaga (Katri Horma), mistõttu tundub peaaegu, et peaosaline nooreneb ja vananeb suvaliselt. Katri Hormal on nii suured silmad, et kui teda pikemalt suures plaanis näidatakse, tekibki vaatajal tunne, et ta oskab näidelda. Tõnu Kilgas (isa) pole kuigi usutav. Sulev Luik etendab tegelast, kes 1944. tegeleb marodöörlusega, aga kellest mõni aasta hiljem on saanud mõjukas parteitegelane. On ka kõrvalosalisi. Hinnang: ***--

Pilt (kaamera Ago Ruus, kunstnikud Ronald Kolmann ja Hardi Volmer). Kuivavõitu. Osa filmist on mustvalge (eriti sõjajärgses osas) ja sellele on sisse põimitud mitmeid algupäraseid kroonikakaadreid. Kuna läbivaks teemaks on filmis raadio (ja mõneti ka raudtee), näeme kauneid muistseid lampraadioid filmis hulganisti (ning mõned korrad on suures plaanis ka suur töötav auruvedur). Hinnang: ***--

Muusika (helilooja Tõnu Raadik). Jaa, ka selles filmis mängib Raadik (saksa viiuliohvitser Hans) ise viiulit... Hinnang: **---

Möödalaskmisi. Filmis on väga palju lahtisi otsi, s.o liine, mille tegevus jääb poolikuks. Muuhulgas jääb segaseks, mis sai onust (Jüri Krjukov). Lõppkaader, kus Imbist on saanud eikeegi, kes teeb ainult kajaka häält, oleks võinud olla väheke lühem (s.o nii pikk kraaksumine, nagu on filmis, läheb lõpuks naljakaks).

Meeldejäävaid stseene. Raadiote kogumispunkt; tobe eesti rahvatantsuseade sirpide ja vasaratega; "intervjuu" kaksikud nimedega Sirp ja Vasar sünnitanud noore emaga; pikk Siberi-rong sõidab üle silla.

Üldhinnang: **--- - alguses igavavõitu; vahepeal tekib arvamus, et Simm on hea filmiga hakkama saanud; seejärel aga keerab uuesti ära. Oleks päris hea filmi saanud, kui materjalist poleks 84 minutit välja pigistatud...


Minu Leninid

Faama Film (Eesti) & Lenfilm (Venemaa) 1997. Lavastaja Hardi Volmer. Komöödialik ajaloofilm. Pikkus 103 minutit.

Sisu (idee Ott Sandrak ja Hardi Volmer, käsikiri Toomas Kall). Film jutustab ettevõtlikust Aleksander Keskülast, kes otsustab ära kasutada enamlaste juhti Leninit, et tekitada Venemaal Saksamaa rahadega revolutsioon ja luua Loode-Venemaast Suur-Eesti. Lõbusaks läheb siis, kui otsustatakse leida ja koolitada Leninile viis teisikut, kes kõik lõpuks Venemaale revolutsiooni tegema sõidavad. (Ajaloolise märkusena olgu mainitud, et ühes u. 1923. a. ilmunud eesti ajalooõpikus oligi kirjas sarnane teooria, et Vene enamlik revolutsiooni taga seisis keiserlik Saksamaa, kes sedasi vabanes Tsaari-Venemaast kui Esimeses maailmasõjas üsna tugevast vastasest.) Hinnang: *****

Näitlejatöö. Filmis võis näha näitlejatööd nn. seinast seinani. Viktor Suhhorukovi kaksikroll (Päris-Lenin ja nn. Superlenin Vanja) oli teistest peajagu üle; kahe silma vahele polnud jäänud isegi Lenini kõnedefekt. Enamus hulgalistest ülejäänutest (tiitrites on kokku loetud 46 näitlejat 49 rollis, peale selle veel 16 episoodides) olid eesti näitlejad, kelle näitlejatöö oli tavaline keskmine. Muud vale-Leninid olid eestlased: Peeter Laurits (Lenin III, end. kerjus), Lauri Nebel (Lenin IV, end. kurjategija), Jüri Järvet noorem (Lenin V, end. elektrik) ja Eero Spriit (Lenin VI, end. munk). Nadezda Krupskajat kehastas Helene Vannari, Inessa Armand'i Janne Sevtšenko, Grigori Zinovjevit Peeter Volkonski, Saksa agenti Alfred Müllerit Andrus Vaarik ja Kesküla turvameest Oskar Elevanti Indrek Taalmaa. Aga seda, kuidas eesti näitlejad nt. saksa keelt väänavad, oli küll kole kuulata (räägitakse, et nt. peaosaline Üllar Saaremäe (Al. Kesküla) ei osanud seda sõnagi ja oli kõik oma repliigid sõna-sõnalt pähe tuupinud) - kuhu kadus küll eesti filmi väärikas, 63-aastane pealelugemise traditsioon? ["Päikese lastest" (1931), mis filmiti tummalt ja stuudios tehti heli juurde, kuni "Ameerika mägedeni" (1994), mis olnud esimene võttehäälega eesti film.] Üldiselt oli võimatu aru saada, mida räägitakse, hea, et all oli tõlge. Kohas, kus rääkis ameerika tööstur Wallace (s.o "inglise" keeles), see puudus ja seetõttu ei saanud sõnagi aru. Eestlaste kõneldud venekeelsetes lõikudes esines ebaloomulikke otsetõlkeid eesti keelest. Sulev Luige ja Jüri Krjukovi viimane esinemine kinolinal. - Keeleväänamise eest punkt maha; Suhhorukovi eest punkt juurde, nii et kokkuvõttes summa ei muutu. Hinnang: ***--

Pilt (kaamera Arko Okk, kunstnik Toomas Hõrak). Tavaline, keskpärane. Ka selles filmis võib vaataja natuke igavamate kohatde peal mängida eesti filmide puhul nii tavalist mängu "Tunne võttekohad ära" - eksootilisematest võttekohtadest Eestimaal mainitagu nt. TTÜ õppehoone esist Koplis (trollijuhtmeid on peaaegu õnnestunult välditud) või jäälõhkuja "Suur Tõll" salongi. "Pariis" ja "Zürich" üsna filmi alguses on kahtlaselt Karja ja Pika tänava moodi Tallinnas (kuigi osa võtetest on ka välismaal filmitud). Hinnang: ***--

Muusika (helilooja Thomas DeRenzo). Vaatamata koledatele kogemustele eesti filmis kasutada teiste rahvaste abi, on seekord tulemus väga hea. Muusika on mõnus ja filmi loomust toetav. Hinnang: ****-

Möödalaskmisi. Tõsine möödalaskmine oli panna näitlejad kõnelema keeli, mida nad ei oska.

Meeldejäävaid stseene. Enamus toredaid stseene kogu filmis põhinevad äravahetamistel, nii et vahepeal ei saa sugugi aru, kes on see õige Lenin. Meeldejääv on vale-Leninite otsimine ja leidmine; leninlikkuse õppetunnid teisikute koolis (eriti Lenini põhipooside harjutamine); Lenin II ehk Vanja esimest korda Krupskaja juures; Päris-Leninist vabanemine jpt.

Üldhinnang: ****- - Filmi algus on igavavõitu, kuid u. 25. filmiminutist, kui hakatakse Leninile teisikuid otsima, läheb lõbusamaks, kohati päris lõbusaks. Paraku nõuab filmi huumorist arusaamine parajaid eelteadmisi NSV Liidu ajaloost (nt. kes ei tea, mis olid Aprilliteesid, sellel on üks naerukoht vähem jne).