Punk on individualistliku anarhismi alaliik, subkultuur, mis väljendub muusika, filmikunsti, kirjanduse ja kujutava kunsti kaudu. Muusikas on ta tihedalt seotud punk-rockiga. Punki kui subkultuuri juured on avangardkunsti püüdes maailma šokeerida. Mõistest "punk rock" tarvitati esimest korda 1960. aastate keskpaigas USAs, tähistamaks briti rocki invasiooni tulemusel ja tuules tekkinud bände, milliseid tekkis suuremates keskustes nagu seeni pärast vihma. Tihtipeale olid just need bändid oma rohmakavõitu pillikäsitlusega suunanäitajad uutele radadele, nagu psühhedeelne rock. Üleriigilist kommertsedu nad ei saavutanud, kuid seda enam jäädvustasid nad end kohaliku muusikaelu annaalidesse.
Punk jõudis Eestisse 1970. aastate lõpul, ent mõnigi mees oli punkar juba enne seda (näiteks Aleksander Müller). Erinevalt punkliikumise algusaegadest Inglismaal ei väljendanud esimesed Eesti punkbändid sugugi vaid ühe ühiskonna kihi protesti, nende taust oli vägagi erinev – koosnes ju näiteks Propeller (1979) tolle aja Eesti ühtedest tugevamatest rockmuusikutest, Sülf (1978), millest hiljem kasvas välja Päratrust (1980), moodustus Kunstiinstituudi tudengitest, Punk T, Sääse, Sex Telegram jt (1979) olid aga tollase ühiskonnaga ja koolikorraga pahuksisse sattunud koolinoorte ansamblid. Ning, erinevalt välismaistest mõttekaaslastest, kelle vaated olid valdavalt vasakpoolsed (oli ju punk sündinud ikka kui töölisnoorte protest), astusid Eesti punkarid just selle sama vasakpoolse rezhiimi vastu. Seega, ei saa kuidagi tõmmata ühest võrdusmärki Inglismaa 70-ndate keskpaiga ja Eesti 80-ndate alguse pungi vahele – üldisem ideoloogia oli kohati risti vastupidine, küll aga olid protestimeetodid (ja vaenlanegi – võim) samad.
Inimesed, kes tollal pungi juurde sattusid, võtsid selle ideed kiirelt omaks ja hakkasid neid järgides ka vastavalt tegutsema. Kuna punk oli ühiskonna juhtivate kihtide poolt kehtestatud normide ja võimu (eriti aga võõrvõimu) vastu, siis kandsid ka Eesti punkarid endas protesti riiki valitsevate inimeste ja nende tegemiste vastu. Vastumeelt oli võim, kui selline ja enamus sellega seonduvaid asju.
“Koolides võisteldi, kes pühade ajal kõige rohkem punalippe ära hävitab. Mehed hooplesid kahe-kolme lipuga. Mul oli lihtsam – mu vanaema oli majahoidja. Ma teadsin kõiki kohti. Varred viskasin prügikasti, lipud viisin teistele näidata. Umbes 15 oli alati. Alles pärast hakkasin pihta saama, et ümbruskonna kojamehed pidid sellepärast mingeid seletuskirju kirjutama.
Tol ajal olid punkide hulgas üldse sellised kampaaniad. Nagu raha hävitamine. Kõik raha, mis sa maast leidsid või loteriiga võitsid, tuli ära põletada. Selle abil me, lollid, tahtsime riigi majandust alla viia. Mäletad, ma ise puurisin kõigile kolmekopkastele auke sisse, et – saad automaadist oma gaseeritud vee kätte, aga raha ise muutub kõlbmatuks. Kust mina pidin teadma, et Leningradis vorbitakse iga päev seda raha miljonite viisi juurde ja et see kõik on katteta!”
“Kojamehe memuaarid.” Kuum, 2, 1994, lk. 15.