Taavi Pärtel

HEGEL JA AJALUGU

EESTI MUUSIKAAKADEEMIA

Essee

Tallinn 2002


HEGELI AJALOOFILOSOOFIA

18. sajandi lõpu- ja 19. sajandi algusaastad olid Saksamaal Georg Friedrich Wilhelm Hegeli idealistliku filosoofia hiilgeperioodiks. Hegel lõi filosoofilise süsteemi, mis hõlmas kõike absoluutsest vaimust kuni ideaalse Preisi kuningriigini. Vaimne alge - absoluutne idee - on maailma alus ja olemus.

Hegeli filosoofia lähtealusteks on dialektilised põhiideed: Hegel pidas mõistet kõigi asjade ja protsesside olemuseks. Kuna mõtlemise ja olemuse identsus avaldub mõistes, siis on ühtlasi loogikaks filosoofia, mille aineks on loogika. Samal ajal on ta ka dialektika, sest mõiste on loomult dialektiline.

Absoluutne idee avaldub kolmes vormis, mis vastavad Hegeli filosoofiasüsteemi kolmele osale: Vaimufilosoofia sisuks on inimteadvus ja inimtegevuse vormid.
Vaimufilosoofia jaguneb omakorda kolmeks: Hegeli filosoofiasüsteemi lõppastmeks ongi absoluutne vaim, mis jaguneb omakorda kunstiks (see on vaimu endakaemus), religiooniks (vaimu kujutlus endast) ja filosoofiaks (vaimu iseendamõistmine). Hegel kuulutaski oma filosoofia absoluutse vaimu enesetunnetuseks, seega arenemise lõppastmeks. Hegeli absoluutne idee on tegelikult inimkonna müstifitseeritud ajalooline mõistus, mis on oma kandjast lahutatud ja muudetud demiurgiks.

Hegeli filosoofias on idealistliku süsteemi ja dialektilise meetodi vastuolu, mis põhjustab mitmes olulises küsimuses dialektikast taganemise. Sellest hoolimata on Hegel uusaja filosoofia dialektika rajaja.

Hegelile on ajaloolisus filosoofiline põhitõde. Inimene on ajalooga algusest peale seotud.

Ajaloofilosoofia aineks on maailmavaimu arengu seaduspärasused. Maailmavaim on aluseks kõigile maailmas toimuvatele ajaloolistele protsessidele ja sündmustele. Maailmavaimu ei seosta Hegel ühegi konkreetse isikuga ega ka Jumalaga tavainimese mõistes. Maailmavaim on pigem üldistatud inimene või inimteadvus, mis on vastandatud mõtteliselt konkreetsetele inimestele. Ta tegutseb ajaloos ja on selle liikumapanija.

Hegel on veendunud, et ajalugu on mõistuspärane, sest ilma selle veendumuseta ei saaks olla ka ajaloofilosoofiat.

Mõistus, mis avaldub maailmaajaloos, on maailmamõistus. Viimane avab ajaloo tema loogika aspektist lähtudes ning kujutab seega endast ajaloolist seaduspärasust. Maailmamõistus ei samastu Hegelil maailmavaimuga, sest maailmavaim on ajaloo aluseks ja tema lahutamatuks omaduseks ongi maailmamõistus.

Hegel on oma loengutes ajaloofilosoofiast juhtinud tähelepanu ka sellele, et juba Vana-Kreeka filosoof Anaxagoras oli esimene, kes ütles, et maailma üle valitseb mõistus ja et see mõistus ei ole eneseteadvuslik ning see ei ole ka vaim. Nendel tuleb vahet teha. Tänapäeval on tavaline, et inimesed on harjunud mõttega, et looduses on mõistus ja et seal valitsevad muutumatud loodusseadused. Omal ajal oli aga Anaxagorase mõte terveks ajastuks inimvaimu ajaloos.

Seega avaldub ajaloo mõistuspärasus kahel kujul: Hegeli arvates tähendab sihipärasus seda, et ajaloolistes protsessides on alati oma suund ja mõte. Ajalugu ei ole juhuslike sündmuste kogum, vaid seadustele allutamisele lisandub ka ettenägemine. Ajaloos teostub progress.

Ajalugu ise teostub Hegeli järgi vaimses sfääris, kuigi ka loodusel on oma osa, kuid alusepanijaks on vaim ja vaimu areng. Vaimu areng seisneb oma olemuse - vabaduse - mõistmises. Vabaduse tunnetamine ei toimu ühekorraga, see on kauakestev protsess, kus vaim jõuab üha täielikuma enesetunnetamiseni, oma olemuse, s.t. vabaduse mõistmiseni.

Hollandi filosoofile Spinozale kuulub aforism "Vabadus on tunnetatud paratamatus", mis olevat meeldinud Hegelile. Hegel ei mõista vabaduse all omavoli ega vabadust teha, mis aga pähe tuleb, nagu seda mõistavad harimata lihtinimesed. Temale on ajalooliselt saabunud vabadus koos riigi ja koos sellega kaasnenud seaduste tekkega. Paratamatus lähtub aga sisemistest veendumustest, mis annavadki tõelise vabaduse. Vabaduse eelduseks on kord, mille peab tagama riik. Riik peab Hegeli järgi hoolt kandma ka selle eest, et inimesed saaksid tegutseda vastavalt oma tahtmistele ja et nad oleksid seotud riigiga ning nad võtaksid seost riigiga kõrgeima kõlbelise paratamatusena, mis tähendabki vabadust. Vabadus ei ole võimalik ilma seaduseta ja igal pool, kus on seadus, on ka vabadus. Poliitika sügavaimaks seaduseks on seega vabadus - vaba tee muudatustele. Ajalugu on vabaduse kasvamine ja riik ongi organiseeritud vabadus.

Hegel võttis maailmaajaloo periodiseerimise aluseks maailmavaimupoolse vabaduse mõistmise olemuse. Hegeli arvates algab maailmaajalugu idast ja lõpeb läänes. Inimkonna ajalugu algab riigi tekkega kõige idapoolsemas osas - s.o. vanas Hiinas, mille rahvas kehastub esimesena ka maailmavaim. Edasi kehastub ta teistes idamaa rahvastes - India, Pärsia ja Egiptuse omades. See on esimese etapi kehastus. Kuna Idamaa rahvad ei tea, et vaimu või ka inimese olemus on vabadus, siis ei ole nad vabad. Nende arvates on vaba vaid nende valitseja, kelle vabaduseks on kire omavoli, metsikus ja nüridus. Seepärast ei ole valitseja vaba inimene, vaid on ainult despoot. Riigivormiks ongi despootia.

Teises etapis kehastub maailmavaim antiikmaailma, s.o. Vana-Kreeka ja Vana-Rooma rahvastes. Vana-Kreekas hakati mõistma vabadust. Nii vanad kreeklased kui ka roomlased teadsid, et vabad on mõningad, kuid mitte inimene kui inimene. Antiikmaailma riigivormiks oli Kreekas demokraatia ja Roomas aristokraatia.

Kolmandas etapis kehastub maailma vaim lõpuks germaani rahvastes, kelle missiooniks on olla kristliku vaimsuse kandjateks. Kristluse läbi on germaani rahvad mõistnud, et inimene inimesena on vaba ja et vabadus on vaimu loomus. Ilmalikus asjaajamises riigi tasandil nõudis selle põhimõtte rakendamine rasket ja pikaajalist organiseerimis- ja kasvatustööd. See moodustabki ajaloo. Germaani rahvaste riigivormiks on monarhia.

Need rahvad, kelles kehastus maailmavaim, saavutasid oma aja kohta kõrgeima vaimse arengutaseme ning olid sel ajal ajaloolise progressi kandjateks. Neid rahvaid nimetas Hegel maailmaajaloolisteks rahvasteks. Enamik rahvaid on aga ajaloo ääremaadel ja arenematud. Sellisteks muutuvad ka need rahvad, kelle maailmavaim pärast neis kehastumist maha jätab.

Erinevalt teistest ajaloolistest rahvastest ei jäta Hegeli arvates maailmavaim maha germaani rahvaid. Selle põhjuseks on protestantismi kui kristluse tõelise olemuse väljendaja kujunemine Saksamaal.

Rahvaid iseloomustavad erinevad kombed ja tavad. Igal rahval on oma vaimsus. Hegel nimetabki rahva vaimuks rahva ajalooliselt väljakujunenud vaimset ühtsust. Rahva vaim ühendab kogu ühiskonna ja tuleb ilmsiks riigikorralduses, valitsemisvormis, seadustes, kõlbluses, teaduses, kunstis, filosoofias ning religioonis. Need rahva vaimu paljud avaldusvormid moodustavad ajalooliselt ühtse terviku, mis on iseloomulik just oma ajastu vaimule. Teistele ajastutele nad ei sobi.

Rahvas koosneb aga inimestest. Seepärast saab ka maailmavaim areneda ainult inimeste tegevuse kaasabil. Kuna maailmavaim on kaval, siis tema areng ei ole ainult inimeste otsustada. Tavaliselt tulenevad inimeste huvid isiklikest huvidest, iseloomust ja võimetest. Vastavalt sellele püüavad inimesed ellu viia ka oma isiklikke plaane. Nende tegude tulemused ei ole aga alati vastavuses nende kavatsustega. Inimesed on nagu millegi kõrgema instrumendid, kelle käske nad täidavad. Maailmavaim kasutab ära inimeste iseloomud, kired, huvid enda huvides. Inimene nagu võitleks isiklike eesmärkide nimel, kuid tegelikult juhib tema võtlust kaval maailmamõistus. Hegeli järgi ei tee inimesed ajalugu, vaid hoopis inimestega tehakse ajalugu.

Maailmavaim ei jäta kasutamata ka maailmaajaloolisi isikuid, kes Hegeli väljendi järgi on maailmavaimu tööriistad. Need maailmaajaloolised isikud, kes on silmapaistvad inimesed oma laiahaardelise tegevusega ja kelle tegevus ühtib ajaloo loogikaga, väljendavad maailmavaimu tahet ja on maailmavaimu asjaajajaks.

Hegeli järgi on maailmaajaloolisteks isikuteks Makedoonia Aleksander, Julius Caesar ja Napoleon. Tänapäeva moraali järgi ei ole nende tegevus ja ka isiksused sugugi nii positiivsed. Kõik need isiksused paistsid silma lõpmatutes sõdades. Kuid ka sõda on paratamatu ratsionaalne sündmus, kus on palju hävingut ja purustusi. Samas aga toimib sõdade kaudu ajaloo dialektika, sest ebakõlad viivad edasi ka ajalugu. Maailmaajaloole ei ole sobiv tavainimese jaoks nii ihaldatav ja turvaline rahuaeg, sest õnn ei ole maailmavaimule loovaks algeks. Sellest ei kasva uusi vilju ja ei toimu arengut. Niisugune nüri rahulolu pole maailmaajalooliste isikute vääriline. Ajalugu tehakse vasturääkivuste lahenemise teel. Ajalugu on dialektiline liikumine, peaaegu rida revolutsioone, milles rahvas rahva ja maailmaisiksus maailmaisiksuse järel on tööriistaks maailmavaimu käes. Sellistele maailmaisiksustele ei sobi Hegeli arvates tavaline moraali mõõdupuu, sest nende elu ei ole tavainimese aeglane ja rahulik elu, vaid on viimse pingeni jõudnud ennastületav töö ja pingutus. Kui maailmavaim on nad ära kasutanud, siis nad kaovad ajalooareenilt. "Niisugused inimesed polnud oma eesmärke taotelles teadlikud üldisest ideest… Aga ühtlasi olid nad mõtlevad ja mõistsid, mida vaja on ja milleks on aeg. See oli nende aja ja nende maailma tõde." (Hegel)

Maailmaajalugu juhib Hegeli arvates mõistus ja selle mõistuse väljenduses areneb maailm kogu aeg täiuslikkuse poole.

Hegel oli üldse esimene filosoof, kes illustreeris oma filosoofilise süsteemi ka konkreetsete ajalooliste näidetega.


KOMMENTAARID

Tundub, et Hegeli seisukoht ajaloo kulgemisest idast läände peab tõesti paika - seda on kinnitanud ka Hegeli-järgne ajalugu. Kui Hegeli ajal oli võimsaim riik maailmas Preisimaa, siis 19. sajandil tõusis selleks Suurbritannia. 20. sajandil sai Suurbritannia asemel ajaloolise progressi kandjaks USA, mis on võimsaimaks riigiks (maailma ainsaks üliriigiks) praegugi. Seega maailmavaimu kehastumise kolmas etapp jätkub.

Siiani on paika pidanud ka Hegeli veendumus, et maailmavaim ei jäta maha germaani rahvaid. Ehitati ju ka USA üles peaasjalikult germaanlastest protestantide juhtimisel.

Ajalugu ei pruugi aga sellega lõppeda. Nimelt on juba aastaid räägitud Hiina võimalikust tõusust maailma uueks liidriks, millega saakski ajaloole justkui ring peale. Üldse on ennustatud ka, et 21. sajand saab ilmselt olema "Vaikse ookeani sajand" (20. sajand oli ju "Atlandi ookeani sajand"), mille kasuks räägib ka viimaste aastakümnete suur majandustõus mitmetes Ida- ja Kagu-Aasia maades (nn. "tiigrid"), kusjuures Jaapan on juba ammu tõusnud koguni üheks maailma suurimaks majanduskeskuseks (olles seni ka ainuke mitte-Lääne maa, mis väga kõrgelt arenenud riikide sekka kuulub). Ida- ja Kagu-Aasia jätkuvat tõusu ennustab ka Samuel P. Huntington oma kuulsas raamatus "Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine", kusjuures ta ei välista isegi India võimalikku tõusu kuskil kauges tulevikus.

Ka vabaduse tunnetamises on toimunud Hegeli ajast alates tohutud nihked, mis on olnud sünkroonsed ajaloo "jõukeskuse" nihkumisega lääne poole. Võrreldes Preisimaaga laienesid vabadused Suurbritannias tohutult. Sellest annab tunnistust kasvõi Briti impeerium, mis ei püsinud koos sugugi mitte tohutute sõjavägede abil, vaid suhteliselt targa ja järjekindlalt demokraatlikel põhimõtetel baseeruva poliitika abil. Nii kasutasid võitluses kolonialismi vastu ka alistatud rahvad tihti just viiteid demokraatlikele põhimõtetele. Maailma suurimaks demokraatlikuks riigiks on aga praegugi India - endine Briti impeeriumi osa. Kui aga maailma võimsaimaks riigiks sai USA, tähendas see vabaduste veelgi suuremat laienemist. Praegu igatahes tundub mõnikord, kas kõikvõimalike vabaduste suurendamisega juba liiale pole mindud, eriti sealsamas Ameerikas.

Rahva vaimu kohta peaks kindlasti märkima, et just selle nähtuse pärast ei saa mitte ühegi lääneriigi kohta öelda, et just seal valitseb see "õige" läänelik demokraatia või "õige" läänelik kapitalism. Nii demokraatia kui kapitalismi olemus on igal maal täiesti erinevad (mõnikord isegi väga palju erinevad), sõltuvalt Hegeli nimetatud faktoritest. Nimelt arutati omal ajal ka meil, millist arengumudelit tasuks jäljendada. Õnneks leiti, et mõistlikum oleks arvestada kõigi kogemustega ja mehaaniliselt ei saa kopeerida mingit kindlat mudelit. Praeguseks võibki juba kindlalt öelda, et eestipärane demokraatia ja kapitalism on juba täiesti olemas (sama on toimunud ka mujal endises sotsialismilaagris). Õige on ka see, et aja jooksul rahva vaimsus aja jooksul teatud määral muutub.

Mõnikord tundub, et kogu maailma ajalugu on tõesti liigselt keskendunud sõdadele ja kujutabki endast sõdade ajalugu. Samas tuleb aga tunnistada, et sõjad on tõesti muutnud ajaloos kõige enam (see käib ka "külma sõja" kohta). On ju sõjatehnika väljatöötamise käigus välja töötatud ja kasutusele võetud rohkesti kõikvõimalikke leiutisi, mis on kas kohe või mõne aja pärast leidnud veelgi laialdasemat kasutamist ka tsiviilsfäärides. Ehitati ju ka esimene elektronarvuti ju mürskude trajektooride väljaarvutamiseks, praeguse Interneti eelkäija loodi aga "külma sõja" ajal USA-s selleks, et tagada sõjaväe lahinguvõime ka siis, kui tuumarünnak mõnda olulist keskust peaks tabama. Praegu ei kujuta me aga elu ilma arvuti ja arvutivõrguta õieti enam ettegi.

Täiesti võimalik, et Ronald Reagan polnud USA presidendiks saades teadlik mingist üldisest ideest, kuid fakt on tõesti see, et ta teadis, milleks on aeg ja mida on vaja teha. Kannatas ju kogu Ameerika ühiskond 1970-ndatel aastatel üsna suure depressiooni käes, mille olid põhjustanud Vietnami sõda, Watergate'i skandaal ja veel palju muudki. Majandus oli madalseisus, vaba maailma ohustas aga jätkuvalt hambuni relvastatud N. Liit, mille tavakodanike olukord oli maailmas juba väga hästi teada, kuid mis oli just okupeerinud Afganistani. Reagan aga pärines väga vaesest perest, töötades end aga ise üles miljonäriks, tõestas ta väga veenvalt, et sihikindla tegevusega on võimalik kaugele jõuda. Kahtlemata mõjutas senine elukäik ka tema tegevust presidendina.

Mõistagi arvati Moskvas esialgu, et "need ameeriklased on vist täitsa hulluks läinud - valisid endise filminäitleja presidendiks!", kuid peatselt mõistsid, et see filminäitleja on oma uude rolli väga sügavalt sisse elanud. Ameerika oli Reagani näol saanud kahtlemata terve sajandi kõige kangema presidendi, kes erinevalt oma eelkäijatest ei rääkinud enam mingist ebamäärasest N. Liidu "ohjeldamisest", vaid kuulutas avalikult, et N. Liit on "kurjuse impeerium", mis tuleb hävitada ning algatas "ristiretke" kommunismi vastu. Viimane väljendus kogu vaba maailma koondamises otsustavasse võitlusse tollase idabloki alistamiseks (lähimateks kaasvõitlejateks olid Reagani jaoks tollane Briti peaminister Margaret Thatcher ja paavst Johannes Paulus II) ning kogu maailma vabadusvõitlejate igakülgses toetamises, seda nii moraalselt kui materiaalselt. Toetus oli siiras, seda on tänutundega meenutanud Mari-Ann Kelam ja ka teised tollal Reagani administratsiooniga suhelnud väliseestlased. Mistahes läbirääkimisi N. Liiduga hakatigi pidama jõupositsioonilt (ajalugu on näidanud, et meie idanaabriga ongi edukaid läbirääkimisi üksnes jõupositsioonilt võimalik pidada). Majanduses aga läks käibele "reiganoomika", mis sai aluseks USA majanduse hilisemale tohutule tõusule, lennudispetsherite streigi mahasurumine 1981.a.-l käivitas aga kogu majanduse kiire arvutiseerimise.

Seda, et maailmaajaloolistele isiksustele ei sobi tavaline moraali mõõdupuu, näitab ilmekalt Reagani kurikuulus nali 1984.a. suvel. Mäletatavasti ütles ta siis ühe raadioesinemise eel justkui "hääleprooviks" järgmised sõnad: "Keelustan NSV Liidu praegusest hetkest igaveseks. Viie minuti pärast hakkame pommitama." Moskva seltsimehed eesotsas "1000-aastase poliitbürooga" pidid selle peale vihast lõhki minema, lugedes sellest "naljast" välja ilmselget soovimatust relvastuskontrolli üle läbirääkimisi pidada, sellal kui ülejäänud maailm mürinal naeris. Tähelepanuväärne on veel seegi, et kõik tähtsamad otsused langetas Ronald alles pärast seda, kui tema abikaasa Nancy oli nõu pidanud astroloogiga! (Selle kohta ütles omal ajal Vambola Põder lühidalt ja tabavalt: "Kuid kõik need otsused olid ju maailmale kasulikud".)

Asjalikematest ettevõtmistest kipub samasse kanti minema ka kuulus "tähesõdade" programm, mis osutus tegelikult suureks blufiks oma teostamatuse tõttu. Reagani põhjendus sellele programmile on aga ometi veenev - "tähesõdade" eesmärgiks oli kogu tuumarelvastus mõttetuks muuta ning sel moel maailm turvalisemaks muuta. Reagan vaatas lihtsalt kaugemale kui teised. Samas oli see programm ka mõistaandmiseks N. Liidule, et ükskõik kui palju viimane ka ei pingutaks, vaba maailma majandusvõimsusele jääb ta ikka alla ning seetõttu võib ka USA kasvõi blufiprogrammide peale raha raisata.

Ilmselt oli 1980-ndate lõpuks maailmavaim tõesti Reagani ära kasutanud ja ta võis rahulikult võimu üle anda oma senisele asepresidendile George Bushile. Igatahes täitis Reagan oma missiooni üliedukalt - "kurjuse impeerium" lagunes ja kadus ajaloo prügikasti.

Arvatavasti tahtis maailmavaim ka seda, et aastal 2000 sai USA uueks presidendiks siiski George W. Bush, vaatamata suurele segadusele valimiste ümber. Juba võib ka näha mitmeid sarnasusi "noore" Bushi ja Reagani vahel - sellised mõisted nagu "kurjuse telg", "ristiretk" terrorismi vastu, aga ka teatud "süüdimatuse" tundemärgid (kindlasti ei lähe ju Bush-noorem maailma ajalukku mitte sellega, et ta 26 aasta eest purjus peaga naabrimehe prügikasti pikali sõitis!).

Tagasi ARTIKLITE juurde
Tagasi INFO juurde