Taavi Pärtel
PLATON
IDEEDEÕPETUS, IDEAALNE RIIK JA KOMMENTAARID
EESTI MUUSIKAAKADEEMIA
Essee
Tallinn 2001
PLATON JA TEMA IDEAALNE RIIK
Euroopa filosoofia sai alguse muistses Kreekas, kus oli rohkesti
õpetlasi-filosoofe,
kes juurdlesid maailma olemuse ja elu üle. Antiikne
mõtlemine on saavutanud oma
loomingulise kõrgpunkti Platoni idealistlikus süsteemis.
Platon arvas, et kõigil silmaga nähtavatel ja käega
katsutavatel asjadel on oma
täiuslikud algkujud e. ideed. Idee on midagi sellist, mis on
ühine paljudele
sarnastele asjadele. Maailmas on palju inimesi, kuid on üks
ühine inimese idee.
Kõik inimesed meenutavad seda ideed, kuid ükski pole nii
täisulik nagu idee
ise. Nii on iga asjaga. Kui asjad tekivad ja hävivad, siis ideed
on igavesed ja
muutumatud. Ideed on palju tõelisemad kui asjad ise. Asjad
meenutavad ideesid
umbes nii, nagu varjud meenutavad tõelisi esemeid. Nad on
täiuslike ideede
ebatäiuslikud koopiad.
Kuid erinevalt asjadest ei saa ideesid silmaga näha ega käega
katsuda. Neid
võib tabada üksnes mõistusega. Kõige
tähtsamaks ideeks pidas Platon headuse
ideed. Kes seda mõistab, võib mõista ka
kõike muud.
Platon püüdis täiusliku ideede maailma ja
ebatäiusliku materiaalse tegelikkuse
suhteid käsitleda dialektiliselt. Ta väitis, et igas
materiaalses asjas on
osaliselt ja ajutiselt olemas idee ning samal ajal ka olematus ja
teisitiolemine. Seetõttu on materiaalne maailm pideva tekkimise
ja hävimise
seisundis, seega olemise ja olematuse vahel püsivas olekus.
Ideeõpetusele rajas Platon oma tunnetusteooria, eetika,
riigiteooria ja
natuurfilosoofia.
PLATONI ÕPETUS IDEAALSEST RIIGIST
Platon elas demokraatlikus Ateena polises, kus riiklik ja poliitiline
elu
kannatasid ebastabiilsuse all. Sellepärast on ka tema kriitika
teravalt
suunatud demokraatliku riigivormi vastu. Ta ütleb, et siin kehtib
"tugeva
metslooma" võim, kus valitsemine on selleks ettevalmistust
mitteomava
arvuka rahvakihi käes, kelle seas on palju andetuid ja
võimuahneid.
Platonile on vastuvõtmatu ka timukraatia, kus kodanike
võimed ei olnud
otsustavad, vaid nende õigused sõltusid varandusest ja
seisusest.
Ka ei meeldinud talle oligarhia, kus võimule saadi pärilike
õiguste alusel või
majandusliku rikkuse abil, arvestamata kõlbelisi
väärtusi.
Türanniat pidas Platon kõige madalamaks ning
vääritumaks riigivormiks, kuna
võimul on tavaliselt vähearukas, võimuahne ja
piiramatu omavoliga valitseja.
Oma "Politeia" arutlustes püüdis Platon esitada ideaalriigi
mudelit,
mille abil ta püüdis abi anda ka Ateena paljude puuduste all
kannatavale
demokraatiale.
Platon väidab, et enamik inimesi ei suuda ainult omaenese
pingutuste abil jõuda
täiuslikkuseni ning inimesed ei suuda üksi kõiki oma
vajadusi rahuldada.
Sellest tulenebki vajadus riigi ja seaduste järele. Riigi aluseks
on töö
jaotamine vabade kodanike seisuste vahel. Niisugune tööjaotus
tagab, et iga
kodanikeseisus täidab kõige paremini ja kasulikumalt oma
spetsiaalseid
funktsioone.
Oma õpetuses, mille järgi täiusliku riigi kodanikud
jagunevad seisusteks,
juhindus Platon hinge osade klassifikatsioonist. Hinge
mõistuslikule osale peab
vastama valitsejate-filosoofide seisus, kes on vähearvuline,
haritud, tark ja
vooruslik. Platoni järgi on Jumal nendesse, kes on
võimelised valitsema,
seganud sündimisel kulda ning seepärast on nad kõige
väärtuslikumad ning
mõistavad, mis on vajalik riigi ja tema kodanikkonna
üldiseks heaoluks. Riigi
valitsemiseks saavad nad aastakümneid kestva ettevalmistuse ja
alles 50.
eluaastast tohivad nad kuuluda valitseva eliidi hulka. Et riiki
õiglaselt ja
targalt valitseda, ei tohi neil olla eraomandit ega perekonda, mis
võiksid neid
viia omavahelisele võimuvõitlusele. Olmemured nende eest
lahendab riik.
Afektiivsele hingealgele vastab teine seisus - ametnikud ja
sõjamehed, kes
peavad olema kasvatatud distsiplineerituiks, mis on vajalik sisemise
korra
tagamiseks riigis ja riigi kaitsmiseks väliskallaletungide vastu.
Voorustest on
neile veel vajalikud kindlameelsus, mehine kohusetunne, vaprus ja
eneseohverdus. Seegi seisus peab saama erilise ettevalmistuse oma
ülesannete
õigeks mõistmiseks ja täitmiseks riigi ees.
Himustavale hingealgele vastab kolmas arvukas seisus - talupojad,
käsitöölised
ja kaupmehed jne., s.o. kõik tootva ja teenindava
tööga hõivatud inimesed. Siia
kuuluvad ka kunstnikud, poeedid, näitlejad. Kolmanda seisuse
ülesandeks on
inimelu aineliste vajaduste rahuldamine. Nende tööst elatuvad
ka mõlemad
ülemised kihid, kes aga peavad kolmandale seisusele looma
kõige soodsamad elu-
ja töötingimused. Riigi juhtimisest see seisus - rahvas - osa
ei võta, kuna tal
puuduvad riigi juhtimiseks vajalikud võimed, eeldused ja
ettevalmistus. Neile
on aga lubatud eraomand. Nende peamiseks vooruseks on
mõõdukus ja
enesevalitsemine.
Aga Platoni ideaalriigis on enesestmõistetav koht orjandusel.
Orjad (s.o.
barbarid) peavad tegema ära raskema töö, omamata
seejuures mitte mingisuguseid
õigusi. Kuna on ideaalriik, siis ei tohi ka ori puudust
kannatada.
Platoni ideaalset riiki iseloomustavad neli voorust: 1)tarkus,
2)mehisus,
3)vaoshoitus või harmoonia, 4)õiglus.
Iga seisuse kohta kehtisid talle omased õigused ja kohustused.
Kui iga seisus
täitis vastavalt oma õigustele ja kohustustele neile pandud
ülesandeid, siis
kujunes riigis häireteta tasakaal ning harmoonia, mis esineb
vooruslikus
hinges. Selline tasakaal teostub ideaalses riigis kõiki seisusi
ühendava ühise
vooruse - õigluse näol. Õiglane on riik siis, kui
kõik teevad oma tööd
vastavalt oma soodumustele ja ei sega teisi.
KOMMENTAARID
Ideedeõpetuse juurde võiks isiklikest
tähelepanekutest veel lisada, et
tegelikult paistab Platoni ideedeõpetus ka muusika (nagu ka
teiste
kunstiliikide) juures kehtivat, kuigi muusikat pole võimalik
näpuga katsuda.
Tegelikult pole ju ka täiuslikku muusikateost olemas, on vaid
loendamatu hulk
täiusliku muusikateose koopiaid. Neist paljud on küll
täiuslikkusele üsna
lähedal, kuid siiski jääb igaühes neistki veel
midagi puudu, et olla täiuslik.
Olles ise helilooja, tunnetan seda pidevalt, muuhulgas ka oma teoste
juures -
alati jääb selline tunne, et "võiks veel parem olla",
ükskõik kui
hästi ka teos pole õnnestunud.
Ideaalriigi juurde minnes meenubki siinkohal kõigepealt 2 aasta
tagune
Isamaaliidu valimisreklaam, mis kahtlemata oli platonismist
mõjutatud. Nimelt
peakski tolles reklaamis esitatud idee kohaselt riik olema selline, kus
"ühed juhivad, teised kaitsevad ja ülejäänudki
teevad kõik tublilt oma
tööd", nii et kõigil oleks hea, rahulik ja turvaline.
Vaadeldes aga Platoni hinnangut demokraatiale, paistab selgelt, et tal
on
täiesti õigus. Kõige tabavamalt ütles oma
loengus kunagi Rein Ruutsoo: “Mitte
ühedki valimised ega referendumid ei suuda garanteerida, et nende
tulemusel
võetakse vastu just õ i g e d otsused. Paljud
inimesed ei saa ju
mingil põhjusel osaledagi - kes on haige, kes on reisil jne. Ka
osalejatest ei
pruugi paljud teha mingil põhjusel õ i g e t
valikut - mõnel on
paha tuju, mõnel on liiga hea tuju, aga mõni on lihtsalt
loll!”
Kui aga püüda Platoni seisukohalt hinnata näiteks Eesti
riigi senist arengut
(viimase 10 aasta jooksul), siis tundub, et valitsevaks riigikorraks on
mingi
segu demokraatiast (seda muidugi halvas mõttes), oligarhiast ja
isegi
timukraatiast, kusjuures nende täpne vahekord oleneb parajasti
võimuloleva
koalitsiooni koosseisust. On ju mõnes erakonnas lausa
silmatorkavalt palju
rumalaid ja võimuahneid isikuid, mõnes aga rohkesti
üksnes majanduslikele
hüvedele mõtlejaid ning on ka timokraatlike kalduvustega
tegelasi, kusjuures
igas erakonnas võib leida nimetatud gruppidesse kuuluvaid
inimesi. Tõelisi
aristokraatlikke valitsejaid (kellesse Platon paremini suhtus), on meil
olnud
vaid üks - ekspresident Lennart Meri.
Õnneks puudub meil uuemast ajast türannia kogemus, kuigi
90-ndate algul oli oht
selleks üsna reaalne - süüdistati ju tollast
valitsusjuhti Edgar Savisaart
pidevalt autoritaarses juhtimisstiilis, milleks paraku ka alust oli.
(Savisaar
kukutati aga peale seda, kui ta püüdis riigis kehtestada
midagi
sõjakommunismitaolist) Muidugi ei saa aga kunagi täiesti
välistada, et meilgi
mõni osav demagoog lihtsalt võimu enda kätte ei
haara, kusjuures vaevalt
Savisaar see ainus on, kes nii teha võib (kindlasti ei saa aga
Mart Laarist
kunagi diktaatorit, isegi kui ta mingi ime läbi igavesti
peaministriks jääks -
teda lihtsalt ei võeta tõsiselt ning tal pole ka
vastavaid omadusi).
Platon pidaski hädavajalikuks hoida türannia teke juba eos
ära. Samal
seisukohal oli ka kadunud väliskommentaator Vambola Põder,
kes meenutas, et
teatavasti tuli näiteks Hitler võimule täiesti
demokraatlikult ja seaduslikult.
Põder rääkis siis veel nii: "Tegelikult on ju
kõik võimule pürgijad
parasjagu ebanormaalsed ja hullumeelsed, kuna võim tähendab
ka vastutust. Kuid
inimene, kes pürib võimule, peab ise järelikult
a r v a m a , et ta
suudab riigi ja rahva eest vastutada". Lõpuks tegi ta aga
ettepaneku
kehtestada poliitikute jaoks mingi psühhiaatriline vmm. kontroll -
just
selleks, et potentsiaalseid diktaatoreid võimult eemal hoida.
Too ideaalriigi mudel ise aga on kahtlemata üliidealistlik
utoopia, nagu seda
on kritiseeritud, kuna tavaliselt ei tea ju keegi, milline see
õige otsus
siiski on, samuti võivad eksida ka kõige targemad
inimesed ning halvemal juhul
kogu riigi isegi põhja lasta. Seega pole välistatud vead
siiski ka
riigijuhtimiseks ülipõhjaliku ettevalmistatuse korral. Kuna
aga inimesed on
erinevad, siis kipuvad nende vahel ikkagi konfliktid tekkima, nii et
harmoonia
saavutamine oleks tegelikkuses ikkagi üliproblemaatiline.
Välistada ei saa
sedagi, et isegi täieliku harmoonia korral ei tekiks
ükskõik millise seisuse
esindajal tahtmine teistele "käru keerata" - kasvõi igavuse
pärast,
kui mitte muul põhjusel. Samuti võib ka mõnel
filosoofil ikkagi tulla pähe mõte
haarata kogu võim enda kätte.
Kahtlemata peab aga paika see, et targemad valitsejad suudavad
üldiselt siiski
teha targemaid otsuseid, samuti ka see, et riigiaparaat ning
julgeolekustruktuurid teevad oma tööd paremini, kui kaader on
hästi
ettevalmistatud (teatavasti heidetaksegi Eestile Euroopa Liidu poolt
peamiselt
ette just nõrka haldussuutlikkust, mille kohta leiaks
näiteid väga palju).
Võimuvõitluse võimalust välistaks suuresti
tõesti just keeld eraomandi ja
perekonna loomise suhtes. Kui aga riigis tõesti kõik
järgiksid Platoni
nimetatud voorusi, teeksid rahulikult ja tublilt oma tööd
ning ei segaks teisi,
oleks tõesti kõik suurepärane. (Meie riigis aga
segab näiteks Mart Laar küll
pidevalt teisi, käies alailma igal pool kõiki oma
lõputu lobisemisega
tüütamas!)
Platoni ideaalriigis pidid kõige raskemaid ja kindlasti ka
kõige
ebapopulaarsemaid töid tegema orjad, kelle arv pidi ilmselt aga
vähenema -
nimelt võis barbaritest orje saada üksnes sõja
käigus, aga sõda oli Platonile
vastunäidustatud.
Siinkohal meenub aga üks koht Viktor Suvorovi autobiograafilisest
raamatust
"Vabastaja", kus ta muuhulgas kirjeldab eluolu Nõukogude Armees.
Nimelt sattus ta kord ühe saatusekaaslasega mingi objekti (saatuse
irooniana
kandis see nime "Kommunism") kuivkäimlat puhastama, töö
käigus tekkis
neil väike sõnavahetus ning ideoloogia juurde jõudes
tegi kaaslane Suvorovile
selgeks, miks kommunism võimalik pole ja miks seda kunagi ei
tule. Võimalik
pole kommunism nimelt muuhulgas seepärast, et kuna kommunismi ajal
võivat
igaüks ise valida, mis tööd ta teha tahab, siis
selliseid musti töid, nagu see,
millega nad ise parajasti tegelesid, keegi vabast tahtest küll
kunagi tegema ei
hakka. Kommunismi ei tule aga sellepärast, et selle saabumisel
poleks enam vaja
mingit parteilist nomenklatuuri ega muid muidusööjaid, kes
polegi sellepärast
kommunismi tegelikust saabumisest absoluutselt huvitatud.
Platoni ideaalriiki ongi kritiseeritud ka sellepärast, et mitmes
mõttes on see
totalitaarsete joontega - kõik, mis puutub valitsevate seisuste
õpetamist,
samuti riiklikku propagandat, tsensuuri jne. Ka riiklik
enesessesulgumine
kuulub samasse ritta. Platon ise püüdis Sürakuusas oma
õpetust ka ellu viia,
kuid kõik katsed kukkusid läbi - nagu ka kõik
hilisemad katsed utoopiaid
realiseerida. Kuna aga Platoni järgi ka riik on täiusliku
riigiidee koopia,
siis ei saagi ka ideaalriiki tegelikkuses tõesti kunagi olema.
Tagasi ARTIKLITE
juurde
Tagasi INFO
juurde